Nobeli kirjanduspreemia 2013: Alice Munro

Kanada kirjanik Alice Munro (sünd. 1931) on kirjutanud hulgaliselt lühijutte ning eelkõige lühijuttude poolest ka tuntud. Kirjanik pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2014.

Kuna see blogi oli antud aastal täiesti olemas, uurisin Munro lühijutte juba Nobeli pälvimise aastal, ning tookord sattus kätte kogumik "Too Much Happiness" (2009), mis sisaldab kümmet uuemat lühijuttu Munro sulest. Kogumikust sain mõnusa lugemiselamuse ning juttu tuli sellest blogis siin (link). Samuti oli juttu Munro lühijutust vändatud filmist "Away From Her", mis on väga ilus ja sügavaloomuline film.

Seekord võtsin kätte kogumiku "Family Furnishings" (2014), mis vaatab veidi kaugemale kirjaniku minevikku ning kogub kokku valitud lühijutud aastatest 1995-2014. Kogumik on tunduvalt raskem ning sisaldab veelgi enam lühijutte, mõned neist juba vanemast kogumikust tuttavad. Kahjuks ei ole kvantiteediga kaasnenud ka vastav kvaliteet.

Margaret Atwood: "Kassisilm"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).

Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.

Margaret Atwood: "Leedi Oraakel"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link).

Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest räägime täna - sel aastal tuleb uurimisele õige mitu Atwoodi romaani.

1970ndate India oli hirmuäratav paik. Rohinton Mistry: "A Fine Balance" (1995)

India-kanada kirjanik Rohinton Mistry (sünd. 1952) alustas oma kirjanduslikku karjääri küll lühijuttude kirjutamisega, kuid on eelkõige tuntud oma mahukate India romaanide poolest. Tema romaanid "Such a Long Journey" (1991), "A Fine Balance" (1995) ning "Family Matters" (2002) käsitlevad India poliitilist ning kultuurilist ajalugu ja sellega seotud sotsiaalseid ning moraalseid probleeme.

Lugesin Mistry romaani "A Fine Balance", mida võiks tõlkida kui peen või habras tasakaal - romaani sisuks on erinevatest kastidest pärinevate figuuride olelusvõitlus ning nende väsimatu heitlus iseiseisvuse ja parema tuleviku nimel.

Põhitegelaseks võiks olla nii aastase õnneliku nooruspõlve abielu leina ning oma venna türanniat trotsiva õmbleja Dina Dalali saatus, kuid samaväärselt ka tema kooliaegse sõbranna heasüdamliku poja Malecki tegemised. Romaani käigus selgub aga, et enim tähelepanu väärivad kõige kohutavamate kannatuste põrgust pääsenud Ishtvar ning tema vennapoeg Omprakash.

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).



Ülaltoodud nimekirja kuulub ka düstoopiline romaan "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985). Romaan jutustab sünge loo ameerika ühiskonna tulevikust umbes aastal 2100: Jakobi poegade nimeline organisatsioon on loonud endise USA territooriumile radikaalse struktuuriga Gileadi vabariigi, kus esikohal on usk,  moraal ning funktsionaalsus. Naistelt on võetud kogu vara ning õigused - näiteks on neil täielikult keelatud lugemine ja teadmiste omandamine. Erinevate haiguste ja kiirituse tõttu on naiste seas levinud viljakus ning selle tagajärjel on viljakad naised sunnitud orjastaatusesse - nende ainsaks ülesandeks on Kindralite naistele laste sünnitamine.


Atwoodi romaani protagonist Offred, kelle silme läbi Gileadi düstoopiast jutustatakse, on üks neist punases rüüs ning valges looris perest peresse käivaid teenijannasid, kelle viljakus neile ülla ülesande lubab: olla üsamasin rikastele peredele aastaid viljatuse all kannatanud maailmas. Tema pilgu läbi vastandatakse mineviku liberaalne-demokraatlik ühiskond Gileadi kommunistlikule türanniale ning kirjeldatakse elu, kus naisel ideaalvariandis igasugune omand puudub - nii keha kui hing peavad jäägitult teenima Gileadi edu ning õitsengut.

Revolutsiooni käigus lastakse kõik naised lihtsalt töölt lahti; nende vara kantakse üle kas abikaasa, isa või vanema venna kontole; kõik abieluvälised suhted keelustatakse, homoseksuaalsus keelustatakse. Süüdistatakse islami radikaale. Kuna kogu raha on ühe Keskpanga käsutuses, pole võimalik protsessi peatada.

Meenub Houellebecqi "Alistumine".


Atwoodi romaan on tohutult põnev - oleviku põhilooks on Offredi tutvumine uue perekonna ning uue Kindraliga ja alustuseks pikib autor kilde olevikust, minevikust ning Offredi mõttemaailmast niimoodi kokku, et oodatav protagonisti kohtumine oma saatusega venib pikalt. Siiski ei ole Offredi kohtumises Kindraliga antikliimaksi; romaani pinge aina kasvab kuni lõpuni välja, mil Offred kas valguse või pimeduse poole transporditakse. Romaan lausa lõppeks süvenenud lugejale liiga äkitselt, kuid järgneb pinget veidi maandav epiloog.

Offredi sisemine ning väline vangistus ja pidev igatsus, meeleheide, oma mehe ning tütre järele, tema emotsionaalne sisemaailm - kuid vaikne suhtumine välismaailma vastu - kõrvutatakse mitme naistüübiga: Teenijannade maailmast alati arvamust omav ja avaldav Moira ning hullumeelsuse piirile viidud maruliselt oma patte kahetsev Janine. Teiste figuuride sisemaailmasid küll ei avata, kuid antakse näiteks Kindrali osalusest dialoogides teada, et tema arvates üritavad Gileadi juhid korda saata midagi head, et inimkonna olukorda parandada - lihtsalt peavad selle nimel mõned kannatama.

Mitmed Gileadi positiivsed aspektid on ka välja toodud: iga naine on nüüd "kaitstud" oma "pere" poolt ning meestepoolne tänaval lähenemine ja ahistamine on muutunud võimatuks, kuna iga (mees-)indiviidi võimalused ühiskonnas kõrgemale pulgale tõusta tulenevad igapäevasest ainult riigi teenimisele, oma funktsiooni täielikule edule suunatud, loomalikkusest eemaldunud filosoofiast.

Kuid viljatu naine on kõrge sotsiaalse positsioonita - saadud abielu või sünni teel - väärtusetu.

Puudub vaid Orwelli mõttepolitsei, kuid ka siin liiguvad pidevalt ringi Silmad, kes kõiki teenijate funktsioonis naisi jälgivad.


"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Teatud düstoopilised elemendid on muidugi tüüpilised, kuid need on vajalikud iga ebanormaalse türannia funktsioneerimiseks.

Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

Samuti tasuks mainida Atwoodi maailma ainulaadset kirjeldust ja asjaolu, et hoolimata sisuliste elementide tugevast rõhust on "Teenijanna lugu" väga visuaalne - Gileadi värvid näiteks on kontrastina tema õudsele tegelikkusele pigem rõõmsad kui sünged. Siin on Atwood teistest düstoopiatest vähemalt minu silmis veel sammukese võrra edasi läinud ja lisanud teatud elemendid, mis muljet veelgi süvendavad.


Võimas! Soovitan väga soojalt!


"Teenijanna lugu" on mitmes vormis lavastatud - tuntuim on samanimeline film aastast 1990 (osades Natasha Richardson, Faye Dunaway, Robert Duvall, Aidan Quinn ning Elizabeth McGovern). Samuti ilmus äsja kümneosaline minisari, peaosades Elisabeth Moss, Yvonne Strahovski, Joseph Fiennes ning Samira Wiley.

Emily St. John Mandel: "Jaam Üksteist" (Station Eleven, 2014)

1979. aastal sündinud kanada kirjanik Emily St. John Mandel on üllitanud neli romaani, neist viimane, 2014. aastal ilmunud postapokalüptiline fantaasia "Jaam Üksteist" siiani neist enim tähelepanu avaldanud.


Mandel oli enne kirjanikuks saamist tantsija, lõpetanud Toronto tantsukooli, kuid otsustas, et see talle enam huvi ei paku ning hakkas siis kirjutama. Sulg täitus nagu iseenesest ja kuigi esimesele romaanile kirjastust leida oli tol ajal nõutud zhanripuhtuse Mandeli teoses puudumise tõttu raske, on edu nüüdseks kindel. "Jaam Ühtteist" hinnati mitme auhinnaga, muuseas PENi noore autori auhinna ning National Book award ning varsti ilmub Mandeli romaan ka filmilinale.

Mandeli lemmikkirjanike hulka kuulub, muide, Tove Jansson - jess, Muumitrollide fänn! :- )


Romaani sisuks on lühidalt inimliku eksistentsi magusa mõttetuse iroonia erinevad metatasandid.

Tegevus toimub praegusel ajal ning paralleelselt tulevikus, kakskümmend aastat pärast Gruusia gripi epideemiat, mis pühkis Maalt 90% tema elanikkonnast. Romaani hoiab koos peenike niit tulevikumaailma protagonist Kristen Raymonde'i ning teatrilaval päev enne epideemia puhkemist viimase hingetõmbe teinud näitleja Arthur Leanderi ja teda päästa üritanud Jeevani vahel. Romaan hargneb seejärel minevikuvaateid kasutades nende punktide vahel laiali, näidates lugejale Arthuri elu ning Jeevani ja Kristeni olelusvõitlust postapokalüptilises Kanadas ja Põhja-Ameerikas.

Loole annab vürtsi asjaolu, et Kristen, kes oli Arthuri viimasel õhtul samuti teatrilaval ning mängis kuningas Leari tütart, rändab nüüd Rändava Sümfoonia teatritrupiga mööda laastatud maad ja toob laastatud inimesteni ajatut kunsti ja muusikat.


Kristeni kakskümmend aastat ning uues maailmas sündinud laste karm elu on üks romaani aspekt, mida vaid aimata lastakse. Mandeli trump mitmel rindel on siinkohal vaid aimata laskmine; teatud muljete kirjeldamine vaid äärest, et lugeja ülejäänu ise individuaalselt hirmsaimates värvides kujutaks. Kristeni traumaatilist lapse-/teismelisepõlve vihjatakse, kuid ei kirjeldata kunagi enam kui "vend ütles, et on parem, kui ma ei mäleta."

Rändav Sümfoonia mängib vaid Shakespeare'i, kes jääb klassikuks oma ajast tänapäevani ning tänapäeva piiridest üle, sest tõeline kunst on ajatu. Samaaegselt kirjeldatakse Sümfoonia liikmeid vaid nende instrumentide nimedega, inimestena oma iseärasuste ja suhteprobleemidega, kuid kunsti perspektiivis vaid instrumente suurema eesmärgi nimel ühtimas.

Iroonia ning loodetavasti religioonikriitika ilmub algselt kohutavas, hiljem minu arvates nihilistlikus kuues - nagu igas uues maailmas, on tekkinud Prohvet, kes rändab mööda maad ja kuulutab, et meie olemegi valgus ja valitud rahvas, ning loomulikult on Prohvet ise headest inimestest kõige parem ja nõuab jäägitut allumist.

Kuidas prohvetist aga prohvet sai ja mis on sel kõigel müstilise "Jaam Üheteisega" pistmist, või mis "Jaam Üksteist" ise üldse on, jätan siinkohal põnevuse ülalhoidmise eesmärgil avaldamata.

Romaan kirjeldab väga hästi valitud toonides, kuidas veidratest kokkusattumustest võib sündida nii elu kui hävingut ja kuidas mõnikord see, mida üks indiviid oma elus kõige tähsamaks peab, on vaid ajuvaba kokkusattumus.


Figuuride taustaga ning aja nüanssidegagi pole, kui Arthur ja mõned kõrvaltegelaste nüansid välja arvata, detailidesse laskutud, kuid lõpus seistes ja tagasi vaadates on sündmused ise olulisemad ja ütlevad enamat üksikosaleja kohta, kui üksikosaleja ise, sest kirjeldades meid ümbritsevat maailma, teeb Mandel märkamatult märkusi hea ja halva kohta inimese hinges ning faktorite kohta, mis seda mõjutavad.

Esitatakse küsimusi, mida väga paljud autorid ei julge küsida. Kritiseeritakse ja luuakse satiiri, kus satiir pole tegelikult üldse naljakas. Selline julgus on muljetavaldav.


Heade ideede hulk on muljetavaldav ning romaan on meeleolu ning emotsiooniga, mille "Jaam Üheteise" maailm loob, võimeline lugejat algusest lõpuni paeluma. Detailisem analüüs avaldab, et ei figuuride ega kausaalsusega pole nii palju vaeva nähtud, kuivõrd romaani skelett võimalusi andnuks.
 Metatasandide paljususes kõõludes ilmnevad narratiivi üha uued väikesed augud ning seda arvesse võttes on tunda, et tegu noore autoriga, kes on kasutanud enamikku kirjanduslikest vahenditest, kuid soovib lüüa pigem võtete tundmise kui filigraanse valitsemisega.

Lõppkokkuvõttes piisab tugeva mulje jätmiseks muidugi ka sellest, ning vaieldamatult on Mandel suure potentsiaaliga autor ja juba praegu loonud midagi erakordset.

"Jaam Üksteist" Varraku kodulehel
Emily St John Mandeli ametlik kodulehekülg

Alice Munro: Too Much Happiness

Selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat Alice Munro on kuulsust võitnud eelkõige oma lühijuttudega, kuid ühest kanada autori juttudest on ka film vändatud - lühijutust "The Bear came over the mountain" sai 2006. aastal film "Away From Her", mis räägib vanadusikka jõudnud paari võitlusest vaimse lagunemise ja armastuse säilitamisega hetkedel, mil ei olda enam kindlad omaenda isikuski.

Vaatasin "Away From Her" selle ilmumise aastal - või oli see aastake hiljem, igatahes mõnda aega tagasi - ja film oli kaunilt tehtud, kurb-inimlik ja mõtlik, näidates kaunistusteta, milliseks inimene muutuda võib, vaid sellepärast, et ta inimene on.

Munro lühijuttude kogumik "Too Much Happiness" ilmus 2009 ja tegelikult oleksin ma võinud ka varasemaid kogusid lugeda, aga otsisin lihtsalt midagi uusima Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt, kuna plaan ju lähitulevikus saja raamatu nimekirja lõppedes Nobelite kallale asuda. Ja ma ei pidanud pettuma.

Munro lühijuttudel on petvalt rahulik-vaikne tempo ja ontlikud tegelased, kuid mingil hetkel juhtub midagi erakordset... Samuti on juttude ajaline struktuur mõnikord tunduks nagu et liialt hüplev, aga kui hakata protagonisti eluloo joonistuse üle põhjalikumalt mõtlema, ilmeb, kui hästi kogu ajajoon valmistatud on..

Munrol on anne näidata inimesi vaesuses, üksinduses, inimlike nõrkuste ajel tegutsedes ja inimlike nõrkuste tagajärjel murdudes, ja ometi on tema lühijuttude toon ei liialt traagiline, ei liialt naturalistlik, kohati veidi esoteeriline - meenus Coelho - ja alati kirjutatud sujuvalt ja kaasahaaravalt, isegi kui temaatika tundub tihti olevat... ontlik.

Lugesin himuga ja loen ilmselt enamikke neist juttudest uuesti.

Soovitan soojalt.