Mehis Tulk: Kuningas. Maa ja Taeva mõrsja. Teine raamat

Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas 2017. aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist, ning tegevus toimub Pöides, Saaremaal.

"Foogti" kulminatsiooniks on ajalooline Jüriöö ülestõus, ning "Kuningas" (2018) jätkab võidukate saarlaste tormiliste elude jälgimist. Tegevus toimub sedakorda umbes aasta vältel, 1343. aasta aprillist 1344. aasta märtsini nii Saaremaal kui Eestimaal kui Taanis.

Kuna kaks romaani kuuluvad kokku nii sisult kui vormilt, polegi nagu võimalik neid eraldi analüüsida, vaid pigem on "Kuningas" "Foogtist" lähtuv uuem ning teoorias huvitavam, edasiviiv, komplekssem ning kulminatsioonile juhatav teos. Aga kas on ka niimoodi?

Amélie Nothomb: "Nälja biograafia"

Belgia kirjanik Amélie Nothomb (sünd. 1966) on üllitanud hulgaliselt lühiromaane. Tema esimene romaan ilmus aastal 1992 ning avaldatud teoste arv küünib nüüdseks üle kahekümne.

Kuna autor veetis diplomaadi tütrena mitu aastat erinevates aasia piirkondades, läbivad tema loomingut idamaised müüdid ning elemendid ning teatud jaapani kirjandusele omane nostalgia. Samaaegselt on Nothombi looming kohati väga lakooniline ja kuiv.

Alice Walker: "Lilla värv"

USA kirjanik, luuletaja ning aktivist Alice Walker (sünd. 1944) on eelkõige tuntud oma romaani "Lilla värv" (The Color Purple, 1982) poolest, mille eest pälvis 1983. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia.

Romaan läheb ajaliselt vahemikku 1900-1930 ning käsitleb mustanahaliste naiste ebainimlikke elutingimusi Lõunaosariikides Georgia lähistel maises miljöös.

Protagonistideks on õed Nettie ja Celia, kellest üks kogeb pidevat allasurumist, kehalist, vaimset ning seksuaalset vägivalda nii oma isa kui pealesunnitud abikaasa poolt. Nettiel õnnestub Celia abiga küll kodustest tingimustest pääseda, hoolivas peres oma haridusteed jätkata ning misjonärina Aafrikasse reisida, kuid sealgi on elutingimused kohati väga kriitilised.

Walkeri romaan tõi talle esimese naisautorina Pulitzeri kirjanduspreemia aastal 1983, ning ohtralt kiitust nii kriitikute kui lugejate poolt, oli aga ka vastuolulisi reaktsioone, kuna vägivaldsed kirjeldused olla liialt detailsed, ning kuna romaan sisaldab homoseksuaalset romanssi. Romaani on üritatud keelata ning tsenseerida, kuid "Lilla värv" on säilitanud oma populaarsuse lugejate hulgas ning selle aineil ilmus film aastal 1985, peaosades Whoopi Goldberg ja Daniel Glover. Režissööriks ei keegi muu kui Steven Spielberg.

Nobeli kirjanduspreemia 2013: Alice Munro

Kanada kirjanik Alice Munro (sünd. 1931) on kirjutanud hulgaliselt lühijutte ning eelkõige lühijuttude poolest ka tuntud. Kirjanik pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2014.

Kuna see blogi oli antud aastal täiesti olemas, uurisin Munro lühijutte juba Nobeli pälvimise aastal, ning tookord sattus kätte kogumik "Too Much Happiness" (2009), mis sisaldab kümmet uuemat lühijuttu Munro sulest. Kogumikust sain mõnusa lugemiselamuse ning juttu tuli sellest blogis siin (link). Samuti oli juttu Munro lühijutust vändatud filmist "Away From Her", mis on väga ilus ja sügavaloomuline film.

Seekord võtsin kätte kogumiku "Family Furnishings" (2014), mis vaatab veidi kaugemale kirjaniku minevikku ning kogub kokku valitud lühijutud aastatest 1995-2014. Kogumik on tunduvalt raskem ning sisaldab veelgi enam lühijutte, mõned neist juba vanemast kogumikust tuttavad. Kahjuks ei ole kvantiteediga kaasnenud ka vastav kvaliteet.

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus V. Veidi vihma peab langema" (2010)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Olen selles blogis kirjutanud esimesest neljast osast, ning igas neist neljast on juhtunud midagi koledat, midagi kohutavat – kuid sellest hoolimata on Knausgård eelkõige võileivamäärimisedetailimeister, sest ilmselt on ainult temal võime kirjeldada argipäevaseid tegevusi nii huvitavalt, sest kirjutatu on justkui stream of consciousness, puhas alateadlik mõtevool, mis ilmselt läbib võileiva määrimisel meid kõiki, kuid on vähe neid, kel õnnestub see sama voolavalt ja haaravalt kinni püüda kui seda on teinud Knausgård.

Min Jin Lee: "Pachinko" (2017)

Korea-USA autor Min Jin Lee (sünd. 1968) kirjutab väga laias laastus justkui oma elust, kultuurilisest pagasist, ajaloost ning minevikust: Lee murelapseks ning tema loomingut läbivaks teemaks on korea päritolu indiviidide identiteet, nende probleemid oma kultuuriruumist väljudes oma koha leidmisel.

Lee on siiani avaldanud kaks mahukat teost. Esimene romaan "Tasuta toit miljonäridele" (Free Food for Millionaires, 2007) leiab aset 1990ndatel New Yorgis, ning on vastavalt arvustustele väga huvitav ja lugemisväärne. Kuid Lee teine romaan "Pachinko" (2017), millest täna juttu tuleb, läheb tunduvalt kaugemale ja sügavamale nii ajalooliselt kui kultuurilooliselt.

Matias Faldbakken: "Kelner" (The Hills, 2017)

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust. Tema romaan "Kelner" (The Hills, 2017) on erinevalt kolmeosalisest "Skandinaavia misantroopia" romaanisajarjast tunduvalt vähem vägivaldne või subversiivne, esmapilgul võiks seda lühiromaani nimetada lausa lihtsakoeliseks.

Celeste Ng: Everything I Never Told You (2014)

Hiina-USA autor Celeste Ng (sünd. 1980) on avaldanud kaks tänaseks tuntud ning populaarset romaani: eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud "Sädemest tõuseb leek" (Little Fires Everywhere, 2017) ning debüütromaani Everything I Never Told You (2014). 

Sisukirjelduse põhjal on ka uuem romaan väga huvitav, ning meenutab veidi segu Rothi "Ameerika Pastoraalist" ning "Kuidas tappa laulurästast" - arvan, et järgmisel aastal jõuan ka selle teoseni. Kuid täna räägime Ng debüütromaanist Everything I Never Told You.

Alexandria Marzano-Lesnevich: "The Fact of a Body" (2017)

USA kirjanik Alexandria Marzano-Lesnevich on eesti riiulitel üpris tundmatu nimi, kuid kuna juhtusin huviga lugema tema memuaari ning krimiromaani segu "The Fact of a Body" (2017), panen siinkohal kirja ka oma muljed.

Romaan on inglise keeles Rahva Raamatu veebipoest igal juhul leitav ning avaldas teatud punktides sügavalt muljet, seega võiksid õõvastavate ning tõsieluliste, raskelt traumatiseerivate lugude fännid siit teoorias lugemist leida.

Vaatame lähemalt.

Nobeli kirjanduspreemia 2010: Mario Vargas Llosa

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa (sünd. 1936) on äärmiselt huvitav ning nutikas, rikkaliku sisu ja kuuega kirjanik, kelle romaanid tundelised, intensiivsed, poliitiliselt teravad ning põnevalt kirjutatud. Kindlasti on Llosa üks noist kirjanikest, kellele Nobeli kirjanduspreemia teenitult anti, ning tema romaane loetakse veel mitukümmend aastat hiljem sama intensiivse huviga.

Llosast on eelnevaltki juttu tulnud: olen varem lugenud tema romaane "Paha tüdruk" ning "Roheline maja" (link). Seekord võtsin kätte 1993. aastal ilmunud romaani "Lituma Andides" (Lituma en los Andes). 

Edith Wharton: "Ethan Frome"

USA kirjanik, näitekirjanik ning sisekujundaja Edith Wharton (1862-1937) pälvis esimese naisena Pulitzeri kirjandusauhinna aastal 1921. Wharton on tänapäevani üks tundumaid Ameerika Ühendriikide naiskirjanikke.

Whartoni sulest on ilmunud raamatuid nii sisekujunduse kui reisiteemadel, kuid tema tuntuim kirjandus on siiski kõrgklassi ühiskonna aineil kirjutatud psühholoogilised romaanid. Ilmselt kõige populaarseim tänapäevani "Süütuse aeg" (Age of Innocence, 1920), kus New Yorgi kõrgklassi ühiskonna paneb kihama Euroopast naasnud vabamõtleja.

"Süütuse aeg" on humoorikas ning kergema tooniga romaan, kuid lugesin seekord Whartoni lühiromaani "Ethan Frome", kus fiktiivse linna Starkfieldi külastaja leiab müstilise nimitegelase ning otsustab uurida tema taustalugu, kuna Frome on saatusliku õnnetuse tagajärjel jäänud invaliidiks.

Leila Slimani: "Adèle"

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan eelmisel aastal.

Sel aastal on inglise ning saksa keelde tõlgitud ka Slimani debüütroman "Adéle" (Dans le jardin d'ogre, 2014), mis kummalisel kombel ülejäänud kirjandusmaailmas pälvimas tuntust "Hällilaulu" järglasena.

Olgu ajalise lineaarsusega kuidas on - Slimani teisena loetud teos on tunduvalt süngem ning justkui veelgi elulisem kui esimene, kuigi uurib taas teistsuguseid inimlikke nõrkusi ja tumedaid külgi.

Adèle on abielus teda mugavalt ning abikaasalikult-kiinduvalt armastava eduka arst Richardiga ning nende pojaga võiks noor naine nautida täiuslikku pereidülli – kuid tema tundeelu ei peegelda lihvitud fassaadi värve ega vorme.

Lembit Uustulnd: "Kapten. Avameri"

Eesti kirjanik Lembit Uustulnd on meremehe ametit pidanud üle kolmekümne aasta, ning tema sulest on ilmunud üheksa raamatut. Uustulndi esimene romaan “Kiikhobune Antverpenist” ilmus aastal 1998.

Sarjana plaanitud "Avameri" näitab mõlema kogemustepagasi olemasolu, kuna romaan on voolav nii meremeheõpikuna kui meelelahutusena.

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. Saaremaa ühismajandi „Kaluri poeg” laevad püüavad merehõbedat nii rannikumerest, kui Aafrikast, ning eksootiliste sihtide lähedus eesti meremehele oli minu jaoks ootamatu ning väga põnev lugeda.

Margaret Atwood: "Kassisilm"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).

Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.

Gao Xingjian: "Hinge mägi" (Soul Mountain, 1990)

Hiina kirjanik, näitekirjanik, kunstnik ning tõlk Gao Xingjian (sünd. 1940) on tuntud nii oma biograafiliste romaanide, absurdi kilda kuuluvate näidendite kui siluette käsitleva kunsti poolest. Xingjian veetis enamiku oma eluajast Hiinas, kuid emigreerus 1970ndatel Euroopasse, ning üks tema hilisematest näidenditest põhjustas kõigi tema näidendite Hiinas mängimise keelu. Xingjian pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2000.

Lugesin mõne kuu eest Xingjiani romaani "Ühe mehe Piibel" (blogi link), mis oli piisavalt huvitav et tema teine tuntum romaan "Hinge mägi" samuti kätte võtta, ning nüüd siis sellest juttu tuleb.

"Hinge mägi" on jutustus ühe mehe rännakust läbi Hiina mägisesse maastikusse peidetud väikeste külade ja linnade, Lingshani mäe otsingul ekseldes metsades, mahajäetud teedel ning pühakodades. 

Patrick Rothfuss: "Tuule nimi". "Kuningatapja kroonika" I päev

Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik Patrick Rothfussi (sünd. 1973) "Kuningatapja kroonikat" peetakse viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses, tema maailma võrreldakse Tolkieni Keskmaaga. "Kroonikast" on tänaseni ilmunud kaks osa, ning kolmandat oodatakse peatselt.

Esimene romaan "Tuule nimi" käsitleb protagonist Kvothe esimese päeva jutustust. Nimelt on tormilist elu näinud ja elanud Kvothe taandunud kõrvalise küla kõrtsipidajaks ning varjab oma tegelikku isikut kohalike eest, kuna on karta, et miski jälitab Kvothet ja tema elu võib olla ohus. Romaan algabki põneva kirjeldusega sellest, kuidas Kvothe täielikus vaikuses oma surma ootab.

Heinz Strunk: "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh, 2016)

Saksa kirjanik, ajakirjanik, saatejuht ning muusik Heinz Strunk (sünd. 1962) on kirjutanud käputäie romaane ning enamik neist on kas autobiograafiliste või tõsieluliste sugemetega. Tema 2016. aastal ilmunud "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh) põhineb sarimõrvari Fritz Honka elul.

Strunki romaan on meeleolult veidi nagu Aronofsky 2000. aasta film "Reekviem unistusele" - põhjakäinud tegelaste poolusel on mõtted ja unistused asjadest, mis keskmisele töötavale ja funktsionaalsele inimesele tunduvad täiesti tavalistena - sõpradega välja minna, uusi riideid omada, iga päeva midagi süüa. Romaani teine pool räägib Hamburgi jõukamatest kodanikest, kel aga puudub võime luua toimivaid inimsuhteid ning kes inimsuhete tasandil samalaadselt pooletoobilisi ning enamasti purjus peaga toimetatud suhteid otsivad. 

Margaret Atwood: "Leedi Oraakel"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link).

Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest räägime täna - sel aastal tuleb uurimisele õige mitu Atwoodi romaani.

Ottessa Moshfegh: My Year of Rest and Relaxation (2018)

USA autor Ottessa Moshfegh (sünd. 1981) on avaldanud kaks lühijuttude kogumikku ning kaks romaani, millest viimaseid olen lugenud, ning mõlemad on olnud ülipõnevad ja täiesti omanäolised teosed.

"Eileen" ilmus aastal 2015 ja on ääretult põnev romaan, mis tegeleb nii naiselikkuse kui sotsiaalse mõiste, naine olemise kui sotsiaalse rolli ning naise keha kui tarbeesemega - kuid on lõpuks psühholoogiliselt niivõrd huvitav just sel hetkel, kui muutub hoopis teistsuguseks romaaniks, kui lugeja oleks oodanud. Selleteemalise blogi leiate siit (link)

Sedakorda lugesin Moshfeghi uusimat romaani "My Year of Rest and Relaxation" (2018), mille pealkiri tõlkes oleks umbes  "Minu puhkuse ja lõõgastumise aasta". Romaani peategelane, taas noor naine, kuid seekord ilus, jõukast perest ning kultuurilise taustaga, New Yorgi paremas linnaosas elutsev ning mainekas kunstigaleriis töötav neiu - kelle nime kunagi ei mainita.

Martin Algus: "Midagi tõelist" (2018)

Eesti kirjaniku ning näitekirjaniku Martin Alguse debüütromaan "Midagi tõelist" põhineb tõestisündinud lool ning on seega mitte ainult tema protagonistide püüdluste ja soovide, vaid sisu päritolu kirjeldus: "Midagi tõelist" ongi midagi tõelist. Sellest lähtuvalt on juba muidu väga makaaber ja sünge lugu veel kraadi võrra huvitavam, et vähemalt osake sellest on tõepoolest juhtunud.