Gao Xingjian: "Hinge mägi" (Soul Mountain, 1990)

Hiina kirjanik, näitekirjanik, kunstnik ning tõlk Gao Xingjian (sünd. 1940) on tuntud nii oma biograafiliste romaanide, absurdi kilda kuuluvate näidendite kui siluette käsitleva kunsti poolest. Xingjian veetis enamiku oma eluajast Hiinas, kuid emigreerus 1970ndatel Euroopasse, ning üks tema hilisematest näidenditest põhjustas kõigi tema näidendite Hiinas mängimise keelu. Xingjian pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2000.

Lugesin mõne kuu eest Xingjiani romaani "Ühe mehe Piibel" (blogi link), mis oli piisavalt huvitav et tema teine tuntum romaan "Hinge mägi" samuti kätte võtta, ning nüüd siis sellest juttu tuleb.

"Hinge mägi" on jutustus ühe mehe rännakust läbi Hiina mägisesse maastikusse peidetud väikeste külade ja linnade, Lingshani mäe otsingul ekseldes metsades, mahajäetud teedel ning pühakodades. 

Patrick Rothfuss: "Targa mehe hirm". "Kuningatapja kroonika" II päev

Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik Patrick Rothfussi (sünd. 1973) "Kuningatapja kroonikat" peetakse viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses, tema maailma võrreldakse Tolkieni Keskmaaga. "Kroonikast" on tänaseni ilmunud kaks osa, ning kolmandat oodatakse peatselt.

Esimene romaan "Tuule nimi" käsitleb protagonist Kvothe esimese päeva jutustust, ning teine romaan "Targa mehe hirm" jätkab sellele vastavalt teisel päeval jutustatuga. Nimelt on tormilist elu näinud ja elanud Kvothe taandunud kõrvalise küla kõrtsipidajaks ning varjab oma tegelikku isikut kohalike eest, kuna on karta, et miski jälitab Kvothet ja tema elu võib olla ohus. Romaan algabki põneva kirjeldusega sellest, kuidas Kvothe täielikus vaikuses oma surma ootab.

Patrick Rothfuss: "Tuule nimi". "Kuningatapja kroonika" I päev

Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik Patrick Rothfussi (sünd. 1973) "Kuningatapja kroonikat" peetakse viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses, tema maailma võrreldakse Tolkieni Keskmaaga. "Kroonikast" on tänaseni ilmunud kaks osa, ning kolmandat oodatakse peatselt.

Esimene romaan "Tuule nimi" käsitleb protagonist Kvothe esimese päeva jutustust. Nimelt on tormilist elu näinud ja elanud Kvothe taandunud kõrvalise küla kõrtsipidajaks ning varjab oma tegelikku isikut kohalike eest, kuna on karta, et miski jälitab Kvothet ja tema elu võib olla ohus. Romaan algabki põneva kirjeldusega sellest, kuidas Kvothe täielikus vaikuses oma surma ootab.

Heinz Strunk: "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh, 2016)

Saksa kirjanik, ajakirjanik, saatejuht ning muusik Heinz Strunk (sünd. 1962) on kirjutanud käputäie romaane ning enamik neist on kas autobiograafiliste või tõsieluliste sugemetega. Tema 2016. aastal ilmunud "Kuldne kinnas" (Der goldene Handschuh) põhineb sarimõrvari Fritz Honka elul.

Strunki romaan on meeleolult veidi nagu Aronofsky 2000. aasta film "Reekviem unistusele" - põhjakäinud tegelaste poolusel on mõtted ja unistused asjadest, mis keskmisele töötavale ja funktsionaalsele inimesele tunduvad täiesti tavalistena - sõpradega välja minna, uusi riideid omada, iga päeva midagi süüa. Romaani teine pool räägib Hamburgi jõukamatest kodanikest, kel aga puudub võime luua toimivaid inimsuhteid ning kes inimsuhete tasandil samalaadselt pooletoobilisi ning enamasti purjus peaga toimetatud suhteid otsivad. 

Nobeli kirjanduspreemia 2007: Doris Lessing

Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.

Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).

Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis  seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.