Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan eelmisel aastal.
Sel aastal on inglise ning saksa keelde tõlgitud ka Slimani debüütroman "Adéle" (Dans le jardin d'ogre, 2014), mis kummalisel kombel ülejäänud kirjandusmaailmas pälvimas tuntust "Hällilaulu" järglasena.
Olgu ajalise lineaarsusega kuidas on - Slimani teisena loetud teos on tunduvalt süngem ning justkui veelgi elulisem kui esimene, kuigi uurib taas teistsuguseid inimlikke nõrkusi ja tumedaid külgi.
Adèle on abielus teda mugavalt ning abikaasalikult-kiinduvalt armastava eduka arst Richardiga ning nende pojaga võiks noor naine nautida täiuslikku pereidülli – kuid tema tundeelu ei peegelda lihvitud fassaadi värve ega vorme.
Adèle on seksisõltlane ning teda erutavad vägivaldsed kokkupuuted võimalikult võhivõõraste meestega. Turvaline kodune elu ning stabiilse abielu rõõmud naisele huvi ei paku. Sama vähe võlu leiab Adèle karjäärist ajakirjanikuna (siinkohal peegeldub Slimani isiklik küüniline seisukoht prantsuse ajakirjanduse kohta - viide) ning põlgab kuid koostab sisuta, pooleldi leiutatud artikleid rahvusvaheliste suhete teemadel.
Justkui kõrgelennuline ja edukas, kuid lähemal vaatlusel absoluutselt tähenduseta saavutused.
Ainus hetk, mil Adèle end elusana tunneb, on objektina kohelduna teise mehe voodis. Kas tegu on väljamurdmisega kodanlikust puurist, fantaasia ja reaalsuse range eraldamise vajalikkusega, naiseks olemise sundrollidest pääsemise tungiga, või lihtsalt šokeeriva väärtusega elamuste otsimisega, mis Adèle'i košmaarlikest seiklustest ilmnevad?
Slimani on "Hällilauluga" - millest muide minu blogis juttu eelnevalt siin (link) - tõestanud, et oskab kirjutada nutikalt ning põnevald. "Adèle" on vähem väline kui sisekaemuslik teos, mistõttu kriitikud on toonud esile protagonisti tundetust, iseloomuta kuju ning blaseerunud tüüpi. Prantsuse kirjanduses justkui klišeed, kuid pigem meeskirjanike sulest.
Edasist soovitan julgelt lugeda, kuid minu mõtiskluste järeldus on, et "Adèle" on taas naiskirjaniku sulest tulnud uusi piire ületav 21. sajandi vääriline romaan täis valusaid tõdesid ning huvitavaid mõtteid.
Milan Kunderaga võib samasse riiulisse paigutada küll.
No comments:
Post a Comment