Anton Hansen Tammsaare: "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)

Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on eelkõige tuntud kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kus tähtsal kohal seisab tema epopöa "Tõde ja õigus", vähemalt selle esimene ja teine osa. Tammsaare mahukaima teose kõrval on tuntud aga ka näidend "Juudit", romaan "Kõrboja peremees" ja mõndagi muud.

"Põrgupõhja uus vanapagan" on nagu ülejäänugi Tammsaare loomingust ilmunud 20. sajandi esimeses pooles, kuid kuna see romaan ilmus eelmisel aastal Tänapäeva kirjastuses uues kuues, on taas põhjust Tammsaarest rääkida.

Romaanide üldiseks teemaks on Suur Talurahva Ike, põllutööde aastaring ning sellega seotud võitlus loodusega (nagu paljudes suurtes Skandinaavia kirjanduse teosteski), kuid samaaegselt on tähtsaks ning keskeks teemaks inimese võitlus iseenda pahupoolega. 

Eva Koff: "Sinine mägi" (2017)

"Aga sa mõtle teistmoodi. Mõtle, et armastus teeb vabaks. Kui sa päriselt kedagi või midagi armastad, siis sa oled vaba. Siis sa oledki see, kes sa päriselt oled. Siis sa pole enam elu ja maailma ori. Aga kui sa oled keemiline aine, mis reageerib mingi teise ainega, siis sa oled vangis. Keemiline element, mis sõltub teisest ainest ja teise aine omadustest. Ma viimasel ajal olen ikka mõelnud, et armastus on ju ime.”


Eesti kirjaniku, näitekirjaniku ning prantsuse keele õpetaja Eva Koffi (sünd. 1973) esimene romaan "Sinine mägi" ilmus eelmisel aastal. Romaan räägib kolmest eesti naisest erinevatel aegadel, 20. sajandi alguses ja lõpus. Taustalõikudes kokku võetud ajaloolised sündmused on küll erinevad, kuid unistused ja südamevalu täitsa sarnased. Koffi romaan on täis igatsust ja tundelisust.

"Sinine mägi" lookleb kolme ajaruumi vahel. Romaan on ülevaatlikult jagatud kolme osasse, millest kaks mängivad põhiliselt olevikus, 1990ndate keskel, ning kaks minevikus, enne ja pärast I. Maailmasõda. Peatükid on kergema orienteerumise tarbeks pealkirjastatud aastaarvudega.

Ajatud probleemid naiste elus nagu elukutse omandamise ja karjääri alustamise tohtimise eest võitlemine, kättesaamatud omast elemendist kas vaimustunud ning oma individuaalset rada käivad, või oma mineviku deemonitega täidetud ning seetõttu naise kõrval seismiseks kõlbmatud mehed. Ikka tuleb tundelistel indiviididel toe ja armastuse, eelkõige nende ambitsioonide mõistmise nimel võdelda rohkem kui nende meessoolistel kaaslastel. Sõprus, armastus ning konventsioonide põletamine käivad nii 20. sajandi alguses kui lõpus käsikäes.

Koffi esikromaan on kirjutatud kaunilt, tundeliselt, joonistavalt. Ta näitab lugejale väga selgelt oma figuuride siseelu, nende kaitstud lapsepõlvesid ning traumaatilisi nooruspõlvesid, vägivalla ja armumiste arme. Nii südamevalu kui kalgistus on ajatud sündmused ja purunenud pered samuti.

Väga kõrgelt hindan tema oskust näidata igat inimest igas valguses ja luua empaatiat iga hea-halva spektri varjundisse kuuluva figuuri, mehe ja naisega - kuigi romaani tunnetuslik tasand on minu arvamuse kohaselt pigem naiselik, elasin samamoodi kaasa meestegelastele.

Armastuse ja hingelisemate teemadega seob Koff ka 20. sajandi ajalugu, kultuurilugu, naisliikumise tausta, religioosseid trende, meditsiinilugu, ning veidi ajaloolist hõngu igast valdkonnast.

Veidi puudu jääb laia ajalisuse tõttu siduvast narratiivist, kuid see pole ilmselgelt "Sinise mäe" eesmärk - punane lõng puudub sihilikult. Kuid väga pikalt seetõttu kirjutada ei ole - lugeja peab ise romaani lehekülgedelt leidma selle sisu, mis ei peitu sõnades, vaid nende taga ning vahel. Ja jätab veel mõneks ajakski mõtisklema.

Koffi romaan on ilus, värviline, põnev portree 20. sajandi Eesti inimestest ja väärib tundelise romaani armastaja tähelepanu kohe kindlasti.

Vinge! Meeldis!


E-raamatu eelvaade Varraku kirjastuse kodulehel (link)

Mart Laar: "Eesti suured armastuslood" (2017)

Kes teab, kuidas Jannseni elu oleks kulgeda võinud, kui ta mitte ootamatult armunud poleks. Naise võttis ta igatahes samasuguse kirgliku hooga, nagu ta muudki tegi. Peigmehena loeb ta romantilist "Eliset" ning kirjutab pruudile punase tindiga armutõotusi, pihtides samal ajal päevaraamatule, et vaevleb patuste ihade käes, nii et ei saa palvetadagi.

7. märtsil 1843 on Jannsen seoses pulmadega päevaraamatusse kirjutanud: "See kogu eluks tähtis päev peab mulle igaveseks meelde jääma kui kalli Emiliega laulatuse päev. Pulmapidu toimus küll teisiti, kui tõelistele kristlastele kohane on. Ärgu Issand seda pahaks pangu." (lk. 12–13)


Eelkõige poliitikuna ning noorematele lugejatele ajalooõpikute autorina tuntud eesti ajaloolane, filosoof, kirjanik ning poliitiline aktivist Mart Laar (sünd. 1960, Eesti Vabariigi peaminister 1992-1994 ning 1999-2002) on kirjutanud väga suures koguses erinevas formaadis raamatuid Eesti ajaloost.

Enamasti majanduslikest või militaarsetest perspektiividest kodumaa minevikule lähev Laar on sedakorda kokku pannud antoloogia "Eesti suured armastuslood" (2017).


Südamliku, isikliku pühendusega "emale ja isale", sisaldab Laari 318-leheküljeline kogumik viiskümmend lugu Eesti lähema ajaloo tegelastest ja nende abikaasadest. Individuaalsed lühilood kätkevad mahult viiest kolmeteistkümne leheküljeni ning jutustavad lühidalt osapoolte päritolust, tutvuskontekstist ning kooselust ja -tegevusest, nende mõjust omas sfääris ning tähtsusest eluajal ja hiljem. Kogumikust võib leida nii poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke kui üldiselt tuntumaid kultuuritegelasi.


Laar mainib sissejuhatuses, et valik on esiteks subjektiivne ning teiseks motiveeritud materjali kättesaadavusest. Et keskne struktuur laias laastus puudub, on aga antud stiilis kogumiku puhul lausa meeldiv, sest ei muuda tundelist teemat liig asiseks uurimustööks.

"Eesti suured armastuslood" on võib-olla veidi ülepingutatud pealkiri, kuna lood on jutustatud lihtsas, ladusas, ilustamata, kuid südamlikus stiilis - tegu on tihti üpris argiste kohtumis- ning kooselulugudega, suurt armumist või põnevat tutvumislugu mõnikord polegi. Kuid Laaril on väga hästi õnnestunud asine informatiivne osa huumori ning tundelise osaga kokku viia ja paeluvad jutustused kirja panna.

Ohtralt on töötatud kirjade ning päevikutega, jutustused sisaldavad osaliste endi ning sõprade-tuttavate sõnu, mis asjalikult ning sisutihedalt kirjutatud lugudele ka küllaldaselt hinge annavad. Iga loo algusesse on sätitud mõlema osapoole fotod.

Kokkuvõtteks on "Eesti suured armastuslood" ühest küljest muhe öökapiraamat lühikeste jutustustega abikaasade kohtumisest ning armastuse tärkamisest, teisest küljest väärt lugemine kodumaa ajaloost tuntud tegelastest huvitatutele. Ja igast küljest põnev tükk eesti ajalugu.

Kindlasti loeksin huviga ka antud kogumiku järge, kuna Laar mainib ise sissejuhatuses, et "Hoidutud on lugudest, mille üks osapool on veel elus, ja üldse materjalist, mis on ajaliselt väga lähedal". Ehk julgeb mõni vingem ajaloolane paarikümne aasta pärast teise osaga välja tulla. ;-)