"Nukumaja" ("Et Dukkehjem") on norra näitekirjanik Henrik Ibseni tuntuimaid näidendeid. Kolmes vaatuses draama ilmus 1879 ja kirjeldab naise väljamurdmist oma soo- ja seltskondlikust rollist ja surve alt ning iseenda leidmisest.
Ibsen on naturalismi esindaja, seega kirjeldab kõrvaltekst üpris detailselt tegevuse toimumispaika ja tegelaste välimust, emotsioone žestikuleerimisel ja reaktsioone teatud repliikidele.
"Nukumaja" või "Nora" - "Nora" pole muide Ibseni valitud, vaid saksa tõlkijate poolt muudetud pealkiri ja kuigi see pikka aega näidendi nimena kehtis, on ta siiski isegi heal juhul vaid alapealkirjana kehtiv.
Sisuliselt võib muidugi mõlemad pealkirjad sobivaks tunnistada, kuna loo peategelase nimi on Nora, aga nukumaja kui see mull, mille sees Nora elab ja tema väljamurdmine sellest on tunduvalt tähtsam ja kesksem aspekt. Samas käisin kunagi näiteks Tartu väikeses Vanemuises vaatamas näidendit, mil pealkirjaks hoopis "Nora maja".
Algselt kirjeldab näidend Nora idüllilist elu uues rikkuses (Nora abikaasa Helmer on äsja ametikõrgendust saanud), külla reisinud sõbranna kontrastina - Christina abikaasa on surnud, lapsi ega raha talle ei jäetud - tundub, et Noral on kõik, mida ilusaks eluks vaja ja seda kinnitab ta isegi. Ilusad lapsed, edukas mees ja hubane kodu.
Mis hinnaga see kõik aga saadud on ja kuidas ilus elu pigem koormaks kui privileegiks on, hakkab vaikselt ilmnema. Nora on tegelikult tõsistes raskustes ja peab oma mehele pidevalt näitlema kedagi, keda mees oma naise ideaalpildina ette kujutab. Nora probleemid kulmineeruvad ja tema abikaasa saab neist teada, seab aga esiplaanile mitte naise heaolu, vaid oma maine. Sellest tulenevalt otsustab Nora mehest ja oma lastest lahkuda ja iseennast otsima minna.
Muutus Nora sees on väga järsk, aga kuna ta mingil hetkel tõsiselt enesetappu kaalub, on arusaadav, kuidas meeleheite piiril olemine inimese iseloomu täielikult muudab ja asju uues valguses nägema paneb. Kuna kõik tema saladused on Helmerile teada, otsustab Nora lõpuks ka oma loomuse päevavalgele laduda ja teatada, et sellise loomusega meest ta armastada ei saa.
Helmer, kuigi ta Norat sellisena armastab, nagu tema ettekujutus teda näitab, ei taha siiski naisest lahti lasta - usub ta, et naine jääb siiski selliseks, nagu talle meeldib, või tahab ta tõepoolest üritada koos Noraga muutuda? Igatahes on tänapäevani arutluse all, kas Nora oleks tema juurde naasenud või mitte.
Antud seltskondlikus kontekstis, kus naine on mehe hoolealune ja alluv ja iseseisvust ei püüdle ega ka saavutada saa, oli Ibseni pilt Norast, kes tundub keskmise, lihtsameelse, materialistliku mõtteviisiga ja üpris nõrga iseloomuga naisena, aga siiski iseseisvaks hakata otsustab, vägagi elevust ja erinevaid reaktsioone tekitab. Tegu on aga ilusa looga sellest, kuidas kunagi pole liiga hilja lõpetada enesele valetamine mugavuse nimel ja minna puhta lehena iseennast otsima.
Nora ei ole ilmtingimata sümpaatne tegelane. Kuigi ta ise tunnistab, et kohtleb oma lapsi nagu nukke, samamoodi nagu Helmer teda, on temapoolne laste hülgamine isekas tegu. Samas ilmneb näidendist, et tema nende eest nagunii ei hoolitse ja selleks ilmselt ka võimeline poleks. Lastel on igati pädev lapsehoidja.
Mis Nora idee kõigest hoolimata ilusaks teeb, on tema ausus ja äkiline iseenesest üle hüppamine - lõpuks julgeb ta olla aus nii enda, oma abikaasa kui ka ülejäänud maailma vastu. Avalik-seltskondlik seisukoht teda ei huvita, ta tahab end harida, maailmast aru saada ja oma silmaringi laiendada. Ta võiks seda oma abikaasaga koos teha või vähemalt majanduslikku abi paluda, mida mees talle ka pakub, kuid Nora otsus on kindel - minna end leidma täiesti iseseisvalt ja üksi. Seetõttu on ta ka julge ja eeskujuna kehtiva naisena mõistetav.
Ilusalt väljamängitud ruumilise ja figuurilise kompositsiooniga näidend, väga hästi välja kirjutatud süžee, huvitavad tegelased, kel kõigis omad head ja vead, kaasahaarav lugu noore naise arengust teel iseenda leidmiseni. Iga vaatus eelmisest parem ja sügavamale Nora hingeellu minev, kulminatsiooniks viimased leheküljed. Suurepärane kogemus, soovitan soojalt.
Ibsen on naturalismi esindaja, seega kirjeldab kõrvaltekst üpris detailselt tegevuse toimumispaika ja tegelaste välimust, emotsioone žestikuleerimisel ja reaktsioone teatud repliikidele.
"Nukumaja" või "Nora" - "Nora" pole muide Ibseni valitud, vaid saksa tõlkijate poolt muudetud pealkiri ja kuigi see pikka aega näidendi nimena kehtis, on ta siiski isegi heal juhul vaid alapealkirjana kehtiv.
Sisuliselt võib muidugi mõlemad pealkirjad sobivaks tunnistada, kuna loo peategelase nimi on Nora, aga nukumaja kui see mull, mille sees Nora elab ja tema väljamurdmine sellest on tunduvalt tähtsam ja kesksem aspekt. Samas käisin kunagi näiteks Tartu väikeses Vanemuises vaatamas näidendit, mil pealkirjaks hoopis "Nora maja".
Algselt kirjeldab näidend Nora idüllilist elu uues rikkuses (Nora abikaasa Helmer on äsja ametikõrgendust saanud), külla reisinud sõbranna kontrastina - Christina abikaasa on surnud, lapsi ega raha talle ei jäetud - tundub, et Noral on kõik, mida ilusaks eluks vaja ja seda kinnitab ta isegi. Ilusad lapsed, edukas mees ja hubane kodu.
Mis hinnaga see kõik aga saadud on ja kuidas ilus elu pigem koormaks kui privileegiks on, hakkab vaikselt ilmnema. Nora on tegelikult tõsistes raskustes ja peab oma mehele pidevalt näitlema kedagi, keda mees oma naise ideaalpildina ette kujutab. Nora probleemid kulmineeruvad ja tema abikaasa saab neist teada, seab aga esiplaanile mitte naise heaolu, vaid oma maine. Sellest tulenevalt otsustab Nora mehest ja oma lastest lahkuda ja iseennast otsima minna.
Muutus Nora sees on väga järsk, aga kuna ta mingil hetkel tõsiselt enesetappu kaalub, on arusaadav, kuidas meeleheite piiril olemine inimese iseloomu täielikult muudab ja asju uues valguses nägema paneb. Kuna kõik tema saladused on Helmerile teada, otsustab Nora lõpuks ka oma loomuse päevavalgele laduda ja teatada, et sellise loomusega meest ta armastada ei saa.
Helmer, kuigi ta Norat sellisena armastab, nagu tema ettekujutus teda näitab, ei taha siiski naisest lahti lasta - usub ta, et naine jääb siiski selliseks, nagu talle meeldib, või tahab ta tõepoolest üritada koos Noraga muutuda? Igatahes on tänapäevani arutluse all, kas Nora oleks tema juurde naasenud või mitte.
Antud seltskondlikus kontekstis, kus naine on mehe hoolealune ja alluv ja iseseisvust ei püüdle ega ka saavutada saa, oli Ibseni pilt Norast, kes tundub keskmise, lihtsameelse, materialistliku mõtteviisiga ja üpris nõrga iseloomuga naisena, aga siiski iseseisvaks hakata otsustab, vägagi elevust ja erinevaid reaktsioone tekitab. Tegu on aga ilusa looga sellest, kuidas kunagi pole liiga hilja lõpetada enesele valetamine mugavuse nimel ja minna puhta lehena iseennast otsima.
Nora ei ole ilmtingimata sümpaatne tegelane. Kuigi ta ise tunnistab, et kohtleb oma lapsi nagu nukke, samamoodi nagu Helmer teda, on temapoolne laste hülgamine isekas tegu. Samas ilmneb näidendist, et tema nende eest nagunii ei hoolitse ja selleks ilmselt ka võimeline poleks. Lastel on igati pädev lapsehoidja.
Mis Nora idee kõigest hoolimata ilusaks teeb, on tema ausus ja äkiline iseenesest üle hüppamine - lõpuks julgeb ta olla aus nii enda, oma abikaasa kui ka ülejäänud maailma vastu. Avalik-seltskondlik seisukoht teda ei huvita, ta tahab end harida, maailmast aru saada ja oma silmaringi laiendada. Ta võiks seda oma abikaasaga koos teha või vähemalt majanduslikku abi paluda, mida mees talle ka pakub, kuid Nora otsus on kindel - minna end leidma täiesti iseseisvalt ja üksi. Seetõttu on ta ka julge ja eeskujuna kehtiva naisena mõistetav.
Ilusalt väljamängitud ruumilise ja figuurilise kompositsiooniga näidend, väga hästi välja kirjutatud süžee, huvitavad tegelased, kel kõigis omad head ja vead, kaasahaarav lugu noore naise arengust teel iseenda leidmiseni. Iga vaatus eelmisest parem ja sügavamale Nora hingeellu minev, kulminatsiooniks viimased leheküljed. Suurepärane kogemus, soovitan soojalt.
No comments:
Post a Comment