Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

Nobeli kirjanduspreemia 1964: Jean-Paul Sartre draamad

Prantsuse eksistentsialistide esimene ning tähtsaim esindaja Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja avalik mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustasid filosoofilise ning empiirilise vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.

Sartre pärjati 1964. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga, kuid autor loobus sellest. Tema põhjendus oli isiklik vaade kirjaniku funktsioonile, millel pole auhindade ega institutsioonide tunnustusega mingit pistmist. Sartre toonitas, et ei soovi solvata rootsi akadeemiat, kuid jääb nagu ka eelnevatest kirjanduslikest auhindadest keeldumisel nendele põhimõtetele truuks.

Nobeli preemia annaalidesse jääb Sartre sellegipoolest 1964. aasta kirjanduspreemia laureaadina.

Käsitlen antud postituses Sartre draamasid "Kärbsed" (Les Mouches, 1943) ning "Räpased käed" (Les Mains sales, 1948). Draamast "Kinnine kohus" (Huis Clos 1944) on eelnevalt juttu olnud siin (link).

"Kärbsed" põhineb Elektra müüdil ning käsitleb Orestese ning Elektra kättemaksu noorte ema Klytaimestra ning tema armukesest kuningaks tõusnud Aigisthose vastu, kes ühes tapsid Orestese ja Elektra isa, kuningas Agamemnoni.

Kreeka müüdil põhinev draama järgib kui koori puudumine välja arvata klassikalist struktuuri ning on jagatud kolme akti. Lugu algab Orestese varjatud saabumisega Argose linna, jätkub tema ning Elektra kohtumisega ning kulmineerub kättemaksuga. Loo lõppkliimaksiks on mõrvajärgselt Orestese lunastuse otsimine linna painavate kärbeste linnast peletamise näol.

Kuigi Sartre on müüti sisuliselt hästi kasutanud, ning nii noorele kuid kättemaksuhimulisele Orestesele kui keevalisele Elektrale andnud piisavalt dialoogi, et nende tegude motivatsiooni põhjendada ning Orestese figuuri apoloogia ja lunastus mütoloogilise saatuslikkuse ringi kenasti sulgevad, ei pakkunud materjal mulle erilist huvi. Arvan et Sartrelikud sisud on pigem modernset kui antiikset laadi.


Huvitavam oli aga draama "Räpased käed", kus figuuride päritolu ning taust vähem keskmes kui ühest küljest nende poliitiline ja moraalne motivatsioon ning teisest küljest igavene tants mehe ja naise vahel.

Noor intellektuaal Hugo on otsustanud astuda kommunistliku partei liikmeks ning riskeerida oma elu, et sooritada poliitiline atentaat partei juhtfiguurile Hoedererile. Hugost saab Hoedereri isiklik sekretär ning ta asub mehega ühte majja elama. Hugo ilus, kuid üpris nutitu abikaasa Jessica läheb mehega kaasa.

Põnevaim konflikt draamas toimub Hugo ja Hugo vahel, kuna mees peab otsustama, kas ja miks Hoedereri tappa. Vastanduvad partei absoluutne ideoloogia, täita lubatud ülesande kohustus ning isiklikud veendumused, mis teatud info valgusele tulekul vahelduvad ja vahetuvad. Hugo sooritab küll mõrva, kuid on tähtis teada, milline on mõrva motivatsioon.

Teatud elemendid tunduvad olevat üpris tühised, nagu Jessica või samuti parteisse kuuluv Olga, kes Hugot missiooni tarbeks välja pakub, et mehe positsiooni parteis tugevdada. Kuid nende naisfiguuride olemasolu illustreerib nii Hoedereri kui Hugo iseloomu tahke, nad peegeldavad teineteist ning näitavad ehk, et ei mõistuslikult ega tundeliselt motiveeritud naise tahe pole võimeline mehe ideoloogiat mõjutama.

Kokkuvõtteks seob mõlemat draamat mõrvamotiiv, kuid müüdi tasandil on tegu vaid materjalikäsitlusega, modernse draama seitsmes pildis käsitleb Sarte originaalmaterjali.

Parteijuhis kahtlemise motiiv ning nii partei kui riigi nimel kahtlaste tegude sooritamine ja igasuguste poliitiliste ideoloogiate õigustamine või pime järgimine on üpris rumalad teod ning Orestes teatab draama lõpus rahvale, et tema kuritegu vaid tasakaalustas mõrvatute kuritegu. Kuid nagu Hugolegi hetk enne oma surma selgeks saab, veereb ratas edasi ning üks väike ennast hukatusse tõukav oma põhimõtelele truuks jääv element ei muuda mitte midagi. Selles raamis on Orestese saatus tähenduslikum kui Hugo roll.


Sartre on väga huvitav autor ning kuigi prantsuse kirjanikele on omane käsitleda eksistentsialistlikke probleeme ning inimlikkuse ja moraalsuse objektiivseid tahke - ühesõnaga miks-küsimusi - jääb Sartre kindlasti üheks mõjukamaks prantsuse autoriks läbi aegade. Soovitan kindlasti lugeda draamasid "Kinnine kohus" ja "Räpased käed".

Kõiki kolme draamat on pdf-formaadis inglise keeles võimalik lugeda siin (link)

Eestikeelset artiklit Sartre loengust teemal eksistentsialism ja humanism on Vikerkaare arhiivist võimalik lugeda siin (link)

Sartre filosoofilisi tekste on inglise keeles võimalik lugeda siin (link)

Ekskurss filmilinale: "Philadelphia" (1993)

1993. aastal filmilinadele ilmunud draama "Philadelphia" (režissöör ka näiteks "Voonakeste vaikimist" dirigeerinud Jonathan Demme, peaosades Tom Hanks ning Denzel Washington, kõrvalosas Antonio Banderas) on südantlõhestav draama ühe julge indiviidi võitlusest oma õiguste eest.

"Philadelphia" omab filmiajaloos tähtsat kohta kui esimene tuntud ning edukas Hollywoodi film, mis käsitleb homofoobia, HIV-viiruse ning AIDSI temaatikat. Film kandideeris parima filmi Oscarile ning Tom Hanksi pärjati oma töö eest parima meesnäitleja Oscariga.

Osaliselt kohtudraama, osaliselt vähidraama tüüpi "Philadelphia" on tundeline rahulikus tempos ohtrate lähivõtetega vaatajat praktiliselt koheselt haarav film. Ekspositsioonis ilmneb, et Beckett (Hanks) on oma prestiižika, Philadelphia suurima advokaadifirma karjääriredelil parasjagu astumas partneripositsiooni eelastmele, kui hetk enne tähtsat protsessi kaob fail, mille Beckett eelneval õhtul kirjutuslauale jättis. Sündmused kuhjuvad ning Beckett lastakse firmast hoopis lahti. Kuid noormees ei lase suurkorporatsioonil end alla suruda ning alustab võitlust oma õiguste eest.

Muuseas ilmneb filmi esimestes stseenides, et Beckett on eluähvardavalt haige, kuid kas tegu on vähi - minu esimene pakkumine - või mõnd muud tüüpi haigusega - hiljem tuleb välja, et noormees on HIV-positiivne ning jõudnud AIDSi faasi ja oma eluga peatselt hüvasti jätmas. Beckett soovib firma kohtusse kaevata ebaõiglase kohtlemise ning diskrimineerimise eest.

Tema järjekorras kümnes abipalve viib Becketti advokaadi Joe Milleri (Washington) büroosse, kelle vastu Beckett aegu tagasi kinnisvara asjus vaidles. Miller on üpris konservatiivsete vaadetega ning peab homoseksuaalsust vastikuks haiguseks - seega keeldub mees esmalt, kuid nõustub hiljem Becketti hagi esindama. Koos astuvad mehed kohtu ette.

Filmi käigus räägitakse erinevatest HIV-viirusesse nakatumise ohtudest ning sellega seotud stigmadest, AIDSi kui "homohaiguse" esimesest levikulainest ning puudutatakse põgusalt homoseksuaalse mehe pere- ning suhtemaailma. Ilmselged väärarvamused nagu puudutusest nakatumine ning juriidilised probleemid nagu abieluõiguste puudumine leiavad kahe tunni pikkuses filmis oma koha ning kuigi mõnda aspekti nagu Becketti ja tema elukaaslase suhtedünaamika puudutatakse üpris põgusalt, on kõik vajalik detailidele ülimat tähelepanu pöörates filmilinal edastatud.

Üle kõige tuleb kiita oma Oscari rohkem kui auga ära teeninud Hanksi näitlejatööd. Juba filmi esimese kümne minuti jooksul võtab silmi vidutama stseen, mil Hanks oma nimekirjas ilmselgelt viimast kohta hoidnud Milleri keeldumise järel tolle büroo ukse ees seisab ning oma olukorra lootusetust vaagib, hetkeks murdub ning siis taas päikesesse vaadata otsustab. 

"Philadelphias" on üldiselt väga palju lähivõtteid ning kuigi tänapäeval tundub selline kaameratehnika olevat veidi vananenud, mõjub miimika täpse jälgimise võimalus ning lähivaates end pakkuva näo ja  avatud, kaitsetu tundemaailma esitus tohutult intensiivselt. 

Samuti emotsionaalne ning kaunilt mängitud on Snipesi Milleri areng: advokaadi algne kitsarinneline seisukoht homoseksuaalsetest meestest kui haigetest värdjatest muutub aina avatumaks, ning järk-järgult langeb kate tema silmilt.

Mees võitleb esmalt uutlaadi mõistmise vastu, tunneb veel hirmu teadmatuse ees, kuid lõpuks lubavad Becketti panus ja avatud isiksus ning sellest tulenev kiindumus Milleri figuuril eelarvamustest vabaneda ja oma süda erakordsele mehele avada.

Võib-olla esmapilgul ühekülgsed tunduvad Becketti perekonna ning elukaaslase pühendumine ning heakskiit tema staatuse, valikute ning orientatsiooni suhtes - kuid üksikasjade üle lähemalt mõtiskledes ilmeb, et problemaatika ning narratiivi tasakaalu hoidmise mõttes on kõike käsitletud täpselt piisaval määral.

(Näiteks - spoiler algab - kohtuprotsessist ilmnev sisuliselt lahkamata jääv teemakompleks, et Beckett on oma partnerit petnud ja sel viisil HIV-viirusesse nakatunud, seades ohtu ka oma partneri; ning et see on mingil hetkel olnud tõsine probleem nende suhtes, mis on aga ületatud suuremate vaenlaste vastu võitlemise nimel, seisab omal kohal - spoiler lõppeb - ja pakub vaatajale parajas koguses ainet figuuride dünaamikat iseseisvalt edasi mõtlemaks, andes kõik taustafaktid, kuid keskendudes põhinarratiivile. Intelligentne lahendus!)

Samuti on tegu ääretult emotsionaalse filmiga, kuid pisarakanaleid ärritavate stseenidega pole ka ilgelt ülepingutatud - haigla, kohtusaali, raamatukogu ning elutoa vahele on jäetud täpselt õiges koguses ruumi ja õhku, et tundestada olukord ning luua empaatiat, kuid jääda asiseks ja tegeleda ka juriidiliste aspektidega oskuslikult.

"Philadelphia" on visuaalselt, audiaalselt, näitlejatöö ning kaameratöö, tempo, narratiivi, nüansside ning kogumulje poolest tõeline meistriteos ning väärib mitmekordset vaatamist.

Soovitan kirglikult!

Nobeli kirjanduspreemia 1936. Eugene O'Neill: "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956)

Ameerika ajakirjanik ning näitekirjanik, Pulitzeri kirjandusauhinna, Tony lavaauhinna ning Nobeli kirjanduspreemia laureaat Eugene O'Neill (1888-1953) pälvis esmakordselt kuulsust ja kiitust 1920ndatel aastatel. Tema esimene Broadwayl mängitud näidend pälvis Pulitzeri draamaauhinna ning postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Pikk päevatee kaob öösse" on tänapäevani tuntud kui üks parimaid näidendeid USA kirjandusest.

O'Neill pälvis Nobeli kirjanduspreemia esimese ameeriklasena aastal 1936.


Lugesin autorilt mõned näidendid erinevatest aastatest ja erinevates vormides:

"Kariibide kuu" (The Moon of the Carribees, 1918) on vaid ühest vaatusest koosnev lühike impressioon Briti aurulaeva peatusest ühe Kariibi mere saare sadamas. Lühidalt kirjeldatakse madruste igatsust alkoholi ja naisekeha järele ning tuuakse laevale paar neegritari rummipudelitega. Põgusates dialoogides avanevad mõningad meremeeste mõtted ning mõningad rummipudelid ja jõutakse omajagu lustida, enne kui kapten lõbule taas lõpu teeb.

O'Neill oli mõnda aega laeva peal ning kirjutas hea meelega meremeeste eluolust - kõik tema näidendid on teatud määral autobiograafiliste sugemetega. Hotellis sündinud ning hotellis surnud oma lastega väga komplekssetes suhetes, peres arvukate suitsiidide tunnistajaks olnud O'Neilli põhitemaatika on düsfunktsionaalsed armastuseta peresuhted ning sisemistest vajakajäämistest tulenevad lõhed vanemate ja laste vahel.


Triloogia „Elektra saatus on lein” (Mourning becomes Electra, 1931) räägib Mannonite perekonnast. Mõned peredünaamika aspektid: armastuseta abielu, soov abikaasa mõrvata, ema ja tütre vaheline konkurents meeste tähelepanu vahel ning igasuguse õrnuse puudumine, selle asemel pidev omavaheline kritiseerimine nendevahelises dialoogides; kaugemate sugulaste sügav põlgus oma vanavanemate ning õdede-vendade ja tädide-onude vastu; sellest lähtuvalt samuti soov mitmeid pereliikmeid mõrvata, ning teeseldud armastus staatuse võitmise nimel.
Traagika on ilmne ning kuigi figuuride sügav rahulolematus ning võimetus iseenda jaoks õnne leida ja sellest tulenev tahe teisi enese ümber mürgitada on üpris hästi kirja pandud, kuid antud näidend jäi minu maitsele liiga tüüpiliseks ning dialoogid liialt hüüumärkidest painatuks ja seega ülepingutatuks.


Veidi erinevalt kirjutatud on O'Neilli opus magnum, tema tuntuim draama "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956) on autobiograafiliste sugemetega draama ühe pere argipäevast ning käitleb pere kompleksset dünaamikat ning figuuride omavahelisi ja sisemisi konflikte, kuni täielikult nende eraldatud sisemaailmadesse upub. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, kuid saja lehekülje jooksul jõutakse lahata kõigi tegelaste minevik ja olevik. Iga figuuri sisevõitlus oma pereliikmete armastamise, põlgamise, poegade murtud südamete ning vanemate pragmaatilisuse ja eneseohverdamise vaheldumine ning nii pereisa kui -ema omavaheline veendumus, et teine on rikkunud nende elu, tervise ning hingelise tasakaalu, kuid samal ajal üritamine perekondlikus suhtluses mingitki tasakaalu hoida - õigeks ajaks söögilauda jõudmise püüdlused, alati asjata - ning aina intensiivsemaks muutuv heitlus on lummav nagu raske autoõnnetus - võimatu on seda näidendit enne kohutava kulminatsioonini jõudmist käest panna.


Soovitan väga "Pikka päevateed öösse" - tihti märgatud võrdlus Tennessee Williamsiga on asine ning arvamus, et tegu ühe parima meie aja draamaga, peab samuti paika.
Kerge meelelahutuse fännidele O'Neill mõeldud pole, tema draamad on suurepäraselt kohutavad. Ning just selles elemendis ka meisterlikud.

Võimas!

1925. G. B. Shaw: "Pygmalion"

Iiri näitekirjanik, teatri-ning muusikakriitik ja esseist George Bernard Shaw (1856-1950) kirjutas oma eluajal üle 60 näidendi, neist tuntumad ning Eestiski etendunud "Leskmeeste majad", "Mrs. Warreni elukutse", 1893;  "Inimene ja üliinimene" , 1903.

"Pygmalioni" esietendus toimus aastal 1913 ning näidendi põhjal kirjutati esmalt muusikal "Minu veetlev leedi" 1956. Sellest tehti omakorda muusikafilm "Minu veetlev leedi" (My Fair Lady), mis ilmusfilmilinale aastal 1964, peaosades Audrey Hepburn, Rex Harrison ja Stanley Holloway. Filmi pärjati 1965. aastal kaheksa Oscariga.


Pygmalioni ja Galatea müüt, millel romaan põhineb, räägib skulptor Pygmalionist, kes tihti naiste südameid murdnud. Pygmalion loob ideaalse naise skulptuuri ning armub sellesse elutusse ideaali, kes tema tunnetele vastamiseks võimeline pole.

Jumalanna Aphrodite halastab Pygmalionile ning äratab Galatea ellu. Erinevalt Shaw' käsitlusest on siin idealistlik õnnelik lõpp, looja ja skulptuur abielluvad ning elavad õnnelikult.



Shaw Galatea skulptoriteks on kaks härrasmeest, lingvistikaprofessor Henry Higgins, kes keelepruugi põhjal oskab määrata iga Londonlase päritolu ning kindral Pickering, tema hea sõber.
Higgins satub kokku puruvaese räpase täaval lilli müüva Eliza Doolittle'iga, kes mehe majja rändab ning talle keeletundide eest maksta lubab, eesmärgiks lillepoes töötada ja oma elu veidi parandada.

Higgins on täielikult veendunud, et tema keeleõpetuslikud anded piisavad, moondamaks tänavatüdruk printsessiks ning kindral Pickering nõustub eksperimenti majanduslikult toetama. Elizast saab pärast välist ning keelelist puhastust ja õpetust kaunis, elegantne daam, ning aadli ja kuningapere liikmed usuvad, et tegu peab olema Ungari printsessiga.


Higgins supleb oma triumfis, kuid ei märka, et Eliza - nagu näidendi alguses hoiatatud nii Higginsi majapidajanna kui ka emotsionaalselt intelligentse, isekale nartsissistist Higginsile vastanduva kindral Pickeringi poolt - areneb ka tundeliselt ning näeb aina enam, kuidas tema areng on talle hingeliselt pigem hävinguks kui privileegiks.

Shaw' näidend laheneb ebatraditsiooniliselt, õnnelik lõpp asendatakse realistliku lõpuga, mida ma teile ei avalda, sest näidend on väga huvitav, lühike ning hea inimlikkuse analüüs. Shaw kirjutab sotsiaalkriitiliselt ning tema näidend on pikitud esseistlike fragmentidega inimese loomusest - antropoloogilise loomuga kommentaarium Eliza muutumise ning selle tagajärgede kohta ilmub näidendi alguses, vaatuste vahel ning näidendi lõpus.

"Pygmalion" on filosoofiline, sotsiaalne, antropoloogiline eksperiment, kuid samaaegselt armastuse ja sõpruse lugu - igal tasandil ääretult huvitav, irooniline ja samaaegselt lõbus lugemine.

Shaw maailmavaade on kriitililine, realistlik, humoorikas ning autori looming kuldaväärt.

1922. Jacinto Benavente "Võlakirjad" (Los Intereses Creados, 1907) ja "Kergemeelne rõõmus linn" (La ciudad alegre y confiada, 1916)

Hispaania dramaturg Jacinto Benavente pälvis teise hispaanlasena pärast Echegarayd (Nobel aastal 1904 ning samuti dramaturg) Nobeli kirjanduspreemia aastal 1922. Põhjenduseks toodi tema õnnestunud viis hispaania draamakunsti traditsioone jätkata.

Benavente ise viibis tseremoonia ajal Lõuna-Ameerikas ning kuna oli kuulnud jahedast reaktsioonist oma võidule, otsustas sinna ka jääda. Tänapäeval kuulub ta unustatud kirjanike hulka ning eestikeelses Internetis pole Benavente nime otsides praktiliselt ühtegi tulemust.

Lugesin kahte Benavente draamat, millest esimene, vabas tõlkes võiks selle nimi olla "Võlakirjad" (Los intereses creados, 1907) - toimub "17. sajandil, kusagil/ ühes kohas".

Linna saabuvad kaks kelmi, Crispin ning Leandro, kellest esimene esineb teenri ja teine kõrgest soost härrana. Komöödia algusest on teada, et tegu on petistega ja eessõnaski öeldakse, et tegu vaid maske kandvate marionettidega, kuid sellest hoolimata õnnestub Benaventel kirjutada värvikalt, põnevalt, kaasahaaravalt. Näidendi esiplaanile lükkub Leandro ning kohaliku jõuka Don Polichinela tütre armastuslugu, mis tüüpilise süütute hingede esimese armastuse ning läbi plaanitud kelmuse segu. Komöödiale kohaselt laheneb kõik õnnelikult, mida oli küll oodata, kuid jälgisin tegevust huviga ning meelelahutuslikud elemendid tiksusid mõnusas tempos paika.

Inglisekeelne tõlge The Bonds of Interest viitab enam näidendi sisule, kuna kõik figuurid on omakasu poolest protagonistiga seotud ning seetõttu saadab kahte kelmi edu - nad on kavalad ning põimivad teised tegelased, kellest ükski minevikus päris süütut elu elanud pole, oma võrku ning ronivad seeläbi eduredeli tippu. Sõna "bonds" tähenduses "aktsiad" või siis "võlakirjad" viitab sellele rikkusele, võla kelmuse läbi kustutamisele, "bonds" tähenduses seotuse või omahuviga viitab saladuste jagamisele ning oma positsiooni säilitamise nimel kellegi teise illegaalselt saavutatud edu toetamist.

Näidend on lühike, lõbus ja kaval. Mõnus lugemine!

"Kergemeelne rõõmus linn" (taas vaba tõlge) (La ciudad alegre y confiada, 1916) - toimub kusagil (eeldatavalt ka 17. sajandil, kuna järgneb sisuliselt esimesele näidendile. Sedakorda sisuks esimeses näidendis ülla ning puhtana alanud armastuse langus ning tundmatu linnakese sõda Veneetsiaga. Sümpaatsetena tunduvad kelmid on autori küpsemise järgus ebasümpaatseks muutunud ning poliitiline temaatika esiplaanil - kuidas vältida sõda, kas patriotismi nimel pigem tõusta üles vaenlase vastu või kaitsta vaikides kodulinna?

Küsimused on igati õigustatud ning väikese linna kodanikule täiesti realistlikud tekkima, kui suurlinn - või pigem linnriik, 17. sajandil - asub oma ülemvõimu kehtestama. Kuid antud kontekstis jätab Benavente lihtne-lustakas stiil soovida. Tema tegelaste dialoog ning dünaamika on küll jätkuvalt värvikad ja orgaanilised, aga sisu ise ei luba sellist lihtsakoelisust ja näidend ei ole mingil hetkel enam huvitav.

Soovitan komöödiafännidele "Võlakirjasid" kerge lugemisena, kui see teie teele peaks sattuma, kuid mõistan Benavente unustatud kirjaniku staatust.

Ekskurss filmilinale: "Mere ääres" (By the Sea, 2015)

Tänavu kinodesse tulnud ning jaanuaris eesti kinodesse jõudev suhtedraama "Mere ääres" (By the Sea, 2015) on Angelina Jolie kolmas kord rezhissööri toolis istuda. Film räägib ühe paari erinevatest kaotusega toimetuleku viisidest ning leina löödud kiilu välja kiskumise raskustest.

Roland ja Vanessa, neli aastat abielus veetnud paar, on teineteisest kaugenenud ning reisivad mööda Prantsusmaad -- tegelikult Maltat, et inspiratsiooni ja lohutust leida. Mõneks päevaks peatuvad nad ühe väikelinna hotellis ning sealt hargneb nende suhte olevik ja minevik vaataja silme ees laiali.

Jolie kasutab pehmeid värve ning vaikset tooni, et 70ndate miljöö filmilinale tuua. Tempo ning kaamerakasutus on draama jaoks üpris klassikalised, visuaalset avantgarde'i "Mere äärest" oodata pole. Samuti on üpris klisheelik paari konflikt ning Vanessa pidev Rolandi kallal närimine ning sisisevad vastused lepitust otsiva mehe suhtluspüüetele.

Tundub justkui oleks Roland Vanessat petnud ning naine seetõttu võimetu mehele andestama, kuid konflikti tegelik lahendus - ühine lein - ilmneb alles filmi lõpupoole.

Veidi prantsusepärast ning sensuaalset elementi lisab teise paari dünaamika: äsja abiellunud Lea ja Francois saabuvad kõrvaltuppa ning läbi piiluaugu seinas avastavad Vanessa ja Roland uue hobi, teise paari vestluste ning seksi jälgimine veiniklaasi saatel (Vanessa katab augu käega kinni, Roland valab veini, piilutakse kordamööda).

Huvi teise paari vastu kulmineerub ühel hetkel territooriumide piiride ületamisega ning ka konflikt Vanessa ja Rolandi vahel tuleb sellele järgnevalt lõpuks vestlusteemaks. Etteheide: naine on ise nii õnnetu, et naudib edukate suhete hävitamist, kuna ei ole ise võimeline õnneks.

Konfliktid silutakse ja teoorias ootab horisondil ka leppimine, kuid filmi kogutoon nii traagilistel kui kurbadel hetkedel on leppiv-refleksiivne, mistõttu päris pinget nagu ei tekikski.
Vanessa ja Roland on iseendas ilusad ning vihjatakse, et ka huvitavad figuurid, kuid nende esmakonfliktist ja hetkemuredest kaugemalt ei minda -- puudub komplekssus.


Vaade merele ning kaadrid hotellitoast väljaspool on kaunid, kuid selle pakub koht, mitte koha jäädvustaja.


Kaks tundi ja kaksteist minutit ühe konflikti lahendamiseks ning inimlikkude nõrkustega ümberkäimiseks, et avastada, miks kaks inimest teineteist üldse armastavad, on täiesti piisav aeg.

Kuid päriselt lõpplahendust ei tulegi -- paar saabub hotelli, veedab aega hotellis ning lahkub hotellist. On stseen, on osa, kuid pole tervik.

Sellest visuaalselt kaunist paljude hästi mängitud üksikute lühistseenide kogumikuna on küll võimalik naudingut kogeda, kuid tõeliselt hea filmi tiitli pälvimiseks peaks olema rohkem sisu, rohkem toorust, rohkem jõudu ja rohkem kihte.

Täiesti meeldiv vaatamiskogemus, kuid ei enamat.

1912. Gerhart Hauptmann: "Suured jutustused"

Saksa kirjanik, kunstnik, Shakeaspeare'i tõlk ning loodusteadlane Gerhart Hauptmann (1862-1946) on üks saksa naturalismi tähtsamaid esindajaid. Hauptmann üllitas nii draamat, proosat kui luulet ning tema teosed ulatuvad ka naturalismivoolust edasi. 1912. aastal, 50ndal sünniaastal, pälvis Hauptmann Nobeli kirjanduspreemia.


Akadeemia oli Hauptmanni märganud juba varem -- teda pakuti kandidaadiks juba aastal 1906, kuid otsustati siiski paar aastat oodata ning teda edasi jälgida -- 50ndaks eluaastaks on, muide, mitmed autorid Nobeli pälvinud ning see pole kokkusattumus.

Hauptmann on vist tõesti igast nurgast midagi keskpõrandale kokku toonud: noormehe esimene teos oli eepiline luuletus "Promethidenlos" (1885). Tema kuulsamad teosed on seksuaalsuse ning alkoholismi tematiseerimisega skandaali tekitanud sotsiaalkriitiline näidend "Enne päikesetõusu" (1899) näidend Sileesia kangrute mässust 19. sajandil, "Kangrud" (1892), komöödiline-sotsiaalkriitiline näidend "Kopranahkne kasukas" (1893)  ning saksa keeleruumis kindlasti naturalistlik traagilise perekonna allakäiku kujutav jutustus "Jaamavalvur Thiel" (vaba tõlge, "Bahnwärter Thiel", 1888). Huvitaval kombel soovis kirjanik esmalt saada skulptoriks ning proovis hiljem kätt ka rezhissöörina.

Nobeli kirjanduspreemia sarjast on ilmunud kogumik kolme jutustusega: "Jaamavalvur Thiel", "Soana ketser" (vaba tõlge, "Der Ketzer von Soana", alternatiivpealkiri Süüria jumalanna, 1918) ning jutustus "Mereime" (vaba tõlge, "Das Meerwunder", 1934).

Hauptmannil oli mitmeid huvisid ning tudeeris sama kirglikult skulptuuri kui loodusteadusi, kunsti kui teadust kui kirjandust, oli mobiilne nii Saksamaal ning Itaalias ja kasutas mõlemat kulissi kaunilt, kirjutas elu traagilistest ning müstilistest aspektidest -- seega on siinkohal ka arusaadav, et kogumikus on toodud kolm väga erinevas stiilis kirjutatud teost erinevatest loomingu etappidest. Enim muljet avaldas jutustus Thielist.

Jaamavalvur Thiel on halli välimuse ning sisemusega robustne töökas ja kasin mees, keda alguses vaid välisperspektiivist ning asjalikus toonis kirjeldatakse -- käis pühapäeviti kirikus, ilmus kord naisega, siis pojaga, siis ilma naiseta, siis uue naisega.
Kodus peituv traagika avatakse ka vaikselt lugejale -- ilmneb, et võõrasema kohtleb poega väga ebaõiglaselt ning eelistab tugevalt oma last. Thiel jumaldab oma lahkunud naist, kuid leiab kohusetundest uue ema tööajal üksi jäetud pojale.
Kui Thielile tööposti lähedal tükike maad kingitakse ning pere rongirööbaste lähedal mulda harimas, juhtub kohutav õnnetus ning mees kaotab enesevalitsuse ja hullub.
Thieli tühine kuid suurest kohusetundest ja reeglipärasusest kantud argipäev ning selle rutiinne ükskõiksus muutuvad väga kiiresti ekstreemseteks emotsioonideks ning järk-järgult kandub ka jutustus siseperspektiivi. Lõpuks jälgib lugeja väga detailselt, kuidas Thieli eksistentsi viimane rõõmupiisk kuivatatakse ning tema süda tõeliselt kiviks muutub.
Nagu naturalismile omane, kirjeldatakse rongi kui tehnika arengu tippnäidist läheneva ohu ning koletisliku, hävitava, hingeta hiidmasinana -- industrialiseerumine, linnadesse kontsentreeruva tööjõu hall ning armetu argupäev ja sellest lähtuv traagika olid naturalismi tekkimise põhjused ning materjal.

Järgnevad jutustused on itaaliast ning mõlemad emotsionaalse-fantastilise sisu ning stiiliga: üks jutustab vaimulikust, kes müstilise metsatüdruku kütkesse langeb ning jumala tema reite vahelt leiab ja kirikust pagema peab, teine lugu jutustab ühe meremehe uskumatust reisist ning mütoloogilistest naisolevustest, kellega ta laeval ning merel kohtub. Mõlemad jutustused on keskmiselt põnevad.


Hauptmanni näidendid on väga huvitavad ning keda naturalism kui sünge elu näitamise filosoofia ei kohuta, sellele Hauptmann ka meeldib.

Paremal: Hauptmanni näidendid eesti keeles. Tallinn: Eesti Raamat, 1985.

Draamad inglise keeles siin (link)

1904. José Echegaray: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), „Galetto“ (El gran Galeoto, 1881)

Hispaania näitekirjanik, insener, matemaatik ning poliitik José Echegaray (1832–1916) pälvis Nobeli kirjanduspreemia samaaegselt juba käsitletud Frédéric Mistraliga aastal 1904. Põhjenduseks tõi Akadeemia tema erakordsed ning arvukad kompositsioonid, millega olevat taasavastatud hispaania näitekirjanduse traditsioonid. Echegaray olla sinast traditsiooni oma rangelt komponeeritud tükkidega ka edendanud ja arendanud.

Eriväljaandes „Meisterdraamad“ on toodud kolm tükki: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), tuntuim draama „Suur kupeldaja“ (eesti keeles 1902, ning tuntud ka „Galetto“ nime all; El gran Galeoto, ingl. k. The Great Galeoto, 1881) ja „Adelina“ või „Halb rass“ (De mala raze, 1886). Mitmed draamad on näiteks saksa

keeles tõlgitud erinevate nimedega, mistõttu pole kerge neid internetist leida, eestikeelses veebis on minu otsingute kohaselt Echegarayst üleüldse leida vaid Eesti Teatriagentuuri kodulehel mainitud Echegaray kuulsaim draama, “Galetto” (1902), Ants Lauteri tõlkes aastast 1919. Echegarayl on küll leht Vikipeedias, kuid see sisaldab vaid ühte lauset, autori pilti ning linki Nobeli kirjanduspreemia laureaatide nimekirjale.

„Surm huultel“ (1880) pole väärt ei Nobeli kirjanduspreemiat ega muudlaadi kiitust. Draama on selge kompositsiooniga, kolmes vaatuses, väga kindlate instruktsioonidega kulisside ehituse ning mööbli ja näitlejate paiknemise kohapealt, seega tundub, et üpris konservatiivne. Tegevus toimub aastal 1553 Genfis, karmi kalvinismi leviku ajal. Põhinarratiiviks on humanisti Miguel Serveto y Revesi ehk Serveti ketseriks tituleerimine ning jaht Servetile, samuti tema konflikt kalvinist Walteriga ning Walteri mineviku mõjud tagasihoidlikule perele, kelle majas Walter hetkel tervislikel põhjustel peatub. Räägitakse kalvinismi levikust ning rahva arvamusest tegelikkuses, kuigi avalikkus teatud arvamusi usu kohapealt esindama peab, samuti müstilised kokkusattumused, mille tagajärjel Walter taas oma kadunuks peetud pojaga kohtub.

Narratiivi seisukohalt on lugu muidugi huvitav – isa kohtub pojaga, mässumeelne põgeneb nö. Inkvisitsiooni eest, armunud rebitakse laiali, suured kannatused ning ootamatud ülestunnistused, veri ning murtud südamed…

Kahjuks ei õnnestu Echegarayl ülalmainitust midagi veenvalt kirja panna. On võimalik, et käsikiri toimib laval paremini ja pälvib publiku sümpaatia, kuid figuure tutvustata, kellegi tausta ei selgitata, äkitselt on tähtsad sündmused keskpaigas, kuid nendeni juhtiv narratiiv puudub, sümpaatia madalpunktis asetseva figuuri surm peaks olema justkui dramaatiline, kuid aina dramaatilisena mõeldud dialoogid muutuvad aina puisemaks, poolikud laused, mis peaksid müstilist auru tekitama, on klisheelikud ning lõpp on lihtsalt antiklimaktiline. Paljud sündmused, mida võiks rohkem kirjeldada, kaovad lihtsalt tagaplaanile ning haihtuvad seejärel. Figuuride areng puudub, samuti puudub figuuride taust, mistõttu draamal pole ei luid ega liha. Päh.

Echegaray tuntuim draama “Galetto” (1881, ek 1902), kolmes vaatuses, eelmäguga, näidendi tegevus Madriidis, aastal 18.., keskendub kirjanik Ernestole, kes pesitseb kadunud isa sõbra, tolle venna ning härrade abikaasadega ühes majas, Ernesto kirjutet’ draama omakorda räägib Galeoto figuurist – tuntud ka Galehauti nime all, oli Ernesto jutustuse kohaselt Galeoto see, kes võimaldas Guinevere’i ja Lanceloti afääri ning viis noored kokku – sellest pärineb ka Dante “Jumalikus komöödias” mainitud galeoto mõiste: see inimene, kes võimaldab kahel armastajal kohtuda. Draama on tuntud ka “Suure kupeldaja” nime all - seda galeoto mõiste ju samuti tähendab.

Ernesto elab Juliani ning Teodoraga – Julian 40, Teodora 20, Ernesto 27, võibolla sobivamas vanuses noorele kaunile naisele, kes küll tõeliselt oma meest armastab… Pidevalt koos teatris ning jalutuskäikudel nähtava paari sõpruse mõistavad Juliani lähedased hukka, kaugematest naabritest ning linna üldisest seltskonnast rääkimata… kuni Julian isegi kahtlema hakkab.

Ernesto kirjutuslaual lebav "Jumaliku komöödia" on pidevalt avatud Francesca da Rimini peatüki kohalt, kes oma abikaasa vennaga abielutruuduse murdmise eest teisel põrguringil piinleb. Rimini süüdistab oma truudusetuses romaani, kus Lanceloti ning Guinevere’i armastusest räägitud, sealt ka siis otsene seos Galeotto ning Ernesto vahel. Loomulikult eeldatakse siis, et lugu, mis Dante jutustustest nõnda kirjaniku hinge on hakanud, on päriselus juhtunud ning Teodora ja Ernesto on armastajad. Ernesto idee oma draamas on aga, et suur kupeldaja on seltskond ise, kes ideetasandil klatši ning spekulatsioonidega kaks süütut hinge räpases mõttemaailmas kokku viib.

Ideena huvitav, ajalise kontekstiga arvestades täpne ning tabav arvamus, ning siinkohal ka huvitavamate figuuridega. Olgugi et tegu on tüüpidega ning ambivalentsus puudub (kui Ernesto ja Teodora viimane dialog välja arvata), on Ernesto, Juliani ning Teodora kolmiksuhe mingil määral huvitav ning areneb küll katastroofi suunas kuid huvitavaid teid pidi. Lugu läheb väga kiiresti elu ja surma peale, kuid 19. sajandi Madriidis on ka sellised sündmused kindlasti realistlikud. Seltskonnakriitika on subtiilsemalt paika pandud kui eelnenud näidendis, narratiiv on põnev ning figuuride tegudel on motivatsioon ning taust. Hästi.

“Galetto” on tänaseni populaarne. Ernesto figuur põhjendab huvi näidendi vastu. Seltskond kui puhtaid tundeid sööv elajas on väga huvitav, näidendi lõpp tõstatab neiu languse taustal küsimuse, kas Ernesto oli tegelikult selline, nagu tema iseennast nägi, või tõepoolest selline, nagu nö. avalik arvamus tema loomust kirjeldas? Kes oli hingeliselt millal teises põrguringis? Kas noored olid tõepoolest süütud ning kas Teodorale jäi näidendi lõppu realistlikult vaadeldes valik?

Mida enam “Galetto” üle mõtisklen, seda enam ilmneb huvitavaid nüansse. Põnev!

“Adelina” / “Halb rass” tegevus toimub “olevikus”, st. siis ilmselt ilmumise ajal u 1885/6, Baskimaal. Huvitaval kombel on mainitud kõigi tegelaste vanus...

Aga kuna Echegaray mind intensiivsel kombel ei huvita, jätan siinkohal pooleli ning soovitan hispaania draama huvilistele “Galettot”/”Galeottot” ja tänan tähelepanu eest.