Friday, February 24, 2017

Arvamusreede, 2/17: Kuidas leida head raamatut?

Tere tulemast refleksiivsesse reedesse, kallid raamatusõbrad!

Jätkub igakuine mõtiskluste sari kirjanduse, kirjastamise, lugemise, arvustamise, blogimise ja igasugustel sellega seotud teemadel. Täna jagan teiega oma mõtteid teemal: kuidas leida head raamatut?

Kirjanduseteemalisi allikaid on Interneti tekkimise ajast tänase päevani ilmunud umbes sama palju kui on tähti taevas ning kiire Google otsing viib kiirelt sihile. Kuid kuidas tõepoolest pealkirjade paljususe tagant midagi head välja noppida?

Otsing jaguneb põhimõtteliselt kaheks etapiks: Huvipakkuvate raamatute 1) kogumine ning 2) sõelumine.

Kogumiseks tuleb esmalt sirvida kvantitatiivseid allikaid:

Ajalehed ning ajakirjad postitavad bestsellerite nimekirjasid olenevalt publikatsioonile perioodiliselt. Nende nimekirjad põhinevad populaarsusel ning enamasti on raamatul vaid lühike kirjeldus. Numbrite mäng, sisuliselt pealiskaudne. Aastavalikud on huvitavamad, kuna teatud kirjandusega tegelevad autorid on tõepoolest valinud huvitavamad raamatud möödunud aastast.

Kirjastuste kodulehtedelt on võimalik top-loeteludest temaatiliselt huvipakkuvat leida. Sisukirjeldused on loomulikult ülivõrretega täistopitud nagu filmitreileridki - iga raamat peab vähemalt tunduma võimalikult huvitav. Selliseid kirjeldusi halvematele raamatutele on post-lugemist väga lõbus külastada. ;-)

Auhinnakomiteede kodulehtedelt nagu näiteks Nobeli kirjanduspreemia, aga ka iga suurema kirjanduspreemia koduleht (Prix Goncourt, Pulitzer, Saksa raamatuahind) on võimalik lugeda valitud romaanide kirjeldusi ning nende erilisuse või kultuurilise või sotsiaalse või ajaloolise või antropoloogilise või filosoofilise tähtsuse kohta ning kuigi teatud hinnangud võivad olla tugevalt aegunud, on kiitus mingil hetkel ära teenitud ning põhjendatud.

Leksikonid, kirjanduslood- või õpikud ning entsüklopeediad annavad kõige lihtsama, asisema ülevaate möödunud aegade kirjandusest, ilustamata ning subjektiveerimata. Uuemat kirjandust neist aga ei leia.


Kui oled huvipakkuva raamatu leidnud ning soovid veenduda selle kvaliteedis, läheb elu veidi keerulisemaks, kuna raamatu kvaliteet on tihti väga subjektiivne. Kuid küsimine ei maksa erinevalt raamatust midagi, vaid veidi aega.

Foorumid ning raamatublogid on kõige isiklikumad ebaisiklikud kohad, kus raamatutest rääkida. Enamasti on tegu väga lühikeste pealiskaudsete meeldis-ei-meeldinud-tüüpi arvamusavaldustega, kuid tihtipeale kohtab ka süvitsi minevaid analüüse ning huvitavaid kirjeldusi autorite eluloost. Nagu näiteks minu blogis ;-)

YouTubeist on viimaste aastate jooksul saanud kõige populaarsem internetiplatvorm sisuka sisu jagamiseks - sellest tulenevalt on olemas ka arvukalt raamatuarvustajate kanaleid. Tihti on tegu väga huvitavate kirjeldustega ning kedagi raamatust rääkimas kuulata-vaadata on päris põnev.

Sõbrad, kes hea meelega loevad ning olenevalt teie sõpruse kestvusest või hingesuguluse intensiivsusest (faktorid ei pea teineteisega seostuma) teie maitsele raamatuid soovitada oskavad. Olen sõprade-sõbrannade soovitusel lugenud paari väga hea ning paari väga kesist raamatut, ning erinevaid arvamusi on tagantjärgi sama põnev võrrelda kui võrdset vaimustust jagada. Huvipakkuvat raamatut on ehk ka juba keegi lugenud ning oskab selle kohta midagi asjalikku öelda? Raamatusõbrad, ühinege! ;-)


Olenemata eeltöö mahust võib muidugi mõnikord juhtuda, et lugemiselamus ei vasta ootustele, või et sinu teele satub hoopis muid teid pidi väga hea raamat. Mina ostsin näiteks paar nädalat tagasi oma lugejate kommentaariumist soovitatud raamatud ja olen väga põnevil, sest varsti on nende aeg lugemisplaanis käes!

Kokkuvõtteks soovitan teil tutvuda nii vanema kui uuema, nii euroopa kui laiema maailma kirjandusega, jälgida meedias kajastatut, ning jälgida raamatublogisid. Lai silmaring ning avatud suhtumine tagab huvitava raamaturiiuli. Sama autori üks raamat võib olla pettumust avaldav ning järgmine suurepärane, või vastupidi.


Põneva nimekirja maailmakirjandusega tutvumiseks avastasin mina näiteks hiljuti siit! (80 raamatuga ümber maailma - inglisekeelne link) Olen sellest nimekirjast eelnevalt lugenud kolme raamatut, need leiate ka blogist, ning need on suurepärased. Asun sel suvel paralleelselt Nobeli laureaatidega ka seda ümber-maailmanimekirja lugema :-)

Kuidas teie häid raamatuid leiate, milliseid allikaid usaldate ning mida soovitate?

Jään huviga teie mõtteid ootama!

Wednesday, February 22, 2017

Warsan Shire: "Emale sünnitamist õpetades" (teaching my mother how to give birth, 2011)

I have my mother's mouth and my father's eyes;
on my face they are still together.

Afroameerika, afroinglise ning aafrika naiste ilukirjandus on alati ääretutes kogustes kurbust ning mineviku ja oleviku valu ja realiseerimata valu energiat täis. Tony Morrison või Zadie on täiuslik näide sellisest võimsast, emotsionaalsest kirjastiilist - mida küpsem, seda sügavam, seda okkalisem.

Kuid Morrison kirjutab proosat, kus valu imbub läbi jutustuse detailide ja nüansside hääletult välja.

Keenias sündinud kuid Somaalia päritoluga briti kirjanik Warsan Shire (sünd. 1988) üllitab peamiselt puäntilistilises stiilis luuletusi, kus iga rida jutustab väheste sõnade abiga ühe valu loo, ning nii igas edasises reas ja seda tasase hääle, kuid karjuva pilguga. Sire loomingu põhiteemaks on erinevad traumad ning sammud nondest üle saamiseks.


Autor pälvis laiemat kuulsust, sest lauljatar Beyonce märkas teda ning kasutas tema luuletusi lühifilmis "Limonaad" lugude vahepala(de)na. Kuid kriitikud olid teda juba varem tunnustanud: Shire sai 2013. aastal Bruneli ülikooli aafrika kirjanduse auhinna, tema looming valiti 655 kandidaadi seast väljapaistvaimaks.


Mina märkasin Warsan Shire luuletusi samuti "Limonaadi" vaadates ning uuesti hiljem kusagil mingisugust följetoni lugedes. Tema Luulekogu "Emale sünnitamist õpetades" (vaba tõlge - teaching my mother how to give birth) võiks juba oma pealkirjaga rääkida end selles maailmas üksi tundva armastuseta lapse nukra loo.


Kuid see pole veel kõik, Shire jätkab oma luulekogu kolmekümne neljal leheküljel, juttu tuleb sõjast, haigustest, surmast, naisekssaamisest, iluideaalidest ning neile mitte vastamise häbist, seksist, ihast ja naise isiksuse väärtusetusest.


Aafrika kirjanduse fännidele ja üleüldiselt mõtisklevatele naisolevustele kindlasti avastamist väärt kogu. Kuid pigem tugeva närviga isenditele - nendelt ridadelt kooruvad kihid on vaid täis traumat, vägistamisi, verd ning murtud südameid.

Samuti on lugemist väärt Warsan Shire 2015. aastal samuti Flipeye kirjastuses ilmunud "Tema sinine keha" (her blue body).



Hüva!

Wednesday, February 15, 2017

Zadie Smith: NW (2012)

Inglise ja Jamaica kirjanik, inglise kuningliku kirjandusakadeemia liige ning New Yorki ülikooli ilukirjanduse professor Zadie Smith (sünd. 1975) on siiani avaldanud viis romaani. Tema esimene, "Valged hambad" tõi autorile 2000. aastal kohese populaarsuse ning sellest on saanud lausa minisari.

Eesti keeles ilmus romaan aastal 2005.

Smithi romaanid hüplevad kohati muudesse maailma osadesse, kuid toimuvad siiski põhiliselt Londoni räsitumates linnaosades ja tegelevad sotsiaalsete kihtide ja kultuuride põrkumise ja segunemisega tulenevate probleemidega, viletsa elu tingimuste ja heitlustega ning naise ja mustanahalise naise võitlusega oma koha leidmisel elus ja seltskonnas.


Lugesin romaani "NW", mille pealkiri tähistab teatud piirkonda Londonis (North West), kus elavad peamiselt mustanahalised ning väikese sissetulekuga kodanikud, kelle argipäevaks on narkomaanid, politseisireenid, viletsate tingimustega võitlemine, ning samal ajal need teised, kel on õnnestunud oma ebasoodsast keskkonnast välja tulla ja "paremasse" keskkonda imbuda.


Heitlus vana ja tuttava, mugava kuid sisutu ja lootusetu minevikuga, lapsepõlve armastusetusest tuleneva võimetusega end siduda ning kauni tuleviku poole püüdlemine ja selles pettumine on vaid mõned teemad, mida Smithi romaan puudutab.


I am the sole author of the dictionary that defines me

...on lause, mis romaani alguse lõpuga seob - tõsiasi, et sel lausel reaalsusega midagi pistmist pole, ilmneb romaani käigus. Smith kirjeldab lühidalt nelja protagonisti elu, nende positsiooni keskkoolis, haridusteed, elukutseid, armumisi ning näitab lugejale nende tundeid oma elu sujumise suhtes - olgu see lõppemas tänavanurgal, nõel käsivarres, või kaunis majas kauni pere seltsis, õnnelik olla on anne, mida igaüks ei oma ning otsus, mida igaüks pole võimeline tegema.


Smithi kibemagusad kirjeldused Londoni elust on vitaalsed, toone ja tujusid täis, tema protagonistid on kõva koore ja kõva sisemusega, kuid nad on selliseks vormitud ja enam pole neid võimalik muuta.

Võitlus intiimsusega ning hingestatud armastamisega ja miskipärast samaaegselt moraalse allakäigu ning karjääri poole püüdlemine lõhestavad neid naisi, kellest ilmselt vähesed nii hästi ja huvitavalt kirjutada oskavad.


Tema protagonistidepoolne koduse läheduse puudumine, seejärel oma isiklike aspiratsioonide põhjal ehitatud kodus koduse läheduse vältimine ning samuti iseendaga rääkimise vältimine, otsides samaaegselt pidevalt midagi, kuigi neil on õnnestunud oma kodu piirangutest pääseda ja nende vanemate saatus neile enam osaks ei saa, tundub, et neil tuleb mingil hetkel alluda determinismile ning see midagi ilusat, mis neil on õnnestunud ehitada, sittutakse ikkagi täis asjaoluga, et vanad kombed, armukesed, pahed ja harjumused ei kao ja neist polegi kunagi võimalik lahti saada.

Eneseteostus porilombis.

Joomise mahajätmine, armukese mahajätmine, iseenda minevikuvormi mahajätmine, kuid seekord ma teen seda tõepoolest, hakkan kirjutama, alustan uuesti, leian oma hingesugulase, täidan selle tühjuse!

Kauni pere loomine ning sellest täiesti külmaks jäetud olemine, sest tegelikult oleks siiski parim, kui oleks aega vaid enda jaoks.

Minu kirjanduslike kogemuste pagasist on see ka üks vähestest romaanidest, kus naised ja mehed samamoodi mõtlevad ning tegutsevad - julgelt kirjutatud, kuid ka naiselikust perspektiivist realistlikult teostatud areng. Lalisev narkomaan ning teda nurka jättev mineviku küüsist pääseda tahtja võivad samal ajal olla mees või naine, pereema või pereisa, õde või vend. Enamasti selline tasakaal puudub ning Smithi küpsus selle vaagimisel ja esiletoomisel on muljetavaldav.

Igaüks võib muutuda ning olla eluaeg erinevates rollides, neid üdini nautides. Kuid mineviku deemonid ei unusta kedagi. Vähemalt mitte Zadie Smithi Londonis.

Põnev, terav, kurb ja mõtlemapanev romaan.

Friday, February 10, 2017

Ekskurss filmilinale: "Ööloomad" (Nocturnal Animals, 2016)

Lavastaja Tom Fordi uus draama "Ööloomad" (peaosades Amy Adams ning Jake Gyllenhaal) räägib muuseas armastuse vägivaldsusest, võimetusest elu paramatusi muuta ning oma vanemateks muutumise valusatest tagajärgedest.

Seda postitust on võimalik lugeda filmi eelnevalt vaatamata - jätan sisu ning lõpu avaldamata. Lühidalt soovitan kohe: jooksuga kinno! ;-)


"Ööloomad" jutustab esiplaanil kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) luhtunud abielust kirjanik Edward Sheffieldiga (Jake Gyllenhaal). Viimasest kohtumisest on möödas aastaid ning äkitselt saadab Edward Susanile romaani pealkirjaga "Ööloomad", mis talle pühendatud.


Susan asub romaani lugema, ning romaanist saab film, ja sellest hetkest peale hägustuvad piirid reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Filmis öistel Texase teedel sõitva perega juhtub kohutav tragöödia, pereliikmete vastu pannakse toime andestamatu kuritegu ning pereisa asub kohaliku šerifi abiga süüdlasi jälitama. (šerifi mänginud Michael Shannon nomineeriti muide parima meeskõrvalosatäitja rolli eest Oscarile)

Iga Tom Fordi film on visuaalselt vaikselt võimas - tagasihoidlikud külmad värvid, minimalistlikud stseenid, toimumispaik öö - nagu juba pealkirigi ette hoiatab - ning kolmas peategelane vaikus annavad muljele tohutult juurde.

Juba varakult saab selgeks, et romaan ise, romaanis toimuv ning kuidas see Susanit mõjutab, on väga intensiivsed emotsioonid, kuid Amy Adamsi esitus on laitmatu. Peen ahastus, mis romaani sündmuste hargnemisel tema silmisse ilmub ning väikesed reaktsioonid romaanis toimuvale absoluutsele lagunemisele on ääretult põnev jälgida.


Filmi idee ei olegi teatud narratiivi kuuluvaid sündmusi lineaarses või üleüldse tüüpilise filmina jälgitavas järjekorras näidata - filmi idee on näitada emotsionaalset kaost, mille Susan oma eksabikaasa elus põhjustas ning kuidas Edwardi täieliku abituse ning võimaliku perekonna vägivaldselt tema elust rebimine tekitas temas surmalaadseid emotsioone - vaid täieliku lootusetuse rüpest võib sündida nii brutaalne romaan kui seda on "Ööloomad".

Mäng kahe süzhee vahel, mil hakatakse näitama stseene Edwardi ja Susani kurameerimise ning abielu ajast, hapusid suhteid Susani jõukast snoobist ema ning Edwardi vahel, sellest tulenevat murenemist ning Susani 'kuritegu', sellele järgnevalt teist abielu 'sobiva' kuid väärtusetu mehega, kes teda vaid ära kasutab ning õnnetuks teeb - kuidas Susanil tuleb kogu lahkumineku valu uuesti üle elada,

ning loomulikult filmi tõsiselt hea, ootamatu lõpp, mida ma teile ei avalda, sest soovitan väga soojalt "Ööloomi" vaatama minna. Pea kaks tundi mööduvad märkamatult.


Tom Ford on visuaalse mängu ning emotsionaalse mängu meister ning "Ööloomad" sügavalt sünge kõigi inimlikkuse nõrkade, vägivaldsete ning koledate külgede võrratult esteetiline sümfoonia. Susani täiuslik välimus ning ümbrus vastanduvad nii tugevalt tema tühjale, vaikiva meeleheitega täidetud sisemaailmaga - südantlõhestav.

Soovitan väga soojalt. Väga soojalt.

Wednesday, February 8, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1939. Frans Eemil Sillanpää: "Vaga viletsus. Lõpule jõudnud soome elulugu" (Hurskas Kurjuus - päättynyt suomalainen elämäkerta, 1919)

Soome kirjanik Frans Eemil Sillanpää (1888-1964) on esimene Nobeli kirjanduspreemia pälvinud soomlane. Tema tuntumad, ka eesti keelde tõlgitud romaanid on "Vaga viletsus" (1919), "Noorena uinunud" (1931, eesti keeles "Silja"), "Inimesed suveöös" (1934) ja "Inimelu võlu ja vaev" (1945).

Sillanpää pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1939.

Tema teosed käsitlevad Soome talupoegade elu, unistusi, argipäeva ja viletsust ning tähtsamaid sündmusi soome ajaloos seoses rahva mõtete ja arvamustega poliitilise arengu suhtes.


Lugesin romaani "Vaga viletsus. Lõpule jõudnud soome elulugu" (1919), mille tegevus toimub 1860ndatest 1918. aastani ning kulmineerub Soome kodusõjaga. Romaani keskmes on talupoeg Toivola Jussi, kelle eluetappidega paralleelselt käsitletakse ka samaaegseid ajaloosündmusi, mis üha enam ja enam talupoegade argielus kajastust leiavad - ning romaani lõpuosas Jussi ääretult kurva saatuse irooniliseks põhjustajaks saavad.

Romaan jalutab oma hädise protagonistiga kaasa haledast algusest kibeda lõpuni: Jussi lapsepõlvest isa karmi käe all, noorukiks kasvamisest - Jumal ega noored neiud ei rääkinud temaga ei leeris ega kõrtsis -, abielust pragmaatilistel põhjustel, elust vaesuses, olematutest suhetest lastega ning pidevast asjata üritamisest veidi paremale järjele saada.


Ei Jussi isa Penjami ega Jussi ise - ega ka Jussi naine, lapsed või ükski teine figuur romaanis pole sümpaatiat kandev - tegu on lihtsa talurahvaga, kel tuleb aastaringset olelusvõitlust loodusega pidada ja kel pole aega emotsioonideks. Vaid mõte vabadusest ja proletariaadi ülestõusust, mis hiljem kodusõjaga kulmineeruvad, levivad aina enam ja enam, kuid kui Jussi poeg talle ajalehti saatma hakkab, on mees juba vana ja hall. Ärkamine sõidab temast üle ja litsub ta sõna otseses mõttes laiaks.

Olin "Vaga viletsust" lugedes tihti kahevahel, kas keskenduda või ei - Soome "Tõde ja õigus" see romaan minu jaoks tüübina oli, sest käsitleb taluelu ning talumehe võitlust iseenda, alkoholismi, inimliku ning loodusliku vägivalla ja nälja ning viletsuse vastu, unistades aga aeg-ajalt veidi, vaid veidi paremast elust.


Juba romaani alguses tehakse väga kiiresti selgeks, et õnnelikku lõppu ega idüllilist armastuslugu tulemas ei ole ja see aitab romaani realistliku pilguga lugeda. Jussi püüdlused end harida ning teiste inimestega emotsionaalseid ühendusi luua ning nii mõistuslike kui sõpruslike püüdluste tagajärjeks on vaid pettumused iseendas ja teistes. Kuidas Jussi kohati vaid pidevas ahastuses elab kuid siiski järjekindlalt edukama elu poole püüdleb, on väga pingeline ning kurb ja Jussi saatus on ühest küljest kaasahaarav. Teisalt on Jussi vaid tuhm, isekas, rohmakas talumees, kel pole jaksu ega soovi ei enese ega oma loomade või laste eest korralikult hoolitseda ning seega on ta oma allakäigu kenasti välja teeninud.

Konfliktne mitmekihiline ebaelegantne, ebasümpaatne sest igati alla keskmise figuur on pandud teiste ebasümpaatsete või pelgalt keskmiste figuuride keskele ja sellest lähtuvalt kirjeldatud esimeses pooles pigem perelugu ning teises pooles pigem Soome lugu. Mõlemad on oma universumi-iroonia-perspektiivist üpris huvitavad, kuid oli ka piisavalt peatükke, mida ma lugeda ei viitsinud, kuna "Tõde ja õigust" ning "Näkimadalaid" omal ajal neelasin ja "Vaga viletsus" läheb täpselt selle tüübi alla.

Soome ning üldiselt ajaloo huvilistele võiks Toivola Jussi saatus aga küll huvi pakkuda - poliitiliste sündmuste kajastus lihtinimese vähemõistvast perspektiivist muude kurbade sündmuste taustal soome talupoegade viletsas argipäevas on vägagi huvitav temaatika.


Sellest hoolimata pole Sillanpää romaan minu jaoks piisavalt hea, kuna tunnen piisavalt tema liigikaaslasi eesti kirjandusest, kes teda sisult ja temaatikalt ületavad.

Wednesday, February 1, 2017

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise autobiograafilise romaani "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii - eriti - Norra kui - hiljem - Euroopa ning - viimaks - maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii endast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

"Minu võitluse" esimesest osast "Isa surm" oli juttu paar kuud tagasi (link) ning ootasin õhinal teise osa ilmumist eelmise aasta lõpus.

Nagu esimeses osaski alustab Knausgard teatud raami ehitamisega, jutustades - nagu pealkiri lubab - oma abielu raamist ning hüpates erinevate minevikuhetkede ja oleviku vahel, oma abielu eellugu ning sellele eelnevatest kriisidest, vahekordadest, enesetapukatsetest ning purjutamistest. Ühel hetkel, mil justkui toimuks kulminatsioon -


Lugu katkeb ning autor hakkab lugu hoopis kaugemalt hoogu võttes jutustama, jõudmata romaani lõpuski selleni, mida romaani alguses ütlema hakkas.

"Armunud mees" jutustab eelkõige Knausgårdi 20ndatest eluaastatest, tema esimesest abielust, tema kirjandusliku tegevuse algetest, tema kirjanikuelu argipäevast, raamatutest, mis teda autorina ning inimesena paeluvad, tema protsessist ning tema kirjandusfilosoofiast. Isiklikud mõtted ning vestlused paari kaaskirjanikuga, lähedasemate sõprade ning tuttavate elulood põimitakse lukku, kus põhimõtteliselt taas ei juhtugi tegelikult mitte midagi.

Ilmub Knausgårdi esimene romaan, ta pälvib sellega mõningast kuulsust ning võidab Põhjamaade kirjandusauhinna, annab paar loengut ja eostab paar last.


Kuid nendest tunduvalt argipäevastest sündmustest ehitatud kroonika vahele libiseb tohutu pagas refleksioone filosoofide, kirjanike, Skandinaavia kirjanduse, hea kirjanduse, inimliku kirjanduse, hea luule, inimliku moraali, kirjutamise võimalikkuse, kirjutamise mõtte ning kirjutamise tähtsuse kohta. Kust "Isa surm" alustas, läheb "Armunud mees" aina sügavamale ning aina huvitavamaks.


Põhipinge moodustab protagonisti sisemine konflikt hea isa olemise ning argipäevaste kohustuste täitmise, naise ja laste eest hoolisemise ja kirjutamise ning iseenda kui kirjaniku jaoks ruumi tekitamise vahel. Tema rollid, tema enese silmis poolikult täidetud, tema naise silmis viletsalt täidetud, tema sõprade silmis ei vähem kui geniaalselt ellu viidud, vahelduvad fragmentidena, narratiiv pole lineaarne, kuid katab enam-vähem teatud perioodi ning näitab lugejale taas uusi fragmente tema maailmast.

Sukeldutakse aga üha enam kirjanduslike mõtiskluste ning eksistentsialismi aspekti ning kuigi Knausgårdi ennast piinavad üha enam tema perekondlikud konfliktid ja tema roll tavaelus, normaalses perekonstruktsioonis - kirjutamine tuleb talle loomulikult ning kuigi ta enda perspektiivist vaadates oma materjaliga heitleb, ilmneb tema massiivne edukus sõprade perspektiividest - kirjutamine on tema jaoks nagu hingamine, kuid isa olemine on ülesanne, mille jaoks tuleb enim vaeva näha ning milleks protagonist tunneb end halvimalt varustatuna.


Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.


Soovitan soojalt!

Raamatu katkendit on võimalik lugeda siin (link)