Nobeli kirjanduspreemia 2007: Doris Lessing

Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.

Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).

Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis  seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.

Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

William Golding: "Kärbeste jumal" (1954)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1983 ning sellega seoses käsitlesin hiljuti tema romaani "Torn" (link).

Golding on aga maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud hoopis oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Nii romaanivormis kui laval etelduna on "Kärbeste jumal" võimas teos, mis jätab mõtlevale lugejale sügava jälje.

Umbes 12-aastate koolipoiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja

Nobeli kirjanduspreemia 1983. William Golding: "Torn" (1964)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) on maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Poiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja irratsionaalsed pettekujutelmad laotatakse väga õõvastavas psühholoogilises portrees laiali.

Antud blogis "Kärbeste jumalast" juttu polegi olnud, kuid võib-olla tuleb juttu mingil hetkel. Tegu on Eestis väga tuntud ja minu ajal koolikirjanduseski ette tulnud näidendiga, ning seetõttu otsustasin kätte võtta vähemtuntud, kümme aastat hiljem ilmunud romaani "Torn" (The Spire, 1964).

Goldingi teoste kirjastiil on üpris ühtlane ning tema valitud temaatika samuti sarnane - indiviidi mõjutavad tumedad jõud, neile allumine ning sellele järgnev psühholoogiline ebastabiilsus kuni jõudude raugemiseni tundub olevat ühtne struktuur tema romaanides. Sellest lähtuvalt on ka "Torni" sisu temaatiliselt samalaadne.

"Torn" jutustab vaimuliku Jocelini ambitsioonikast projektist ehitada kohalikule katerdraalile võimas torn. Tegevus võiks toimuda umbes 12. sajandil, kuna Golding olla eeskuju võtnud Salisbury katedraali ehitamisest, mille eestvedajaks Salisbury piiskop Josceline de Bohon (link).

Goldingi jutustus meenutab veidi Faulkneri "Hälinat ja raevu" - kuna kogu justustus lähtub Jocelini perspektiivist, ei ole tihti päris täpselt arusaadav, mis toimub. Selgesti on kirjeldatud müürsepp Roger Masoni vastumeelsust projekti suhtes ning tema pidevaid ehitusmaterjalide elastsuse puudulikkusest, vundamendi ebakindlusest ning torni liigkaalust tingitud vägagi ratsionaalseid argumente ehitamise vastu. Teisalt kinnitab Jocelin, et Jumal ise on talle selle projekti üles andnud ning torni ehitamine tuleb lõpule viia nii kiiresti kui võimalik.

Hanif Kureishi: "Eimiski" (The Nothing, 2017)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka teleseriaal; "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Lugesin Kureishi uusimat lühiromaani - sel aastal ilmunud "Eimiski" (The Nothing, 2017).

Romaani sisuks on ratastooli jäänud haiglase stsenaristi Waldo tundub et viimased päevad (ja ööd) temast kakskümmend aastat noorema abikaasa Zee seltsis ning Waldo kinnisidee Zee afäärist tema endise kolleegi Eddiega. Lugu on jagatud kahekümneks fragmendiks - igaüks neist päev täis staatilist olemist, mõttemaailmas sukeldumist ning Zee tegemiste püüdlikku jälgimist ning pealtkuulamist magamistoast.

***

Kartsin, et rahulolu hävitab mu kunstnikumina. Et kaotan oma teravuse, viha, agressiivsuse ja kibestumuse. Siis on mul parematki teha kui avalikkuse meelt lahutada. Olin seda teiste puhul näinud. Kuid koos Zeega olemine oli eksperiment, mille ma pidin ette võtma. Mind oli ülemäära kaitstud. See oli mind eemale hoidnud sügavamatest, meelerahu häirivamatest ja erutavatest kogemustest. Tahtsin viimaks ometi näha, kui lähedale ma ühele naisele pääseda suudan. Kui lähedale ma suudan teisele inimolendile pääseda, samal ajal kui me mõlemad eraldi inimesteks jääme. Tahtsin end kaotada ja täiesti sõltuvaks muutuda. Tahtsin, et Zee muudaks mind.

Olen nõrk ja õnnetu, kuid ma pole alla andnud. Planeerin järgmist sammu. 

Tulgu pauk dünamiidiga või ei, aga ma kinnitan, see tuleb otsene ja radikaalne. Kui Zee pole valmis armastusest loobuma, tuleb temas valmisolek tekitada. 

Ma ei taha, et Zee õnnelik oleks. Ma lihtsalt tahan, et ta oleks minuga. On seda liialt palju palutud?

***

Kureishi romaan on lühike, kuid tihe: vaid 160sse lehekülge mahub aga ohtralt emotsioone: vanemakssaamise kuid end siiski mehena tunda tahtmise ja mitte suutmise melanhoolia, Zeega tutvumise ning enese naises leidmise nostalgia, reetmise avastamise ning kättemaksu viha ja paranoia, leppimise lootus ning võitmise triumf vaheldumas valmidusega siiski vana küünikuna armastuse nimel surra.

Intensiivsetes lühipeatükkides jõuab Waldo jutustada nii oma minevikust ja olemusest, võitlusest narkootikumidega, Zee terapeerivast mõjust tema hingele, kauneilt veedetud aastatest, enda keha närtsimisest ning sellele järgnevast vägivaldsest hääbumise ajast ning abielusuhte vihkamisvõistluseks muutumisest. Kureishi oskab maalida oma figuure nii maalilistes kui käredates kui pehmetes kui sumedates kui süngetes toonides ning asjaolu, et jutustaja perspektiiv ei pruugi olla tõene ega usaldusväärne ja et kõigi figuuride sõnades ja tegudes tuleks mingil hetkel kahtlema hakata, teeb "Eimiskist" väga põneva jutustuse.

Kontrastina romaani vägagi staatilise, praktiliselt liikumisvõimetu, igast aspektist vaid vaatleja rolli surutud protagonistiga on narratiiv mitmekihiline ning iga järgmine lehekülg toob põnevaid muutusi figuuridevahelises dünaamikas. Kureishi romaanis ühinevad teatud jaapanipärane melanhoolia (võrdluseks näiteks Haruki Murakami või Kazuo Ishiguro looming - julgelt seksuaalne, kuid romantiline ning nostalgiline) ning narratoloogiline asjalikkus. Autor valitseb ilmselgelt nii vormi kui sisu. Waldo kui jutustaja kramplikud üritused narratiivi ning ennast teiste figuuride ja samal ajal lugeja silmis valitseda ning hilisem abituse tunnistamine ning allaandmine on praktiliselt mainimata, kuid ilmnevad jutustuse käigus selgelt ning muudavad ehk muidu ebasümpaatseks jääda tõotava perversse vanamehe sümpaatsemaks.

Kureishi figuurid ongi erakordsed tänu oma tagurpidi-psühholoogilisele kirjeldusviisile - alguses tunduvad kõik romaani tegelased ebasümpaatsed, kuid lõpuks leiavad nad end vaikselt liigutades tee lugeja südamesse. Oleviku sündmused jooksevad küll kiiresti, kuid mõtlikud minevikuperspektiivid hoiavad romaani tasakaalus ja lisavad kogumuljele hea veini mitmekihilise küpsuse. Sellele aitab kaasa ka suurepärane stiil (siinkohal tuleks kiita ka romaani tõlkijat).

Mida enam "Eimiski" üle mõtisklen, seda enam väikseid naudinguid leian. Haruldane lugemiskogemus, soovitan soojalt jaapani kirjanduse fännidele ja julgetele mõtlejatele.

Nobeli kirjanduspreemia 1953. Winston Churchill: "My Early Life" (1930)

However, it was all over now. 

So we proceeded to shoot the wounded mules and have breakfast.

(lk. 155)

Winston Leonard Spencer-Churchill (1874-1965) on eelkõige tuntud tegelane poliitilisel maastikul: Churchill oli Suurbritannia peaminister aastatel 1940-45 ning 1951-55.
Tema võitlusest sotsiaalse ning majandusliku võrdsuse nimel, lahingutest Suurbritannia kolooniates ning poliitilisest mõjust Maailmasõdade ajal on võimalik lugeda erinevatest ajalooraamatutest ning biograafiatest. Tema "hiilgava panuse eest ajaloolisse kirjandusse ning inimlike väärtuste eksalteeritud kaitsemise eest" (vaba tõlge) pärjati Churchill aastal 1953. Nobeli kirjanduspreemiaga.


Churchill on kirja pannud mitmeid maailmaajaloolisi teoseid, ning hulgaliselt autobiograafiaid, millest lugesin esimest, "My Early Life" - vabas tõlkes "Varased aastad", mis kirjeldab Churchilli elu esimesi aastakümneid. Sellele järgnev oleks tema Aafrika reiside kirjeldused, "My African Journey".

Biograafia algab Churchilli sünniga 1874 ning lõpeb tema abieluga  Clementine Hozieriga aastal 1908.


Churchill kirjutab sümpaatses toonis ning ladusas stiilis suhetest oma pereliikmetega, koolipoisi "raskest" elust ning oma üldise huvi puudumisest reaalainete vastu ja sellest tulenevatest keerulistest suhetest matemaatikaga; poisipõlvest peale oma isa idealiseerimisest, läheduse tekkimisest ning isa kaotamisest.

Tema autobiograafia järgmine etapp jutustab elust ning teoreetilisest-idealistlikust võitlustuhinast Sandhursti Kuninglikus sõjaakadeemias. Sellele järgnevad kokkupuuted lahingutegevusega Kuubas, erinevates India linnades, ning samuti esseistlikud kommentaarid poliitilisest situatsioonist koloniaaleuroopa erinevates piirkondades.

Romaani ainetel vändati 1972. aastal film "Noor Winston".


Ajaloohuvilistele kindlasti põnev lugemine, kuid mulle Churchilli briti stoitsism eriti peale ei lähe ning sündmuste pelk reastamine olenemata vahepealsetest lakoonilistest tunnete kirjeldustest ei ole piisavalt haarav.

Tema stiil, nagu öeldud, on ladus, mõnus ja muhe lugemine ja tema briti härrasmehe huumor on kohati samuti väga meelelhutuslik, kuid kuna ma Churchilli lahingustrateegiatest rääkimise vaimustust ei jaga, jättis "My Early Life" mind kirjandusliku teosena üpris külmaks.

Sõjaajaloo ning poliitikahuvilistele aga kindlasti põnev lugemine!

Nobeli kirjanduspreemia 1948. T. S. Eliot: "Ahermaa" ja teisi luuletusi (The Waste Land, 1922)

Briti luuletaja, esseist, näitekirjanik ning kirjandusteadlane Thomas Stearns Eliot (1888-1965) sündis Ameerika Ühendriikides, kuid kolis 25-aastaselt oma päritolumaale ning jäi elu lõpuni sinna. 39-aastaselt anti Eliotile briti kodakondsus.

Elioti peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks luuletajaks, kuid tuntud on ka tema seitse näidendit, eelkõige "Mõrv katedraalis" (Murder in the Cathedral, 1935). Luuletustest tuntumad on "Ahermaa" (The Waste Land, 1922) ning 1943. aastal ilmunud luulekogu „Neli kvartetti“.

Lisaks luule ja näidendite kirjutamisele on Eliotil aga ka tähtis roll kirjandusteaduse arendamisel, kuna autor kirjutas ka esseesid traditsioonilise ning modernse kirjanduse sümbioosist ning kirjandusloo tundmise tähtsusest loomingulisuses protsessis.

1948. aastal pälvis T. S. Eliot Nobeli kirjanduspreemia, eelkõige kvartettide kogumiku eest.

Elioti luule on kompleksne, hoolikalt läbi töötatud struktuuri ning rütmiskeemidega, elegantne ning laulev, iga kirjandusteadlase jaoks tõeline lugemisnauding, intertekstuaalsusest pakatav.

Siin teile lugemiseks tükike "Ahermaad":

III. THE FIRE SERMON

The river’s tent is broken: the last fingers of leaf  

Clutch and sink into the wet bank. The wind  

Crosses the brown land, unheard. The nymphs are departed.

Sweet Thames, run softly, till I end my song.  

The river bears no empty bottles, sandwich papers,  

Silk handkerchiefs, cardboard boxes, cigarette ends  

Or other testimony of summer nights. The nymphs are departed.  

And their friends, the loitering heirs of city directors;

Departed, have left no addresses.  

By the waters of Leman I sat down and wept…  

Sweet Thames, run softly till I end my song,  

Sweet Thames, run softly, for I speak not loud or long.  

But at my back in a cold blast I hear  

The rattle of the bones, and chuckle spread from ear to ear.  

A rat crept softly through the vegetation  

Dragging its slimy belly on the bank  

While I was fishing in the dull canal  

On a winter evening round behind the gashouse.

Musing upon the king my brother’s wreck  

And on the king my father’s death before him.  

White bodies naked on the low damp ground  

And bones cast in a little low dry garret,  

Rattled by the rat’s foot only, year to year.  

But at my back from time to time I hear  

The sound of horns and motors, which shall bring  

Sweeney to Mrs. Porter in the spring.  

O the moon shone bright on Mrs. Porter  

And on her daughter  

They wash their feet in soda water  

Et, O ces voix d’enfants, chantant dans la coupole!

"Ahermaad" on täispikkuses võimalik inglise keeles lugeda näiteks siit (link) ning soovitan väga soojalt seda teha.

"Kvartette" on võimalik inglise keeles lugeda siit (link) ning Elioti enda esituses kuulata siit (link)

Samuti on internetis leida hulgaliselt Elioti luuletusi. (link)

Elioti isikust ning tema luule erilisusest on Mart Kuldkepp kirjutanud kompaktse artikli (siin)

Luulefännid, võtke Elioti jaoks aega, süvenege, mõtisklege ning nautige!

Warsan Shire: "Emale sünnitamist õpetades" (teaching my mother how to give birth, 2011)

I have my mother's mouth and my father's eyes;
on my face they are still together.

Afroameerika, afroinglise ning aafrika naiste ilukirjandus on alati ääretutes kogustes kurbust ning mineviku ja oleviku valu ja realiseerimata valu energiat täis. Tony Morrison või Zadie on täiuslik näide sellisest võimsast, emotsionaalsest kirjastiilist - mida küpsem, seda sügavam, seda okkalisem.

Kuid Morrison kirjutab proosat, kus valu imbub läbi jutustuse detailide ja nüansside hääletult välja.

Keenias sündinud kuid Somaalia päritoluga briti kirjanik Warsan Shire (sünd. 1988) üllitab peamiselt puäntilistilises stiilis luuletusi, kus iga rida jutustab väheste sõnade abiga ühe valu loo, ning nii igas edasises reas ja seda tasase hääle, kuid karjuva pilguga. Sire loomingu põhiteemaks on erinevad traumad ning sammud nondest üle saamiseks.


Autor pälvis laiemat kuulsust, sest lauljatar Beyonce märkas teda ning kasutas tema luuletusi lühifilmis "Limonaad" lugude vahepala(de)na. Kuid kriitikud olid teda juba varem tunnustanud: Shire sai 2013. aastal Bruneli ülikooli aafrika kirjanduse auhinna, tema looming valiti 655 kandidaadi seast väljapaistvaimaks.


Mina märkasin Warsan Shire luuletusi samuti "Limonaadi" vaadates ning uuesti hiljem kusagil mingisugust följetoni lugedes. Tema Luulekogu "Emale sünnitamist õpetades" (vaba tõlge - teaching my mother how to give birth) võiks juba oma pealkirjaga rääkida end selles maailmas üksi tundva armastuseta lapse nukra loo.


Kuid see pole veel kõik, Shire jätkab oma luulekogu kolmekümne neljal leheküljel, juttu tuleb sõjast, haigustest, surmast, naisekssaamisest, iluideaalidest ning neile mitte vastamise häbist, seksist, ihast ja naise isiksuse väärtusetusest.


Aafrika kirjanduse fännidele ja üleüldiselt mõtisklevatele naisolevustele kindlasti avastamist väärt kogu. Kuid pigem tugeva närviga isenditele - nendelt ridadelt kooruvad kihid on vaid täis traumat, vägistamisi, verd ning murtud südameid.

Samuti on lugemist väärt Warsan Shire 2015. aastal samuti Flipeye kirjastuses ilmunud "Tema sinine keha" (her blue body).



Hüva!

Zadie Smith: NW (2012)

Inglise ja Jamaica kirjanik, inglise kuningliku kirjandusakadeemia liige ning New Yorki ülikooli ilukirjanduse professor Zadie Smith (sünd. 1975) on siiani avaldanud viis romaani. Tema esimene, "Valged hambad" tõi autorile 2000. aastal kohese populaarsuse ning sellest on saanud lausa minisari.

Eesti keeles ilmus romaan aastal 2005.

Smithi romaanid hüplevad kohati muudesse maailma osadesse, kuid toimuvad siiski põhiliselt Londoni räsitumates linnaosades ja tegelevad sotsiaalsete kihtide ja kultuuride põrkumise ja segunemisega tulenevate probleemidega, viletsa elu tingimuste ja heitlustega ning naise ja mustanahalise naise võitlusega oma koha leidmisel elus ja seltskonnas.


Lugesin romaani "NW", mille pealkiri tähistab teatud piirkonda Londonis (North West), kus elavad peamiselt mustanahalised ning väikese sissetulekuga kodanikud, kelle argipäevaks on narkomaanid, politseisireenid, viletsate tingimustega võitlemine, ning samal ajal need teised, kel on õnnestunud oma ebasoodsast keskkonnast välja tulla ja "paremasse" keskkonda imbuda.


Heitlus vana ja tuttava, mugava kuid sisutu ja lootusetu minevikuga, lapsepõlve armastusetusest tuleneva võimetusega end siduda ning kauni tuleviku poole püüdlemine ja selles pettumine on vaid mõned teemad, mida Smithi romaan puudutab.


I am the sole author of the dictionary that defines me

...on lause, mis romaani alguse lõpuga seob - tõsiasi, et sel lausel reaalsusega midagi pistmist pole, ilmneb romaani käigus. Smith kirjeldab lühidalt nelja protagonisti elu, nende positsiooni keskkoolis, haridusteed, elukutseid, armumisi ning näitab lugejale nende tundeid oma elu sujumise suhtes - olgu see lõppemas tänavanurgal, nõel käsivarres, või kaunis majas kauni pere seltsis, õnnelik olla on anne, mida igaüks ei oma ning otsus, mida igaüks pole võimeline tegema.


Smithi kibemagusad kirjeldused Londoni elust on vitaalsed, toone ja tujusid täis, tema protagonistid on kõva koore ja kõva sisemusega, kuid nad on selliseks vormitud ja enam pole neid võimalik muuta.

Võitlus intiimsusega ning hingestatud armastamisega ja miskipärast samaaegselt moraalse allakäigu ning karjääri poole püüdlemine lõhestavad neid naisi, kellest ilmselt vähesed nii hästi ja huvitavalt kirjutada oskavad.


Tema protagonistidepoolne koduse läheduse puudumine, seejärel oma isiklike aspiratsioonide põhjal ehitatud kodus koduse läheduse vältimine ning samuti iseendaga rääkimise vältimine, otsides samaaegselt pidevalt midagi, kuigi neil on õnnestunud oma kodu piirangutest pääseda ja nende vanemate saatus neile enam osaks ei saa, tundub, et neil tuleb mingil hetkel alluda determinismile ning see midagi ilusat, mis neil on õnnestunud ehitada, sittutakse ikkagi täis asjaoluga, et vanad kombed, armukesed, pahed ja harjumused ei kao ja neist polegi kunagi võimalik lahti saada.

Eneseteostus porilombis.

Joomise mahajätmine, armukese mahajätmine, iseenda minevikuvormi mahajätmine, kuid seekord ma teen seda tõepoolest, hakkan kirjutama, alustan uuesti, leian oma hingesugulase, täidan selle tühjuse!

Kauni pere loomine ning sellest täiesti külmaks jäetud olemine, sest tegelikult oleks siiski parim, kui oleks aega vaid enda jaoks.

Minu kirjanduslike kogemuste pagasist on see ka üks vähestest romaanidest, kus naised ja mehed samamoodi mõtlevad ning tegutsevad - julgelt kirjutatud, kuid ka naiselikust perspektiivist realistlikult teostatud areng. Lalisev narkomaan ning teda nurka jättev mineviku küüsist pääseda tahtja võivad samal ajal olla mees või naine, pereema või pereisa, õde või vend. Enamasti selline tasakaal puudub ning Smithi küpsus selle vaagimisel ja esiletoomisel on muljetavaldav.

Igaüks võib muutuda ning olla eluaeg erinevates rollides, neid üdini nautides. Kuid mineviku deemonid ei unusta kedagi. Vähemalt mitte Zadie Smithi Londonis.

Põnev, terav, kurb ja mõtlemapanev romaan.

1932. John Galsworthy: "Forsyte'ide saaga" (The Forsyte Saga, 1906-1921)

Briti kirjanik, näitekirjanik jurist ning ärimees, PENi kirjandusklubi esimene president John Galsworthy (1867-1933) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1932. Tema tuntumad teosed moodustavad romaanipõimiku "Forsyte'ide saaga", mille kolm köidet jagunevad järnevalt:

I köide sisaldab romaani "Varakas mees" ja novelli "Ühe Forsyte'i järelsuvi";
II köide sisaldab romaani "Ahelais" ja novelli "Ärkamine";
III köide sisaldab saaga viimast romaani "Välja üürida".

Ühesõnaga on tegu viiest osast koosneva kolmeköitelise suurromaaniga.

Lisaks sellele on veel ilmunud mõningad järgromaanid "Kaasaegne komöödia" ning viimase raamatuna tituleeritud "Peatüki lõpp".

Kõik Forsytede saaga romaanid on üpris traagilised, nad käsitlevad hiljuti jõukaks saanud perekonna ängi oma rahaka staatusega ümberkäimisel ning seltskondlikel-perekondlikel kogunemistel, nende põlvkondade vahelisi pingeid, õnnetuid abielusid ning - hirmsaimas peatükis - mehe kindlat arvamust, et abikaasa on tema omand ja õigustatut naise vägistamist.

Kuigi Forsytede saaga on psühholoogiliselt üpris teravmeelne ning tabavalt seltskonnakriitiline - antud vägistamisepisood oli inglismaal täiesti legaalne kuni aastani 1991 -, kuid Galsworthy on teinud oma figuurid niivõrd ebameeldivaks, et mul õnnestus vaid esimene romaan läbi lugeda. Tema figuurid on niivõrd oma minevikku ja ebakindlustesse imbunud, et nende inimlikkus haihtub ja neist saavad inimesed, kellega mina tegemist teha ei soovi.


Samuti on romaanis enim ruumi võtnud mõnevõrra kuivad, korduvad dialoogid ilma, kinnisvara ning hobuste ja mööbli hindade ja teiste pereliikmete pattude üle, mis mingil hetkel niivõrd shabloonseks muutuvad, et enam huvi ei paku. Olgu sisemaailmad kuivõrd hästi, huvitavalt ja süvitsi minevalt kirjeldatud - välismaailm ei ole piisavalt dünaamiline, et pinget ülal hoida.


Aga üldine lugejaskond kas ei nõustu minuga või on neil brittidele omaselt suur nauding teiste allakäiku vaadata, sest Forsytede romaanisaaga aineil on vändatud tohutu kogus filme ning 26-osaline telesari.

Eks veenduge ise, kas Galsworthi romaanid on midagi väärt või mitte. Mulle nad ei meeldinud.

Laurie Penny: Kirjeldamatud asjad. Seks, valed ja revolutsioon. (Unspeakable Things. Sex, Lies and Revolution; 2014)

Inglise ajakirjanik, blogija, kirjanik ning feminist Laurie Penny kirjutab erinevates väljundites kõigi sugude ning orientatsioonide võrdõiguslikkusest ning revolutsiooni ja uue seksuaalse hariduse vajadusest. "Kirjeldamatud asjad" (Unspeakable Things, 2014, vaba tõlge) on vaid üks tema raamatutest. Seni ilmunud on ka "Lihaturg" (Meat Market, 2011, vaba tõlge) ja "Pennipunane" (Penny Red, 2011, vaba tõlge).

Penny kirjutab esseesid ning artikleid ja blogib hoogsalt ja rohkelt feminismi, homo- ning transseksuaalsuse, misogüünia, naiste õiguste, interneti saastamise, pornopsühholoogia ning muudel 21. sajandi noorust väärsuunas kujundavatel teemadel. Tema idee on harida ning muuta ühiskonda üheskoos, et lõppeks meestepoolne naiste (ning homode) vihkamine, et naise väärtust lõpuks tunnustataks (tema töö pole vaid ilus olla, ülemusele ning mehele meele järele olla ja lapsi saada) ja et võrdõigusliku ühiskonna idee saaks realiseeritud.

"Unspeakable things" ehk siis kirjeldamatud asjad või tabud on Penny jaoks naise vajadused ja sugude tõeline loomus, millest soorollidesse surutud ühiskonnas keegi rääkida ei taha ega julge, kuna ühiskond sellised mõtted neist kiirelt välja juurib. Autor alustab raamatut kirjeldustega oma lapsepõlvest, võitlusest anoreksiaga, vägistamisest, oma esteetikaga rahu sõlmimisest ning oma hääle leidmisest ja hooldamisest.

Kuidas noore tüdruku väärtus vaid tema välimusel põhineb ning poisse nende saavutuste eest kiidetakse, kuidas neiusid juba koolis seksuaalseteks objektideks muudetakse ning nende harimatust loomulikuks peetakse, kuidas töökohal naiste ülesanne vaid meestele meeldida ning kuidas naise töö on armastus samal ajal kui mees on töötamise eest automaatselt armastatud ning hoolitsetud olemise ära teeninud, on vaid mõned aspektid, mida Laurie oma esseelises jutustuses puudutab.

Ühest küljest nimetab ta kõik tähtsad arengud ning sündmused võitluses võrdsuse nimel viimase kümne aasta jooksul nagu occupy või slutwalk. Räägib foorumitest nagu 4chan. Toetab LGBTQ+ kogukonda. Lubab lugejal kogeda enda mineviku traumasid.

Teisest küljest tunduks nagu Penny vaid kordaks üht ja sama - muidugi on lõppjäreldus üpris selge, me peame laiendama oma silmaringi ja aktsepteerima, et naine pole vaid naiselik, mees vaid mehelik, et naine pole mehest rumalam ja et seksuaalsus peaks olema sama võrdne nagu palganumber.

Kuid Laurie argumentatsioon pole tihti argumentatsioon, vaid lihtsalt intelligentselt sätitud muljete kogumik. Raamatu kui ühiku mulje puutub täielikult. Sellepärast ei paelunud tema - vägagi traagiline, intensiivne ja aus - kirjeldused ming sedavõrd nagu oleksid võinud.
Võibolla ka kuna viimaste aastate jooksul igasugune dialoog ja diskussioon antud teemadel väga värvi- ja häälterikkaks muutunud on, ei ole ühe naise mõtted enam niivõrd huvitavad - neid on aina korratud.

Muretsema paneb muidugi, et laiemas ühiskonna plaanis pole neil paljudel häältel õnnestunud teha enam kui vaid väikeseid samme väikestes kogukondades.

Aga maailm on selline, ja maailm sellisena, nagu ta on, on üpris masendav.

Laurie Penny on võitleja ja ellujääja, kuid tema agressiivsus ning sädeme puudumine jätavad mind üpris tundetuks. Võibolla olen minagi harimatu stereotüüpidesse kinni jäänud konventsionaalse ühiskonna liige? Võimalik.

Penny räägib mulle oma lugu, ja kindlasti on mul empaatiat ja sümpaatiat tema jaoks ning imetlust tema julguse leidmise suhtes. Tema sõnum olla julge ning julgeda olla ise võiks olla motiveeriv ja inspireeriv, kuid kumbagi tunnet mul antud raamatut lugedes ei tekkinud - Laurie esseed lamendivad liialt, et tõeliselt innustada. Loodan, et ta on vanemaks saades võimeline - nagu raamatu viimastel väga tugevatel paarikümnel leheküljel - kirjutama positiivsest sopist oma hinges ja inspireerima paremuse poole, mitte ainult ette heitma või oma kannatusi kirjeldama.

Aga ühiskonna probleemide kohta on kirjutatud huvitavamaid esseesid kui Penny sulest tulnud.

Alles raamatu lõpus astub ta oma kannatuste tuhast välja. Ülejäänud elamus pole selle lunastuse ootamise vääriline.

Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" (A Tale of Two Cities, 1859)

Inglise kirjanik, toimetaja ning esseist Charles John Huffam Dickens (1812-1870) on loonud arvukad tänapäevalgi tuntud ning armastatud figuurid maailmakirjanduse klassikast ning teda peetakse konkurentsitult viktoriaanliku ajastu (1837-1901) parimaks kirjanikuks. Dickensi tuntumate romaanide hulka kuuluvad "Oliver Twisti seiklused" (1838), "David Copperfield" (1849-50), "Väike Dorrit" (1856), "Jutustus kahest linnast" (1859), "Suured lootused" (1861), ning "Meie ühine sõber" (1864-5).

Vähesed kirjanikud on suutnud end niivõrd kehtestada, et nende loomingu joonte põhjal uus sõna luuakse, kuid dickenslik romaan on üldtuntud kirjanduslik termin puruvaesetes tingimustes ning ambivalentsete protagonistidega miljööga romaani kohta.

Eriti "Oliver Twist" kuid ka "Suured ootused" on arvukates adaptsioonides teatri-ning filmilinadele ilmunud ning Dickensi nime tunneb ilmselt iga haritud maailma kodanik.


Lugesin Dickensi tuntuimat ajaloolist romaani, "Jutustus kahest linnast" (1859), mis mängib Pariisis ja Londonis prantsuse revolutsiooni eel, vältel ning järel.

Lugu räägib ebaõiglaselt 18ks aastaks Bastille' vanglasse mõistetud Doktor Manette'i ning tema tütre taasühinemisest, tema saatuslikest sidemetest Charles Darnayga, kelle aristokraatlikud esivanemad panid toime roima, mis talle revolutsiooni ajal saatuslikuks saab, prantsuse revolutsioonist endast ning aadli ja rahva julmusest teineteise vastu poliitiliste rahutuste aastatel.

Dickensit on kritiseeritud, sest tema figuurid on ühekülgsed, kuid pigem ütleksin, et mitu figuuri moodustavad antud juhul ühe üksuse - revolutsiooni esirinnal võitlevad Defarge'id on teineteise kesk- ja ülivõrre rahva vabastamise mõistes; Charles Darnay ning tema doppelgänger Sydney Carton moodustavad ühe oma perekonna mineviku eest vastutava, armastava sümpaatse noormee; Doktor Manette ning Jarvis Lorry ühe isaliku figuuri Lucie Manette'i hoidma ning kaitsma ja Darnay õiguste eest võitlema.


Romaan on narratoloogiliselt väga kompleksne ning põnev: alguses kirjeldatakse sündmusi, mis üksteisega justkui ei seondukski, müstiline episood kirjeldaks justkui inimeste hauast väljakaevamist... alles romaani keskpaigas on selgelt arusaadav, millises kontekstis siin inimesi "ellu äratatakse".

Sündmused Londonis ning Pariisis kuhjuvad ning romaani kulminatsioon toimub nii ajaloolisel kui narratoloogilisel tasandil Pariisis, kus Bastille'i kindlus vallutatakse ning sellele järgnevalt rahva õiguse kehtestajad halastamatult rahva vaenlasi maha nottima hakkavad. Lucie leitud kodune ontlik õnn praguneb ning üritades oma teenrit päästa, seab Darnay - pärisnimega Evermonde - oma elu mitmekordselt ohtu.

Kõik eelpool juhtunud hakkab mingil hetkel rolli mängima ning kõik figuurid seotakse järk-järgult üksteisega, isegi Mr. Lorry majapidajanna vend, keda naine juhuslikult Pariisi tänavatel kohtab. Oma mineviku eest pole võimalik põgeneda, Darnayl tuleb oma pere pattude eest hea seista ning universumi iroonia seisneb asjaolus, et sama mees, kes teda ühel korral päästab, mõistab ta päev hiljem uuesti hukka.


Dickensi figuurid pole esmapilgul tõepoolest eriti meeldejäävad, sest nad on pigem tüübid kui figuurid, kuid tema viis sündmusi, tänavaid, ühe minuti meeleolu ning ühe linna sisemaailma kirjeldada on tõeline kunst. Kirjeldus episoodidest, kuidas giljotiinist Pariisi lemmiknaine saab ning kuidas verd aina enam vabaduse, võrdsuse ning vendluse nimel tänavatele voolab, on võimsalt õõvastavad.

Lugesin Dickensit uurides, et "Suured ootused" ja "Jutustus kahest linnast" on tihti omavahel võrdluses ning et "Suuri ootusi" peetakse kahest paremaks romaaniks. Ütleksin, et tegu on kahe täiesti erineva loo, tuju ning figuuride konstellatsiooniga ning seetõttu pole võimalik neid kahte võrrelda. Protagonistide motivatsioon on täielikult erinev - kuigi mõlemal juhul võiks laialdaselt selle üle vaielda, keda üldse protagonistiks pidada.

Arvan, et protagonistiks on narratiiv ning see tõestab vaid, kui hästi Dickens oskab põnevalt, realistlikult, kriitiliselt ning valgustavalt maailma sündmusi kirjeldada. Samuti tuleb kiita autori voolavat, rikkalikku, värvilist, omanäolist stiili.


Kahest linnast per se tuleb romaanis vähe juttu, mis on paradoksaalne, kuna Dickens ise oli Londoni kodanik ning romaan toimub põhiasjaliselt Pariisis - kuid on ka täiesti võimalik, et Pariisis toimunu on niivõrd intensiivsem, et Londoni tänavakirjeldused ununevad romaani lõpuks veidi.

Olin alguses kõhkleval seisukohal kuna arvasin esimeste peatükkide järel, et tegu on fragmentidesse kaduva romaaniga, mille narratiiv kaob ilusa kirjutamise libaeetose taha, kuid lugemise käigus hakkas ilme üha enam ja enam selginema ning romaani lõpuks sai vägagi selgeks, kuhu iga element sobib.
Omakorda oli lõpp ehk liigagi kerge tulema, kuid teisalt näitasid teatud kõrvalised figuurid just viimastes peatükkides uusi külgi ning üllatasid oma tugevusega.

Olen "Jutustuse kahest linnast" lugemiselamusega väga rahul ning soovitan Dickensi loomingut kõigile viktoriaanliku ajastu kirjanduse ning hea põhjaliku romaani fännidele.


"Jutustus kahest linnast" e-raamatuna (link)
"Suured ootused" e-raamatuna (link)

1907. Rudyard Kipling: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 1894)

Briti-India kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) allegooriliste jutustuste kogumik "Džungliraamat" ilmus esmalt osadena ajakirjades 1893–94 ning avaldati siis 1894 raamatuna.

Kipling sündis Indias ning veetis seal oma esimesed viis eluaastat, seejärel elas Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Indias, taas Inglismaal, tõstis jalga Jaapanisse ning puhkas perega regulaarselt Põhja-Aafrikas. Jutustused pärinevad autori kogemustest ning seega kogu maailmast, kuid põhiliselt siiski Indiast.

Akadeemia soovis Nobeli anda riigile, mida veel tunnustatud polnud ning nö. "suured" olid oma kandidaadid juba edukalt esitanud, seega oli Inglismaa kord. Lühinimekirjas oli ka nt. Algernon Swinburne, kuid taheti pärast vanemaid laureaate valida kedagi, kes polnud veel vana ning oleks üllitanud ka pärast preemia pälvimist. Seega oli Kipling suurepärane kandidaat.

Esiletõstetult kiidetud aspektid: tähelepanelik jälgimisoskus, originaalne kujutlusvõime, ideede mehisus ning erakordne jutustusanne. Kiplingi allegoriad on tõepoolest erakordsed kuid suuremalt jaolt ilmselt vaid lapsepõlvemälestused - tegelased on loomad erinevatest maailma nurkadest, enamasti India džunglitest, kuid Kipling jutustab ka näiteks hüljestest ning inuiitidest.

"Džungliraamat" koosneb proosajutustustest ning luuletustest, mõlemad kompositsioonilt kaunid - taas asjaolu, mis Kiplingi kirjanikuoskut näitab ning tema kogumiku eriliseks teeb.

Mowgli jutustused said Kiplingi loomingust kuulsaimaks, tehti film, ilmusid illustratsioonidega lasteraamatud, multifilmid, "Džunglilood" tuli ETVst ning omab kindlat kohta minu põlvakonna lapsepõlves. Mowgli lugu lavastatakse, filmitakse ning joonistatakse korduvalt.




Kiplingi lood on tegelikult väga lihtsad valmid ning kirjeldavad baastõdesid, kuid loomariigi seaduste maailmas on võimalik jutustada radikaalsemalt, kuna vere valamine on igapäevane tegevus. Reeturlikkus, edevus, uhkus, pealiskaudsus kuid samuti sõprus, lojaalsus ning vaprus on omadused, mis teatud loomadele omased. 

Üldise võrdsuse idee jahihüüdes "minu veri on sinu veri" ühendab erinevaid loomaliike; kodu džungel allub samadele reeglitele... kui Mowgli hundikarjast välja heidetakse ning ta lühikest aega inimeste külas elab, on tema arvamus inimestest väga negatiivne ning inimesi endid, välja arvatud Mowgli kasuema, portreteeritakse ka kui üpris tühiseid mammonat ning - vahet pole kui põhjendamata - imetlust jahivad, oma teel teistest üle astudes.

Ühesõnaga on Kiplingi lood moraalselt rikastavad ning eksootilised, seega euroopa lugejale põnevad ning värsked.

Tänapäeva lugejana ma ei teagi, kas Kipling oleks olnud nõnda edukas. Samas on Mowgli kui väljaheidetu ning nii inimeste kui loomade maailmas eriline kuid võõras igavene, ajatu motiiv ja noore mehe motivatsioon ning hingeelu on kirjeldatud subtiilsel, sihikindlal, vähesõnalisel kuid paljuütleval viisil.


Džunglilood on mõnus, kerge lugemine, kuid pakub soovi korral ka piisavalt materjali mõtisklemiseks.


Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarja Kiplingi väljaandes ning Akadeemia sooviks oli antud postituses valitud looming, kuid soovitan väga tugevalt lugeda 19. sajandi lõpul mängivat romaani "Kim", mis keskendub India ühiskonnale, kommetele, usule ning kahe protagonisti spirituaalsele arengule ja mida võib pidada Kiplingi loomingu kõrgpunktiks.


Kas Rudyard Kipling on humanist või misantroop? Iga argumenteeritud arvamus on legitiimne. Otsustage teie.

D. H. Lawrence: "Leedi Chatterley armuke" (Lady Chatterley's Lover, 1928)

Briti kirjanik David Herbert Lawrence (1885–1930) oli üks oma sajandi vastuolulisemaid kirjanikke. Tugevalt kritiseeritud James Joyce'i ning Joseph Conradi poolt, kiidetud mitmete oma aja mõjukamate kriitikute poolt, keelatud aastakümneteks... D. H. Lawrence on avaldanud tugevalt kirjutatud proosat, näitekirjandust, esseid ning luulet.

Lawrence kirjutas tugevalt, tundeliselt ja ausalt inimlikkusest, ühiskonnast, armastusest, seksist, industrialiseerimisest ning hinge hävingust selle tagajärjena. Tema romaanide keskmes on üldiselt piinade ning sisemiste võitlustega seotud armastussuhted.

"Leedi Chatterley armuke" on "Poegade ja armastajate" (1913) kõrval Lawrence'i tuntuim romaan. Esimene, tsenseeritud versioon ilmus 1928 - originaalvariandis oli romaan sõnade nagu f*ck ja c*nt kasutamise tõttu keelatud. Kui Penguin Books üritas 1960. avaldada originaalversiooni, kaevati nad kõigepealt kohtusse, Penguin võitis aga protsessi.

Romaan oli keelatud ka teistes maades ning on näiteks USA seksuaalrevolutsiooni alguse jaoks mõjuvõimas faktor. Ilmunud on ohtrad filmid Leedi Chatterley saatuse ainetel, nii euroopa kultuuriruumis kui ka näiteks Indias või USAs, varaseim prantsuse film L'Amant de lady Chatterley aastal 1955, mis oli neli aastat näiteks USAs keelatud, kuna väljendas pooldavat seisukohta abielus truuduse murdmise suunas.

Romaani keskmes on Leedi Constance Chatterley suhted enne abielu, abielu jooksul ning abielu luhtumise aegadel - kirjeldatakse realistlikult, sensuaalselt, kuidas Conny leiab ennast suhetes erinevate meestega, abielub nö. üles, aadliku Cliffordiga, leiab mehega koos olles teatud harmoonia kuid kehalise jaheduse, mis kulmineerub, kui Cliffordi sõjas haavatakse ning mees alakehahalvatusega koju tuleb. Constance leiab lohutust alguses platoonilises armastuses ning sõpruses, seejärel rahuldust teise mehe käte vahel, kuid armub siis metsavaht Mellorsisse ning alustab tulist afääri metsavahi metsamajakeses.


Raamatu keskmes on küll naise siseelu, kuid Lawrence võtab piisavalt aega ja lehekülgi, et kirjeldada kõigi tegelaste sisemuses toimuvat - Cliffordi nukrust, võimetust sündmusi muuta, sellele järgnevat ükskõiksust ja julmust; Connie tunnete muutumist ning taas muutumist, Mellorsi võitlust punguvate emotsioonide vastu, Connie isa uhkust oma tütre keevalisuse ning iseseisvuse üle, Cliffordi põetaja ahviarmastust patsiendi vastu.

Mõningad isegi tänapäeva lugejale perverssena tunduvad lõigud, millesse ma ei lasku, selgitavad romaani originaalteksti keelamise tausta - Lawrence kirjeldab ohtraid seksiepisoode ning tundeid kehas ja südames, mis orgasmi eel ja järel arenevad.


Ilmselt eelkõige autori julgus kuid samuti keha ja hinge sümbioosi kuid samaaegse ambivalentsuse ning tihtipeale ilmneva antagonismi kirjeldamine teevad Lawrence'ist väga, väga huvitava autori. Nagu heale kirjanikule omane, ei puudu aga ka ühiskonnakriitika – masinate poolne inimliku hinge kahandamine ning maailma automatiseerimine ja industrialiseerimine ning sellest tulenev üldine piin ja tundetus kogu ühiskonnas, eriti töölisklassis, on väga tähtis teema Lawrence'i romaanides. Kuna autori isa töötas kivisöekaevanduses, on eriti sellega seotud majanduslikud arengud tähtis loomingut läbiv teema.

Lawrence'i "Leedi Chatterley armuke" on piisavalt provokatiivne, et olla erootiliselt edukas, piisavalt analüütiline, et olla intellektuaalselt edukas, piisavalt emotsionaalne, et olla naislugejale elamuslik ning piisavalt seiklusrikas ja intelligentne et olla meeslugejale elamuslik. Soovitan seega igaühele, kes võimeline erootikat intellektuaalsest seisukohast mõistma ning samaaegselt sensuaalsest seisukohast nautima.


"Leedi Chatterley" täistekst internetis inglise keeles (link)

Ekskurss loodusteadustesse: Stephen Hawking: "Aja lühilugu" (A Brief History of Time, 1988)

Stephen Hawkingi elust ja hämmastavast eluvaimust motoneuroni sündroomist hoolimata tänaseni jätkuvast panusest teadusmaailma sai jutustatud tema elu aineil põhineva filmi "Kõiksuse teooria" temaatilises blogipostituses (link).

"Aja lühilugu: Suurest Paugust mustade aukudeni" on Hawkingi kuulsaks teinud raamat, mis tutvustab nö. laia ringi lugejale Hawkingi uuringuid laiemas kontekstis: Juttu tuleb kõigepealt universumi tekkimise võimalikest teooriatest Aristotelesest tänapäevani, inimese maailmapildist Päikesesüsteemi ja laiema kosmose suhtes, mustade aukude tekkest ning võimalikest meile siiani tundmata päikesesüsteemidest ning taevakehadest ja lõpuks universumi võimalikust lõpust ning ajas reisimise võimalikkusest.

Analüütilise väärtushinnangu andmiseks puuduvad minul kui laiema ringi lugejaskonda kuulujal küll piisavad teadmised, kuid tahtsin raamatut siiski lühidalt mainida ja kiita.

Nimelt on siin esiteks võimalik tutvuda kõigi füüsika ja astroloogia tähtsamate mõtlejatega Aristotelesest ja Galileist Hubble'i ja Diracini (positroni avastaja ning Nobeli preemia laureaat) ning näiteks mustade aukude mõiste looja John Wheelerini. Samuti seletab Hawking lahti kõik tähtsamad füüsikalised teooriad ning seadused - raskusjõust relatiivsusteooriani.

1988. aastal ilmus "Aja lühiloo" esimene väljaanne ja raamatu ülemaailmsest populaarsusest hoolimata nendib Hawking ise teise väljaande sissejuhatuses, et paljudele jääb kirjutatu pelgalt tekstivormis arusaamatuks. Seega ilmus teine väljaanne rohkete illustratsioonidega, et teooriate paljusust kergemaks teha. Universumi paisumine õhupalli näitel või ajaline relatiivsus rongi katusel tennist mängivate mehikestega, või musta auku kaduva astronaudi viimased mõtted - näited on valitud väga hästi ja teevad ka humanitaarteaduste lembelisele lugejale teema mõnusalt ülevaatlikuks.

Raamatu lõpus on mõningate tähtsamate mõistetega sõnaraamat ning lühikesed peatükid Newtoni, Einsteini ja Galilei kohta, tutvustamaks neid kui inimesi, mis on samuti huvitav kild teaduse ning inimkonna ajaloost. Hawking räägib raamatuga kaasa ka enda elust ja lisab seeläbi kuivale teooriale isikliku noodi. Kogu kirjutatu stiil on kerges toonis ning rahuliku tempoga, misläbi väga mahukas sisu huvitavaks ning arusaadavaks saab ja jääb.

Üldinimlikul tasandil toob Hawking ise esile, et kõigil peaks kord huulil olema küsimused: kust me tuleme, miks me siin oleme ja kuhu me läheme? Humanitaarteaduste esindajana olen neid küsimusi filosoofide käsitluses küllaldaselt lugenud, kuid teaduslik lähenemine on praktiline-pragmaatiline alternatiiv, samuti kasulik lugemine igaühele, kes vähegi maakera ehitusest ning kosmoses toimuvast huvitatud (seega - minu arvates - igaühele, punkt).

Ühesõnaga - võtke "Aja lühilugu" kätte, meenutage koolifüüsikat ja -keemiat, sest minu peas kipuvad sellised asjad ununema.

Tegu on väga hea, ülevaatliku, mõistetava universumi tekke ja võimaliku tuleviku teemadel arutleva teosega nii algajale kui edasijõudnule. Hawking on väga huvitav inimene, kuid sellele mitte keskendudes ka tõepoolest hea teaduslik autor ning ülihuvitav inimene, ning tema kirjutatu on ladusalt loetav esimesest viimase leheküljeni.

Joseph Conrad "Pimeduse süda" (Heart of Darkness, 1899)

Poola päritolu briti autori Joseph Conradi kompleksset romaani "Nostromo" olen selles blogis juba käsitlenud (link), sedakorda siis juttu lühemast jutustusest "Pimeduse süda". Nagu "Nostromogi", mängib jutustus Lõuna-Ameerikas, protagonist ning raamjutustuses Inglismaal peatuv Marlow jutustab tagasivaatena oma reisist Kongo jõel elevandiluukaupmehena ning oma tõusust aurulaeva kapteniks.

Jutustus on kiire tempoga ning põnevusest pakatav, Marlow kirjeldab dzhunglielanikke kontrastreeruvalt valge inimesega väga huvitavalt ning olenemata paljudest sisse visatud emotsionaalsetest korduvatest tõikudest nagu dzhungli maagia ja pimeduse südamele lähemale jõudmine on tema toon autentne, justkui ta teaks midagi, mida tema kuulaja küll ei tea, aga tema jutustusest aimab.

Marlow pääseb kohalike nooltest ja odadest ning jätab selja taha kokku üle kolmesaja kilomeetri jõge, oodates pikisilmi kohtumist keskjaoskonnas ootava Kurtziga, keskjaoskonna esimese mehega.

Kurtziga kohtumine saabki raamatu kulminatsiooniks, sest Kurtzi figuur on äärmiselt huvitav - kõhnunud, kuid eluga rahul, valge tsivilisatsiooni tunnused säilitanud kuid metslaste üle mõju saavutanud, intelligentse jutuga, kuid nähtavalt suure osa oma mõistusest kaotanud.

Räägitakse, et Marlow olla autobiograafilisel tasandil Conrad ise, sest temagi juhatas aurulaeva Kongot mööda. Igal juhul on keskne imperialismi-kolonialismikriitiline temaatika protagonistile väga südamelähedane, sest Kurtziga kohtumise elevust kõrvale jättes kirjeldab Marlow väga tabavalt hirmu musta orja ja valge peremehe vahel, mõtiskledes aurulaeval, miks tema viiekordses ülekaalus meeskond valget maha nottinud ei ole ja neile kuuletub, samal ajal miks valge inimene omaenda majas pidevalt relvastatult ringi peab liikuma.

Jutustuse lõpp jätab vajaka, Kurtzi tõeline kohalolu ja panus narratiivi on minimaalne, kuigi võimalik, et meelega hägusaks jäetud, säilitamaks tema figuuri autentset müstikat.

Kõik Kurtzile järgnev on neljas akt, retardatsioon, jutustus seob oma otsad kokku ja jätab Kurtziga hüvasti.

Ning lõpuks, kogu jutustust uuesti läbi mõeldes, ei keskendu jutustus ei Kurtzile ega Marlowle, vaid tõepoolest pimeduse südamele ja mustale maagiale selles tihedas metsas, kuhu valge inimene küünida tahab, aga ei tohiks.

Väga hea lugemine.

Kääbik ("The Hobbit")

Inglise autori J. R. R. Tolkieni sulest pärinev noorteraamat "Kääbik" on südamlik-põnev-lõbus fantaasiaraamat Kääbik Bilbo Bagginsi seiklustest kolmeteistkümne päkapiku ning võlur Gandalfi seltsis, sihiks Üksildane mägi ja seal peituv päkapikkude aare, mida valvab kuri lohe Smaug.

Päkapikkude ammu kadunud kuninga Throri poja Thraini poeg Thorin Tammiskilp on paguluses ning soovib oma esiisade aaret ja Üksildase mäe otsas paiknevat lossi Smaugi haardest tagasi vallutada ning võlur Gandalf, kes oma tarkuses  teab, et just Kääbiklas oma mugavas majakeses pesitseva, kodukamina soojust armastava ontliku kääbiku Bilbo Paunaste abi neid sihile viib. Seega teeb ta Kääbiku uksele salamärgi, kutsumaks päkapikud Bilbo juurde ning Bilbo otsustab Gandalfi veenmisel päkapikkudega seiklema minna.

Üllatavalt ilmeva julguse ja kavaluse abil seljatab Bilbo mitmed ohtlikud vaenlased, leiab uusi sõpru erinevates fantastilistes olendites ja kavaldab üle isegi lohe Smaugi.

"Kääbik" on muhe seiklusromaan pisikesest kangelasest, kes oma vaprust samm-sammult tundma õpib ja ebamugavates tingimustes optimismi säilitada suudab. Samuti tutvustab "Kääbik" "Sõrmuste isanda" triloogia maailma ja vihjab seal pesitsevale kurjusele ning toob mängu Sõrmuse, mille olemasolu ja juhuslik taasleidmine "Sõrmuste isanda" triloogiale üleüldse alguse annab.

"Kääbiku" illustratsioonid pärinevad samuti Tolkienilt, kes kirjutas raamatu eelkõige lastele, kuid kahtlemata muuseas Esimese maailmasõja poolt mõjutatud Viie väe lahing sisaldab ka süngemaid stseene kui noorematele ilmakodanikele lugeda võiks anda.

"Kääbik" on noortele ja täiskasvanutele mõnus lugemine ja ilmselt pole Peter Jacksoni "Sõrmuste isanda" filmidele järgnevalt siia maailma jäänud rohkem kui käputäis inimesi, kes Tolkieni lugusid ei tunneks. Filmidest hoolimata soovitaksin alustada just "Kääbikust" - neile, kes pole veel Tolkieniga tutvunud, ja jätkata seejärel huvi säilimise juhul "Sõrmuste isandaga". Kel ikka veel Tolkienist isu täis ei ole, võib järngevalt lugeda legendite kogumit "Silmarillion", kus paljud Keskmaa olendid ja nende elu ning sünd lähemalt selgitatud ja mütoloogia pea täielikult käsitletud.

Huvitav fakt on, et Tolkieni inspiratsioon tuli helgest taevast: ta kirjutas kusagil 1930ndate alguses tühjale lehele sõnad: kord elas ühes koopas kääbik. Sealt lugu arenes ja valmis 1932. aastaks ning avaldati 1937.

Eestikeelne tõlge ilmus esmakordselt 1977 ja minu isiklik arvamus igasuguste nimetõlgete suhtes on absoluutselt positiivne - sama kehtib muide ka "Sõrmuste isanda" kohta - eestikeelsed tõlked on läbimõeldud ja head. (mõeldes siinkohal eriti Guglunkile :-) )

"Kääbiku" kolmes osas filmilinale toomise üritus jookseb hetkel Peter Jacksoni juhtimisel, viimane osa tuleb varsti kinodesse ja kuna ei esimene ega teine osa mulle suurt pinget ei pakkunud (teine veidi rohkem kui esimene), kahtlen, kas kolmandat vaatama lähen. Kogu raamatust oleks saanud ühe ilusa täispika filmi, aga eepiliste kangelaste ja valede haldjate ekraanile toomise nimel kahandati tegelasi, kes väärinuksid rohkem tähelepanu (Beorn!) ja otsustati millestki väga heast midagi kesist teha. Päh.

Kommertstornaado saateks tahtsingi just nüüd meenutada, kui hää raamat ja kui mõnus lugemine on Tolkieni "Kääbik" ja soovitada fännidele filme boikoteerida ja hoopis lugemistoolis uuele ringile minna.

85. Virginia Woolf: To the Lighthouse

Briti kirjanik Virginia Woolfi (1882-1941) romaane loetakse kirjandusklassika hulka ja teda kõrvutatakse suurkujudega nagu Proust või Joyce. Woolfi stiil sarnaneb mõlema mehega, käsitledes oma figuure pigem siseperspektiivist ja hoidudes pikkadest kirjeldustest, keskendudes erinevate figuuride siseelule.

"Proua Dallowayst" (1925) sai paari aasta eest juba räägitud ja kaks aastat hiljem ilmunud "Tuletorni juurde" täiustab Woolfi tehnikat veelgi, leides edukalt kesktee: kirjelduste vähesusest hoolimata ehitab autor adekvaatse ja huvitava narratiivi ning siseelule keskendumisest hoolimata ei upu lugeja ühe figuuri hingeelu siplemistesse ning säilitab poolehoiu tekkimisest hoolimata ülevaate sellest, mis figuuride ümbruses toimub.

"Tuletorni juurde" on romaan ühe pere liikmetest ja pere sõpradest ning nendevahelistest suhetest. Romaan koosneb kolmest osast: esimene ja viimane kirjeldavad süvitsi teatud hetki Ramsayde pere ja perega seotud figuuride elus, keskendudes iga figuuri vaatele antud situatsioonile; teine osa annab kiire seose ja ülevaate aja lendamisest nende kahe hetke vahel, luues refleksiivse momendi kahe pikemalt kirjeldatud hetke vahel.

Esimene osa oleks justkui kõige põhjalikum, keskendudes härra ja proua Ramsay vaadetele oma elust ja neid ümbritsevatest inimestest, nende ambitsioonidest iseenda ja nende laste jaoks. Teises osas kirjeldatakse põgusalt, kuidas pere tabavad saatuslikud traagilised elamused ja kolmandas osas keskendutakse laste ja peretuttavate vaatenurgale, loomaks lugejale uut perspektiivi ja näitamaks kõiki figuure teatud objektiivsusega, olgugi et nende salajasemadki mõtted esimeses osas lagedale laotud.

Nii Proust kui Joyce võtavad oma siseelukirjeldustele keskendumise missiooni väga tõsiselt ja selle tulemusel on nende figuuridega sümpatiseerimine ja none elude jälgimine keerukas, kuna vahepealne narratiiv kohati täiesti kaob ja seetõttu mõtete jälgimine raskeks muutub - seletusteta nõutud empaatia teatud situatsioonides on vundamendita arhitektuur.

Woolf aga on leidnud suurepärase tasakaalu, kirjeldades argisündmusi ja figuuride muresid ja mõtteid, koorides seejärel välja nende emotsioonid ja suhtumise teineteisse ja iseendasse. Romaan põhineb mitmeti Woolfi enese peredünaamikal ja -probleemidel, mistõttu realistlikud kirjeldused nii nais- kui meessoo maailmast on väga hästi õnnestunud. Samuti on autoril õnnestunud tabada toon, mis on küll refleksiivne ja emotsionaalne, kuid mitte liialt tundeküllane või ülevoolav, et pragmaatilisema lugeja maitset liialt suhkruda glaseerida. We perish, each alone.

Woolf on valinud kaks aastate kaugust päeva kestvat hetke ühe pere elust ja kirjeldanud, võrrelnud ja ilmestanud neid hetki niivõrd hästi, et pere traagika tuleb kaunilt esile, samal ajal on narratiivi osakaal viidud miinimumini ja empaatia figuuridega aina süveneb, jälgides neid jälgimas teisi figuure. Realistlikult lühike keskmine osa aja möödumisest meenutab, et aeg ei säästa kedagi samal ajal kui aeg figuuride mõtetes vaat et peatub. Suurepärane kontrast.

Väga hea lugemiskogemus, soovitan Woolfi huvilistel ka lugeda just seda romaani, kuna tegu on paremini kokku pandud teosega kui näiteks "Proua Dalloway".

83. Shakespeare: Kuningas Lear

Briti näitekirjanduse tuntuima nime William Shakespeare'i traagilisem tragöödia "Kuningas Lear" on kirjutet' 1603 ja 1606 vahel ja ilmus rohkem jutustuse vormis 1608 aga esimeses nö. lavaversioonis alles 1623.

"Kuningas Lear" on üldsuse arvates Shakespeare'i kohutavaim jutustus ja musternäidis ühe mehe allakäigust. Näidendi lõpp olla olnud publiku silmis nii kohutav, et 18. ja 19. sajandil kirjutati ja näideldi alternatiivvariante, kus kas kuningas Lear või tema tütar Cordelia ellu jäävad ja kuningriiki edasi valitsevad.

Tegelikkuses aga on "Kuningas Lear" näidend mürgiste ja kalgi südamega inimeste saatustest ja kuninga noorim tütar Cordelia on vist ainus tegelane, kelle jaoks näidendi lõpuni natuke sümpaatiat alles jääb. Naljakal kombel on Cordelia ka üks väikseima repliikide arvuga tegelasi näidendis (mõningad anonüümsed aadlikud ja rüütlid välja arvates).

Kuningas ise on üdini ebasümpaatne kuju, kuna mõõdab oma tütarde armastust sõnadega ja pagendab kuningriigist alamaid, kes vähegi tema arvamusest lugu ei pea ja jätab oma noorima, sõnaahtra tütre ilma kolmandikust kuningriigist. Hiljem selgub kuninga rumalus ja asjaolu, et kumbki tütar temast eriti ei hooli. Hoopiski soovivad mõlemad tütred oma abikaasadest lahti saada ja enesele sama mehe armukeseks krabada - krahv Cloucesteri ebaseadusliku poja. Kuningas kaotab mingil hetkel mõistuse ja saab selle mingil hetkel tagasi, visatakse mingil hetkel koos Prantsusmaaga naitunud Cordeliaga vangi - sest kogu perekondlike intriigide maastik tehakse värvikamaks sõjatormiga Inglismaa ja Prantsusmaa vahel - ja näidendi lõpuks on vaene piinatud kuningas oma mõistuse tagasi saanud vaid selleks, et oma hukatud noorimat tütart kätel kanda ja leinata hetkel, mil liiga hilja oma endiseid valikuid kahetseda.

"Kuningas Lear" kuulub tõesti Shakespare'i verisemate näidendite hulka ja seetõttu on tekkinud probleeme näidendi lavastamisega - kulisside poolest pole küll palju vaja, nagu enamikul Shakesepeare'i näidendite puhul (käisin viimati Frankfurtis Hamletit vaatamas ja kogu lava oli valge kuliss peegeltaustal - põhimõtteliselt sobiks selline kuliss pea iga Shakespeare'i näidendi jaoks), aga on keeruline laval näidata kellegi silmade väljatorkamist, kellegi kaljult langemist ja nii paljusid surmasid ja hukkamisi nagu "Learis" ette tuleb.

Shakespeare'i jaoks on siiski tüüpiline, et näidendi lõpuks 90% tegelastest surevad (vt. Othello link allpool), aga nii mürgist figuuride koguhulka pole ma tõesti üheski teises tema lavateostest kohanud. Igal nendest figuuridest on pidevalt oma isekad intriigid käimas ja need vähesed, keda võiks altruismis süüdistada, jäävad täielikult tagaplaanile ja surevad mingil hetkel nagunii.
Mis näidendi vähem traagiliseks teeb, on asjaolu, et kuningas Lear teenib oma surma täies mõõdus välja ja empaatiat ei tekita ta minus mitte teps..

Näidendid nagu "Hamlet" või "Romeo ja Julia" sisaldavad suuremal määral autori remarke, mis  lugeja perspektiivist elu lihtsamaks teevad ja näidendit jutustusena kogeda lasevad, "Lear" koosneb aga suuremal määral dialoogist ja/või monoloogist, mistõttu näidendit on raske kirjalikul kujul lugeda. Seega, kui fännate Shakespeare'i, vaadake mõni "Leari" mängimise teatriaeg välja ja jätke näidendi kirjalik variant riiulisse. Sellisel juhul saab teile kindlasti osaks võimas lavakogemus. Oma nüüdse lugemiskogemuse põhjal pean aga nentima, et eelistan iga teist Shakespeare'i näidendit.


Antud blogi sisaldab muide juba hulgaliselt Shakespeare'i:
Romeo ja Julia
Othello
Hamlet

78. Laurence Sterne: The Life and Opinions of Tristram Shandy

Briti kirjanik Lawrence Sterne'i suurteos "Härrasmees Tristram Shandy elu ja arvamused" ilmus 1759–1767 köite kaupa. Lõplik romaan koosneb kümnest köitest, millest igal hunnik minipeatükke. Sterne on oma fragmentide konvoluuti korjanud väga palju mõju autoritelt, keda ta austas, nt. Rabelais, Robert Burton, Francis Bacon jne.

Sterne on ekstsentrik ja humorist ja tema "Shandy" on selles suhtes iroonia võrdkujude etalon, kuna romaani sisuks peaks nagu olema Tristram Shandy elu ja arvamused, tegelikeks peategelasteks kujunevad aga Tristrami isa Walter, onu Toby ja mitmed majas pidevalt ringlevad tegelased.

Huumor ja osavad sõnamängud, viited, nutikad kirjeldused ja tähelepanekud on Shandyle kahtlemata omased. Huvitavatest tsitaatidest tähelepanelikul lugejal puudust ei tule ja algteadmised kirjadusloos on romaani täielikuks nautimiseks vajalikud. Minu maitsele on romaan aga oma harituse ja huumori intelligentse rikutuse kombinatsioonist hoolimata (mis ideena väga hästi minu nišši sobiks) liialt ekstsentriline - olen harjunud romaanilt narratiivi ootama ja kuna mõttelendude ja kõrvalepõigete tõttu ei jõua romaan Tristrami sünninigi enne kolmandat köidet, muust toimumisest rääkimata - muutub pikapeale veidi tüütuks igasuguseid jaburusi lugeda ja nende vahele pikitud lugejaga otseseid kõnelevaid vabandusi ja märkusi stiilis - me jõuame nüüd kohe tagasi põhiloo juurde, aga enne lubage mul veel - viiskümmend lehekülge hiljem - niisiis, kuus peatükki tagasi jutustasin teile...

Vene kirjanduskriitik Viktor Šklovskij nentis omal ajal, et see romaan takistab omaenda arengut sel määral, et tal õnnestub vaevu-vaevu alata, see omakorda teeb temast maailmakirjanduse kõige tüüpilisema romaani. Teise väitega nõustumiseks puudub mul absoluutne horisont, kriitika on aga täielikult õige.

On arusaadav, et Sterne on haritud mees ja tema Shandy huvitav tegelane. Walteri ja Toby väitlustest said omal ajal originaalset vaimutoitu nii mõnedki suured nimed. Aga struktuuri puudumise tulemusel on sellel romaanil kahjuks võimatu minu tähelepanu kätkeda ja sellepärast panin ma ta tagasi riiulisse. Analüütilise-hüpleva ja kirjeldava-liikuva osa tasakaal puudub ja seetõttu puudub võimalus romaani rahus lugeda ja nautida. Nukker suitsiid.