Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.
Eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud neljandas osas „Minu võitlus IV. Tants pimeduses" on 18-aastane Karl Ove just lõpetanud gümnaasiumi ning asub aastaks asendusõpetajana tööle Põhja-Norrasse. Tuleb rinda pista nii kooliklasside, klassijuhataja kohustuste, direktori, kohalike kalurite ja rullnokkade ning muidugi noorte tüdrukutega. Samaaegselt üritab Karl Ove kirjutada oma esimest novellikogumikku ja saada elukutseliseks kirjanikuks.
Ühest küljest on noor Karl Ove kui keegi, kes end leida ja oma kohta voolida üritab, tema tundmused ja hirmud ja kehalised puudused väga huvitav lugemine. Teisest küljest on Karl Ove pidev fikseerumine rindadele ja oma süütuse kaotamisele vägagi tüütu ja üheülbaline lugemine. Kolmandast küljest on taas ehitatud selline stabiilne raam, selline paeluv ja puiklev, otsustavat infot mitte andev narratiiv, et tahes-tahtmata tuleb edasi lugeda, et teada saada, mis Karl Ove viimase mäluaugu kestel siis ikkagi juhtus, sest nagu protagonistki, näeb lugeja vaid tillukesi kilde neist kaheldava moraalsusega seikadest.
Tegu on "Minu võitluse" sarja puberteediteosega, ning kuna Knausgårdi missioon on eelkõige kateteta ausus ja ehedus, on tema kirjeldused märgadest unenägudest ja lootustest kellelegi ära panna muidugi omal kohal - kas sellised arengud pole meeste puhul mitte normaalsed?
Samaaegselt on nad – võrreldes näiteks Houellebecqiga, kes süstib oma sotsiaalkriitiliselt erakordsetesse romaanidesse ebamugavates kogustes pornokvaliteediga seksistseene – orgaanilised, osa tundelise ja mõtleva indiviidi kasvust ja sirgumisest. Karl Ove üritab leida ennast, üritab leida ühendust millegagi ja üritab kirjutada, kuid tema enesekahtlused piinavad teda nii kirjaniku kui mehena, mis on inimlikul tasandil vägagi mõistetav.
Ja kuna see intellektuaalne eneseotsing on siiski romaani esiplaanil, on vähemalt minu jaoks probleemideta võimalik taluda ühe noore meheikka saabuva poisi kohati lapsikuid ning kohati väärastunud mõtteid vastassoo kohta – sest lõppkokkuvõttes kristalliseerub ka neljandast romaanist "Tants pimedas" välja see ehe essents ühe inimhinge üksildusest oma sügavamates mõtetes ja haaramisest millegi järele, mis täidaks tema sisemist tühjust.
Knausgård on võimeline kirjeldama tähtsusetuid stseene nagu võileiva või hommikusöögi tegemine või teismeliste poiste omavahelised vestlused või klassis korduvad sama sihiga dialoogid – kuid kogumina on romaan taas kirjutatud niivõrd ehedalt ja haaravalt, ning läbi kumavad vähemalt minu jaoks alati Karl Ove tunnetuslikud-eksistentsialistlikud toonid.
Muidugi võiks selle romaani Karl Ovet ka saamatuks hädapätakaks pidada (meenub Heinrich Bölli romaan "Klouni silmaga", kus protagonist samuti väga vastakaid tundeid tekitas), aga selle figuuri vastu on esimese kolme romaani lugemisega tekkinud teatud empaatia.
Siinkohal tuleks tunnustada ka tohutu materjalivaliku hoomamise ja käsitlemise võimest, olgugi ning just sellepärast, et tegu on autori enda eluga - otsus alustada teatud ajast oma elus, isa surmast, oli sarja esimese osa jaoks väga hea valik, sest oleks sari alanud selle osaga, poleks Karl Ove figuur pooltki sellest poolehoiust ning vastukajast saavutanud - antud hetkel oma elus ei ole protagonist veel niivõrd huvitav, et olla erakordne. Kuid me teame juba, mis Karl Ovest mingil hetkel saab, ning teame, et selline arengufaas on vajalik ning normaalne. Knausgård kätkeb "Tantsu pimeduses" teiste romaanide liinidesse ning mainib teistes romaanides käsitletud probleeme ja sündmusi, mis koheselt teisi romaane ja nendega seotud tundeid meenutab. Ka see on väga kaval kirjanduslik võte.
Lõpetuseks nendin vaid, et neljas osa pole "Minu võitluse" tugevaim, kuid lendas taas käes, sest Knausgårdi jutustajavõime on erakordne.
Ootan suure huviga viiendat osa järgmisel aastal.
Eelnevalt olen esimesest, teises ning kolmandast osast samuti selles blogis kirjutanud. Pealkirjadele klikkimine viib vastava postituse juurde:
No comments:
Post a Comment