Kōbō Abe: "Võõra nägu" (The Face of Another / Tanin no kao, 1964)

Jaapani kirjanik, näitekirjanik, fotograaf ning leiutaja Kōbō Abe (1924-1993) kuulub  20. sajandi jaapani tuntumate kirjanike hulka. Teda on kirjeldatud jaapani Kafkana, kuna Abe kirjeldab tihti makaabreid ning veidraid olukordi ning inimesi. Abe on avantgardismi esindaja, tema teosed on eelkõige pentsikud ning õõvastavad.

Eesti keelde on tõlgitud Abe romaanid "Luitenaine" ning "Neljas jääaeg" ja jutustus "Härra S. Karma kuritöö".

Sedakorda tuleb aga juttu romaanist "Võõra nägu" (Tanin no kao, 1964), mille eestikeelse pealkirja lõin vabas tõlkes. Romaanist on vändatud ka film, rezhissöriks Hiroshi Teshigahara.

Abe romaani protagonist on teadlane, kes kaotab luhtunud eksperimendi käigus oma näo ning peab kas kandma sidet või paljastama avalikkusele oma kohutavad keloidsed armid. Minapeategelane kirjeldab oma nägu kui verekaanide pesa, ning otsustab enesele luua maski, millega edaspidi astuda avalikkuse ette ning samuti taastada romantilised suhted oma abikaasaga.

Nobeli kirjanduspreemia 1994. Kenzaburō Ōe: "Isiklik asi"

Jaapani kirjanik Kenzaburō Ōe (sünd. 1935) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1994, põhjenduseks toodi tema müütilistest ning realistlikest elementidest koosnevad eksistentsialistlikud kirjeldused inimelude tumedamatest aspektidest ning raskete valikute, ängi ja kitsikuse inimlikest elementidest.

Eesti keelde on tõlgitud vaid romaan "Sajandi mäng" (The Silent Cry, jaapani k Man'en Gannen no Futtoboru 1967).

Ōe romaan "Isiklik asi" (vaba tõlge, ingl k A Personal Matter, jaapani k Kojinteki na taiken, 1964) oli peamine Nobeli komitee poolt esile toodud romaan, kus autor tegeleb puudega sündinud lapse olemasoluga leppimisega.

Nii "Isiklik asi" kui Ōe hilisemad romaanid käsitlevad sama temaatikat, kuna tegu on autobiograafiliste elementidega: Ōel endal sündis puudega poeg ning sellega hakkamasaamist käsitleb autor erinevatest külgedest poja sünnist peale.

Kuigi hilisemad teosed on juba veidi helgemas valguses, on "Isiklik asi" väga tumedates toonides kirjutatud romaan, mis käsitleb sõpradele Linnu nimega tuntud noormehe isaksaamist ning hiiglasliku ajuväärarenguga imiku olemasoluga leppimist. Lind kasutab väga erinevaid tehnikaid, et kõigepealt depressioon, kohkumus, pettumus ning tähelepanu lapse sünnilt hajutada: tema reaktsoonid imiku sünnile ulatuvad alkoholismist anaalseksini.

Nobeli kirjanduspreemia 1968. Yasunari Kawabata: "Meijin" (名人, 1951-1954)

Jaapani kirjanik, tõlk ning kirjandusteadlane Yasunari Kawabata pälvis esimese jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia aastal 1968. Eesti keeles on ilmunud Kawabata romaanid "Mäe hääl" (minu blogis samuti juba lahatud siin - link), "Lumine maa", "Tuhat kurge" ning "Vana pealinn", millest viimased kolm ka Nobeli komitee poolt esile tõsteti.

Huvitaval kombel on Vanemuine teatris 2014. aastast sporaadiliselt (järgmine etendus mai 2018) võimalik vaadata balletietendust "Go - mäng kahele" (link), mis põhineb Kawabata romaanil "Meijin" või "Go-mängu meister" (1951-1954).

Olen Kawabata loominguga eelnevalt tutvunud ning tema mõtlikust-melanhoolsest toonist alati vaimustunud olnud. Ta kirjutab pigem õrnades toonides, keskendudes hinge ja tunnete platoonilistele aspektidele (võrreldes näiteks Murakamiga, kelle romaanid on väga vihjavalt seksuaalsed). "Meijin" ehk romaan go meistri viimasest mängust on sisuliselt sama puhas vaimsete protsesside anatoomia kui umbes "Klaaspärlimäng" - kuid stilistiliselt pigem midagi Kafka ja Flauberti segu sarnast.

Meijin on jaapanikeelne mõiste, kirjeldamaks go mängu esimese järgu võitmata meistrit. Antud romaan põhineb tõsielulistel sündmustel, 1938. aastal toimunud Go meistri  Honinbo Shūsai viimase mängu reportaazhil , mille Kawabata tol ajal tõepoolest reporterina töötades kirjutas.

Jaapani kultuuri huvilistele ja austajatele võib "Meijin" tõelist huvi pakkuda, kuna on kogum ilmastikunähtusi, looduskaunidust, looduse vägivalda ja looduse murdumatut terviklikku kirjeldavatest, ning kontrastina inimese vaimust kui nõrga keha poolt pidevalt katkestatavast voolust.

Reporter suhtub nii go mängu kui mängijatesse suure austusega, teades, et Meister on suure vaimu  ning kultuurselt olulise institutsiooni esindaja - kuid samal ajal kirjeldab ta Meistrit nagu väikest poissi, kel ebatervislik-maniakaalne vaimustus iga mõttemängu suhtes:

"The Master was like a starved urchin in his appetite for games. Shut up in his room with his games, he was doing his heart ailment no good. An introspective person, however, not given to easy switches of mood, he probably found that only games quieted his mind from Go. He never went for walks.

Most professional Go players like other games as well, but the Master's addiction was rather special. He could not play an easy, nonchalant match, letting well enough alone. There was no end to his patience and endurance. He played day and night, his obsession somewhat disquieting. It was less as if he were playing to dispel gloom of beguile tedium than as if he were giving himself up to the fangs of gaming devils. He gave himself to mahjong and billiards just as he gave himself to Go. If one put aside the inconvenience he caused his adversaries, it might have been said, perhaps, that the Master himself was forever true and clean. Unlike an ordinary person with preoccupations of some intensity, the Master seemed to be lost in vast distances."

Viimase mängu kirjeldus hoomab sisuliselt kogu romaani, midagi muud ei juhtu ning midagi muud ei kirjeldata, Meistri elu tema naise olemasolust väljapoole ei laiendata ning samuti ei lubata ei reporterit ega lugejat Meistri mõtetesse - nii jääb Shūsai puutumatuks instantsiks, tema tarbeks konstrueeritud pjedestaalile hõljuma.

Mängu vastane Minoru Kitani, romaanis Otaké nime kandev noor go mängija tõusuteel, on nähtavalt noorem, energilisem, tundelisem ning närvilisem mängija ja esindab nagu reporter mingil hetkel tõdeb, nooremat järelkasvavat põlvkonda. Meister kaotab mängu käiguga valge 130, kuid vähemalt minu jaoks jääb puhtalt romaani põhjal ebaselgeks, kas käik on tehtud meelega või mitte.

Romaan ei ole sisuliselt mingil hetkel enam huvitav, isegi kui üritada mängu käiku jälgida ja ajalisi ning tempotehnilisi arenguid, rünnakuid ja strateegiaid kõrvutada ja mängu taskaalu muutumist analüüsida - kuid Kawabata on võimeline ka muru kasvamisest tundeliselt ning kaasahaaravalt kirjutama. 

Väikesed lõigud meistri ilmselgest omas maailmas, omas vaimses sfääris viibimisest (seisund, mida tema rahutu vastane vähemalt antud mängu ning tõenäoliselt oma elu jooksul ei saavuta), tema tervise kustumisest, tema pühendumusest go mängule - ja arvukad kirjeldused Jaapani kaunist loodusest muudavad romaani aegluse ning sisutuse filigraanseks meditatsiooniks, "Meijini" lugemine on seega justkui vaimuharjutus kannatlikule lugejale, mis nõuab teatud distsipliini.

Isiklikult lugesin "Meijini" huviga ja nautisin Kawabata stiili nagu alati - kuid antud romaan pole kindlasti igaühele.

Banana Yoshimoto: "Hüvasti, Tsugumi" (TUGUMI, 1989 - Goodbye Tsugumi, 2002) ja "Unes" (白河夜船, 1989 - Asleep, 2000)

Jaapani kirjanik Banana Yoshimoto (よしもと ばなな, pärisnimi Mahoko Yoshimoto, sünd. 1964) on üllitanud 12 romaani ja arvukalt esseekogumikke.

Tema meelisteemadeks on jaapani noorte üksildus, eraldatus ning väsimus. Yoshimoto tuntuim romaan on "Köök" (キッチン1988, Kitchen 1993), mis jõudis ka filmilinale.


Lugesin Yoshimoto repertuaarist romaani "Hüvasti, Tsugumi" (Goodbye Tsugumi) ning jutustuste kogumikku "Unes" (Asleep) ning arvan, et sain Banana loomingust üpris hea mulje.

"Tsugumi" räägib nimirollis ebaviisakast raske haigusega võitlevast tüdrukust, kes teeb oma okkalise käitumisega kõik selle heaks, et välismaailma enast eemal hoida, kuid igatseb samal ajal imetlust ning armastust ja kingib lõpuks ära ka oma südame. Tsugumi nõrk tervis ja vihane hing teevad temast teoorias erakordse figuuri ning jutustus temast võiks olla huvitav,
kuid Bananal pole romaanis õnnestunud jutustada niimoodi, et jutustatu ka lummaks. Olgugi et autoril on olemas kõik hea romaani elemendid - veidrad figuurid, elulised argisündmused, maaliline taustsüsteem ning piisavalt huvitavaid konflikte -, sujub "Tsugumi" puiselt, konarlikult, hüppab kohast kohta ja ei leia romaani lõpuni oma rütmi.


"Unes" koosneb kolmest jutustusest, millest kõik räägivad väsimusest, magamisest, unenägudest ning suhetest armastatute ning kadunutega läbi une. Samamoodi on loodud huvitav maailm ja huvitavad figuurid: kaks noort naist, kes armastuse nimel võideldes omavahelise sideme leiavad, noor naine, kes elamise asemel vaid magab, ning... unustasin. Mingil hetkel muutuvad tema figuurid äravahetamiseni sarnaseks. Noored alkoholilembesed armastuse ja lähedusega halvasti suhtlevad naised.

Mõned seigad Banana kirjeldustest on väga kurvad ja hingestatud, lummates oma jaapanipärase - kuid samaaegselt vormi mõttes väga shabloonse - nostalgilise melanhooliaga. Kuid paljud leheküljed, ning seigad, veidi jutustustes kuid siiki eelkõige romaanis, segavad oma puisuse ja jutustuse ladususe puudumisega.



Loomulikult on arusaadav, et mõnes kohas tuleb kirjutada fragmentaarselt, et säilitada pidevate uneepisoodide vahelist katkendlikku elu, mida figuur elab. Kuid antud juhul ei valitse autor vormi.


Seega - Banana jutustused on kohati head ja kohati tüüpilised, "Tsugumit" ei soovita, kuid jaapanihuvilistele soovitan aga hoopis lugeda romaani "Köök", sest viimane sai ka kriitikute poolt tunduvalt paremaid hindeid kui "Tsugumi", mis mulle antud juhul juhuslikult kätte sattus.

Kes teab, võibolla loen "Kööki" isegi kunagi. ;-)

Haruki Murakami: "Norra mets" (ノルウェイの森, Noruwei no Mori, 1987)

Jaapani kirjanik Haruki Murakami (sünd. 1949) viimane romaan "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad", millest hiljuti blogis juttu tuli, avaldas mulle oma müstika, melanhoolia ja makaabri sensuaalsusega muljet ning otsustasin lugeda veel üht Murakami novellidest, seekord veidi vanemat "Norra metsa" (Noruwei no Mori, 1987) - romaan, mis Murakamile juba 80ndate Jaapanis kirjandusliku senstatsiooni staatuse tõi.

Erinevalt "Tsukurust", mis müstilisel kombel kiht-kihilt minevikku ning olevikku areneb, on "Norra mets" üpris klassikaline, kuigi jaapani kirjandusele omaselt melanhoolne romaan õnnetust armastusest, oma sisemiste deemonitega toimetulemisest, metsades jalutamisest, muusikast, seksuaalsusest ja kaotusega leppimisest.

Murakami kirjandust peetakse ebajaapanlikuks, sest selle musikaalsed mõjud on Lääne kultuuriruumist ja tema naispeategelased kannavad kimonot vaid matustel. Tõepoolest seguneb tüüpiline jaapanlik melanhoolia ning hingeline, tõsimeelne avatus oma armastatu suhtes ebajaapanliku modernse muusika, filmide ja seksuaalse avatuse aspektidega - 80ndate lõpu Jaapanis kindlasti väga ebatavaline ja huvitav kombinatsioon.

"Norra mets" kannab Biitlite pala pealkirja - veider lugu põgusast öisest kohtumisest - ja on peaaegu lineaarse struktuuriga. Romaani alapealkiri - "vaid armastuslugu", kuid on eelkõige lugu enese ja oma armastuse kaotusest.

Romaani keskmes on eelkõige Tōru Watanabe ning teda ümbritsevad armastuskolmnurgad - erinevad figuurid, kes annavad end jäägitult kellelegi kes neist eriliselt ei hooli; kes veavad enese järel surnud suhteid ning armuvad kellessegi teisesse.

Watanabe kiindumus ja mure koondub eelkõige õrna tervisega Naokole, kes kooliajal nende ühise sõbra tüdruk - kuid Kizuki sooritab 17-aastaselt enesetapu. Surma vari jälitab noori ka täiskasvanueas ning Naoko veedab tervise säästmiseks kuid mägedes asuvas sanatooriumis ja sealt algab Tōru siplus Naoko ja tema vahelistes kirjades loodud tundelise maailma ja ülikoolis tema tähelepanu püüdva väga aktiivse ja intensiivse pea ja kehaga Midori vahel.

Kogu romaani toon on surmaga põimitud ja melanhoolne - et teatud mõttes traagiline lõpp ees seisab, tunnetab lugeja ilmselt juba esimesel leheküljel, kui 37-aastane Tōru möödunut meenutades romaani alustab. Kuid Murakami lahutab selle valu ja leina ratsionaalsetesse-refleksiivsetesse episoodidesse, kus figuurid oma tunnetest ja oma ideedest räägivad, musitseerivad ning metsas jalutamas käivad. Samuti on seks "Norra metsa" aktiivne osa.

Murakami põimib jaapaniliku melanhoolia, loodusläheduse, enesetundmise ja avatud koos-reflekteerimise välismaailma modernsete figuuride sisemaailmaga ja kuigi märkan, et võrreldes tema uuemate raamatutega, kus autori ka narratiiviga rohkem mängib ja põnevust tekitab, on antud romaan üpris lihtsakoeline, ei kaota "Norra mets" sellega oma võlu. Murakami musta ja valge tasakaal on jätkuvalt erakordne ja hingestatud kirjanduse fännidele soovitan lugeda ka seda veidi vanemat romaani, kus traditsioonid väikestes kogustes veel nägu näitavad, kuid lääne muusika, kirjanduse ja mõtteviiside poolt tagaplaanile tõrjutakse.

Häiris vaid, et Tōru Manni "Võlumäge" ja hiljem Hesse "Ratta all" loeb - minu jaoks veidi liiga ilmselge romaani lõpule viitamine.

Võibolla mitte parim Murakami romaanidest, aga siiski hea lugemiskogemus.

Haruki Murakami: "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" (Shikisai o motanai Tazaki Tsukuru to, kare no junrei no toshi, 2013)

Jaapani kirjanik, tõlk, muusikaamastaja ja endine jazzklubi omanik Haruki Murakami (sünd. 1949) on jaapani keelde tõlkinud käputäie maailmakirjanduse klassikuid ning saanud samaaegselt ise maailmakirjanduse klassikuks.

Tema enese loomingut peetakse kohalike kriitikute poolt vägagi ebajaapanlikuks.

Murakami kafkaeskset, sürrealistlike ning melanhoolsete elementidega postmodernseks tituleeritud loomingut naudib kogu maailm ning Murakami teoseid on tänaseks tõlgitud enam kui viiekümnesse keelde.


Autor alustas kirjutamist 29-aastaselt, enne seda ei olnud ta oma sõnul midagi loomingulist teinud, kuid tema vanemad olid mõlemad jaapani kirjanduse õpetajad ja Murakami veetis piisavalt aega raamatukogus ja lugedes. Samuti kuulus talle 1974-1981 jazzklubi "Peter cat".

Murakami tuntumad teosed on ilmselt "Norra mets" (ノルウェイの森 - Noruwei no Mori, 1987) ja "Kafka mererannas" (海辺のカフカ, Umibe no Kafuka, 2002).


Lugesin Murakami uusimat teost "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" (色彩を持たない多崎つくると、彼の巡礼の年), mis ilmus algselt 2013, inglise keeles 2014 ning eesti keeles 2016.

Romaani pealkiri on niivõrd paljuütlev, et ootasin tegelikult midagi mahukamat kui e-raamatus sisalduvaid 252t lehekülge, kuid lühikese mahu jooksul jõuab Murakami väga palju olulist öelda, jättes väga palju ebaolulist ütlemata - lugeja peab vaid mingil hetkel selgsele jõudma, et olulisena tunduv on tegelikult ebaoluline.

Romaani sisuks on Tazaki Tsukuru keskkooliaegse sõprusringkonna lagunemise müstika, seda ümbritsevad ning selle poolt mõjutatud sündmused Tazaki ülikooliaastatel ning tööelus, tema sõprade olevik ja minevik ning kõikvõimalikud eksistentsialistlikud küsimused ühe 35-aastase mehe elus.


Tsukuru on värvitu, sest tema perekonnanime tähenduses ei sisaldu ühtegi värvi. Talle tundub, et tal pole ühtegi iseärasust ning et ta on täiesti keskmine inimene isikupära ja kõrgelennuliste unistusteta.
Tsukuru on üks viiest sõbrast, kellest ülejäänute hüüdnimed seonduvad värvidega nende perekonnanimedes, kellel on kõigil erilised isiksused, eriline välimus ning eriline sisemus kahvatu Tsukuru kõrval, kes endast eriti midagi ei arva.

Kui ühel hetkel kõik neli talle ka veel samal ajal sõpruse üles ütlevad, on Tsukuru elu praktiliselt läbi.

Niisiis käib Tsukuru mitu aastat surma ja iseenda äärel ja hakkab siis mineviku sündmusi kokku panema.

Romaani põhiosa jaguneb Tsukuru potentsiaalse tuleviku vastandamisel tema mineviku küsimuste vastuste abiga. Tsukuru avastab minevikku vaadates iseenda ning õpib minevikusündmuste perspektiivi kohta informatsiooni kogudes ennast paremini ja uute silmadega tundma, jõudes lõpuks äratundmiseni, mida ta elus tahab ja vajab.

Murakami kirjastiil on väga lihtne, voolav, kerge lugeda ning aeg-ajalt kirjeldab ta ka üpris lihtsakoeliselt inimesi, kohvikuid, suhtlust ning koolielu, kuid äkitselt juhtub midagi väga seksuaalset ja väga detailselt kirjeldatut. Või midagi väga müstilist. Või midagi üpris groteskset. Ja selle üle vesteldakse või mõeldakse - olenevalt tegijast - küpse, avatud perspektiiviga. Murakami figuurid ei ole väiklased, nad on intelligentsed, refleksiivsed ning valmis vana sõbraga täiesti avatult oma vigadest ja unistustest vestlema. Kõik toimub väga harmoonilises auras, kuigi juhtunu on ahhetamapanev.

Tahtmata siinkohal sisust rohkem avaldada - üldise vaimse tasakaalukuse, distsipliini ja puhtuse ning aura vastandub sisemise-hingelise perverssuse ja õõvastavate sündmuste episoodidele, mis teeb Murakami lugemisest eheda elamuse. Tema refleksioon inimese hingelisest tasakaalust oma vajaduste tasakaalustamisel sõbra või armsama vajadustega, kirjeldused klassikalise muusika palade emotsioonidest ning terviklikke, ontlikke elusid elavate figuuride realistlikud pildid ....

nende metafoorsete ruumide seinal on peeglid, millest piiluvad mineviku vaimud, mustad augud ja kurjad deemonid. Kuid täielik teadlikkus selle kõige olemasolust ning selle omaksvõtmine nagu see oleks iseenesestmõistetav on minu jaoks väga jaapanilik, sest lääne inimesel pole minu arvates sellist spirituaalset tasakaalu ning võimet oma kohutavate õudusunenägudega ümber käia neid enesele teadvustades ning nendega rahumeelselt kõrvuti elades.

Väga põnev!

Loen Murakamit kindlasti veel ja soovitan teilegi, sest "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" on räigelt filosoofiline ja jubedalt makaaber, samal ajal ääretult hurmav ja sõbralikult aus. Rahulik romaan ülivõimsa muljega; vaga vesi sügava kuristiku kohal.

Suurepärane!


Esimesi peatükke saate muide otsekohe lugema minna Varraku kodulehel ;-) (link)

90. Shikibu Murasaki: The Tale of Genji Genji

Eksootilisi kultuuriruume avav kirjandus on minu jaoks alati huvitav olnud, sest ajaliselt ja ruumiliselt kaugeid maailmu tunnetada on kõige lihtsam läbi raamatute reisides.

"Lugu Genjist" või "Prints Genji lugu" (Genji Monogatari) kuulub jaapani kirjanduse raudvarasse. Kuueosaline romaan on kirjutatud õuedaam Murasaki Shikibu poolt ja valmis ilmselt 11. sajandi esimeses pooles. "Genjile" kuulub maailma esimese psühholoogilise romaani ning arenguromaani tiitel. Raamat kirjeldab toimumisi Heiani perioodi õukonnas ning õukonnategelaste erootilisi ning südameseiklusi. Tegevus algab veidi enne Genji sünniaega ja lõpeb pärast printsi surma.

Romaan on ülipikk ja sama põhjalik ning igale osale eelnevalt on toodud sugupuu ning enamasti lehekülje pikkune tegelaste nimekiri, vältimaks segadust lugemisel figuuride segiajamisel - kuid kuna tol ajal oli ebaviisakas pöörduda kõrgest soost inimeste poole nende pärisnimesid kasutades ja tegelased väljendasid end vaid erinevate loodusluuletuste, ei iial lihtlausete abil, tekib segadus üpris kiirelt.

Teatud mõttes on "Genji" eksootiline maailm väga paeluv ja tegelasedki huvitavad. Kirjeldatakse nii prints Genji hingeelu kui ka kavalaid (ja samaaegselt erinevate väga komplekssete tavadega seotud) manöövreid naiste tähelepanu ja vooruse võitmisel. Samuti sisaldab romaan pikki vestluse teemadel nagu milline võiks olla täiuslik vastassoo esindaja, mis on õnn, mis on voorus, mis on tarkus, kas tarkus ja ilu käivad käsikäes, jnejne.

Seega on "Genji" detailne ajalooline portree 11. sajandi kõrgemast ning madalamast seltskonnast, kommetest, kirjandusest, samaaegselt aga hästi koostatud psühholoogiline portree valitseja ning teenija muredest ja rõõmudest, kirjeldades küll eelkõige õukonnaelu, laienedes aga maastikumaaliks, mis laiemat, kirevamat seltskonda mahutab.

Kogu positiivsusest hoolimata lõppes minu jaoks lugemiselamus juba romaani esimeses kolmandikus, kuna jaapani kultuurist mitte väga intensiivselt - ja ma olen ometigi semestri jaapani keelt õppinud ja piisavalt jaapani kirjandust lugenud - huvituv lugeja mingil hetkel tahes-tahtmata arvukate metafooride, allegooriate ning käitusmismallide kataloogide ees taandub, mis eurooplasest lugejale mõningatest joonealustest seletustest hoolimata lõviosas hoomamatuks jäävad.

Seega; Jaapani fännid, lugege ja nautige Genjit, sest värvikas ja kompleksne ning põnev ning vallatu ja filosoofiline ta on. Mina lugesin vaid sissejuhatava peatüki ning joonealuseid märkusi ning otsustasin, et tekst ise on pigem tudeerimiseks kui lugemiseks.

Mis seal ikka - iga raamat ei peagi minu jaoks olema.

Yasunari Kawabata: Beauty and Sadness

Kirjanik Yasunari Kawabata on jaapani tuntuimate kirjanike hulka kuuluv, impressionismi ja naturalismi ühendaja, samal ajal maagilise realismi esindaja, kunsti- ja kirjandusloo armastaja ja ühendaja ning jaapani kultuuri läänemaailmale lähendaja.

"Beauty and Sadness" (Utsukushisa to Kanashimi to) on üks autori viimastest jutustustest ja räägib kirjanik Oki ja kunstnik Otoko traagiliselt lõppenud noorpõlvearmastusest. Otoko jäi Okist rasedaks, sünnitas enneaegselt surnud lapse ja veetis mõnda aega hullumajas - samal ajal oli Oki abielus. Mees kirjutas nende traagilisest suhtest raamatu, mis vägagi populaarseks sai. Samal ajal pidi tema abikaasa raamatu trükkimisel abistama ja jäi raamatust suurel määral välja.

Oki kohtub Otokoga aastavahetuse päeval, et koos Kyotos aasta kellahelinat kuulata, Otoko on aga leidnud uue noore naissoost õpilase ja armukese. Kättemaksuhimuline Keiko võrgutab nii Oki kui tema poja ja maksab Otoko lapse surma eest kätte.

Kawabata omadus alustada ja lõpetada ilma sissejuhatuse või epiloogita on omapärane, aga toimib suurepäraselt, jättes lugeja mõtisklema ja küsimusi esitama. Väga otsekoheselt avab ta mineviku Oki ja Otoko vahel, mehe perspektiivist kaaluvast perspektiivist mõeldes.
Kõige huvitavam on aga noor Keiko, kelle mõtteid lugejale kunagi ei avata, me näeme tema hüsteeriat, kadedust, ettearvamatust ja lõplikku traagikat tema tegudes, kuid ei oska tema mõttekäike seletada.

Samuti on Kawabata oma jutustusse lisanud väikseid fakte kunsti- ja kirjandusloost ja legende, mis suurepäraselt konteksiga armuloost kunstniku ja kirjaniku vahel lõimuvad.

Kaunis, lühike, lööv ja hingestatud jutustus.

49. Yasunari Kawabata: "Mäe hääl" (Yama no oto, 1949-54)

"Yama no oto" ehk "Mäe hääl" on jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata, 1968 aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kolmas inglise keelde tõlgitud romaan. Raamat avaldati osadena 1949-1954 ja ilmus inglisekeelses tõlkes 1970. Raamatust vändati mustvalge film aastal 1954.
Kawabatat peetakse jaapani naturalismi loojaks, üheks tähtsaimaks sõjale järgnenud aastate kirjanikuks Jaapanis ja ka üheks 20. sajandi tähtsamaks jaapani kirjanikuks.
Kuulsuse saavutas Kawabata romaanidega Snow Country ("Lumine maa", "Yukiguni") ja Thousand Cranes ("Tuhat kurge", "Senbazuru"), mis aga võrreldes "Mäe häälega", kuigi kaunid ja emotsioonide heliredelil veerandtoonideni küündivad, polevat kriitikute sõnul niivõrd mahukad ja komplekssed kui "Mäe hääl".
Lisaks pikemale proosale on Kawabata kirjutanud hea hulga lühijutte, näiteks "Izu no Odoriko" ehk "Jutustus Tantsijanna Izust" (The Izu Dancer).

"Yama no oto" on episood ühe pere argipäevast, edastatuna perepea, 62-aastase Shingo perspektiivist. Shingo silme läbi näeme abikaasa Yasukot, kes Shingost aasta noorem ja kelle kadunud õesse mees hullunult, kuid salaja armunud oli. Yasuko pole ilus naine ja Shingo on temast tüdinud, nimetab teda vanaemaks.
Poeg ja minia elavad perega, tütar mehega. Mõlemi abielud on ebaõnnestunud: tütar Fusako lahutab end mehest ja kolib koju tagasi, poeg Shuichi peab minia Kikuko kõrvalt armukest.
Kikuko ja Shingo vaheline suhe on kogu kompilatsiooni keskpunktis, kuna mõlemad näevad teist kui ainsat olendit, kellele oma lõputut kiindumust kinkida. Shingo oma tütar on aga õnnetu, nii ebaõnnestunud abielu kui kiusliku iseloomuga lapse kui isa tähelepanematuse tõttu.

Ja nii läbi päevade, nädalate ja aastaaegade, arenevad sündmused vaikselt, Shuichi suhted armukesega lähevad mäest üles ja alla, väikesed lapsed kannatavad, vanemad kannatavad ja oodatud kulminatsioon tegelikult kohale ei jõuagi... aga selline ongi naturalismi pärusmaa.

Kibemagus oleks hea sõna iseloomustamaks enamikku jaapani kirjandust, mis selle ka niivõrd suurepäraseks teeb - emotsionaalsuse mitmekihilisus, reserveeritud kombekas käitumine ja paralleelselt lugejale nähtavaks tehtud siseheitlus. Shingo on sõjas muutunud mees ja seetõttu kaotanud kontakti oma abikaasaga - mingil hetkel järgnes allaandmine. Naine on küll jätkuvalt tema kõrval, aga millestki rääkida neil enam pole. Ja kurbusega peab ta vaatama samasugust arengut oma poja abielus. Seetõttu üritab ta omal moel Kikukot kui oma uut võimalust õnnelikuks teha, olles samal ajal aga konfliktsetes olukordades poja poolt, kuna tegu on ju ikkagi tema pojaga.

Ja lugu olekski liiga trööstitu ja nukker a la Ibseni näidendid, mida lõpetades ("Vaimud" põhiliselt siinkohal) lootusetuse tunne kõhus muudkui närib ja närib.
Aga siinkohal tuleb esile Kawabata erilisus: naturalismile lisab ta näputäie realismi ja kaks näputäit impressionismi. Kõik tema tegelaskujud on head ja halvad, käituvad mõnikord ennastohverdavalt, mõnikord isepäiselt, võivad oma ingellikus loomuses järgmisel leheküljel peaaegu et mõrva sooritada. Ja kõige selle taustal on võimalus kogeda pildikesi Jaapanist, tema imelistest värvilistest aedadest erinevate puude ja lillede ja põõsastega, mille värvi ja kuju mõnikord lausa võimatu kirjeldada (ka see pakub ühes lõigus jutuainet), ning piltidega mägedest linna külje all ja linnadest mägede külje all.

Samuti lisab Kawabata lisakihi sümboolse tasandi näol. Shingo näeb pidevalt "veidraid" unenägusid, mida aga väga kergelt nii minevikukahetsuse kui tulevikuhoiatusena tõlgendada saab ja need lisavad tema isiksusele veelgi värvi. Lisaks räägitakse õhtusöögilauas kotatsu all varbaid soojendades enamasti sellest, mis päevalehes kirjutatud, ja needki lood on enamasti traagilise lõpu leidnud inimestest. Tihti inimestest, keda pere tunneb. Ja nii on inimlooma äärmuslik loomus pidevalt luubi all.

Narratiivi - ja psühholoogiline tasand jaotavad teksti oma mahult ilmselt pooleks - sündmused peres võtavad esimese, Shingo mõtisklused enese elu ja oleviku ja mineviku ja tema mõju üle oma lastele pluss unenäod teise poole.
Samuti on huvitav, kuidas tegelaskujud kohati täiesti mõistatuslikuks jäävad - valikud, mis tunduvad risti loomuvastased, tuuakse lugejani teiste inimeste vaatevinklist, mis tähendab, et lugejale jääb võimalus mõistatada, miks ometi Kikuko seda tegi, mida ta tegi. Sest vastus võib olla ilmselge, aga ei pruugi.

Kokkuvõttes: vaadake mõnd jaapani maali, vaadake geisha kurblike silmadega imekaunist nägu tantsuga kujundeid loova keha otsas või mägesid maastikumaalil, kus värvikontrastid meelega ülitugevaks maalitud. Just selline on Kawabata.

Kauni hingeeluga kirjandus. Soovitan soojalt ja süübin edaspidigi.

Kazuo Ishiguro: Remains of the Day, Never Let Me Go

Pea filmina kinodesse tulevat jaapani-briti kirjanik Kazuo Ishiguro romaanile "Ära lase mul minna" (Never Let Me Go, 2005) omistatakse selle aastakümne kõige aktuaalsema ilukirjandusliku teose tiitlit. Ishiguro ise ütleb, et tegu on mõtisklusega elu lühiduse ja lõplikkuse üle, samal ajal puudutatakse aga ka inimese suhet looduse ja Jumalaga.

Lugu räägib Hailshami internaatkooli kasvandikest, kelle eluülesandeks on annetada organeid abivajajatele. Pärast kooli lõpetamist kolivad noored etteantud majadesse ja neist saavad mõneks ajaks hooldajad teistele annetajatele, kuni nad ise doonoriteks suunatakse.
Raamatu lõpuks selgub, et tegu on kloonidega ja Hailshami kasvandikud erilise õnnega koos - tegu on ainsa asutusega, kus noori olendeid mitte nagu kariloomi lihtsalt ülal ei peeta, vaid neile haridust antakse. Lastele rõhutatakse loomingulisuse tähtsust - sest kaks naist otsustasid omal ajal maailmale näidata, et kunstlikult loodud olenditel, kel tegelikult tundeidki ei peaks olema, on hing. Ja et ka nende saatus võiks sellisel juhul olla nende endi kätes, enne kui nad noa alla saadetakse. Vähemalt paariks aastaks... aga kõigel on oma hind.

Kuna lugu räägitakse kasvandik Kathy perspektiivist, tundub suurem jagu raamatust kui mälestuste konvoluut tavalise tüdruku kooliajast. Raamatu lõpuks selgub aga kogu taust ja vaikselt koguneb emotsionaalne pinge, mis end lõplikult viimase lehekülje viimase lausega vabastab.

Ishiguro anne peitub varjatud võrgus, mis end teose käigus muudkui koob ja koob ja koob ja kuigi sündmuste toimumiskäik võibolla tihe ei ole ja omavahel kohati ei seostu ja võibolla rohkem emotsiooni peaks kätkema, siis jõuab romaan mingil hetkel lõpusirgele ja avab sellega hoopis uue tasandi. Ja kõik heidetakse teist värvi valgusesse, ja kompositsioon avaneb oma täies hiilguses.
Lisaks kõigele kumavad läbi kenad kirjeldused Inglismaa väikelinnadest ja maastikest.
Väga tugev ja väga hea lugemiskogemus.


Remains of the Day (1989) ehk "Päeva riismed" kuulub Ishiguro vanema ja kuulsama repertuaari hulka ja tuleb öelda, et tema stiil ja viis tegevust edasi viia jääb samaks, kuid paraneb ajaga. Teener Stevensi nädalane teekond läbi Inglismaa asetab lugeja ette maastikukirjeldused nii looduses kui Stevensi minevikus ja räägib tema tööandjatest ja nendega seotud sündmustest Darlingtoni mõisas, ülemteenri töö peenetest nüanssidest ja põhimõtetest ja jutustab vaikselt-vaikselt ka tunnetest Stevensi ja majapidajanna proua Kentoni vahel.

Stevens arutleb nii sõjaajaloolistel kui hõbedapoleerimistehnilistel teemadel ja kulmineerub väga värvika portreena. Narratiiv reaalselt toimuvatel sündmustel on küll veidi kõhn, see-eest mälestustetulv aga väga tihe.


Ishiguro veidi segadusse ajav ja kohati veidi aeglane stiil tekitab isikupärase mõtlemis- ja otsimisimpulsi ja tema raamatute kulminatsioonihetkest võib leida üllatust, kurbust, inmlikkust ja veel nii mõndagi, millest esimese saja viiekümne lehekülje jooksul aimugi ei ole.

Nad nõuavad küpset, võibolla kohati isegi kannatlikku lugejat, aga Ishiguro romaanid on seda väärt.