Nobeli kirjanduspreemia 1955. Halldór Laxness: "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948)

Islandi tuntuim 20. sajandi kirjanik Halldór Kiljan Laxness (1902-1998) on ainus Islandilt pärit Nobeli kirjanduspreemia laureaat ning Gunnar Gunnarsoni kõrval ilmselt ainus tänapäevani tuntud Islandi kirjanik - kui suurte saagade autorid nagu nt Snorri Sturluson kõrvale jätta.

Laxnessi sulest on ilmunud romaane, lühijutte, näidendeid, esseesid, artikleid ning tõlkekirjandust, näiteks tõlkis Laxness islandi keelde Hemingway "Kellele lüüakse hingekella".

Autor veetis oma lapsepõlve Reyjkjaviki lähedal ning alustas kirjutamist suhteliselt vara - tema esimene ajaleheartikkel avaldati 1916 ning esimene novell 1919.

Laxness reisis suhteliselt palju Euroopas ning veetis pikalt aega Luksemburgis Saint-Maurice-et-Saint-Maur kloostris, kus pühendus prantsuse ja ladina keele ning teoloogia- ja filosoofiaõpingutele. Mõnda aega hiljem reisis Laxness aga USAsse ning tema katoliiklik faas lõppes. Autori kirjandus 1930ndatest oli kristluse ja spirituaalsuse vastane, soosides pragmaatilist-sotsialistlikku filoosofiat ning poliitikat.

Laxnessi tuntuim romaan on Islandi olmeelu ja muremaailmu kirjeldav "Iseseisvad inimesed", millest juttu tulnud aastaid tagasi siin (link).


Lugesin sedakorda Laxnessi romaani "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948). Tegu on satiirilise ühiskonnakriitikaga ning  - romaani esimene trükk müüdi välja esimesel ilmumise päeval. USAs oli Laxness suuresti "Aatomijaama" tõttu 1960ndatel keelatud raamatute nimekirjas. 1984. aastal vändati romaanist ka film.

"Aatomijaam" on fragmentaarne jutustus lihtsast talutüdrukust Uglast (islandi k "öökull"), kel vägagi progressiivsed arvamused religioonist, võrdõiguslikkusest ning ühiskondlikest konventsioonidest ja nende naisena järgimisest. Ugla tuleb tööle poliitiku peresse Reyjkaviki lähedal ning tutvub erinevate inimeste ja poliitiliste ning moraalsete positsioonidega sotsialismist kapitalismini, pühendunud kristlusest anarhiani.

Mõned kriitikud on öelnud, et "Aatomijaam" olla üks Laxnessi nõrgematest romaanidest, kuid minu arvates on see lühikestest peatükkidest kokku pandud kergena tunduv mitmekihiline lugu vägagi huvitav ja sisaldab äärmiselt palju informatsiooni Islandi mentaliteedist Teise maailmasõja lõpul ja järgnevatel aastatel. Kirjeldused peegeldavad mitte ainult Islandi, vaid Euroopa erinevaid mentaliteete ning sotsialismi ja kapitalismi põrkumisel tekkinud konflikte; ning poliitiliste mõjualade ja soosingute liikumist ülemaailmsel skaalal ja sellest tulenevaid ohvreid ja muudatusi väikeriikides.


Romaani poliitiline narratiiv on Aatomijaama ehitamine Islandile, pakkumaks Läänele kaitset aatomisõja korral. Keskne diskussioon antud teemal on Islandi iseseisvuse alistamine ning rahva absoluutne vastuseis kuid samaaegselt mõjutamisvõimetus otsuse tegemisele.

Keskne lugu keerleb siiski Ugla ning teda ümbritsevate figuuride ümber: meeldiv politseinik, poputatud poliitiik, pips poliitiku abikaasa, kõike teha tohtivad ning empaatiata kasvavad rikaste vanemate lapsed, kunstnikud ning muusikud liberaalsete anarhistlike vaadetega.

Ugla kirjeldab end ise lihtsa ja veidi rumala inimesena ning tema kokkupuuted sotsialismiga ja naiivsed püüded seda õigustada on huvitavalt kirjutatud ja ehk palju nutikamad kui mõne poliitiku oskus oma seisukohti kirjeldada. Ugla enesekirjeldused tunduvad üha enam ja enam olevat fassaad, sest tegu on ilmselgelt terava mõistusega naisega.

Mingil hetkel tulevad mängu perepoliitilised, moraalifilosoofilised ning südameasju puudutavad teemad ning Ugla kui modernne naine ei soovi teha viga kellegagi abielluda, vaid "saada inimeseks, saada iseendaks". See lühike pihtimus on kergesti interpreteeritav kui liberaalse humanismi, feminismi ning modernse võrdõiglusliku ühiskonna juhtlause ja Uglast saab üpris kiiresti tõsiseltvõetav, sümpaatne figuur.

Mõned kõrvaltegelased nagu näiteks kaksikutega jumalad või Kleoparta - ei selgita, lugege - on ehk liialt sümboolsed ja nende kohalolek muu kui teatud poliiitiliste seisukohtade väljendamise nimel narratiivi tasandil pole vajalik, kuid sellest hoolimata on nende kohalolek põnev. Puudub keskne konflikt ning suur romaanijutustuse narratoloogiline mitmekesisus - "Aatomijaam" pole kindlasti klassikaline romaan vaid pigem midagi omanäolist, essee ja romaani segu, fiktiivsete fragmentide kogumik.


Kokkuvõtteks: kui "Aatomijaam" on 20. sajandi Islandi mentaliteeti kirjeldavate lühikeste muljete-jutustuste kogumik ja üldiste ühiskondlike probleemide kogumik moraali, eetika, religiooni ning filosoofia rinnetel, on tegu väga põneva teosega ja Ugla mõtisklused ning tema kohtumised erinevate figuuridega kuldaväärt lugemismaterjal. Suure armastusloo või kompleksse narratiivi otsijatele siin aga midagi leida ei ole. Neile võiks huvi pakkuda Islandi "Tõde ja õigus" ehk "Iseseisvad inimesed" (link sellele blogile ülal.)


Minu arvates on "Aatomijaam" väga põnev lugemine ning soovitan seda väga soojalt.

88. Njálli saaga

"Njálli saaga" on üks kuulsamaid Islandi saagasid. Teose tegevus pärineb 10.-11. sajandist, kirja pandud on ta 13. sajandil. Saaga autor on teadmata.

Nagu teisedki tolle aja saagad räägib "Njálli saaga" oma aja tavadest, inimestest, nende erakordsetest võimetest ja perekondade vahelistest konfliktidest. Saaga hõlmab tohutult palju figuure, kes omavahelistesse kaklustesse põimitakse ja kelle pered teineteisele kordades järgemööda kätte maksavad.

Väljaanne, mida mina - netist, muide - lugesin, sisaldab eelsõna, kus lähemalt kirjeldatud tolleaegset kombestikku, et teatud väljendeid ja teguviise paremini mõistetavaks teha, näiteks et tähtsaim isik või külaline majas istub kõrgel toolil, kuidas söögilauda istujad on paigutatud, milline on levinud reaktsioon teatud solvangu korral ja kuidas elada auväärset elu.

Silma torkas sugudevaheline asjaajamine - teatud valdkondades valitseb mõningane võrdväärsus ja naistel on näiteks õigus oma surnud mehe varandust nõuda, kuid saagas endas kirjeldatakse meeste puhul enamasti nende võimeid ja tugevust ja naiste puhul nende kaunist välimust ning kas nad olid kombekad või mitte.

Üldiselt on tegu hea kultuurilise seletusega põneva narratiivi näol ja Njáll, üks saaga peategelasi on tuntud pigem oma nutikuse kui tugevuse poolest, mis tähendab, et arvukate detailirikaste kirvestega jäsemete maharaiumise stseenide vahele on pikitud ka lugusid sellest, kuidas Njál kavala planeerimise ja/või argumenteerimise abil nii mõnegi varanduse tagasi võitis.

Skandinavistikahuvilistele on "Njàlli saaga" väga hea sissejuhatus kultuurilukku ja kohustuslik lugemisvara, lahinguhuvilistele pakub ta ka pinget. Antud huvide puudumise korral on ta vaid lühikeste lugude, nimede, mõrvade ja mõnede nutikuste pikk-pikk kogum ja võib riiulilt ka ära jääda. Kuna mul aga mõlemad eelnimetatud huvid on, meeldis mulle "Njàlli saagat" lugeda ja Islandi kultuuri üle mõtiskleda.

53. Halldor K Laxness: Independent People

Islandi kirjanik Halldor Laxnessi romaan 'Sjálfstætt fólk' ('Iseseisvad inimesed') on eksemplaarne teos Islandi sotsiaalse realismi ridadest ja üks põhjendus Nobeli kirjanduspreemiale 1955. aastal.
Teos ilmus Islandil esmalt ajavahemikus 1934-35 kahes osas ja on oma uuemaski kuues jagatud nelja ossa.

Laxness ise kinnitab laialdast arvamust, mis võrdleb tema 'karjaseromaani' Knut Hamsuni 'Maa õnnistusega' - kuigi lisab, et samale küsimusele leiab tema erineva vastuse.
Mõlemad teosed tegelevad küsimustega maaelust ja Laxness toob lugejani Islandi talumehe argipäeva. Romaan lõi omal ajal kõvasti laineid, kuna ei kirjelda vastupidiselt oma eelkäijatele taluelu kui idüllilist, rahumeelset äraolemist, vaid joonistab välja mitme põlvkonna olelusvõitluse, unistuste luhtumise ning kannatused ja konfliktid.

Ühiskonnakriitikat võib 'Sjálfstætt fólkist' leida piisaval määral - roman kirjeldab talunike elu enne ja pärast I. Maailmasõda ja sel ajal, kuidas toimub üleminek kommunismilt kapitalismile, kuidas talumehed mikrosüsteemina kolme klassi jaotuvad ja kuidas nii kõige vaesematel kui kõige jõukamatel tihtipeale vireleda tuleb.

Kümned ja kümned leheküljed lammaste tervislikust seisundist ei ole võib-olla tohutut pinget pakkuvad, küll aga on huvitav jälgida, kuidas sõda Islandi majandust toetab ja kuidas rikastunud talunikud hiljem taas võlgadesse uppuvad. Samuti on juttu Islandi kangelaseepostest ja vanemast ajaloost või pigem mütoloogiast. Kokkuvõttes annab romaan üpris ülevaatliku pildi neile, kes varem Islandist palju lugenud ei ole ja siiani vaid Eüjafjallajökulli ja Reükjaviki nimetada oskavad.

Võrdlust 'Tõe ja õiguse' ja 'Näkimadalatega' pakub peategelase, Sumarhusi Bjarturi eluaegne heitlus oma talu ja iseseisvuse eest, ebausk sealmail kummitavasse hädatoovasse Kolumkillisse, kelle olemasolu isepäine mees tunnistada ei taha, ja konfliktid kõigi lastega, tahavad nad siis oma isiklikku arvamust avaldada või lausa koduõuelt lahkuda.
Põlvkondade konflikt joonistub siin tüüpilisel moel pereisa, kes ajaga kaasas ei käi ega käia ei taha, ja laste vahel, kellest üks õppida, üks Ameerikasse kolida ja üks mõisahärra tütrega abielluda tahab. Kui üks välja arvata, luhtuvad kõigi unistused, Bjarturit kirjeldab Laxness küll kui sümpaatset tegelast, kuid tema kõva loomus, tohutu kitsarinnalisus ja isekus teevad temast pigem ebasümpaatse protagonisti. Romaani algne pealkiri oli, muide, 'Hetjusaga' ehk lugu kangelasest või kangelassaaga, mis samuti irooniaga pooleks mõeldud nagu ühiskonnakriitikat väljendav pealkiri 'iseseisvad inimesed' - iseseisvus jääb romaani lõpuni vaid unistuseks nii suur- kui väiketalunikule. Bjartur on näide pidevalt looduse ja ülematega heitlevast talupojast, kelle suurim armastus tema lambad - Bjartur tunnistab isegi, et oskab lammastega tunduvalt paremini suhelda kui inimestega.

Näiteks episood, kus Bjartur koos tütre Asta Solliljaga Fjordi linna külastab, näitab kenasti tütre aimamatust välismaailma võlude ja ohtude suhtes, romaan räägib nonde kahe suhtest ilmselt kõige põhjalikumalt teiste lastega võrreldes. Asta noorus möödub isa jumaldades, ta hakkab aga printsidest ja laiast maailmast unistama ja maandub vähe auväärse mehe rüpes.

Kivistunud soorollid Bjarturi põlvkonnas joonistuvad lõpupoole eriti selgelt välja, kuigi läbivad tegelikult kogu lugu - igatahes toob Laxness sisse Bjarturi mõttekäigu: naine peab olema õnnelik, kui tal lubatakse vaikselt nurgas istuda ja kui peksa ei saa.

Niiet mõnest küljest puudutatakse ka kontekstivabasid, ajatuid teemasid.

Aga kokkuvõtteks on tegu kurvameelse pseudoidülliga - kuigi sihilikult pseudo -, mis karjaseromaanidega võrreldes järsult lahku lööb. Ons Laxnessi kirjeldused pigem realistlikud või naturalistlikud, kas veel tol ajal oli tohutu töökoormuse ja klimaatiliselt nigelate tingimuste tõttu tõepoolest suremus niivõrd kõrge või on Bjarturi tegelaskuju vaid ekstreemum, näitamaks, kui hävitavaks muutub mehe loomus, kui ta peab 1ä aastat üksi selle nimel rügama, et oma talukohta päriselt, juriidiliselt omaks nimetada saaks. Kivikõva mees, kelle ainus igapäevane luksus on neljaminutiline uinak heinakuhja otsas, eeldab, et tema naine ja lapsed on sama kõvad ja väsimatud. Samas on inimlikul tasandil siiski, siiski näha Bjarturi heldimust tütre suunas, kellega nii tüli kui leppimist, nii vägivalda kui armastust ette tuleb.

Tegu on suures plaanis üpris troostitu, kuid kohati huvitavalt joonistatud maailmaga. Nagu eelpool mainitud: 'Tõe ja õiguse' fännide jaoks kindlasti meeldiv lugemine. Isiklikult olen rahul Islandi kohta õpituga, kuid jään muus osas erapooletuks.