Kanada kirjanik Alice Munro (sünd. 1931) on kirjutanud hulgaliselt lühijutte ning eelkõige lühijuttude poolest ka tuntud. Kirjanik pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2014.
Kuna see blogi oli antud aastal täiesti olemas, uurisin Munro lühijutte juba Nobeli pälvimise aastal, ning tookord sattus kätte kogumik "Too Much Happiness" (2009), mis sisaldab kümmet uuemat lühijuttu Munro sulest. Kogumikust sain mõnusa lugemiselamuse ning juttu tuli sellest blogis siin (link). Samuti oli juttu Munro lühijutust vändatud filmist "Away From Her", mis on väga ilus ja sügavaloomuline film.
Seekord võtsin kätte kogumiku "Family Furnishings" (2014), mis vaatab veidi kaugemale kirjaniku minevikku ning kogub kokku valitud lühijutud aastatest 1995-2014. Kogumik on tunduvalt raskem ning sisaldab veelgi enam lühijutte, mõned neist juba vanemast kogumikust tuttavad. Kahjuks ei ole kvantiteediga kaasnenud ka vastav kvaliteet.
Juba pealkiri viitab asjaolule, et tegu on pigem perekesksete jutustustega, kuid heietused emadusest ja nooruspõlveigatsusest vanaduse vaikuses muutusid väga kiirelt väga korduvaks. Paljudest jutustustest kadus särts ja elu mitte protagonisti küpse eluea, vaid teemade, lausete ja mõtete kordumise tõttu.
Muljet avaldasid ning meelde jäid lühijutud "Hateship, Friendship, Courtship, Loveship, Marriage" (2001), mis on veider ning põnev lugu armastusest ja pettusest, ning "Family Furnishings" (2001), kus juttu ebatavalistest naistest ja nende keerulistest eludest.
Kuna sirvisin kogumikku vaid pisteliselt, võib olla, et mõni uuem ning huvitavam lühijutt jäi vahele, kuid Munro lühijuttude huvilistele soovitaksin kätte võtta just lühem ja uuem kogumik "Too Much Happiness", või siis eesti keeles ilmunud kogumik "Kallis elu" ("Dear Life", 2012).
Kokkuvõtteks pean küll tunnistama, et Munro on üks väheseid lühujuttude autoreid, keda romaanifännina loen. Kuid ilmselgelt on tema kirjutatu ajaga tunduvalt paremaks muutunud.
No comments:
Post a Comment