Nobeli kirjanduspreemia 1969. Samuel Beckett: "Godot'd oodates" (Waiting for Godot, 1952)

Et iiri kirjanik, näitekirjanik ning tõlk Samuel Becketti (1906-1989) üks meelsamaid teemasid, mida käsitleda, on eksistentsialistlik tühjus ja mittemillegi toimumine, teame juba tema romaanist "Molloy", mida sai selles blogis lahatud aastaid tagasi. (link)

Beckett pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1969. Põhjenduseks toodi tema oskus näidata inimest kui lootusetut olendit, läbi musta huumori prisma, ning teda tema kannatuste läbi abstraktsekt ühikuks ülendada. Becketti kirjandus on müstiline ja omanäoline, täis viiteid üldeksistenstialistlikele küsimustele ning argumentidele, ning oma protagoniste ta samuti väga tõsiselt ei võta.

Täna räägime Becketti kuulsaimast näidendist "Godot'd oodates" (Waiting for Godot, ilmus 1952 ning esietendus Pariisis 1953).

Näidendi sisuks on just see, mida pealkiri lubab - kahe mehe õhtud ühe puu all kokkulepitult Godot'd oodates, kes aga pidevalt kulleriga saadab sõnumi, et sel õhtul ei ilmu, kuid järgmisel kindla peale.

Estragon ja Vladimir on seadnud end puu alla ootama - kuid kas see on ikka sama koht või on kõik juba muutunud? Kas midagi toimub? Kas peab kogu aeg midagi toimuma, et me tunneksime end, nagu oleksime selles maailmas reaalselt olemas?

Was I sleeping, while the others suffered? Am I sleeping now? Tomorrow, when I wake, or think I do, what shall I say today? That with Estragon my friend, at this place, until the fall of night, I waited for Godot? That with Estragon my friend, at this place, until the fall of night, I waited for Godot? That Pozzo passed, with his carrier, and that he spoke to us? Probably. But in all that what truth will there be?

(Estragon, having struggled with his boots in vain, is dozing off again. Vladimir looks at him.) 

He'll know nothing. He'll tell me about the blows he received and I'll give him a carrot. 

(Pause.) 

Astride of a grave and a difficult birth. Down in the hole, lingeringly, the grave digger puts on the forceps. We have time to grow old. The air is full of our cries. 

(He listens.) 

But habit is a great deadener. 

(He looks again at Estragon.) 

At me too someone is looking, of me too someone is saying, He is sleeping, he knows nothing, let him sleep on. 

(Pause.) 

I can't go on! 

(Pause.) 

What have I said? 

Põhimõtteliselt toimub mingil tasandil mingisugune tegevus: Estragon ja Vladimir kohtuvad kahe teist masti tegelased, nood täidavad oma koha dialoogidünaamikas, kontrastreeruvad teineteisega, lisavad rõhku asjaolule, et järgmisel päeval on kõik küll sama, kuid ka teisiti.

Millega seda tühjust täita? Tantsides ning siis mõeldes? Jah, see tundub olevat loomulik tegevuskava.

Becketti näidend on üpris kiire tempoga, üpris absurdne, sürreaalne, abstraktne. Kuid kuigi olen seda ka laval näinud, meeldib mulle Godot ootamisest pigem lugeda ja dialooge oma peas korrata - neid lugedes on võimalik ka veidi mäluda, mida ning millises järjekorras figuurid täpselt ütlevad. Sest reaalselt võiksid Estragon ja Vladimir olla ka vaid üks tegelane, või kõik neli tegelast üks tegelane, ühe mehe neli erinevat külge.

Kuigi näidendis midagi ei toimu, räägitakse suurtel teemadel nagu elu mõtte leidmise mõttelisus, rabelemise kasust ning kasutusest, korduvate sündmuste lõputust sarnasusest ning lõpuks elu mõttetust monotoonsusest jäin pärast väga napitekstilise, selgesõnaliselt vaid saabastest, kaabudest ja kommetest rääkiva näidendi lõpetamist mõtisklema.

Becketti näidendi ütlemata jäänud sõnadest või otseselt nappidest sõnadest endist õhkub kurbust, lootusetut otsingut ning mõtteta jäänud indiviidi lootusetust. Ometi on figuurides ka teatud lustakus ning komejantlikud jooned. Kuid kes on Lucky monoloogi kord laval näinud, teab, et tegelikult on koomilised elemendid vaid veel suurema meeleheite maskeerijad. Hetkeline refleksioon avab tõe kiirelt.

Lisaks sellele on üpris nukker tõdeda, et kahele esmapilgul isikupärata ning siiski veidrale mehele annab jõudu öö üle elada asjaolu, et nad ootavad kedagi, kelle nägu on tundmata, ning miks ja milleks, samuti unustatud. Godot ootamine kui ühiskonna eksitamine või tähelepanu kõrvalehajutamise allegooria kasutamine on ka tänapäeval tabav ja terav kriitika stilistiliselt meisterlikult konstrueeritud metatasandil.

Lõpuks on igaühe valik tõlgendada Estragoni ja Vladimiri mõtteid, piinatud Lucky hoogsat monoloogi, Pozzo härrasmehelikku ülbust ning Godot ootamise või saabumise eesmärki täpselt oma elule või päevapoliitikaga seotud tunnetele vastavalt. Võluv (mõtte)vabadus.

"Godot'd oodates" on veider, meeldejääv teos.

21-minutiline video näidendist ENSV Riikliku Noorteteatri esituses 1976 (link videole)

Näidendi täistekst inglise keeles (link)

1925. G. B. Shaw: "Pygmalion"

Iiri näitekirjanik, teatri-ning muusikakriitik ja esseist George Bernard Shaw (1856-1950) kirjutas oma eluajal üle 60 näidendi, neist tuntumad ning Eestiski etendunud "Leskmeeste majad", "Mrs. Warreni elukutse", 1893;  "Inimene ja üliinimene" , 1903.

"Pygmalioni" esietendus toimus aastal 1913 ning näidendi põhjal kirjutati esmalt muusikal "Minu veetlev leedi" 1956. Sellest tehti omakorda muusikafilm "Minu veetlev leedi" (My Fair Lady), mis ilmusfilmilinale aastal 1964, peaosades Audrey Hepburn, Rex Harrison ja Stanley Holloway. Filmi pärjati 1965. aastal kaheksa Oscariga.


Pygmalioni ja Galatea müüt, millel romaan põhineb, räägib skulptor Pygmalionist, kes tihti naiste südameid murdnud. Pygmalion loob ideaalse naise skulptuuri ning armub sellesse elutusse ideaali, kes tema tunnetele vastamiseks võimeline pole.

Jumalanna Aphrodite halastab Pygmalionile ning äratab Galatea ellu. Erinevalt Shaw' käsitlusest on siin idealistlik õnnelik lõpp, looja ja skulptuur abielluvad ning elavad õnnelikult.



Shaw Galatea skulptoriteks on kaks härrasmeest, lingvistikaprofessor Henry Higgins, kes keelepruugi põhjal oskab määrata iga Londonlase päritolu ning kindral Pickering, tema hea sõber.
Higgins satub kokku puruvaese räpase täaval lilli müüva Eliza Doolittle'iga, kes mehe majja rändab ning talle keeletundide eest maksta lubab, eesmärgiks lillepoes töötada ja oma elu veidi parandada.

Higgins on täielikult veendunud, et tema keeleõpetuslikud anded piisavad, moondamaks tänavatüdruk printsessiks ning kindral Pickering nõustub eksperimenti majanduslikult toetama. Elizast saab pärast välist ning keelelist puhastust ja õpetust kaunis, elegantne daam, ning aadli ja kuningapere liikmed usuvad, et tegu peab olema Ungari printsessiga.


Higgins supleb oma triumfis, kuid ei märka, et Eliza - nagu näidendi alguses hoiatatud nii Higginsi majapidajanna kui ka emotsionaalselt intelligentse, isekale nartsissistist Higginsile vastanduva kindral Pickeringi poolt - areneb ka tundeliselt ning näeb aina enam, kuidas tema areng on talle hingeliselt pigem hävinguks kui privileegiks.

Shaw' näidend laheneb ebatraditsiooniliselt, õnnelik lõpp asendatakse realistliku lõpuga, mida ma teile ei avalda, sest näidend on väga huvitav, lühike ning hea inimlikkuse analüüs. Shaw kirjutab sotsiaalkriitiliselt ning tema näidend on pikitud esseistlike fragmentidega inimese loomusest - antropoloogilise loomuga kommentaarium Eliza muutumise ning selle tagajärgede kohta ilmub näidendi alguses, vaatuste vahel ning näidendi lõpus.

"Pygmalion" on filosoofiline, sotsiaalne, antropoloogiline eksperiment, kuid samaaegselt armastuse ja sõpruse lugu - igal tasandil ääretult huvitav, irooniline ja samaaegselt lõbus lugemine.

Shaw maailmavaade on kriitililine, realistlik, humoorikas ning autori looming kuldaväärt.

1923. W. B. Yeats: "Luuletusi" (Selected Poems)

Iiri luuletaja, näitekirjanik, senaator ning Iiri kirjanduse taaselustamise suurim inspiratsioon ning üks Abbey teatri asutajatest,William Butler Yeats (1865-1939), pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1923, põhjenduseks Yeatsi "inspireeritud luule, mille vorm ning kõrgelennuline kunstilisus väljendavad terve riigi vaimsust" (vaba tõlge).


Yeats huvitus ning kirjutas Iiri legendidest ning ajaloolistest kujudest samamoodi nagu antiigi müütidest tuntud figuuridest ning samaaegselt refleksioone oma elust ning armastustest. Kuigi okultism ja müstika olid luule varasemates faasides prominentsemad ning luule muutus hiljem realistlikumaks, huvitus Yeats kogu elu jooksul astroloogiast, uuestisünnist ning spiritualismist.


Yeatsi väga tundeline luule on tihedasti Iirimaa ajalooga seotud ning kuna mul sellelaadsed teadmised suurel määral puuduvad, ei haaranud suur osa tema ballaadidest mind, kuid autori sõnakasutus ning intensiivsus ja hiiglaslik intratekstuaalsete elementide pagas on kindlasti austusväärne.

Üldrefleksiivsed luuletused ning hetked vaid korraks elule vaadates jäid enim hinge:


The Meditation of the Old Fisherman

You waves, though you dance by my feet like children at play,
Though you glow and you glance, though you purr and you dart;
In the Junes that were warmer than these are, the waves were more gay,
When I was a boy with never a crack in my heart.

The herring are not in the tides as they were of old;
My sorrow! for many a creak gave the creel in the cart
That carried the take to Sligo town to be sold,
When I was a boy with never a crack in my heart.

And ah, you proud maiden, you are not so fair when his oar
Is heard on the water, as they were, the proud and apart,
Who paced in the eve by the nets on the pebbly shore,

When I was a boy with never a crack in my heart.
(1886)


Beautiful Lofty Things

O'Leary's noble head;
My father upon the Abbey stage, before him a raging crowd:
'This Land of Saints,' and then as the applause died out,
'Of plaster Saints'; his beautiful mischievous head thrown back.
Standish O'Grady supporting himself between the tables
Speaking to a drunken audience high nonsensical words;
Augusta Gregory seated at her great ormolu table,
Her eightieth winter approaching: 'Yesterday he threatened my life.
I told him that nightly from six to seven I sat at this table,
The blinds drawn up'; Maud Gonne at Howth station waiting a train,
Pallas Athene in that straight back and arrogant head:

All the Olympians; a thing never known again.
(1938)


The Great Day

Hurrah for revolution and more cannon-shot!
A beggar upon horseback lashes a beggar on foot.
Hurrah for revolution and cannon come again!

The beggars have changed places, but the lash goes on.
(1938)

86. Jonathan Swift: "Gulliveri reisid"

Jonathan Swifti reisiromaan „Gulliveri reisid“ (1726/1735) jutustab briti rännuhimulise, arsti ja seejärel meresõitja Lemuel Gulliveri seiklustest imelistes maades ja kirjeldab Gulliveri randumiste ja seikluste taustal ekstreemseid metafoore kasutades inimühiskonna erinevaid eksisteerimise võimalusi ja inimloomuse ekstreeme.

Romaani variant, mida mina lugesin, algab pika-pika eessõnaga, milles toimetaja Swifti tabavaid tähelepanekuid ja õrna irooniat erinevate poliitiliste struktuuride suhtes ülistab. Swifti reisiromaan on hästi läbimõeldud struktuuriga ja tahab olla pigem sotsiaalpoliitiline kommentaar kui romaan, sest seikluslikust sisust hoolimata on toon väga asine ja kohati kuiv.

Kellele meeldib lugeda filosoofe, Hobbes, Thomas More’i „Utoopiat“, Macchiavellit, John Locke’i – see romaan on teie jaoks, kuna Gulliver reisib nelja erinevasse maailma, mis on vastandlikud ja mille poliitiliste struktuuride üle reflekteeritakse detailiderikkalt: vägivaldsete, sõjakate liliputaanlaste juurest satub rändur heasüdamlike hiiglaste juurde; rumalate, lihtsameelsete ühiskonnast intelligentsete snoobide sekka. Seega võrreldakse nende väliste omaduste kõrvutamise meetodil kõikvõimalikke ekstreemvariante ja sellest tulenevalt kujuneb omakorda kommentaar tolleaegse poliitilise olukorra kohta Euroopas.

Antud kontekstist järeldades tuleb mõista, et „Gulliveri reisid“ ei olegi reaalselt romaan, vaid filosoofiline õppetükk, utoopiate ja düstoopiate mitte niivõrd narratiivile vaid teoreetilistele mõtisklustele keskenduv segu, esseistlik kommentaar. Protagonist alustab oma kirjeldust väga asiselt ja kirjeldab detailselt oma randumisi, rahvaid, kellega kokku puutub, nende valitsejaid, omavahelist suhtlust ja suhtumist kellessegi, kes väliselt väga silmatorkavalt ja drastiliselt neist erineb. Toon muutub mõnevõrra raamatu keskpaigas, mil protagonist justkui lugeja suhtes soojema tooni omandaks ja tõepoolest karismaatilisemaks, jutustajaks, muutub. Siiski ei ole teose koguidee olla seikluslik, vaid kirjeldada erinevaid maailmasid. Tegu on suhteliselt neutraalse, analüüsima, mitte emotsionaalselt sümpatiseerima vaid mõtlema kutsuva maailmavaadete kirjeldusega.

„Gulliveri reisid“ pakub kindlasti huvitavat lugemist utoopia-düstoopia-laadis kirjanduse ja poliitiliste esseede fännidele. Ilukirjanduse fännidele mite niivõrd.

Netist saab teksti lugeda siit: http://www.gutenberg.org/ebooks/829

3. Samuel Beckett: Molloy

Molloy, the first of the three masterpieces which constitute Samuel Beckett’s famous trilogy, appeared in French in 1951, followed seven months later by Malone Dies (Malone meurt) and two years later by The Unnamable (L’Innommable). Few works of contemporary literature have been so universally acclaimed as central to their time and to our understanding of the human experience.

On first appearance the book concerns two different characters, both of whom have interior monologues in the book. As the story moves along the two characters are distinguished by name only as their experiences and thoughts are, to say the least, similar. The novel is set in an indeterminate place, most often identified with the Ireland of Beckett's birth. It was written in Paris, along with the other two books (Malone Dies and The Unnamable) of 'The Trilogy', between 1946 and 1950. 'The Trilogy' is generally considered to be one of the most important literary works of the 20th century, and the most important non-dramatic work in Beckett's oeuvre.


Molloy sisemaailm on kahtlemata iseseisev ökosüsteem. Ta on küll kunagi kuulnud sellest, mismoodi tavaline maailm töötab, aga pole sellesse sisse elada saanud. Halvatud jalaga hambutu aeglase arusaamisega olend tekitab ju enamikus meist võõrastust, et mitte öelda õõvastust.

Aga Molloy ei koosne ainult veidratest harjumustest (süstemaatiline kivide lutsutamine nälja peletamiseks? eergh), tal on tunded ja kuigi ta enesele suurt emotsionaalset üleküllust ei luba ja oma kapseldumise tagajärjel end ka raskesti väljendab, empiirilised vaatlused on küll detailsed (ta lebab põõsas ja kirjeldab möödaminejaid), aga oma tundespektrit ta analüüsida ei oska. Huumor, tema puhul küll pigem võidukas enese üle naermine – ka seda võib raamatust leida.

Molloy õnnelik lõpp võinuks Kivirähu Meemega võrduda – metsa sambla sisse sulada ja sinna rahulikult lesima jääda. Sest loodusega oli ta võimeline kõige kvaliteetsemat kooskõla saavutama. Aga kahjuks rebisid teised inimesed teda algusest lõpuni siia-sinna, kuni rebenemiseni.

Ühe sõnaga kirjeldades: veider raamat veidra karakteri veidrast elust, millesse on raske sisse elada – kuniks pole õpitud sügavamale vaatama (sest narratiivi tasandil võiks raamat olla 25lk). Aga vägagi väärt süübimist.


Triloogia jääb hetkel jätkamata, sest kuigi Becketti luule sümpaatselt ja paeluvalt omanäoline on, siis need raamatud mulle üdini maitsev tee ei tundu olevat. Kirjanik ise on öelnud: „I shall state silences more competently than ever a better man spangled the butterflies of vertigo,“ mis on ka täiesti tõsi, sest ma pole siiani kohanud kedagi, kes nii soravalt oskaks mitte millegi toimumist kirjeldada. Selline lähenemine on kohati huvitav, ja raamatu esimene osa jättis minusse sügava jälje. Aga kuna tegu on kahe looga samast tegelasest, kes, muutudes aina ebainimlikumaks, muutub ometigi aina sümpaatsemaks ja raamat on selles võtmes tagurpidi, on lõppu raskem lugeda kui algust. Hetkel piirdun kogetuga.