Selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Alice Munro on kuulsust võitnud eelkõige oma lühijuttudega, kuid ühest kanada autori juttudest on ka film vändatud - lühijutust "The Bear came over the mountain" sai 2006. aastal film "Away From Her", mis räägib vanadusikka jõudnud paari võitlusest vaimse lagunemise ja armastuse säilitamisega hetkedel, mil ei olda enam kindlad omaenda isikuski.
Vaatasin "Away From Her" selle ilmumise aastal - või oli see aastake hiljem, igatahes mõnda aega tagasi - ja film oli kaunilt tehtud, kurb-inimlik ja mõtlik, näidates kaunistusteta, milliseks inimene muutuda võib, vaid sellepärast, et ta inimene on.
Munro lühijuttude kogumik "Too Much Happiness" ilmus 2009 ja tegelikult oleksin ma võinud ka varasemaid kogusid lugeda, aga otsisin lihtsalt midagi uusima Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt, kuna plaan ju lähitulevikus saja raamatu nimekirja lõppedes Nobelite kallale asuda. Ja ma ei pidanud pettuma.
Munro lühijuttudel on petvalt rahulik-vaikne tempo ja ontlikud tegelased, kuid mingil hetkel juhtub midagi erakordset... Samuti on juttude ajaline struktuur mõnikord tunduks nagu et liialt hüplev, aga kui hakata protagonisti eluloo joonistuse üle põhjalikumalt mõtlema, ilmeb, kui hästi kogu ajajoon valmistatud on..
Munrol on anne näidata inimesi vaesuses, üksinduses, inimlike nõrkuste ajel tegutsedes ja inimlike nõrkuste tagajärjel murdudes, ja ometi on tema lühijuttude toon ei liialt traagiline, ei liialt naturalistlik, kohati veidi esoteeriline - meenus Coelho - ja alati kirjutatud sujuvalt ja kaasahaaravalt, isegi kui temaatika tundub tihti olevat... ontlik.
Lugesin himuga ja loen ilmselt enamikke neist juttudest uuesti.
Soovitan soojalt.
Vaatasin "Away From Her" selle ilmumise aastal - või oli see aastake hiljem, igatahes mõnda aega tagasi - ja film oli kaunilt tehtud, kurb-inimlik ja mõtlik, näidates kaunistusteta, milliseks inimene muutuda võib, vaid sellepärast, et ta inimene on.
Munro lühijuttude kogumik "Too Much Happiness" ilmus 2009 ja tegelikult oleksin ma võinud ka varasemaid kogusid lugeda, aga otsisin lihtsalt midagi uusima Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt, kuna plaan ju lähitulevikus saja raamatu nimekirja lõppedes Nobelite kallale asuda. Ja ma ei pidanud pettuma.
Munro lühijuttudel on petvalt rahulik-vaikne tempo ja ontlikud tegelased, kuid mingil hetkel juhtub midagi erakordset... Samuti on juttude ajaline struktuur mõnikord tunduks nagu et liialt hüplev, aga kui hakata protagonisti eluloo joonistuse üle põhjalikumalt mõtlema, ilmeb, kui hästi kogu ajajoon valmistatud on..
Munrol on anne näidata inimesi vaesuses, üksinduses, inimlike nõrkuste ajel tegutsedes ja inimlike nõrkuste tagajärjel murdudes, ja ometi on tema lühijuttude toon ei liialt traagiline, ei liialt naturalistlik, kohati veidi esoteeriline - meenus Coelho - ja alati kirjutatud sujuvalt ja kaasahaaravalt, isegi kui temaatika tundub tihti olevat... ontlik.
Lugesin himuga ja loen ilmselt enamikke neist juttudest uuesti.
Soovitan soojalt.
No comments:
Post a Comment