Nobeli kirjanduspreemia 1998. Jose Saramago: "Ricardo Reisi surma aasta"

Portugali kirjanik, 1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) on rahvusvahelisel maastikul siiani tunnustatud nimi. Tema Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ning sellest on juttu tulnud ka minu blogis (link). Seekord lugesin aga Saramago samui tuntud romaani, "Ricardo Reisi surma aasta" (1995).

Saramago mängib reaalsuse ja fantaasia ning müstiliste ja ajalooliste elementidega, tema loomingut võiks samuti nimetada maagilise realismi teoste hulka kuuluvaks. Ricardo Reis oli reaalselt portugali kirjanik Fernando Pessoa heteronüüm ehk üks neljast pseudonüümist, mida kirjanik oma loomingu avaldamiseks kasutas. Ricardo Reis on seega põhimõtteliselt Fernando Pessoa.

Fernando Pessoa: "Luuletusi" (A Little Larger Than the Entire Universe. Selected Poems, 2006)

Portugali luuletaja, kirjastaja, esseist, keeleteadlane, tõlk ja polüglott Fernando Pessoa kuulub ka tänapäeval Portugali kultuurilise raudvara hulka. Selles blogis on juttu tulnud tema erakordsest päevikuvormis fragmentide kogumikust "Rahutuse raamat" (Book of Disquiet, link), lugesin aga hiljuti ka Pessoa ning tema heteronüümide poolt kirja pandud luuletusi.

Autori olemus ning tema mõttemaailm avaldub luuletusi lugedes piisavalt, seega kommenteerin Pessoad vaid minimaalselt: tegu on erakordse autoriga ning tema luule ainus miinus on, et ma pole võimeline seda originaalkeeles hoomama.

Pessoa kirjutas palju ka ise inglise keeles, kahjuks pole luuletuste juures ära toodud, kas tegu on originaalvormiga või tõlkega. Allpool toodu on niisiis inglise keeles ning ma ei lugenud kahekeelelist kogumikku nagu luule puhul tavaks, kuid tõlk ja toimetaja Richard Zenith on tõlkinud praktiliselt kogu Pessoa loomingut, arvukalt portugali luulet ning pälvis 1999. aastal PEN-auhinna Pessoa ja teiste autorite kogutud luuletuste tõlke eest, seega pean loetud interpretatsiooni rohkem kui adektvaatseks.


Fernando Pessoa maailmapilt on üpris sünge ja nihilistlik - me oleme, vaid oleme hetkes ning arvata, et miski on midagi enamat kui ta ise, on vaid pettumustega seotud illusioon. Pessoa ainulaadne kirjapanemise viis avaldub tema heteronüümides - tegu pole pseudonüümidega nagu ehk "Rahutuse raamatu" päevikupidaja Bernardo Soares, vaid väljamõeldud elulugude, sünnikuupäevade, huvide ning elukutsetega pseudoautoritega, kelle nime all Pessoa vahelduvalt luulet avaldas.



Toon allpool mõned luulenäited ning soovitan jätkuvalt soojalt sirvida ning seejärel lugeda "Rahutuse raamatut".

Alberto Caeiro

Beyond the bend in the road

There may be a well, and there may be a castle,

And there may be just more road.

I don’t know and don’t ask.

As long as I’m on the road that’s before the bend

I look only at the road before the bend,

Because the road before the bend is all I can see.

It would do me no good to look anywhere else

Or at what I can’t see.

Let’s pay attention only to where we are.

There’s only enough beauty in being here and not somewhere else.

If there are people beyond the bend in the road,

Let them worry about what’s beyond the bend in the road.

That, for them, is the road.

If we’re to arrive there, when we arrive there we’ll know.

For now we know only that we’re not there.

Here there’s just the road before the bend, and before the bend

There’s the road without any bend.

(1914)

Ricardo Reis

Time passes

And tells us nothing.

We grow old.

Let us know how,

with a certain mischief,

To feel ourselves go.

Taking action

Serves no purpose.

No one can resist

The atrocious god

Who always devours

His own children.

Let us pick flowers.

Let us lightly

Wet our hands

In the calm rivers,

So as to learn

Some of their calmness.

Sunflowers forever

Beholding the sun,

We will serenely

Depart from life,

Without even the regret

Of having lived.

(1914)

Fernando Pessoa

Don’t you still sense in my sad and calm face

The sad child who always played far away from the others

And sometimes looked at them with sad eyes but without

regret?

I know you’re watching and don’t understand what sadness

it is

That makes me look sad.

It isn't regret or nostalgia, disappointment or resentment.

No...It’s the sadness

Of one who, in the great prenatal realm,

Must have received from God the Secret-

The secret of the world’s illusion,

Of the absolute emptiness of things-

The incurable sadness

Of one who realizes that everything’s pointless, worthless,

That effort is an absurd waste,

And that life is a void,

Since disillusion always follows on the heels of illusion

And Death seems to be the meaning of Life...

It’s this, but not only this, that you see in my face

And that makes you steal an occasional glance at me.

(1916)

Ah! The anguish, the vile rage, the despair

Of not being able to express

With a shout, an extreme and bitter shout,

The bleeding of my heart.

(1920)

Pain follows pleasure, which follows pain.

Today we drink wine in celebration,

Tomorrow we'll drink it because we grieve.

But nothing from either wine will remain.

(1926)

The master without disciples

Had a flawed machine

Which, despite all its levers,

Never did anything.

[...]

My soul, rather like

That machine, is flawed.

It's complicated and erratic,

and serves no purpose at all.

(1933)

Eesti keelde tõlgitud luulekogu "Tubakapood" (link)

Eesti keelde tõlgitud luulekogu "Autopsühhograafia" (link)

Lühiartikkel ning eestikeelse Pessoa luule katkendid Postimehes (link)

66. Jose Saramago: "Pimedus" ("Ensaio sobre a cegueira", 1995)

1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, portugali kirjanik, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ja kaks aastat hiljem ka inglisekeelses tõlkes.

Tegu on õõvastavalt apokalüptilise maitsega teosega, nimelt jutustab Saramago romaan linnast, mille elanikud üks teise järel pimedaks jäävad.

Romaan on tohutult põnevalt üles ehitatud, tegeledes alustuseks ühe mehe pimedaksjäämisega ja tema ahastusega, järgnevalt võttes aga aina rohkematelt inimestelt silmavalguse, toppides paarsada neist siis karantiini endisesse hullumajja, koheldes neid tohutult ebainimlikult ja jälgides, kuidas nad üksteist piinavad, alandavad ja maha notivad. Aina suuremas mastaabis töötades toob Saramago lõpuks lugeja ette kogu linna, mis ähvardab täielikus kaoses väljaheidete ja laipade lombina lõppeda. Kuni aga juhtub ime.

Saramago on väga ekspressionistlikes värvides näidanud, mida võib inimesega teha hirm ja kuidas kellegi tõeline loomus ekstreemsetes olukordades välja tuleb. Samuti kirjutab ta "Pimeduses" inimlikkuse piiridest, tuues romaane lehekülgedel selgelt lugeja ette küsimuse, kas kõik inimesed, kes näevad, ei ole mitte tegelikult ka mingis mõttes pimedad.

Millise julmusega pimedaid koheldakse ja millise julgusega mõned neist siiski tegutsevad, kuidas hea lõpuks võidab, ja kuidas ladina-ameeriklastele, portugallastele ja hispaanlastele omane maagiline element toob nii süngele loole tegelikult üpris loomulikuna tunduva ilusa lõpu, kõik need detailid teevad sellest ühe suurepärase lugemise.

Samuti on huvitav kirjaniku stiil, mis Saramago enamikule teostele omane on: puudub otsekõne ja selged punktidega tõmmatud piirid dialoogides, mistõttu lugeja justkui vaataks kogu toimumist nagu filmi, jäädes teatud kaugusesse. Teisalt on samas grammatilises skeemis kirja pandud ka figuuride mõtted, mis omakorda tekitab mulje, nagu oleks lugejal võime nende pähe vaadata, samal ajal, kui nad räägivad. Kogu tekst justkui voolab ühe suure sõnade, tegude ja muljete pajana, ja pinge ja põnevus püsib esimesest viimase leheküljeni.

Ma ei tahagi tegelikult rohkem filosofeerida - olles Saramago teosest nõnda vaimustuses ei ole mul mingit tuju teile avaldada, kes täpselt keda kuidas vigastab, millise karistuse selle eest saab, kuidas lugu lõpeb ja miks tegelastel nimesid ei ole. Lugege lihtsalt. Lugege!