Austria kirjanik, näitekirjanik, esseist, luuletaja ning tõlk Elfriede Jelinek (sünd. 1946) kirjeldab oma loomingut kui sotsiaalsete struktuuride ja sugude vastast võitlust ning peab seda ka ise vulgaarseks, rõvedaks ning häirivaks. Jelinek olla feminist ja antifašist - viimasel juhul on sellised sotsiaalkriitilised teravad jooned austria kirjanduses üpris tüüpilised, näiteks Thomas Bernhardi loomingus, kes kritiseerib oma teostes kõvasti Austriat ja väljendab oma üldist vihkamist kodumaa suhtes.
Jelinek pole nii otseselt Austria- kui sotsiaalse ebavõrdsuse ja lihaliku ning kapitalistliku kultuuri vastane. Tema jaoks on nii mehed kui naised vaid liha ja nende ihad ja soovid hävitavad neid, kuigi nad on nagunii hävingule määratud.
Väga ilusasti kirjeldab Madli Pesti Jelineki "Klaveriõpetaja" tooni:
"Jelineki kirjeldatud kosmoses rändab kogu maailm võluvitsa puudutusel rentslisse, meestest saavad vägivaldsed sead, naistest iharad emised."
Jelineki loomingust eesti keelerumis tuntumad on romaanid "Klaveriõpetaja" (Die Klavierspielerin, 1983) ning "Lõbu laialt" (Lust, 1989), kus mõlemal juhul võib lugeda nii perverssetest seksuaalfantaasiatest kui suguelunditest ja nende erinevat laadi kohtumistest. Inimlikkus muutub anti-inimlikkuseks, kehast saab liha.
"Klaveriõpetaja" on Jelinekki esindav teos, mida antud juhul lugesin, ning tegelikult üllatab esmapilgul, et Jelinek Nobeli kirjanduspreemia pälvis. Temasarnaseid on esmapilgul küllaltki ning ka just saksakeelses kirjandusruumis.
Kui Jelineki kirjeldustes on midagi tõmbavat, sellepärast et ta võtab arvesse kõigi oma kolme protagonisti haiglaslikud mõtted ja soovid - klaveriõpetaja Erika Kohuti soov saada karistatud, olla suletud oma korterisse koos oma valitseva emaga, Kohut seeniori soov igaveseks oma tütar enesega siduda - nii vaimselt kui füüsiliselt - ning klaveriõpilase Klemmeri soov Erikat omada ja oma tahtele alluma panna.
Neid soove sümboliseerivad teatud seksuaalsed aktid, mida tegelased enda või üksteise peal sooritavad. Erika hiilib ringi pargis ja jälgib teiste paaride ühtimist, käperdab muusikakooli lastevetsus Klemmerit, esitab detailseid masohistlikke piinamissüžeesid, mille Klemmer peaks tema tahtel täide viima. Erika ema ja Erika vahel on vägivaldne omandi- ning väärastunud armastussuhe, nende kiindumus on masinlik ning puudub omavaheline empaatia, mõlemad pooled soovivad vaid teise poole pakutud eeliseid kasutada ning samaaegselt üksiolemise eest põgeneda.
"Klaveriõpetaja" läheb nende seksuaalsete fantaasiate ja reaalsuste kirjeldamisega mahukatesse detailidesse, mis nõrganärvilisele lugejale kindlasti naudingut ei paku. Kuid Jelineki kirjeldused on sama sümboolsed nagu Houellebecqi omadki (ma usun, et kumbki poleks meelitatud sellest võrdlusest....) - nad väljendavad üldisi seisundeid hukkamõistmisele määratud ühiskonnas, kus tõeline isiklikkus on kadunud ja lihalikkus laastab päästmise lootust.
Asjaolu, et romaan põhineb osaliselt autobiograafilistel sündmustel, tekitab veel enamgi judinaid. Jelineki isa oli vaimuhaige, tema ema väga kontrolliv, ning Jelinek ise lahkub tänapäevani oma korterist väga vastumeelselt.
Kokkuvõtteks: Jelineki "Klaveriõpetaja" on intelligentselt groteskne, sotsiaalkriitiliselt väärastunud ning psühholoogiliselt rõve. Samaaegselt kirjeldab see romaan päriselt olemasolevat reaalsust, mida iga kriitiliselt mõtlev indiviid peaks olema võimeline nägema. Kuna aga paljud meist neid reaalsuse tahke näha ei taha, pole "Klaveriõpetaja" igale lugejale head lugemiselamust pakkuv.
Houellebecqi fännidele soovitan aga väga soojalt tutvuda ka Jelineki loominguga.
No comments:
Post a Comment