Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan eelmisel aastal.
Sel aastal on inglise ning saksa keelde tõlgitud ka Slimani debüütroman "Adéle" (Dans le jardin d'ogre, 2014), mis kummalisel kombel ülejäänud kirjandusmaailmas pälvimas tuntust "Hällilaulu" järglasena.
Olgu ajalise lineaarsusega kuidas on - Slimani teisena loetud teos on tunduvalt süngem ning justkui veelgi elulisem kui esimene, kuigi uurib taas teistsuguseid inimlikke nõrkusi ja tumedaid külgi.
Adèle on abielus teda mugavalt ning abikaasalikult-kiinduvalt armastava eduka arst Richardiga ning nende pojaga võiks noor naine nautida täiuslikku pereidülli – kuid tema tundeelu ei peegelda lihvitud fassaadi värve ega vorme.
