Blogi uus aadress

Saturday, May 28, 2011

Yasunari Kawabata: Beauty and Sadness

Kirjanik Yasunari Kawabata on jaapani tuntuimate kirjanike hulka kuuluv, impressionismi ja naturalismi ühendaja, samal ajal maagilise realismi esindaja, kunsti- ja kirjandusloo armastaja ja ühendaja ning jaapani kultuuri läänemaailmale lähendaja.

"Beauty and Sadness" (Utsukushisa to Kanashimi to) on üks autori viimastest jutustustest ja räägib kirjanik Oki ja kunstnik Otoko traagiliselt lõppenud noorpõlvearmastusest. Otoko jäi Okist rasedaks, sünnitas enneaegselt surnud lapse ja veetis mõnda aega hullumajas - samal ajal oli Oki abielus. Mees kirjutas nende traagilisest suhtest raamatu, mis vägagi populaarseks sai. Samal ajal pidi tema abikaasa raamatu trükkimisel abistama ja jäi raamatust suurel määral välja.

Oki kohtub Otokoga aastavahetuse päeval, et koos Kyotos aasta kellahelinat kuulata, Otoko on aga leidnud uue noore naissoost õpilase ja armukese. Kättemaksuhimuline Keiko võrgutab nii Oki kui tema poja ja maksab Otoko lapse surma eest kätte.

Kawabata omadus alustada ja lõpetada ilma sissejuhatuse või epiloogita on omapärane, aga toimib suurepäraselt, jättes lugeja mõtisklema ja küsimusi esitama. Väga otsekoheselt avab ta mineviku Oki ja Otoko vahel, mehe perspektiivist kaaluvast perspektiivist mõeldes.
Kõige huvitavam on aga noor Keiko, kelle mõtteid lugejale kunagi ei avata, me näeme tema hüsteeriat, kadedust, ettearvamatust ja lõplikku traagikat tema tegudes, kuid ei oska tema mõttekäike seletada.

Samuti on Kawabata oma jutustusse lisanud väikseid fakte kunsti- ja kirjandusloost ja legende, mis suurepäraselt konteksiga armuloost kunstniku ja kirjaniku vahel lõimuvad.

Kaunis, lühike, lööv ja hingestatud jutustus.

Wednesday, May 25, 2011

57. Homeros: "Ilias"

Teoreetiliselt elas kusagil Kreeka kandis pime kutt, kelle nimi oli Homeros ja kes pani ~kaheksasada aastat enne Kristuse sündi kirja Iliase.
"Ilias" on läänemaailma vanim teadaolev eepos ja omab seetõttu suurt tähtsust.

Tegelikult käsitletakse eeposes ka täiesti ajatuid teemasid nagu meeste uhkus ja sõjakus ja au ja sellest tulenev vägivald ja häda ja õnnetus.

Samuti on väga põnev kujutada ette elu maailmas, kus jumalad valitsevad igaühe saatust, võivad oma tujusid aga kannapöördega muuta ja deus ex machina võib siseneda igal hetkel, tuues kellegi verise surma.
"Ilias" on sellepärast meestekas, et Homerosele valmistas rõõmu väga detailselt kirjeldada, kes Trooja sõjas millise relvaga kokkupõrkamise järel kui kiiresti surma sai, kust selle relva teravik sisenes, kust väljus ja millises suunas verd pritsis.

Teoreetiliselt on ka ääretult imetlusväärne, et keegi on suutnud kombineerida sellise sisu ja selle ka väga hästi valitud värsivormis kirja panna.

Aga on tagumine aeg, et keegi kirjutaks "Iliasest" normaalkeelse variandi - on inglisekeelseid proosatekste, (aitäh, Samuel Butler!) aga siiski on raske end pingutatud inglise keelest läbi närida.

"Iliase" didaktiline väärtus on näidata, kuidas liigne uhkus viib languseni, kuidas ka üliinimlikud kangelased võivad surra ja kuidas iga valik meie elus võib selle edasist käiku suurel määral mõjutada. Pluss muidugi igavene moraal: naised võivad hukatusse viia. Kuigi "Trooja" Helena rahva tõmbamiseks niivõrd esiplaanile kiskus - isiklik uhkus, kättemaks ja auahnus viisid mehed võitlusse. Seega nendib "Ilias" ka, kui julm ja isekas on tegelikult maailm.

Paigutan Homerose varaseima(te) naturalisti(de) sekka!

Aga see selleks. Olen küll ajaloohuviline, aga läänemaailma vanim kirjandusteos pole pooltki nii huvitav kui ülejäänud maailma vanim kirjandus. Pealegi on Trooja sõja tõelisus spekulatsioon. Seega ajaloohuvi vankuv.

Lugege parem lugusid kreeka-rooma mütoloogiast.

Wednesday, May 18, 2011

Thomas Glavinic: Das bin doch ich

Tänapäeva saksakeelses kirjandusruumis ilmub tuhandeid raamatuid ja olgugi et paljud neist on lugemist väärt, muhelust tekitavad ja sealjuures veel naelapea-pihta ajastukriitikat sisaldavad, ei saavuta paljud neist peale mõnetuhande müüdud eksemplari suuremat kuulsust.

Thomas Glavinic kirjeldab oma uusimas romaanis "See olen ju mina" samanimelise minategelase, neurootilise koomiliselt antikangelasliku kirjaniku elu nii koduseinte kui erinevate baaride ja söögikohtade vahel, närvesöövat võrdlust ülemaailmset kuulsust pälvinud hea sõbra Daniel Kehlmanni varjus ja depressiivset enesekriitilist suhtumist, mis ema pideva pärimisega uue romaani edusammude järele teps ei parane.

Romaani Thomas Glavinic tundub olevat üpris halekoomiline hädapätakas: duši all ei julge ta oma munanditele vaadata, kuna kardab ühe neist paisunud ja end munandivähki haigestunud olevat. Oma naisega suhtleb ta vaid vajalikul tasandil, poja eest suuremalt jaolt hoolt kanda ei oska ja pärast raamatuesitlusi Viini baarides läviva kirjanduskontingendiga jääb meelde pigem purjus lalina kui nutikate märkuste poolest.

Selline irooniline eneseportree võiks tekitada mulje, et tegu on üpris mõttetu mehega, kes suurt ei saavuta. Aga Glavinic on tegelikult edukas kirjanik, tema hedonistlik eluviis muutub paremini mõistetavaks, kui tema enesekriitilisse sisemaailma piiluda.

Lõppkokkuvõttes on suurepärasest koomikast hoolimata tegu halli maailmaga, kus mehe surve end kehtestada ja edu saavutada ta narriks muudab. Lisaks sellele on romaan kirjanike endi jaoks kellele hambaid kiristama, kellele muhelema panev meelelahtus, kuna Glavinic kirjeldab kirjastuste, följetonide ja muude kultuurimeediumide tegelaste stereotüüpe, nimetades nimesid ja kritiseerides maailma enese ümber sama halastamatult kui iseennast. Õiglane sarkasm, kas pole.

Kahjuks leidsin romaani meie raamatukogudest vaid saksa keeles, aga Glavinici edu kasvab ja loodetavasti tõlgitakse teda ka vähemalt inglise keelde.
Igatahes soovitan soojalt kõigile, keda kirjastuste ja kirjanike tüüpmaailm vähegi huvitab.

Wednesday, May 11, 2011

56. Doris Lessing: The Golden Notebook

Briti kirjanik ja Nobeli preemia laureaat Doris Lessingi tuntuimate teoste hulka kuuluv "Kuldne märkmeraamat" ilmus aastal 1962. Romaan käsitleb kirjanik Anna Wulfi elu ja on jagatud jutustusse ja Wulfi päevikutesse.

"Kuldse märkmeraamatu" ilmumisajal sai romaanile osaks pigem negatiivset kui positiivset tähelepanu ja Lessing ise võttis sõna kriitikute vastu - nood olla temast täiesti valesti aru saanud. Tõsi - raamatut tõlgendati kui briti feministlikku piiblit ja nähti selles eelkõige sugudevahelise sõja ja nn. naisküsimuse arutelu. Lessing ise aga tõi esile, et soovib rõhutada päevakajalisi teemasid ja tolleaegset ühiskonna ja sel tulemusel indiviidi killustumist.

Et naisena "Kuldsest märkmeraamatust" kergem vaimustuda on - sest tegu siiski ühe naise siseelu visanditega -, oleks ilmselt vale väita. Tegu on niivõrd mitmekesise mõtisklusega, et üle pika aja suutsin ligi 600 lehekülge läbi lugeda, läbivalt huviga lehte keerates.

Romaan on suures plaanis anakrooniline kirjeldus kirjanik Anna Wulfi elust. Jutustuste osa, pealkirjaks "vabad naised", räägib Anna ja sõbranna Molly suhetest meeste, naiste, laste ja teineteisega ja toob esile probleemis nagu laste ja vanemate ideoloogia põrkumine, truudus ja truudusetus, sõprus, ja tegelikult kogu eksistentsialistlike mõtete spektri, sest olgugi et jutustus võtab enda alla ehk neljandiku romaanist, vankub tegevus elust surmani ja tagasi.

Veel sügavamale läheb romaan aga Anna päevikutes, mida on algselt neli:
  • must märkmik Anna mälestustest Zimbabwes (inspireeritud Lessingu enda mälestustest tolleaegses Rodeeasias, samuti romaani "The Grass is Singing" sisu)
  • punane märmik, mis räägib Anna ajast kommunistliku partei liikmena
  • kollane märkmik, kuhu kirja pandud kirjanik Anna Wulfi lühijutud ja ideed-süzheed-mustandid uue loomingu tarbeks
  • sinine märkmik ehk Anna isiklik päevik
Romaani lõpus alustab Anna uut, kuldset märkmikku, kus ühendab kõik teemad.

Juba killustatud kompositsioon ise annab tunnistust nii killustunud ühiskonnast kui ka selle killustunud liikmetest - Molly poeg liigub oma kasutuna tunnetatud elus kriisist kriisi, Anna ise liigub suhtest suhtesse ja mehe juurest mehe juurde - kuigi kõiki oma suhteid küüniliselt analüüsib ja algusest peale skeptiliselt vaatleb; samuti tunnistab Anna, et ei suuda kogu oma mõttemaailma ühtsesse märkmeraamatusse kätkeda ja vajab kaose vältimiseks võimalust "mängida" erinevaid isikuid.
Maailma kirjeldus läbi Anna silmade, mis enamiku tegelaste motiividesse ja mõttemaailmadesse sissepääsu on leidnud, mõjub nagu kruus jääkülma vett näkku - tema elust jookseb läbi hunnik kurva saatusega inimesi, enamik mingit laadi patoloogilise käitumisega. Tematiseeritakse pigem surma, lootusetust ja üksindust kui õnne või rahulolu. Tegu on väga realistliku, kui mitte küünilise enese- ja ümbruseanalüüsiga neljakümnendates naise poolt.

Psühhoanalüütiline analüüs ja erinevat sorti patoloogiline käitumine annaks juba piisavalt põnevat materjali, et kirjutada romaan suhetest ja elu mõtestamisest või tähendusest, kuid lisaks sellele tematiseeritakse ka apartheidiga kaasnevaid probleeme Aafrikas, nii musta kui valge rassi jaoks. Samuti kirjutab Lessing/Wulf kommunismist nii Inglismaal, Ameerikas kui Venemaal ja omab sealjuures huvitavaid taustateadmisi.

Romaan on väga kompleksne ja tekitab oma mitme-mitmekihilisusega ka segadust, kui Anna Lessingu romaani lõpus teatab, et hakkab nüüd raamatut kirjutama - Anna romaan algab "Kuldse märkmeraamatu" esimese lausega. Lessing tekitab Anna ehk enda Aafrika "päevikuga" kirjandusliku meta- ja Anna romaani esimese lausega metametatasandi.

Pean siiski hoiatama, et tegu on veidi kibestunud tagasivaatega ja romaan on väga analüütiline - kuna huvitun ise psühholoogiast, pakkus tegelaste killustumine ja n.ö. kordumine vägagi huvi (kuigi Anna viimane suhe juba üleliigse kordusena tundus!), kuid tegu ei ole kerge öökapilektüüriga.

Anna astub märkmeraamatute ühendamisega küll sammu võrra edasi, kuid "Kuldne märkmeraamat" ei ole kauni lõpuga armastuslugu ega arenguromaan, vaid kogu tõde, detailselt välja joonistatud, absoluutselt ilustamata.

Kes aga psühhoanalüüsist ja/või 20. sajandi keskpaiga poliitilisest ajaloost läbi ühe targa naise silmade rohkem teada tahab, sellele pakub Lessing ... kui mitte lugemisrõõmu, siis kahtlemata intellektuaalset rahulolu.