Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).
Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).
Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.
Lugu ise on ka sedavõrd komplekssem, et mängulisest fantaasiamaailmast nagu kohtasime "Leedi Oraaklis" on saanud sügavalt häirivate psühholoogiliste mängude maastik. Romaani protagonist Elaine'ist on saanud mainekas kunstnik, kuid kodulinnas Torontos näitusele naasmine toob tagasi nii mõnedki kurjaloomulised mälestused lapsepõlvest, ning erinevates aegades jooksvad jutulõngad kerivad vaikselt lahti Elaine'i ning tema lapsepõlvesõbranna Cordelina düsfunktionaalse sõprussuhte.
"Väikesed tüdrukud on vaid täiskasvanute silmis väikesed ja armsad." on üks võimsamaid tsitaate romaanist, sest Cordelia ja teiste tüdrukute toime pandud psühholoogiline terror, mis Elaine'i käitumist ning mõtteid väga pikka aega mõjutab ning teda end korduvalt vigastama paneb, on realistlik. Õelalt ning detailselt realistlik, kuidas Elaine'i sunnitakse oma käitumist rangelt kontrollima ning üritama olla piisavalt hea, et "sõbrannade" standartidele vastata.
Jõukamate ning vähem jõukate laste vahelised suhted võiksid justkui olla koolis võrdsed, kuid jube on just asjaolu, kuidas nendele teoorias süütutele pisikestele juba kodus õpetatakse, mistõttu nad teistest paremad on ja oma pisinaiselikku võimu näidata ja kasutada tohivad. Elaine pole kasvanud väikeste tüdrukute maailmas, mistõttu teda on võimalik voolida ja painata murdumiseni. Kuni murdumine toimub.
"Kassisilm" on kohutav, tundeline, naiselik, hingestatud, sünge ja ohtlikult ehe lugu sellest, kuidas võimu illusioon on võimeline hävitama indiviidi, kuniks indiviid sellesse võimu usub ja end sellest allutada laseb.
Romaani lõpp on teatud mõttes küll positiivne, kuid vaid üks paljudest tegelastest allutab oma deemonid - võimu omand pole kunagi jääv ega absoluutne. Ka see on üks õppetundidest, mille Elaine kooliajal kirja paneb.
Psühholoogilise romaani fännidele ning õõvastavat laadi, kuid romantilise alatooniga lugude fännidele on Atwoodi "Kassisilm" kindlasti nauditav lugemine. Samuti leiab end siit "Teenijanna loo" lõpetanu, kes otsib midagi uut ja head Atwoodi sulest.
Soovitan kindlasti soojalt!
Lugu ise on ka sedavõrd komplekssem, et mängulisest fantaasiamaailmast nagu kohtasime "Leedi Oraaklis" on saanud sügavalt häirivate psühholoogiliste mängude maastik. Romaani protagonist Elaine'ist on saanud mainekas kunstnik, kuid kodulinnas Torontos näitusele naasmine toob tagasi nii mõnedki kurjaloomulised mälestused lapsepõlvest, ning erinevates aegades jooksvad jutulõngad kerivad vaikselt lahti Elaine'i ning tema lapsepõlvesõbranna Cordelina düsfunktionaalse sõprussuhte.
"Väikesed tüdrukud on vaid täiskasvanute silmis väikesed ja armsad." on üks võimsamaid tsitaate romaanist, sest Cordelia ja teiste tüdrukute toime pandud psühholoogiline terror, mis Elaine'i käitumist ning mõtteid väga pikka aega mõjutab ning teda end korduvalt vigastama paneb, on realistlik. Õelalt ning detailselt realistlik, kuidas Elaine'i sunnitakse oma käitumist rangelt kontrollima ning üritama olla piisavalt hea, et "sõbrannade" standartidele vastata.
Jõukamate ning vähem jõukate laste vahelised suhted võiksid justkui olla koolis võrdsed, kuid jube on just asjaolu, kuidas nendele teoorias süütutele pisikestele juba kodus õpetatakse, mistõttu nad teistest paremad on ja oma pisinaiselikku võimu näidata ja kasutada tohivad. Elaine pole kasvanud väikeste tüdrukute maailmas, mistõttu teda on võimalik voolida ja painata murdumiseni. Kuni murdumine toimub."Kassisilm" on kohutav, tundeline, naiselik, hingestatud, sünge ja ohtlikult ehe lugu sellest, kuidas võimu illusioon on võimeline hävitama indiviidi, kuniks indiviid sellesse võimu usub ja end sellest allutada laseb.
Romaani lõpp on teatud mõttes küll positiivne, kuid vaid üks paljudest tegelastest allutab oma deemonid - võimu omand pole kunagi jääv ega absoluutne. Ka see on üks õppetundidest, mille Elaine kooliajal kirja paneb.
Psühholoogilise romaani fännidele ning õõvastavat laadi, kuid romantilise alatooniga lugude fännidele on Atwoodi "Kassisilm" kindlasti nauditav lugemine. Samuti leiab end siit "Teenijanna loo" lõpetanu, kes otsib midagi uut ja head Atwoodi sulest.
Soovitan kindlasti soojalt!
No comments:
Post a Comment