Sada raamatut: uus aadress

Kallid raamatusõbrad, uusima blogikande ning iganädalased lugemismuljed 

leiate nüüdsest minu üldblogist järgneval aadressil:

https://sandrafalke.com/

Jätkame nädalarütmis, saksa ning inglise keeles.

Kohtume seal, ning kõike kaunist!

Sandra

Mehis Tulk: Kuningas. Maa ja Taeva mõrsja. Teine raamat

Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas 2017. aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist, ning tegevus toimub Pöides, Saaremaal.

"Foogti" kulminatsiooniks on ajalooline Jüriöö ülestõus, ning "Kuningas" (2018) jätkab võidukate saarlaste tormiliste elude jälgimist. Tegevus toimub sedakorda umbes aasta vältel, 1343. aasta aprillist 1344. aasta märtsini nii Saaremaal kui Eestimaal kui Taanis.

Kuna kaks romaani kuuluvad kokku nii sisult kui vormilt, polegi nagu võimalik neid eraldi analüüsida, vaid pigem on "Kuningas" "Foogtist" lähtuv uuem ning teoorias huvitavam, edasiviiv, komplekssem ning kulminatsioonile juhatav teos. Aga kas on ka niimoodi?

Amélie Nothomb: "Nälja biograafia"

Belgia kirjanik Amélie Nothomb (sünd. 1966) on üllitanud hulgaliselt lühiromaane. Tema esimene romaan ilmus aastal 1992 ning avaldatud teoste arv küünib nüüdseks üle kahekümne.

Kuna autor veetis diplomaadi tütrena mitu aastat erinevates aasia piirkondades, läbivad tema loomingut idamaised müüdid ning elemendid ning teatud jaapani kirjandusele omane nostalgia. Samaaegselt on Nothombi looming kohati väga lakooniline ja kuiv.

Kate Chopin: "Virgumine"

USA autor Kate Chopin (1850-1904) kirjutas peamiselt lühijutte ning on avaldanud ka kaks romaani. Tema loomingu tegevus toimub enamasti Louisianas, kus autor suure osa oma elust ka veetis. Chopin oli progressiivne autor ning tema looming sai sellest lähtuvalt ka üpris ohtra kriitika osaliseks. Sellest lähtuvalt ei saavutanud autor oma eluajal ka erilist edu.

"Virgumine" (The Awakening, 1899) on Chopini teine romaan. 19. sajandi lõpus olid ideed nagu naisprotagonisti emotsionaalne ning seksuaalne areng eneseteadlikuks, sõltumatuks indiviidiks ja isiklike sihtide poole püüdlemine ning abikaasa tiiva alt lahkumine ennekuulmatud. Moraalset halvakspanu põhjustasid eelkõige truudusemurdmine ning seksuaalne avameelsus, kuid üldiselt kritiseeriti oma mõtteid vabalt avaldavat ning ühiskondlikest normidest mitte hoolivat naisprotagonisti loomulikult peaaegu et veel hullemini.

Alice Walker: "Lilla värv"

USA kirjanik, luuletaja ning aktivist Alice Walker (sünd. 1944) on eelkõige tuntud oma romaani "Lilla värv" (The Color Purple, 1982) poolest, mille eest pälvis 1983. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia.

Romaan läheb ajaliselt vahemikku 1900-1930 ning käsitleb mustanahaliste naiste ebainimlikke elutingimusi Lõunaosariikides Georgia lähistel maises miljöös.

Protagonistideks on õed Nettie ja Celia, kellest üks kogeb pidevat allasurumist, kehalist, vaimset ning seksuaalset vägivalda nii oma isa kui pealesunnitud abikaasa poolt. Nettiel õnnestub Celia abiga küll kodustest tingimustest pääseda, hoolivas peres oma haridusteed jätkata ning misjonärina Aafrikasse reisida, kuid sealgi on elutingimused kohati väga kriitilised.

Walkeri romaan tõi talle esimese naisautorina Pulitzeri kirjanduspreemia aastal 1983, ning ohtralt kiitust nii kriitikute kui lugejate poolt, oli aga ka vastuolulisi reaktsioone, kuna vägivaldsed kirjeldused olla liialt detailsed, ning kuna romaan sisaldab homoseksuaalset romanssi. Romaani on üritatud keelata ning tsenseerida, kuid "Lilla värv" on säilitanud oma populaarsuse lugejate hulgas ning selle aineil ilmus film aastal 1985, peaosades Whoopi Goldberg ja Daniel Glover. Režissööriks ei keegi muu kui Steven Spielberg.

Nobeli kirjanduspreemia 2014. Patrick Modiano

Prantsuse kirjanik Patrick Modiano (sünd. 1945) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2014, kuid on prantsuse kirjandusmaastikul olnud tuntud ning mainekas autor juba 1970ndatel aastatel. 

Modiano hulgalistest lühiromaanidest ning paarist näidendist on siiani inglise keelde tõlgitud üpris vähesed, ning eesti keelde on tõlgitud romaanid "Hämarate poodide tänav" (Rue des boutiques obscures, 1978), "Unustuse kaugeimast otsast" (Du plus loin de l'oubli, 1995) ning "Silmapiir" (L'Horizon, 2010).

Lugesin kahte Modiano lühiromaanidest: debüütromaani „Täheväljak” (La Place de l'Étoile, 1968) ning uuemast loomingust lühiromaani "Kaotatud nooruse kohvikus" (Dans le café de la jeunesse perdue, 2007) - esmapilgul täielikult erinevad romaanid, kuid teatud mõttes ka sarnased lood. Vaatame lähemalt.

Nobeli kirjanduspreemia 2013: Alice Munro

Kanada kirjanik Alice Munro (sünd. 1931) on kirjutanud hulgaliselt lühijutte ning eelkõige lühijuttude poolest ka tuntud. Kirjanik pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2014.

Kuna see blogi oli antud aastal täiesti olemas, uurisin Munro lühijutte juba Nobeli pälvimise aastal, ning tookord sattus kätte kogumik "Too Much Happiness" (2009), mis sisaldab kümmet uuemat lühijuttu Munro sulest. Kogumikust sain mõnusa lugemiselamuse ning juttu tuli sellest blogis siin (link). Samuti oli juttu Munro lühijutust vändatud filmist "Away From Her", mis on väga ilus ja sügavaloomuline film.

Seekord võtsin kätte kogumiku "Family Furnishings" (2014), mis vaatab veidi kaugemale kirjaniku minevikku ning kogub kokku valitud lühijutud aastatest 1995-2014. Kogumik on tunduvalt raskem ning sisaldab veelgi enam lühijutte, mõned neist juba vanemast kogumikust tuttavad. Kahjuks ei ole kvantiteediga kaasnenud ka vastav kvaliteet.

Nobeli kirjanduspreemia 2012: Mo Yan

Hiina kirjanik Mo Yan (sünd. 1955) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2012. Yani kirjastiil on äärmiselt omanäoline, Rootsi Akadeemia juht Peter Englund olla Yani kirjutatu kohta öelnud, et juba poole lehekülje lugemisel on kohe aru saada, et kirjapandu autoriks on Mo Yan.

Yanilt on eesti keeles ilmunud tema läänemaailmas tuntuim esikromaan, "Punane sorgo" (Red Sorghum, 1987; ek 2014), kuid tema sulest on siiani ilmunud üksteist romaani ning hulgaliselt lühijutte ja essesid.

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus V. Veidi vihma peab langema" (2010)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Olen selles blogis kirjutanud esimesest neljast osast, ning igas neist neljast on juhtunud midagi koledat, midagi kohutavat – kuid sellest hoolimata on Knausgård eelkõige võileivamäärimisedetailimeister, sest ilmselt on ainult temal võime kirjeldada argipäevaseid tegevusi nii huvitavalt, sest kirjutatu on justkui stream of consciousness, puhas alateadlik mõtevool, mis ilmselt läbib võileiva määrimisel meid kõiki, kuid on vähe neid, kel õnnestub see sama voolavalt ja haaravalt kinni püüda kui seda on teinud Knausgård.

Min Jin Lee: "Pachinko" (2017)

Korea-USA autor Min Jin Lee (sünd. 1968) kirjutab väga laias laastus justkui oma elust, kultuurilisest pagasist, ajaloost ning minevikust: Lee murelapseks ning tema loomingut läbivaks teemaks on korea päritolu indiviidide identiteet, nende probleemid oma kultuuriruumist väljudes oma koha leidmisel.

Lee on siiani avaldanud kaks mahukat teost. Esimene romaan "Tasuta toit miljonäridele" (Free Food for Millionaires, 2007) leiab aset 1990ndatel New Yorgis, ning on vastavalt arvustustele väga huvitav ja lugemisväärne. Kuid Lee teine romaan "Pachinko" (2017), millest täna juttu tuleb, läheb tunduvalt kaugemale ja sügavamale nii ajalooliselt kui kultuurilooliselt.

Matias Faldbakken: "Kelner" (The Hills, 2017)

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust. Tema romaan "Kelner" (The Hills, 2017) on erinevalt kolmeosalisest "Skandinaavia misantroopia" romaanisajarjast tunduvalt vähem vägivaldne või subversiivne, esmapilgul võiks seda lühiromaani nimetada lausa lihtsakoeliseks.

Celeste Ng: Everything I Never Told You (2014)

Hiina-USA autor Celeste Ng (sünd. 1980) on avaldanud kaks tänaseks tuntud ning populaarset romaani: eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud "Sädemest tõuseb leek" (Little Fires Everywhere, 2017) ning debüütromaani Everything I Never Told You (2014). 

Sisukirjelduse põhjal on ka uuem romaan väga huvitav, ning meenutab veidi segu Rothi "Ameerika Pastoraalist" ning "Kuidas tappa laulurästast" - arvan, et järgmisel aastal jõuan ka selle teoseni. Kuid täna räägime Ng debüütromaanist Everything I Never Told You.

Arvamusküsitlus!

Kallid raamatusõbrad, 

olen hetkel taas doktoritööga seotud kohustuste alla maetud, ning suutsin end üle-eelmisel nädavahetusel ka kenasti ära külmetada, mistõttu eelmisel nädalal blogipostitust ei ilmunud. Homme on aga tulekul uus postitus huvitavast USA-Hiina kirjanikust, keda tõlgitud ka eesti keelde.

Oleksin väga huvitatud teie eelistustest, milliseid raamatuid näete hea meelega selles blogis. Kas huvi pakuvad pigem klassikalised romaanid, uuem kirjandus, eesti keelde tõlgitu, või eesti kirjandus?

Üritan enamasti uuema eesti kirjandusega nagunii sammu pidada, kuid kuna krimakad ning armastusromaanid on minu maitsele veidi pealiskaudsed (on loomulikult erandeid, kuid pehmekaanelised raamatud ilmuvad harva, raamatukogu on minu elukohast Saksamaal veidi keeruline kasutada, ning kõvakaanelised raamatud on kallid, mistõttu ostan vaid seda, mille lugemisest tõelist rõõmu tunnen).

Valikuliselt võib aga selle blogi sisu sättida ka lugejate soovide järgi, niiet olge head ja öelge mulle kommentaarides, mislaadi kirjandus teid kõige enam huvitab.

Aitäh, kaunist päeva ning homseni! :-)

Alexandria Marzano-Lesnevich: "The Fact of a Body" (2017)

USA kirjanik Alexandria Marzano-Lesnevich on eesti riiulitel üpris tundmatu nimi, kuid kuna juhtusin huviga lugema tema memuaari ning krimiromaani segu "The Fact of a Body" (2017), panen siinkohal kirja ka oma muljed.

Romaan on inglise keeles Rahva Raamatu veebipoest igal juhul leitav ning avaldas teatud punktides sügavalt muljet, seega võiksid õõvastavate ning tõsieluliste, raskelt traumatiseerivate lugude fännid siit teoorias lugemist leida.

Vaatame lähemalt.

Nobeli kirjanduspreemia 2010: Mario Vargas Llosa

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa (sünd. 1936) on äärmiselt huvitav ning nutikas, rikkaliku sisu ja kuuega kirjanik, kelle romaanid tundelised, intensiivsed, poliitiliselt teravad ning põnevalt kirjutatud. Kindlasti on Llosa üks noist kirjanikest, kellele Nobeli kirjanduspreemia teenitult anti, ning tema romaane loetakse veel mitukümmend aastat hiljem sama intensiivse huviga.

Llosast on eelnevaltki juttu tulnud: olen varem lugenud tema romaane "Paha tüdruk" ning "Roheline maja" (link). Seekord võtsin kätte 1993. aastal ilmunud romaani "Lituma Andides" (Lituma en los Andes). 

Edith Wharton: "Ethan Frome"

USA kirjanik, näitekirjanik ning sisekujundaja Edith Wharton (1862-1937) pälvis esimese naisena Pulitzeri kirjandusauhinna aastal 1921. Wharton on tänapäevani üks tundumaid Ameerika Ühendriikide naiskirjanikke.

Whartoni sulest on ilmunud raamatuid nii sisekujunduse kui reisiteemadel, kuid tema tuntuim kirjandus on siiski kõrgklassi ühiskonna aineil kirjutatud psühholoogilised romaanid. Ilmselt kõige populaarseim tänapäevani "Süütuse aeg" (Age of Innocence, 1920), kus New Yorgi kõrgklassi ühiskonna paneb kihama Euroopast naasnud vabamõtleja.

"Süütuse aeg" on humoorikas ning kergema tooniga romaan, kuid lugesin seekord Whartoni lühiromaani "Ethan Frome", kus fiktiivse linna Starkfieldi külastaja leiab müstilise nimitegelase ning otsustab uurida tema taustalugu, kuna Frome on saatusliku õnnetuse tagajärjel jäänud invaliidiks.

Leila Slimani: "Adèle"

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan eelmisel aastal.

Sel aastal on inglise ning saksa keelde tõlgitud ka Slimani debüütroman "Adéle" (Dans le jardin d'ogre, 2014), mis kummalisel kombel ülejäänud kirjandusmaailmas pälvimas tuntust "Hällilaulu" järglasena.

Olgu ajalise lineaarsusega kuidas on - Slimani teisena loetud teos on tunduvalt süngem ning justkui veelgi elulisem kui esimene, kuigi uurib taas teistsuguseid inimlikke nõrkusi ja tumedaid külgi.

Adèle on abielus teda mugavalt ning abikaasalikult-kiinduvalt armastava eduka arst Richardiga ning nende pojaga võiks noor naine nautida täiuslikku pereidülli – kuid tema tundeelu ei peegelda lihvitud fassaadi värve ega vorme.

Theodor Storm: "Immensee"

Saksa kirjanik Theodor Storm (1817-1888) on üks olulisemaid saksa realismi esindajaid. Tema tuntuim teost "Kimliratsur" on lühidalt mainitud ning kiidetud ka minu blogis (link). Stormi realism on segatud romantiliste looduskirjeldustega, ning sellest tulenevalt on tema tundelistes figuurides ka teatud müstilised elemendid. 

"Kimliratsur" võiks olla pea et maagilise realismi, mitte realismi esindaja. Stormi suur armastus oma päritolupiirkonna Põhja-Saksamaa vastu ilmneb tema loomingus väga selgelt ning maastikke on kirjeldatud oskuslikult ja voolavalt.

Lugesin hiljuti Stormi lühijuttu "Immensee" (1849), mis on eesti keelde tõlgitud pealkirjaga "Mesilinnu järv", kuna "Imme" on saksakeelne sünonüüm sõnale "mesilane". 

Lugu räägib

Lembit Uustulnd: "Kapten. Avameri"

Eesti kirjanik Lembit Uustulnd on meremehe ametit pidanud üle kolmekümne aasta, ning tema sulest on ilmunud üheksa raamatut. Uustulndi esimene romaan “Kiikhobune Antverpenist” ilmus aastal 1998.

Sarjana plaanitud "Avameri" näitab mõlema kogemustepagasi olemasolu, kuna romaan on voolav nii meremeheõpikuna kui meelelahutusena.

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. Saaremaa ühismajandi „Kaluri poeg” laevad püüavad merehõbedat nii rannikumerest, kui Aafrikast, ning eksootiliste sihtide lähedus eesti meremehele oli minu jaoks ootamatu ning väga põnev lugeda.

Margaret Atwood: "Kassisilm"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).

Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.

Nobeli kirjanduspreemia 2009: Herta Müller

Rumeenia-saksa kirjanik Herta Müller (sünd. 1953) kirjutab rasketel teemadel, enamasti Ceaușescu-aegses Rumeeniast ning sealsest kommunismist, terrorismist, vägivallast ning allasurutud kodanike saatustest. Müller pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2009 ning on lisaks pälvinud ohtralt mainekaid kirjandusauhindu.

Mülleri tuntuimaks romaaniks peetakse teost "Südameloom" (Herztier, 1994), kuid eesti keelde on tõlgitud ka "Hingamise kiige" (Atemschaukel, 2009). Lugenud olen mõlemaid ja pean tunnistama, et Müller pole minu masti kirjanik.

Nobeli kirjanduspreemia 2008. J. M. G. Le Clézio: "Kõrb"

Prantsuse kirjanik, tõlk ning esseist Jean-Marie Gustave Le Clézio (sünd. 1940) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2008. 1994. aastal Prantsusmaa ajakirja "Lire" poolt läbi viidud küsitlus näitas, et Cléziot loetakse suuremate elavate prantsuse kirjanike hulka.

Eesti keeles on ilmunud kaks Le Clézio teost: "Diego ja Frida: Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu", mis ilmunud ka filmina, ja romaan "Kõrb" (Désert, 1980), millest tuleb juttu täna.

Rainer Maria Rilke: "Malte Laurids Brigge ülestähendused"

Saksa kirjanik Rainer Maria Rilke (1875-1936) on tuntud eelkõige oma luule poolest, mida on tõlgitud ka eesti keelde. Tema tundelised kirjeldused igapäevaobjektidest, tema muljed linnadest, loomadest, esemetest ning tema eksistentsialistlikud riimid kuuluvad saksa lüürika klassika hulka.

Rilke on aga avaldanud ka täpselt ühe romaani, "Malte Laurids Brigge ülestähendused" (Die Aufzeichnungen des Malte Laurids Brigge, 1908-1910), mis räägib tema esimestest aastatest Pariisis, aastatel 1902 ja 1903.

Juli Zeh: "Mängusoov" (Spieltrieb, 2004)

Saksa autor Juli Zeh (sünd. 1974) on avaldanud käputäie romaane, samuti lühijutte ja näidendeid. Tema teosed on Saksamaal tuntud ja kiitust pälvinud. Tema romaan "Mängusoov" (Spieltrieb, 2004) ilmus 2013. aastal ka filmilinal.

Zeh debüütromaan "Kotkad ja inglid" mulle erilist muljet ei avaldanud (blogi link), "Mängusoov" seevastu jättis tugeva jälje.

Tundeteaduste uurijad on tõestanud, et kui loetule on parasjagu reageerimas emotsionaalne aju, lülitatakse pragmaatiline aju osa välja või vähemalt lükatakse tagaplaanile. Sellele vastavalt on Zeh juba oma peatükkide pealkirjades selgitanud, mis toimub, et alaealiste vaheline seks ning keerulise iseloomuga noorukitega täidetud erakoolis aset leidvad ebaeetilised sündmused juhatatakse koheselt sisse.

Gao Xingjian: "Hinge mägi" (Soul Mountain, 1990)

Hiina kirjanik, näitekirjanik, kunstnik ning tõlk Gao Xingjian (sünd. 1940) on tuntud nii oma biograafiliste romaanide, absurdi kilda kuuluvate näidendite kui siluette käsitleva kunsti poolest. Xingjian veetis enamiku oma eluajast Hiinas, kuid emigreerus 1970ndatel Euroopasse, ning üks tema hilisematest näidenditest põhjustas kõigi tema näidendite Hiinas mängimise keelu. Xingjian pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2000.

Lugesin mõne kuu eest Xingjiani romaani "Ühe mehe Piibel" (blogi link), mis oli piisavalt huvitav et tema teine tuntum romaan "Hinge mägi" samuti kätte võtta, ning nüüd siis sellest juttu tuleb.

"Hinge mägi" on jutustus ühe mehe rännakust läbi Hiina mägisesse maastikusse peidetud väikeste külade ja linnade, Lingshani mäe otsingul ekseldes metsades, mahajäetud teedel ning pühakodades. 

Patrick Rothfuss: "Targa mehe hirm". "Kuningatapja kroonika" II päev

Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik Patrick Rothfussi (sünd. 1973) "Kuningatapja kroonikat" peetakse viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses, tema maailma võrreldakse Tolkieni Keskmaaga. "Kroonikast" on tänaseni ilmunud kaks osa, ning kolmandat oodatakse peatselt.

Esimene romaan "Tuule nimi" käsitleb protagonist Kvothe esimese päeva jutustust, ning teine romaan "Targa mehe hirm" jätkab sellele vastavalt teisel päeval jutustatuga. Nimelt on tormilist elu näinud ja elanud Kvothe taandunud kõrvalise küla kõrtsipidajaks ning varjab oma tegelikku isikut kohalike eest, kuna on karta, et miski jälitab Kvothet ja tema elu võib olla ohus. Romaan algabki põneva kirjeldusega sellest, kuidas Kvothe täielikus vaikuses oma surma ootab.

Patrick Rothfuss: "Tuule nimi". "Kuningatapja kroonika" I päev

Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik Patrick Rothfussi (sünd. 1973) "Kuningatapja kroonikat" peetakse viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses, tema maailma võrreldakse Tolkieni Keskmaaga. "Kroonikast" on tänaseni ilmunud kaks osa, ning kolmandat oodatakse peatselt.

Esimene romaan "Tuule nimi" käsitleb protagonist Kvothe esimese päeva jutustust. Nimelt on tormilist elu näinud ja elanud Kvothe taandunud kõrvalise küla kõrtsipidajaks ning varjab oma tegelikku isikut kohalike eest, kuna on karta, et miski jälitab Kvothet ja tema elu võib olla ohus. Romaan algabki põneva kirjeldusega sellest, kuidas Kvothe täielikus vaikuses oma surma ootab.

Heinz Strunk: "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh, 2016)

Saksa kirjanik, ajakirjanik, saatejuht ning muusik Heinz Strunk (sünd. 1962) on kirjutanud käputäie romaane ning enamik neist on kas autobiograafiliste või tõsieluliste sugemetega. Tema 2016. aastal ilmunud "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh) põhineb sarimõrvari Fritz Honka elul.

Strunki romaan on meeleolult veidi nagu Aronofsky 2000. aasta film "Reekviem unistusele" - põhjakäinud tegelaste poolusel on mõtted ja unistused asjadest, mis keskmisele töötavale ja funktsionaalsele inimesele tunduvad täiesti tavalistena - sõpradega välja minna, uusi riideid omada, iga päeva midagi süüa. Romaani teine pool räägib Hamburgi jõukamatest kodanikest, kel aga puudub võime luua toimivaid inimsuhteid ning kes inimsuhete tasandil samalaadselt pooletoobilisi ning enamasti purjus peaga toimetatud suhteid otsivad. 

Nobeli kirjanduspreemia 2007: Doris Lessing

Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.

Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).

Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis  seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.

Nobeli kirjanduspreemia 2006: Orhan Pamuk

Türgi kirjanik, haritlane, stsenarist ning üks Euroopa Kirjanike Parlamendi asutajaid, Orhan Pamuk (sünd. 1952) on üks Türgi tuntumaid kirjanikke ning ainus türgi autor, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Pamuk pärjati nobelistiks aastal 2006.

Lugesin Pamuki romaani "Lumi" (Kar, 2004), mis jutustab probleemidest Türgi ühiskonnas ning poliitilisel maastikul, revolutsioonidest ning sellega kaasnevate religioonist ning traditsioonidest tulenevate konfliktidest. Luuletaja Ka reisib pärast pikaajalist elu Frankfurtis tagasi koju Türgisse, et uurida noorte neiude enesetappude põhjuseid Karsi linnas, ning loodab salamisi kohtuda noorpõlve armastuse Ipekiga, et koos Euroopasse ning unistuste täitumisele avatud tulevikku reisida ja mineviku luhtunud lootuste täitumist uuesti alustada. Kuid ainus, mis Karsis kindel, on et lumi langeb igal hommikul uuesti ning matab poliitiliste pingete ja radikaalsete kuritegude järelkaja värvitusse vaikusesse.

Mihkel Raud: "Eestlase käsiraamat"

Eesti autor, muusik, kunstnik, kriitik ning poliitik Mihkel Raud (sünd. 1969) on tuntud nii oma laulude, artiklite, autentse ajakirjanikuhääle kui otsekohese ning tihti hävitava kriitika poolest. 2017. aastal ilmus tema memuaar "Musta pori näkku", kus juttu eesti rokkmuusikamaastiku tegelastest, sisemisest ning välisest elupõletamisest ja elu väärtusest laval ning lava taga.

Kuna Raud on igati huvitav ja mitmekihiline tegelane, otsustasin kiigata tema "Eestlase käsiraamatusse", kus kirja pandud 100 asja, mida õige eestlane teeb.

Juba raamatu pealkiri on eksitav. Jah, Raud on kokku kogunud sada klišeed, mis kirjeldavad tabavalt tüüpilist eestlast. Sisuliselt võiks olla kiitvas toonis raamatuga, kuna "õige eestlane" oleks nagu õige inimene elik väärtuslik indiviid, "õige" ehk siis korralik või ehtne. Kuid toon on kriitiline, eestlast pigem mahategev, süüdistab teda kitsarinnalisuses ja isepäilisuses, teadmatuses ülejäänud maailma kommetest oma tahte puhkusele kaasavinnamises, kroonilises edutuses jne. Pigem tuuakse esile eestlase puudulikkus kui tema väärtuslikkus, mis minu jaoks jätab suhu pigem mõru maitse ja ei tekita meeldivat tunnet eestlane olemise üle, uhkusest rääkimata.

Margaret Atwood: "Leedi Oraakel"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link).

Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest räägime täna - sel aastal tuleb uurimisele õige mitu Atwoodi romaani.

Ottessa Moshfegh: My Year of Rest and Relaxation (2018)

USA autor Ottessa Moshfegh (sünd. 1981) on avaldanud kaks lühijuttude kogumikku ning kaks romaani, millest viimaseid olen lugenud, ning mõlemad on olnud ülipõnevad ja täiesti omanäolised teosed.

"Eileen" ilmus aastal 2015 ja on ääretult põnev romaan, mis tegeleb nii naiselikkuse kui sotsiaalse mõiste, naine olemise kui sotsiaalse rolli ning naise keha kui tarbeesemega - kuid on lõpuks psühholoogiliselt niivõrd huvitav just sel hetkel, kui muutub hoopis teistsuguseks romaaniks, kui lugeja oleks oodanud. Selleteemalise blogi leiate siit (link)

Sedakorda lugesin Moshfeghi uusimat romaani "My Year of Rest and Relaxation" (2018), mille pealkiri tõlkes oleks umbes  "Minu puhkuse ja lõõgastumise aasta". Romaani peategelane, taas noor naine, kuid seekord ilus, jõukast perest ning kultuurilise taustaga, New Yorgi paremas linnaosas elutsev ning mainekas kunstigaleriis töötav neiu - kelle nime kunagi ei mainita.

Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

Toomas Mikkor: "Keldritäis sajarublalisi" (2018)

Eesti kirjanik, ajakirjanik ning maailmakodanik Toomas Mikkor on kirjutanud nii reisiraamatuid, memuaare kui poliitilisi esseesid. Enamasti on Mikkori sulest tulnu isikliku kogemuse ja jutustusoskuse segu, nii ka tema uusimas mahukas Tänapäeva kirjastuses ilmunud romaanis "Keldritäis sajarublalisi" (2018).

Romaan on Rahva Raamatu kirjelduse sõnul "muhe, humoorikas ja rämedalt siiras tagasivaade" Eesti ellu nõukaaja hääbumisperioodil, mil rahvuslus lihtkodaniku silmis seisnes riigilt raha ning kaupade röövimises ja võimalikult riigipalgal töötamisest viilimises. 

Juli Zeh: "Kotkad ja inglid"

Saksa autor Juli Zeh (sünd. 1974) on avaldanud käputäie romaane, samuti lühijutte ja näidendeid. Tema teosed on Saksamaal tuntud ja kiitust pälvinud. Tema romaan "Spieltrieb" ("Mängusoov") ilmus 2013. aastal ka filmilinal.


Zeh kirjastiil romaanis "Adler und Engel" ("Kotkad ja Inglid", eesti keeles ilmunud 2010) on kriitikute sõnul lakooniline kuid tundeline, tema romaan põnev, haarav, tõmbav. Zeh pälvis oma debüüdi eest Saksamaa raamatuauhinna (Deutscher Buchpreis), Raurise kirjandusauhinna ning Breemeni kirjanduspreemia.

Mis jääb mulle täiesti arusaamatuks, sest "Kotkad ja inglid" oli üks halvemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Nobeli kirjanduspreemia 2004. Elfriede Jelinek: "Klaveriõpetaja"

Austria kirjanik, näitekirjanik, esseist, luuletaja ning tõlk Elfriede Jelinek (sünd. 1946) kirjeldab oma loomingut kui sotsiaalsete struktuuride ja sugude vastast võitlust ning peab seda ka ise vulgaarseks, rõvedaks ning häirivaks. Jelinek olla feminist ja antifašist - viimasel juhul on sellised sotsiaalkriitilised teravad jooned austria kirjanduses üpris tüüpilised, näiteks Thomas Bernhardi loomingus, kes kritiseerib oma teostes kõvasti Austriat ja väljendab oma üldist vihkamist kodumaa suhtes.

Jelinek pole nii otseselt Austria- kui sotsiaalse ebavõrdsuse ja lihaliku ning kapitalistliku kultuuri vastane. Tema jaoks on nii mehed kui naised vaid liha ja nende ihad ja soovid hävitavad neid, kuigi nad on nagunii hävingule määratud.

Väga ilusasti kirjeldab Madli Pesti Jelineki "Klaveriõpetaja" tooni:

Martin Algus: "Midagi tõelist" (2018)

Eesti kirjaniku ning näitekirjaniku Martin Alguse debüütromaan "Midagi tõelist" põhineb tõestisündinud lool ning on seega mitte ainult tema protagonistide püüdluste ja soovide, vaid sisu päritolu kirjeldus: "Midagi tõelist" ongi midagi tõelist. Sellest lähtuvalt on juba muidu väga makaaber ja sünge lugu veel kraadi võrra huvitavam, et vähemalt osake sellest on tõepoolest juhtunud.

Anton Hansen Tammsaare: "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)

Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on eelkõige tuntud kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kus tähtsal kohal seisab tema epopöa "Tõde ja õigus", vähemalt selle esimene ja teine osa. Tammsaare mahukaima teose kõrval on tuntud aga ka näidend "Juudit", romaan "Kõrboja peremees" ja mõndagi muud.

"Põrgupõhja uus vanapagan" on nagu ülejäänugi Tammsaare loomingust ilmunud 20. sajandi esimeses pooles, kuid kuna see romaan ilmus eelmisel aastal Tänapäeva kirjastuses uues kuues, on taas põhjust Tammsaarest rääkida.

Romaanide üldiseks teemaks on Suur Talurahva Ike, põllutööde aastaring ning sellega seotud võitlus loodusega (nagu paljudes suurtes Skandinaavia kirjanduse teosteski), kuid samaaegselt on tähtsaks ning keskeks teemaks inimese võitlus iseenda pahupoolega. 

Nobeli kirjanduspreemia 2003. J. M. Coetzee: "Häbi"

Lõuna-Aafrika-Austraalia kirjanik John Maxwell Coetzee (sünd. 1940) sulest on ilmunud nii romaane, novelle, esseesid, tõlkeid kui kirjanduskriitikat. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. 2003. aastal pälvis Coetzee Nobeli kirjanduspreemia.

Coetzeelt on eesti keeles muuseas ilmunud romaanid "Noorus" (Youth, 2002), "Barbarite ootel" (Waiting for the Barbarians, 1980), "Südamaal" (In the Heart of the Country, 1977) ning "Häbi" (Discgrace, 1999), millest viimase Nobeli laureaatide järjekorras kätte võtsin.

Nobeli kirjanduspreemia 2002. Imre Kertesz: „Saatusetus“

Ungari kirjanik, esseist ning tõlkija Imre Kertesz (1929-2016) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2002. Kertesz on eelkõige tuntud oma esikromaani „Saatusetus“ („Sorstalanság“, 1975) poolest, mis on osaliselt autobiograafiline, kuna Kertesz ise veetis aega nii Auschwitzi kui Buchenwaldi ja Zeitzi koonduslaagrites.

Romaani räägib 14-aastase György Kövesi läbielamistest Auschwitzi, Buchenwaldi ning Zeitzi koonduslaagrites. Raamiks on poisi pereelu argipäev ning koonduslaagri tagajärjed tema välisele ja sisemisele olemusele: György isa viiakse samuti koonduslaagrisse ning romaani alguseks on pikk ja tundeline hüvastijätt isaga - poiss aga pannakse keset tööpäeva tehases äkitselt bussi ja läinud ta ongi.

Nobeli kirjanduspreemia 2001. V. S. Naipaul: "A House for Mr Biswas"

Trinidadi päritolu briti kirjanik V. S. Naipaul (1932-2018) pälvis Nobeli krijanduspreemia aastal 2001. Naipaulilt on eesti keeles ilmunud romaan "Jõekäärus", mis meenutab Joseph Conradi romaani "pimeduse süda". Lisaks Trinidadi ning India ajaloo ja olukorra ilukirjanduslikule käsitlemisele on Naipaul kirjutanud esseesid, artikleid ning reisikirjandust, mis tegeleb autori kultuurilise ning geograafilise päritoluruumiga, kuid käsitleb alati laiemat sotsiaalset, poliitilist ning ajaloolist konteksti.

Naipaul olla nö. ebamugavaid teemasid lahkav autor, ning ka minu loetud teos "A House for Mr Biswas" (1961), mis käsitleb Trinidadi ja Tobago postkolonialistlikku poliitilist ning sotsiaalset olukorda ja jälgib Mohun Biswasi elu sünnist surmani, tegeles minu silmis justkui äärele lükatud territooriumiga - Trinidadi ja Tobago hindu kogukonnast polnud ma eelnevalt kuulnudki, rääkimata nende eludega tegelevast romaanist.

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus IV. Tants pimeduses"

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud neljandas osas „Minu võitlus IV. Tants pimeduses" on 18-aastane Karl Ove just lõpetanud gümnaasiumi ning asub aastaks asendusõpetajana tööle Põhja-Norrasse. Tuleb rinda pista nii kooliklasside, klassijuhataja kohustuste, direktori, kohalike kalurite ja rullnokkade ning muidugi noorte tüdrukutega. Samaaegselt üritab Karl Ove kirjutada oma esimest novellikogumikku ja saada elukutseliseks kirjanikuks.

Markus Zusak: "Raamatuvaras"

Austraalia kirjanik Markus Zusak (sünd. 1975) on avaldanud viis romaani, kuid eelkõige tuntud on tema teosed "Raamatuvaras" (The Book Thief, 2005) ning "Sõnumitooja" (The Messenger, 2002).

"Raamatuvaras" on noorteromaan, inglise keeles mõeldud lugejaskonnale, keda nimetatakse noorteks täiskasvanuteks - Young Adult (YA). Võib-olla olen sellest lähtuvalt liiga vana, et Zusaki ülepingutatud stilistiliste vahendite võlust aru saada, aga võib-olla olen praeguseks lugenud nii palju ehedaid muljeid sõjaaja traumadest ja perekondade eludest Teise maailmasõja aastatel (eelmise nädala blogis tuli näiteks käsitlusele Elin Toona Gottschalki "Pagulusse", mis jättis väga sügava mulje), et Zusaki romaan jättis mu täielikult külmaks.

2018 lemmikraamatud

2018 lugemisaastat kokku võttes ilmneb, et väärtraamatuid sai loetud vähem kui eelmisel aastal. Kokku paistsis mulle blogitust silma vaid kaheksa teost, mis ka järgmisel aastal veel mainimist ja soovitamist väärt. Kuna loen 20. sajandi maailmakirjandust läbisegi, on siin juttu nii uuematest kui veidi vähem uuematest raamatutest.

Loetlen siis järgnevalt oma lemmikraamatud mineva aasta lugemisvarast. Tegu pole pingerega, nopped on lihtsalt lugemise järjekorras. Raamatu pealkirjale klikkimine viib teid vastava postituse lehele.

Maarja Kangro: "Klaaslaps" (2016)

Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...

Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.

Raul Oreškin: "Kui ma vananen..."

Eesti kirjanik Raul Oreškin on töötanud nii Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas kui loomekeskuses. 2015. asus Oreškin tööle Tartu Uue Teatri direktorina. Kuid Oreškin on vaikselt kirjutanud ka lühijutte, mis kogunesid blogivormis aastatel 2014-2016. Hooandja.ee projektitoetustega oli võimalik pisike kogumik 40 jutuga välja anda eelmisel aastal. (link projektilehele)

Oreškini jutukogumik on esimesel pilgul ideaalne kingiraamat: A6 formaadis, elegantse musta kaane ning kaunite, sürrealistlike-futuristlike fotodega, mustad vahelehed jagamas jutustusi. Jutustused ise on ülilühikesed, hoomavad käputäie lehekülgi ja räägivad igaüks ühest võimalikust stsenaariumist, kuidas ning kus Oreškin võiks vananeda. Sellest lähtuvalt algavad kõik jutud valemiga: "Kui ma vananen..."

Oreškin on ise öelnud, et teda huvitab pigem tulevik kui minevik, ning seda on ulmeliste-fantastiliste sugemetega jutustustest ka kiirelt märgata. Tema maailm on tulevikumaailm, kus on võimalik teleportatsiooni kaudu liikuda, Euroopa kui poliitiline või geograafiline ühik kuulub kaugemasse minevikku, materiaalsed kehad on teisejärgulised, ning elu võõrastel planeetidel on tõenäolisem kui planeedil Maa.