Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas 2017. aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist, ning tegevus toimub Pöides, Saaremaal.
"Foogti" kulminatsiooniks on ajalooline Jüriöö ülestõus, ning "Kuningas" (2018) jätkab võidukate saarlaste tormiliste elude jälgimist. Tegevus toimub sedakorda umbes aasta vältel, 1343. aasta aprillist 1344. aasta märtsini nii Saaremaal kui Eestimaal kui Taanis.
Kuna kaks romaani kuuluvad kokku nii sisult kui vormilt, polegi nagu võimalik neid eraldi analüüsida, vaid pigem on "Kuningas" "Foogtist" lähtuv uuem ning teoorias huvitavam, edasiviiv, komplekssem ning kulminatsioonile juhatav teos. Aga kas on ka niimoodi?
Kindlasti huvitav on taas romaani hargnemine mitmest perspektiivist ja sellest lähtuvalt põnev sisuline mitmekihilisus ja erinevate ideoloogiate objekviitne ristumine.
Rahulikust maanurgast oli saanud mässava Öseli väravaesine, piirikastell, millega pidid arvestama kõik, kes taliteed pidi siit, Werderi rannast, saartele tahtsid minna. Sest väina taga ootas kuningas. Wesse nimeks ja Pöide kantsi juures märtrisurma surnud orduvendade hinged saatanliku aupaistena pea kohal kisendamas. Ei olnud sel koerapojal ei auväärt esivanemaid ega kõrgestisündinud ja Kurrat, nagu saarlased ise oma pimeduse sigidikke nimetasid – , ja üüratu oli selle isehakanud kuninga jultumus. Püha Neitsi nimel! See nurjatu kuulutas, et Öselil ja Mohnil pole enam muid maaisandaid peale saarlaste endi. Kes tahab väina taga kaubelda, on lahkesti oodatud, aga kes mõõgaga tuleb, see saab niisamuti mõõgaga tagasi löödud. Ja igale tulele tehakse veel vägevam tuli vastu.
Samuti võib taas tuliselt kiita Tulgi lauseehitust, sõnakastust, rikkalikku ning elavat stiili nii ilusate kui koledate sündmuste kirjeldamisel. Teatud huumor ning värvikirevus säilib ka kõige vastikumates stseenides - juba tugevalt verises kontekstis romaani alguses:
„Me peaks siin vist vaheaja tegema,” arvas Andreas von Steinberg, osutades rätsepasellile, kes nartsuna ahelate küljes rippus.
Sellest lähtuvalt on ka "Kuninga" lugemine stilistiliselt tõeline rõõm ja nauding.
Kuid asjale sisulisest nurgast lähenedes on pigem keeruline teatud valikutest aru saada. Näiteks tegelaste, tegevuskohtade ja narratiivide hargnemine on ühest küljest loogiline, ajaloolised sündmused on tõepäraselt keerulised ja mitmekihilised ning pea- ja kõrvaltegelasi igas tähtsas lahingus ja vallutusretkes ning poliitilises vandenõus hulgim. Kuid kas tõesti on tarvis neile kõigile võrdselt raamaturuumi loovutada on otsus, milles julgen tugevalt kahelda.
Tegelaste rohkus ning eikuhugi viivad sündmused oli "Foogtis" esimese kolmandiku jooksul elav koht, kuid nagu vastavas blogis (link) kirjutasin, õnnestub sel puhul niidid kenasti kokku tõmmata ja lugu romaani viimases kolmandikus ülevaatlikult kokku põimida.
Kui mõista "Kuningat" keskse osana, on muidugi selge, et nagu "Sõrmuste isanda" triloogiaski on tegu põhiliselt lahinguid ning tähtsatest surmadest tulenevaid järglaste kättemakse ning salajasi vandenõusid lahtirullivaks vaheosaks, mis esimese ja kolmanda osa teineteisega kokku põimib.
Sellest lähtuvalt jäängi äraootavale seisukohale ning loodan, et "Maa ja taeva mõrsja" alapealkirjast lähtudes hoopis tähtsamad, ehk hetkel veidi kõrvalised arengud tegevuse lõplikule kulminatsioonile veelgi rohkem kaalu annavad.
Hetkeseisuga rohkem positiivset aga "Kuninga" kohta öelda ei ole.
Loe veel:
No comments:
Post a Comment