Anton Hansen Tammsaare: "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)

Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on eelkõige tuntud kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kus tähtsal kohal seisab tema epopöa "Tõde ja õigus", vähemalt selle esimene ja teine osa. Tammsaare mahukaima teose kõrval on tuntud aga ka näidend "Juudit", romaan "Kõrboja peremees" ja mõndagi muud.

"Põrgupõhja uus vanapagan" on nagu ülejäänugi Tammsaare loomingust ilmunud 20. sajandi esimeses pooles, kuid kuna see romaan ilmus eelmisel aastal Tänapäeva kirjastuses uues kuues, on taas põhjust Tammsaarest rääkida.

Romaanide üldiseks teemaks on Suur Talurahva Ike, põllutööde aastaring ning sellega seotud võitlus loodusega (nagu paljudes suurtes Skandinaavia kirjanduse teosteski), kuid samaaegselt on tähtsaks ning keskeks teemaks inimese võitlus iseenda pahupoolega. 

Andrus Kivirähk: "Rehepapp" (2000)

Eesti kirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) kirjutab eestlastest erinevatel aegadel, lihtsa elu keerulistest probleemidest ning lihtsates tingimustes elavatest keerulistest inimestest. Tema romaanid ulatuvad ajaliselt tänapäeva Tallinnast 19. sajandi külaellu. 

"Rehepapp" on 2000ndate aastate menukaim eestikeelne raamat ning Kivirähk üks olulisemaid uuemaid eesti kirjanikke. Jutustus kannab alapealkirja "November", sest räägib küla tegemistest novembrikuu jooksul. Lühikesed peatükid on jagatud kuupäevade järgi.

Kivirähk kujutab talurahvast kui omakasupüüdlikku, oma sahvri täitmise ning nii teineteise kui mõisarahva tagant varastamisega hõivatud rumalaid tüüpkujusid - tuhmivõitu sulane, edevavõitu teenijaplika, naiivsevõitu talutütar, rämedavõitu talumees, ihned pensionärid... Lisaks kohati koomilistele episoodidele talurahva väikestest unistustest ja häbematutele meetoditele nende täitmisel on "Rehepapp" tulvil maagilise realismi laadsetest elementidest - figuuride hulka kuuluvad vanarahva usunditest ning Kivirähu muust loomingust tuntud Vanapagan, Katk, Kratid, Külmking ja teised mütoloogilised tegelased.

Tragikoomiline ebaõnnestumine on omane kõigile Kivirähu "Rehepapi" figuuridele, kuna - nagu Rehepapi ehk vana ning ilmselt targima tegelase, Rehe-Sandri kratt talle ütleb - nad toetuvad Vanapagana soosingule, müüvad paari kuldmündi nimel oma hinge, kadestavad naabrit ning ei tööta kollektiivse, vaid individuaalse edu saavutamise nimel. Talurahva isekus takistab nende ikke alt väljumist.

Kuid tõeliselt räigeks läheb romaani lõpus, kus realistlik lõpp muutub ekspressionistlikuks-müütiliseks kliimaksiks ja üks tegelastest sooritab oma eesmärkide saavutamise võimetusest tulenevast ängist põhjustatud makaabri amokijooksu.

Kuidas "Rehepappi" mõista? Kas Kivirähu subversiivne koomikaga pikitud tüüpilise eestlase kirjeldamise laad, nagu romaanis "Maailma otsas" (link) on meile kui rahvale niivõrd hingelähedane, et antud vormis võtame selle vastu, või kas lolli talupoja stereotüübi julge kirjeldamine tekitab empaatiat, sest vaid saksa ikke ja talutööde sunni tõttu pole tal võimalik ka selle stereotüübi ikkest välja tulla? Kas keegi selle loo tegelastest on 'ära teeninud' oma saatuse?

Pigem on "Rehepapi" võlu tema maagiliste-müütiliste ning realistlike elementide koostöös - Kivirähk julgeb näidata, kuidas unistuste küündimatus muudab teatud sorti inimesed pehkmeks ja romantiliseks, teist tüüpi inimesed metsloomadeks. 

Inimlikkuse väljakoorimine ning sündmuste ekstreemsed elemendid kui tüüpiliste tunnete tulem teevad "Rehepapist" vägagi tänapäevase ja ajatu romaani, mis kirjeldab väga käredas toonis paheliste inimeste allakäiku. Samas tekitab muinasjutulise ja kerge õhkkonnaga romaani esimene pool meeleolu, mis ootamatult katki rebitakse. Vastuoluline.

Siiski pole ma siiani kindel, kas tegu on lugemissoovitusega või mitte. Loen vist parema meelega "Ussisõnu".

Mis on teie lemmikromaan Kivirähu sulest? Kas tema kirjandus hindab eestlast kui positiivset või negatiivset tegelast, või on tema figuuride näol siiski tegu vaid 'tavaliste', ebaspetsiifilises mõttes üldinimlike inimestega eesti kultuuriruumis?

Andrus Kivirähk: "Liblikas" (2013)

Eesti kirjanik ning ajakirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) on eesti uuema kirjanduse üks tuntumaid nimesid - tema raamatud "Rehepapp" (2000) ning "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007) on lavastatud ning tõlgitud mitmesse keelde.

Romaani "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" (2013) olen lahanud ka siinses blogis (link) ning loetud sai omal ajal ka "ussisõnu", mis mingil põhjusel veel siin kajastust leidnud pole, kuid oli väga hüva lugemine, mida samuti soovitan.

Nüüd räägime siis ühest Kivirähu vähemtuntud, kuid mitmes trükis ilmunud romaanist "Liblikas", kus juttu "Estonia" teatri näitetrupi tegemistest 20. sajandi alguses, Maailmasõdade ajal.

Faktid ja ajaloolised sündmused erilist tähtsust ei omagi, vahel mainitakse justkui muuseas, et Paks Margareta süüdati ja et Eesti on iseseisvunud, et oli sõjaaeg jne, kuid taustasündmused ei näi erilist tähtsust omavat - sest romaani sisu lihtsalt ei sõltu ajalikest taustsüsteemidest.
Protagonist August Michelsoni - hiljem Mihklisoo - esimeseks sihiks on jutustada oma Liblikast, "Estonia" näitetrupi naisliikmest, ning sellest, kuidas ta teatri hinge ülal hoidis, rääkides vahepeale veelgi lustakaid lugusid näitlejate omavahelistest vingerpussidest ja etenduste lavastamise ajal juhtunud ebatavalistest sündmustest.


Kõige äärel, teatrihoone ukse kõrval istub aga pidevalt suur hall koer, kes teatri vaimu põletada ning näitlejate sädet kustutada soovib ja kellele aeg-ajalt ka mõni hing lõugade vahele satub. Lustakate episoodide ning põgusate armu- ja joomarluslugude vahele satubki siis heitlus halli koeraga.

Kivirähk on huvitava metoodika valinud: tema protagonist mainib aeg-ajalt, et valetab üpris tihti ja et teda ei tasu uskuda. Räägib ühe imepärase, kuid piisavalt tõese loo, ja teatab seejärel, et kõik oli luisatud. Sellest tulenevalt on emotsionaalne investeering "Liblikasse" üpris pealiskaudne ning lugeda ehk kergem...

Sest kui toimunu üle veidi järele mõelda ning siiski süvitsi minna, on tegu kunsti ülla missiooni kirjeldusega - näitleja elu pole kerge, idealism ka näljajal teatrisse jäämiseks peab tingimata olemas olema ning justkui muuseas kirjeldades kuidas üks keedumuna 12 inimese vahel jagati ja paar lehekülge hiljem selle kohta luisates, kuidas üks näitlejatest libahundiks käis ja kalkuni varastas...

Tundub, et tema protagonist hüpleb risti-rästi ideede, mälestuste, mõtete, tõe ja fiktsiooni vahel, kuid emotsionaalne ning faktiline kogum, mis "Liblika" lugemisel jääb, on väga selge, kui vaid veidi raamatu üle mõtiskleda.

Toimuv on ääretult kurb, tingimused on ääretult äärmuslikud ja faktiks jääb - spoiler! - et protagonist kaotab romaani lõpuks kõik peale näitekunsti, sest hall koer võidab romaani lõpuks lahingu. Kuid näitekunst jääb igavesti elama ning teater võidab ka sõja, sest kunst on ajatu.

Ja nii lihtsast-lühidast 157-leheküljelisest romaanist eneses kahtleva protagonistiga ning häguste sündmustega saab välja lugeda kõik selle, kui autoriks on Kivirähk.

Soovitan!

Raamatu eelvaadet *.epub-formaadis on võimalik lugeda Varraku kirjastuse kodulehelt (link).

Andrus Kivirähk: Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

Tunduks, nagu oleks Päikesejänku taas talveunne langenud, sest raamatublogi oleks nagu unarusse jäänud... tegelikult on asi nii, et õpetan hetkel ülikoolis noortudengeid ja seetõttu pean nende jaoks tekste analüüsima, mis lugemispäevikus juba käsitletud.

Jõudsin aga nädalaks Eestisse ja kallis sõbranna kinkis mulle jõuluks hiljuti ilmunud Kivirähu "Maailma otsas", mis eesti autorite ilukirjanduse tabeleid valitseb. Läbi loetud sai ta kiirelt, sest tegu on kerge lugemisega. Läbi loetud sai ta mõtlikult, sest Kivirähul on teatavasti point. Läbi loetud sai ta muigega, sest Kivirähk oskab kirjutada tänapäevaselt ja samas ajatult, kirjeldades oma lihtsate tegelaste mõttemaailma valitud, aga lihtsakoelise sõnavara ja kergelt-kiirelt jooksva sündmustikuga, näidates samal ajal ka põlvkondadele ja stereotüüpidele omistatavaid klisheestsenaariume ja pannes sellega igapäevase üle muigama ja mõtlema.

Tegu on romaaniga tavaliste, lihtsate eestlaste eludest, mis kõik omavahel mingitpidi põimunud seeläbi, et tegelased samas baaris või samas majas liiguvad või nende lapsed samas pargis mängivad. On keskklassi emasid ja isasid, töö kaotanud intellektuaalseid joodikuid, kahtlase väärtusega dressareid ja pargipingilmagajaid ja noori välispidiselt mõtlevaid neiukesi. Igast üks kui täpne olla, sest Kivirähk on üpris edukalt võtnud kõikvõimalikud keskmise eestlase stereotüübid ja nende kompleksid ja probleemid välismaailmaga suhtlemisel ja teinud sellest maailmast (kohati ka figuuride eheduse nõudmiste tõttu väga labase) huumoriga pikitud jutustuse, mis mingil hetkel ühe tegelase ellu hüppab ja mingil hetkel sellesama tegelasega ka lõpetab.

Tegelaste sisemaailma on enamasti innukalt kirjeldatud, nende olematuid ambitsioone, nende soovi siit maailmast põgeneda ja olla ilus, tark ja edukas (osav ei pea olema) - kontrastiks siis pisikeste korterite ja tühjade rahakottide ja külmkappide reaalsus, mis idaeurooplasele niivõrd võõras ei tundugi. Kuigi tundub, et tegevus toimub kusagil nõukogude liidus (sic), on ometigi aeg praegu - Vabaduse väljaku lähedal lillemüüjalt võõrasemasid ostes makstakse eurodega.

Ma pole päris kindel, miks see romaan nii populaarne on - kas Kivirähu nime pärast või puhtalt sellepärast, et kogu see kurblik-koomiline maailm keskmise eestlase siiski veidi kvaliteetsemat eksistentsi ilusamatesse toonidesse seab. Paar peatükki on tõeliselt naljakad ja paar tegelast sellised, kes eesti kirjanduses 21. sajandil juba "kultuuri"pärandi mõttes peavad jäädvustatud saama.

Võttes "Maailma otsas" kui sotsiaalkriitilise mõttega teost ja realistlikku portreed vaesest elust maha jäänud ennast liiga tõsiselt võtvast eestlasest, on Kivirähk absoluutselt naelapea pihta tabanud. Ja just seetõttu loeb minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt keskmine eestlane just seda romaani väga hea meelega.

Siiski ei loe ma seda romaani teistkordselt. Tagasi "Ussisõnade" juurde, vat see oli klassika.

Kaunist kahe tuhande neljateistkümnendat, kallid raamatusõbrad!