Wednesday, January 29, 2014

84. Italo Svevo: Zeno südametunnistus [Confessions of Zeno / Zenos Conscience (Zeno Cosini / La coscienza di Zeno)]

Itaalia kirjanik Italo Svevo romaan Zeno Cosini elust ilmus Itaalias aastal 1923. Autor rahastas romaani ilmumise kirjastuste huvi puudumise tõttu oma vahenditega ja see ei saavutanud Itaalis kunagi suurel määral populaarsust. Kuna Svevo hea sõber James Joyce ülistas romaani suure vaimustuse ja sama suurte sõnadega, saavutas romaan populaarsust näiteks Prantsusmaal.

Romaan pajatab Zeno armuelust, pereelust, ärielust, mõtteelust ja on raamitud refleksioonidega erinevate suitsetamisest loobumise meetodite üle - Zeno on nimelt veendunud, et lisaks suitsusõltuvusele kannatab ta erienevate tõbede all ja üritab end pidevate kuuride ja karmi distsipliiniga ravida, mis alati luhtub, sest Zeno pole ei suurel määral distsiplineeritud, moraalne ega aus enese ja teiste vastu.

Romaani idee, psühhoanalüüsist rääkida ja seda kritiseerida on romaani ilmumise aja kohta uus ja huvitav - Svevo tõlkis omal ajal Freudi ja üks Freudi "jüngritest" oli Svevo psühholoogiks. Sellega seoses raamib romaani lisaks suitsetamisest loobumise ürituste kirjeldustele ka teadaanne, et kogu romaan on sündinud psühholoogi palvest, et Zeno oma elu kirja paneks ja selle refleksiooni kaudu sügavamale arusaamale iseendast jõuaks. Refleksiivne raam kirjeldavale eluloole, oleksid mõlemad hästi kirjutatud ja sama hästi seotud, oleks Zeno ambitsioonide täitumise puhul kaunis ja lugemisväärne kombinatsioon.

Romaani refleksiivne osa on huvitav ja sisaldab tabavaid mõtteid inimlikkuse loomuse üle - Zeno on vigadega isiksus ja tunnistab seda iseendale nagu lugejalegi - sest teoorias ta ju endale kirjutab. Iseendaga rääkides on Zeno nutikas ja humoorikas ja mõnus lugeda nii romaani lõpus kui alguses.

Kirjeldav osa räägib Zeno elust äri- ja naistemaailmas ja sisaldab küll lõbusaid seiku, vajub kohati aga nii tempo kui sisu poolest vildakile, kuna esimene pool Zeno noorusest, naiseleidmise ja naisepetmise lugudest on oma aususes haarav - Zeno keskmise välimusega keskmise musikaalse andega keskmiselt heatahtlik ja keskmiselt isekas figuur on sümpaatne oma vigades ja oma aususes ning toob lugeja hoolimata Zeno võimetusest ühestki sõltuvusest oma elus loobuda tema poolele. Kõrvalfiguuridest mõned valitud on mingil määral huvitavad, ei pälvi aga kaugeltki nii palju tähelepanu kui Zeno - mis tegelikult romaani tooniga kokku sobib, samas koloriidi monotoonseks muudab.

Oodates kirjeldavalt osalt sama head tooni ja sisu kui refleksiivselt, sain aga üpris kiirelt pettumuse osaliseks. Kusagil romaani teises pooles justkui tunduks, et autor hakkab väsima ja tõmbab lugejat vaevaga enesega kaasa. Lõpupoole, sõja puhkedes, pressib Svevo veel ühe lühikese, soovitult seiklusrikka kuid oodatud kliimaksi puudumise ja ootamatu lõpuga tõiga ja üritab seejärel otsi kokku tõmmata - kuid pinge on ammu kadunud.

Lugesin "Zeno Cosini" raammõtisklusi mõnuga ja romaani algul huviga, hiljem vaid soovist lõpule jõuda. Tunnustan autori omaaegseid teoreetilisi ja uudseid mõtisklusi psühhoanalüüsi teemadel ja püüdeid siduda seda empiirilise eneseportreega, olen aga kokkuvõtteks esimest korda elus ühel meelel itaallastega - tegemist pole romaaniga, millele tuleks suurt tähelepanu pöörata.

Wednesday, January 22, 2014

Ekskurss filmilinale: "Sinine on kõige soojem värv" (Vie d'Adele / Blue is the warmest color)

Cannesi festivali filmidele ei saa mingil juhul üksluisust või vahelduse puudumist ette heita - Cannesi filmid on huvitavad, julged ja omas nishis tihti ekstreemsustesse kalduvad. Märkimisväärsed linateosed.

Sel põhjusel tundus mulle ka veidi veider, et selle aasta kuldse palmioksa pälvinud draama "Sinine on kõige soojem värv" (Blue is the warmest color) mulle Fucking Amali puberteedieast väljunud vanemat ja ilusamat õde meenutas.

Tegu on draamaga näitsik Adele'i naisekssaamisest ja seksuaalsetest seiklustest vanema ja sinijuukselise kunstnikutar Emmaga - Adele, pärit konservatiivsest perest ja veendunud, et tähtis on tasuv töö, põrkub Emma kaootilise maailmaga ja armub tunduks justkui et mõlemasse... Mingil hetkel üritab Adele'i ontlik pool uut arengut takistada ja põimuma hakanud maailmad kistakse taas teineteise küljest. Draama on ilus ja väga hästi mängitud, figuurid on kirjutatud intelligentseks hoolimata oma vanusest. Narratiiv on põhjalik ja dialoog väga intelligentne, kuna emotsioonid on toored ja orgaanilised, sõnavalik tihti väga nutikas ja mitte ülepingutatud.

Filmi nimi oleks võinud aga samaks jääda - muidugi on arusaadav, et Emma sinistele juustele vihjav pealkiri huvitavam on ja pigem huvi äratab, aga Adele'i elu, prantsusekeelne originaalpealkiri, annab rohkem aimu filmi toonist - tegu on tõsise draamaga ja romantikat leiab sellest õige vähe - seetõttu tundub minu jaoks kommertsiaalne maskeerida filmi sellise pealkirjaga.

Prantsusekeelne pealkiri on Adele'i elu - peatükid üks ja kaks, filmi pikkus ligi kolm tundi. Ka seetõttu juba originaalpealkiri sobivam kui tõlkevariandid.

Filmis on tohutult palju alastust ja nii mõnedki pikemad seksistseenid - mida muud oodata ühelt prantsuse filmilt, mille teemaks armastus ja eneseleidmine.

"Adele'i elu" on oma väga tüüpilisele temaatikale vaatamata õnnestunud film väga hästi teostatud figuuride ja keskmisest intelligentsema tooniga. Kellele draamad meeldivad, sellele julgen kindlasti soovitada. Romantiliste komöödia pooldajatele see film ei sobi. See film on - õnneks - tunduvalt intelligentsem kui keskmine romantiline komöödia - ja nii mõnigi hea draama.

Wednesday, January 15, 2014

Ekskurss filmilinale: "Armastajate igavene elu" (Only Lovers Left Alive)

Vampiiriraamatud ja 20. sajandi algusest ka -filmid on alati teatud populaarsust nautinud ja vampiirid kui müstilised ja ohtlikud kiskjad mütoloogiahuviliste huvi samamoodi pälvinud. Viimase aja kommerts on vampiiri figuuri küll mustata üritanud, aga õnneks on piisavalt häid hingi, kes rikutud imagot päästavad - näiteks Jonathan Rhys Meyersi Dracula.

Käisin eile kinos taas üht vampiiriromanssi vaatamas - "Only Lovers Left Alive" (2013), peaosades Tom Hiddleston ja Tilda Swinton. Tegemist on horrordraamaromansiga - pilk kahe tõelist armastust jagava kunstnikutüüpi veidriku ellu... kes täiesti juhuslikult on vampiirid. Kogumulje parimaks kirjeldamiseks tuleks ette kujutada segu järgnevast: Requiem for a Dream 25%, Dark Shadows 20%, Natural Born Killers 25% ja Across the Universe 30%. Mitmed filmiseosed sobiksid veel sellesse loetellu, aga tegu on esiteks täiesti ebatüüpilise vampiirifilmi ja teiseks suurepärase romantilise draama-komöödiaga, mida pole mõtet võrrelda, vaid vaadata.

Alustuseks on "Only Lovers Left Alive" visuaalne ja musikaalne maiuspala. Alustades esimese stseeniga, mille keskmes keerlev vinüülplaat ja blaseerunud ilmel erinevates maailmajagudes lesisklevad vampiirid Adam ja Eva... ja mängimas Wanda Jacksoni Funnel of Love, jätkates mahedalt aeglases ja rahulikus filmitempos suurepärase muusikaga, viies vaataja ühest maailmajaost teise ja tuues kultuurilist ja musikaalset mitmekesisust filmi soundtracki... lastes vaatajal maiustada täiuslikult voodisse laotatud kahvatute kehadega, illustreerides pigem taustale jäävat asjaolu, et progagonistid siiski on vampiirid väheste valitud eriefektidega, mis filmi lihtsusele tohutult juurde annavad.

Kogu vampirismiga seonduv on täielikult ajuvaba ja pigem irooniline lehvitus klassikalistele figuuridele, stseenid nagu kolm päikeseprillidega vampiiri pimeda klubi nurgas livemuusikat kuulamas või erinevad kirjandusest ja teaduste maailmast võetud ilmselged varjunimed, mida Adam ja Eva kasutavad on kõike muud kui tõsiseltvõetavad. Vihjed vandenõuteooriatele teatud kuulsuste vampiiriks olemisest viiakse naeruväärsuse piirini ja inimesi küll imetakse verest tühjaks vaid otsese vajaduse korral, aga kui juhtub, siis juhtub.

Kuidas kõik need kavalalt sätitud naljad figuure kuidagi labaseks ega ülepingutatuks ei muuda, selgub figuuride lähemal vaatlemisel - depressiivne pidevalt enesetapule mõtlev misantroop ja geniaalne muusik, füüsik ja õrnhing Adam, alati mustas, kontrasteerub nõndavõrd kaunilt tantsu, kirjandust ja võõrkeeli armastava Evaga, kes alati valges. Mõlemal on ekstensiivsed teadmised floorast ja faunast ja olgugi et nad kunsti ja teaduse tippsaavutusi imetlevad, ei hooli nad välismaailmast, elades oma täiuslikult ekstsentrilises yin-yang-mullis.

Kahe näitleja ja kahe figuuri vaheline suurepäraselt mängitud ja kujutatud dünaamika on nimelt see, mis filmile hinge ja võlu annab. Näitlejate valik mõlemal puhul on suurepärane, ka vähesed kõrvaltegelased täidavad oma rollid kenasti. (mainimist väärivad kindlasti Mia Wasikovska Eva hellitatud noorema õe Eve-ina - "You drank Ian!" - ja Anton Yelchin Adami ainsa inimesest sõbrana)

Samuti huvitav on asjaolu, et antud film tundub väga hästi lavale sobivat. Üllatusin, kui leidsin, et tegu on nn. original screeplayga. Aga hei, ehk keegi märkab ja teeb.

Suurepärane film, kavatsen uuesti vaadata.


Wednesday, January 8, 2014

Andrus Kivirähk: Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

Tunduks, nagu oleks Päikesejänku taas talveunne langenud, sest raamatublogi oleks nagu unarusse jäänud... tegelikult on asi nii, et õpetan hetkel ülikoolis noortudengeid ja seetõttu pean nende jaoks tekste analüüsima, mis lugemispäevikus juba käsitletud.

Jõudsin aga nädalaks Eestisse ja kallis sõbranna kinkis mulle jõuluks hiljuti ilmunud Kivirähu "Maailma otsas", mis eesti autorite ilukirjanduse tabeleid valitseb. Läbi loetud sai ta kiirelt, sest tegu on kerge lugemisega. Läbi loetud sai ta mõtlikult, sest Kivirähul on teatavasti point. Läbi loetud sai ta muigega, sest Kivirähk oskab kirjutada tänapäevaselt ja samas ajatult, kirjeldades oma lihtsate tegelaste mõttemaailma valitud, aga lihtsakoelise sõnavara ja kergelt-kiirelt jooksva sündmustikuga, näidates samal ajal ka põlvkondadele ja stereotüüpidele omistatavaid klisheestsenaariume ja pannes sellega igapäevase üle muigama ja mõtlema.

Tegu on romaaniga tavaliste, lihtsate eestlaste eludest, mis kõik omavahel mingitpidi põimunud seeläbi, et tegelased samas baaris või samas majas liiguvad või nende lapsed samas pargis mängivad. On keskklassi emasid ja isasid, töö kaotanud intellektuaalseid joodikuid, kahtlase väärtusega dressareid ja pargipingilmagajaid ja noori välispidiselt mõtlevaid neiukesi. Igast üks kui täpne olla, sest Kivirähk on üpris edukalt võtnud kõikvõimalikud keskmise eestlase stereotüübid ja nende kompleksid ja probleemid välismaailmaga suhtlemisel ja teinud sellest maailmast (kohati ka figuuride eheduse nõudmiste tõttu väga labase) huumoriga pikitud jutustuse, mis mingil hetkel ühe tegelase ellu hüppab ja mingil hetkel sellesama tegelasega ka lõpetab.

Tegelaste sisemaailma on enamasti innukalt kirjeldatud, nende olematuid ambitsioone, nende soovi siit maailmast põgeneda ja olla ilus, tark ja edukas (osav ei pea olema) - kontrastiks siis pisikeste korterite ja tühjade rahakottide ja külmkappide reaalsus, mis idaeurooplasele niivõrd võõras ei tundugi. Kuigi tundub, et tegevus toimub kusagil nõukogude liidus (sic), on ometigi aeg praegu - Vabaduse väljaku lähedal lillemüüjalt võõrasemasid ostes makstakse eurodega.

Ma pole päris kindel, miks see romaan nii populaarne on - kas Kivirähu nime pärast või puhtalt sellepärast, et kogu see kurblik-koomiline maailm keskmise eestlase siiski veidi kvaliteetsemat eksistentsi ilusamatesse toonidesse seab. Paar peatükki on tõeliselt naljakad ja paar tegelast sellised, kes eesti kirjanduses 21. sajandil juba "kultuuri"pärandi mõttes peavad jäädvustatud saama.

Võttes "Maailma otsas" kui sotsiaalkriitilise mõttega teost ja realistlikku portreed vaesest elust maha jäänud ennast liiga tõsiselt võtvast eestlasest, on Kivirähk absoluutselt naelapea pihta tabanud. Ja just seetõttu loeb minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt keskmine eestlane just seda romaani väga hea meelega.

Siiski ei loe ma seda romaani teistkordselt. Tagasi "Ussisõnade" juurde, vat see oli klassika.

Kaunist kahe tuhande neljateistkümnendat, kallid raamatusõbrad!