USA autor Ottessa Moshfegh (sünd. 1981) on avaldanud kaks lühijuttude kogumikku ning kaks romaani, millest viimaseid olen lugenud, ning mõlemad on olnud ülipõnevad ja täiesti omanäolised teosed.
"Eileen" ilmus aastal 2015 ja on ääretult põnev romaan, mis tegeleb nii naiselikkuse kui sotsiaalse mõiste, naine olemise kui sotsiaalse rolli ning naise keha kui tarbeesemega - kuid on lõpuks psühholoogiliselt niivõrd huvitav just sel hetkel, kui muutub hoopis teistsuguseks romaaniks, kui lugeja oleks oodanud. Selleteemalise blogi leiate siit (link)
Sedakorda lugesin Moshfeghi uusimat romaani "My Year of Rest and Relaxation" (2018), mille pealkiri tõlkes oleks umbes "Minu puhkuse ja lõõgastumise aasta". Romaani peategelane, taas noor naine, kuid seekord ilus, jõukast perest ning kultuurilise taustaga, New Yorgi paremas linnaosas elutsev ning mainekas kunstigaleriis töötav neiu - kelle nime kunagi ei mainita.
Peategelane otsustab veeta aasta oma elust magades. Selle eesmärgi saavutamise nimel (kuri-)tarvitab ta mitmeid tuntub tuimestavaid ning uimastavaid ravimeid, mille kirjutab välja samavõrd hullumeelne - või lakooniliselt nihilistlik? - psühholoog Dr. Tuttle.
Tarbitud ravimite seas on ka Moshfeghi enese leiutatud Infermiterol, mis põhjustab kolmepäevaseid "auke" teadvuses - ollakse küll kehaliselt ärkvel, kuid teadvuslikult täiesti välja lülitatud, ning puudub aktiivne mälestus kogu seisundis viibitud ajast. Viimase kolm kuud puhkusaastast veedab peategelane täielikult Infermiteroli mõju all.
Tekivad mitmesugused küsimused, nii teaduslikku kui filosoofilist kui sotsiaalset kui eksistentsialistlikku laadi. Asjaolu, et sillutatakse vaid mõtteteid ja ideid tänapäevase eksistentsi rusuvast laadist, egoismi ja altruismi mõistete täielikust pöördumisest ja muudest sarnastest mallidest; asjaolu, et lugedes puudub igasugune kriitika Moshfeghi romaani kui reaalselt toimiva narratiivi ja loo suhtes, lähtub tõsiasjast, et teos on kirjutatud suurepäraselt nii sisu, tempo kui sõnastuse ja ülesehituse poolest.
Eksistentsialistlik tasand on ilmselt kõige huvitavam - idee, et kui keegi on läbi elanud suuremat laadi trauma, võib tema keha end taastada, kui veeta piisavalt pikk aeg sotsiaalses ning füüsilises kapslis, eraldatuna nii teistest kui maailmast. Protagonisti eesmärk on oma elu uuendada ning taastada, mitte sellest lõplikult väljuda. Niisiis on tegu teatud laadi teraapiaga.
Kehalistest tagajärgedest niivõrd raskeloomuliste ravimite pikaajalisel võtmisel või moraalsetest aspektidest Dr. Tuttle'i peas me üldse rääkima ei hakka, sest teatud elemendid Moshfeghi romaanis on niivõrd absurdsed, et neid võib ilmselt New Yorgi nurkadest tõepoolest leida. Samuti on täiesti realistlik asjaolu, et kusagil leidub mõni aasiast või ida-euroopast pärit ekstsentriline kunstnik, kes on nõus sellist projekti toetama ja hooldama.
Reaalsed ajaloolised sündmused põimivad romaani fantastilise maailmaga 2001. aasta sügisel, mil toimus rünnak New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse tornidele. Lugu põimub romaaniga, kuid jääb mingis mõttes tähtsusetuks, sest maailma puudutanud trauma jookseb kokku protagonisti uue ärkamise hetkega - tema kaotus on tema võit, sest oma unest väljudes asub ta end ümbritsevat uude raami sättima, uute reeglite ja uute harjumuste kohaselt.
Lugu on samaaegselt üdini paradoksaalne - kehaline puhastus selle meditsiiniliste toksiinidega täitmise läbi on üpris ajuvaba meetod. Kuid ega vaimuhaiglaski teisiti tehta.
Moshfeghi uusim romaan sisaldab veel lehekülgede kaupa süvitsi minevat sotsiaal- ning kultuurikriitikat ja on vägagi tsiteeritav, aga eelistan oodata kellegi teise arvamust ja siis sellest vestelda, sest liigselt romaani sisu avaldada mulle ei meeldi. Liiga pikalt heietada pole samuti mõtet, kui teil pole veel olnud romaaniga kokkupuudet, sest antud blogi soovib olla pigem tutvustus, kui süvitsiminev analüüs. Eriti huvitavate teemade puhul tuleb aga leida kompromiss... Kuigi oleks veel palju öelda.
Soovitan mõlemaid Moshfeghi romaane jätkuvalt väga soojalt ning ootan huviga, mida see ainulaadne autor järgmisena avaldab.
No comments:
Post a Comment