Rainer Maria Rilke: "Malte Laurids Brigge ülestähendused"

Saksa kirjanik Rainer Maria Rilke (1875-1936) on tuntud eelkõige oma luule poolest, mida on tõlgitud ka eesti keelde. Tema tundelised kirjeldused igapäevaobjektidest, tema muljed linnadest, loomadest, esemetest ning tema eksistentsialistlikud riimid kuuluvad saksa lüürika klassika hulka.

Rilke on aga avaldanud ka täpselt ühe romaani, "Malte Laurids Brigge ülestähendused" (Die Aufzeichnungen des Malte Laurids Brigge, 1908-1910), mis räägib tema esimestest aastatest Pariisis, aastatel 1902 ja 1903.

Nobeli kirjanduspreemia 2006: Orhan Pamuk

Türgi kirjanik, haritlane, stsenarist ning üks Euroopa Kirjanike Parlamendi asutajaid, Orhan Pamuk (sünd. 1952) on üks Türgi tuntumaid kirjanikke ning ainus türgi autor, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Pamuk pärjati nobelistiks aastal 2006.

Lugesin Pamuki romaani "Lumi" (Kar, 2004), mis jutustab probleemidest Türgi ühiskonnas ning poliitilisel maastikul, revolutsioonidest ning sellega kaasnevate religioonist ning traditsioonidest tulenevate konfliktidest. Luuletaja Ka reisib pärast pikaajalist elu Frankfurtis tagasi koju Türgisse, et uurida noorte neiude enesetappude põhjuseid Karsi linnas, ning loodab salamisi kohtuda noorpõlve armastuse Ipekiga, et koos Euroopasse ning unistuste täitumisele avatud tulevikku reisida ja mineviku luhtunud lootuste täitumist uuesti alustada. Kuid ainus, mis Karsis kindel, on et lumi langeb igal hommikul uuesti ning matab poliitiliste pingete ja radikaalsete kuritegude järelkaja värvitusse vaikusesse.

Toomas Mikkor: "Keldritäis sajarublalisi" (2018)

Eesti kirjanik, ajakirjanik ning maailmakodanik Toomas Mikkor on kirjutanud nii reisiraamatuid, memuaare kui poliitilisi esseesid. Enamasti on Mikkori sulest tulnu isikliku kogemuse ja jutustusoskuse segu, nii ka tema uusimas mahukas Tänapäeva kirjastuses ilmunud romaanis "Keldritäis sajarublalisi" (2018).

Romaan on Rahva Raamatu kirjelduse sõnul "muhe, humoorikas ja rämedalt siiras tagasivaade" Eesti ellu nõukaaja hääbumisperioodil, mil rahvuslus lihtkodaniku silmis seisnes riigilt raha ning kaupade röövimises ja võimalikult riigipalgal töötamisest viilimises. 

Nobeli kirjanduspreemia 1981. Elias Canetti: "Pimestus" (Die Blendung, 1935)

Saksa-Austria kirjanik, tõlk, sotsiaalantropoloog ning aforist Elias Canetti (1905-1994) on avaldanud arvukalt formaate: kolm draamat, esikromaani "Pimestus" (Die Blendung, 1935), ohtralt kirjanduslikke fragmente ja lühijutte, päevikusissekandeid ning sotsioloogilise uuringu "Massid ja võim" ("Masse und Macht", 1960). Nii romaan kui uuring on ilmunud ka eesti keeles.

Canetti pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1981, ning kuigi "Pimestus" ilmus saksa keeles 30ndate lõpus, sai Canettist tuntud nimi pigem alles 1960ndatel aastatel.

Canetti filosoofia romaani kirjutamisel oli 20. sajandi uutele vooludele omane põhimõte, et romaan pole enam kirjutatud kirjaniku, vaid figuuri perspektiivist, ning sellest lähtuvalt koosneb "Pimestus"  suuremalt jaolt väga erinevat masti figuuride sisemonoloogidest.

Tegu on jutustusega sinoloogist ning teadlasest Kienist, kes abiellub oma majapidajanna Theresaga, kuna on veendunud, et naine jagab tema sügavat austust raamatute ning vaimsete väärtuste vastu. Theresa aga - romaani esimeses kolmandikus teine näidatud perspektiiv - ajab taga vaid materiaalseid väärtusi nagu kallis mööbel ning uhked söömingud - ja abiellub Kieniga lähtudes lootusest tolle varandus enesele küüne alla ajada. Sellest hargnevad igavesed diskussioonid, konfliktid, heitlused, hävingud ning mõrvad.

Canetti romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga huvitavalt kirjutatud, ning näitab, kuidas kõik inimesed on mingi idee jahis ning selle jahi lõpmatuses, ahnuse põhjatuses oma ideoloogia realiseerimise nimel samaväärselt labased - olgu tegu vaimsete või materiaalsete ideaalidega. Kieni raamatute kogumise hulluse episoodid on võrdsed Theresa magamistoamööbli väljavalimise pedantsuse episoodidega.

Hiljem lisanduvad veel nii mõningad figuurid, kelle fanatism oma isiklike huvide suhtes samaväärselt idiootlik, ning üldinimlikult analüüsides võib öelda, et Canetti romaan on väga aus, selgesõnaline kriitika inimese kui üldiselt väärastunud olendi suhtes.

Canetti kui 20. sajandi uutele vooludele alluja võtab schnitti ka sürrealismist, Kieni vaimsed väärtused ning nende ülistamine viivad lõpupoole hulluseni, materiaalse kapitali jääkideta kulutamiseni ning lõpuks enese hävitamiseni. Õnnelikud lõpud pole Canetti romaanis reegliks, vaid inimlooma üldhulluse kujutamine.

Sisuliselt ning ideeliselt oleks see kõik väga põnev ja loetav ja arutletav, sest figuurid ise ning nende subjektiivsed mõtted on kirjeldatud kuna isiku perspektiivist siis lausa naeruväärselt ennast tõsiselt võtvalt ning "Pimestuse" komöödiline väärtus on selles võtmes kõrge. Igaüks meist ajab tegelikkuses taga midagi üpris absurdset, meie igapäevase kas seltskonna või enese isiku poolt seatud sihid ning väärtushinnangud võivad väga tihti jõuda fanaatilistesse sfääridesse, meie enese märkamata. Canetti figuuride puhul on asi muidugi aetud täiesti ülepingutatud mastaapi, kuid just see annab romaani tugevale groteskile juurde.

Probleemiks saab ning jääb aga romaani üldstiil: Tegevuskirjeldused venivad, laused ning mõtted korduvad, tegelikult juhtub üpris vähe ning kogutekst oleks võinud olla tunduvalt mõjuvõimsam, kui umbes pool leheküljelisest mahust oleks ära jäetud.

Seetõttu ei soovita ma Canetti romaani ka lugeda. 20. sajandi algusest on tänapäeva huviorbiiti jäänud rohkem kui käputäis saksakeelseid kirjanikke - alustades Kafkaga, minnes üle Rilke, Döblini ja Musili, lõpetades Manni ja Hessega - ning igaüht neist nimedest võin soovitada soojalt. Canetti ei kuulu enam suurte hulka, ning vajub ühes ärritavalt paljudega Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest tänapäeva vaatevinklist unustusse.

Arvamusreede, 7/17: Alguslugu ning saja raamatu projekti muljed

Tere, kallid raamatusõbrad!

Tänane arvamusreede on pigem refleksiivne reede: jutustan veidi selle blogi alustamise motivatsioonist ning vaatan tagasi käidud teedele. Selles raamis jutustan ka esimesena käsitletud saja raamatu nimekirja üld- ning detailmuljeid.

Alguslugu: Kuidas sündis Päikesejänku lugemispäevik?

Idee ning idee teostamise vahendid tekkisid, kui kolisin magistriõppesse astudes Eestist Saksamaale: kuna olin uues riigis ja sotsiaalsed sidemed puudusid, oli ka minu motivatsioon nädalavahetusel välja minna või suurt sõprusringkonda tekitama hakata minimaalne.

Seega oli mul olemas aeg.

Teiseks on Saksamaal võimalik tellida mõne euro eest kasutatud raamatuid, eriti klassikud on nii saksa kui inglise keeles väga odavad ning näevad tihti välja nagu uued, kui mõnetine lehtede kolletamine välja arvata. Ning antikvariaadist tellimise võimaluse puudumise korral oli raamatukogu minu ühiselamust kümne minuti tee kaugusel.

Seega olid mul olemas ka vahendid.

Olen teatud vormis teisest klassist peale lugemispäevikut pidanud ning ka erinevas vormis bloginud, kuid need kaks ühendada ning eestikeelsele internetiruumile tõepoolest midagi väärtuslikku juurde anda oli lisamotivatsiooniks. Paljudest käsitletud raamatutest pole praktiliselt üldse eesti keeles kirjutatud ja loodan, et suudan mõned vähemtuntud raamatud eesti publikuga tuttavaks teha.

Vormilised-sisulised arengud

Alustasin vaid lühikese tutvustustekstiga inglisekeelsest vikipeediast ning jätkasin kohe oma arvamusega. Hiljem vormistasin raamatututvustuse ümber eestikeelseks.

Nüüdseks olen otsustanud kirjutada lühidalt autorist - üritan enamasti lisada mõne huvitava faktikillu autori elust või peetud elukutsetest - ning tema loomingu põhijoontest. Jätkan lühikokkuvõttega loetud raamatu sisust, ning tutvustada oma arvamust, üritades raamatut eelnevalt mittelugenule tähtsad sündmused avaldamata jätta, tekitades huvi raamatu lugemise vastu.

Hiljuti lisasin blogisse ka pildid, et vaid teksti koorem kurnavaks ei muutuks.

Sisulisest poolest: Saja raamatu pärlid ning mittepärlid

Niinimetatud kirjandusklassikute nimekirju on mitmeid, erinevast ajaruumist ning erinevast geograafilisest ruumist. Valisin Le Monde'i maailma parima saja raamatu läbi aegade nimekirja, kuna soovisin lugeda mitte ainult 20. sajandi ning mitte ainult Euroopa ja inglisekeelse maailma kirjandust. 

Avastasin nimekirja läbides, et on olemas väga huvitavaid kirjanikke, näiteks Nigeeria Chinua Achebe - kas oleksin ta ka ilma selle nimekirjata avastanud? Võib-olla, võib-olla mitte. Täiesti omanäolised ning kapitaalselt erinevad teosed nagu Juan Rulfo "Pedro Paramo", Kalidasa "Sakuntala" või Lu Xuni "Hullumeelse päevik" (huvi korral leiate need teosed otsingufunktsiooni kasutades kergesti!) tutvustasid mulle erinevaid maid, erinevaid mentaliteete, erinevate sajandite sündmusi ning erinevate inimeste mõttelaade. Aina enam sugenes võrdlusmomenti ida-lääne, vana-uue ning ambivalentsemate telgede ekstreempunktide vahele.

Minu geograafilise ruumi jaoks eksootiline kirjandus hoomab Aasiat, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerikat ning Aafrikat. Olen üpris hästi tuttav Euroopa, Põhja-Ameerika, Vene ning Jaapani autorite loominguga. Kuid maailmakirjandus kui ühik, anima mundi mõistmine ning sama päikesekiire peegelduse leidmine hulgaliste üdini erinevate fragmentide sees on tohutult põnev protsess, mis nüüdseks kirjalikus vormis pea kaheksat aastat mu elust täitnud.

Olen mõelnud varasemate blogipostituste uuendamisele ning parendamisele uuest perspektiivist, ning loen nii mõndagi raamatut uuesti Nobeli kirjanduspreemia laureaatide käsitlemise raames, mõnda ka niisama, sest tegu on lihtsalt kas hea raamatuga või raamatuga, mida tahan paremini mõista. (Kirjutasin hiljuti ka raamatute uuesti lugemisest, vt. rubriiki "arvamusreede".) Kuna keegi mulle selle blogi kirjutamise eest raha ei maksa ning reklaame blogisse ma samuti panna ei taha, soovin protsessi jätta võimalikult orgaaniliseks ja ei hakka vormiliste argumentide ajel midagi uuendama, mis mulle päriselt huvi ei paku. Sellepärast võib juhtuda, et mõnda raamatut on käsitletud kaks korda ja mõne raamatu postitus oma Nobeli järjekorras vaid vanemale blogile viitab.

Lisaks on sündinud Päikesejänku lugemispäeviku Facebooki leht, kus kuu alguses tulevad raamatud välja hõikan, filme kommenteerin ning vahel niisama jututan. Olete ka sinna teretulnud! Viite leiate vasakus servas :-)

Lisasarjad: Ekskurss filmilinale ja arvamusreede

Otsustasin 2015.–16. aastal väga regulaarselt blogiga tegelema hakata, eelnevalt võis juhtuda, et mõni nädal jääb vahele, kuid antud hetkel on plaanitud postitused novembrini välja ning valmis postitused alati paari nädala pikkuselt olemas. Mul ei ole tekkinud ei rohkem aega ega vähem tööd - pigem vastupidi -, kuid kuna kirjutamine pakub mulle puhast naudingut, otsustasin regulaarselt avaldada ka filmi- ning esseeblogi. Arvamusreede kirjutan enamasti valmis vaid paar päeva enne ilmumiskuupäeva, kuid alustan aktuaalsel teemal mõtisklemist umbes nädalase varuga.

Mida toob tulevik?

Tihedamini kui kord nädalas ma ilmselt postitada ei jõua. Ilmselt on meil järgmisel aastal taas plaanis (veel ilusamasse) kodusse kolida, suur soov koera soetada, doktoritöö lõpetades tõeliselt täiskohaga tööle minna jne jne. Soovin kindlasti kõiki olemasolevaid sarju jätkata, kuid tihedamalt postitada kahjuks ei jaksa - kui just helded sponsorid minuga spontaanselt ühendust ei võta. ;- )

Jätkan eelkõige Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega, kuid loen vahepeale ka lihtsalt teele sattunud ning soovitatud raamatuid, üritan uuema eesti kirjandusega kursis püsida. Nobeli laureaatidega sooviksin järgmise aasta lõpuks tänapäeva jõuda, et siis juba paralleelselt uue nimekirjaga jätkata: 80 raamatuga ümber maailma.

Nõnda siis lugu. Kokkuvõtteks ütleksin veel, et olen sellele blogile tohutult tänulik, kuna lugemine on ainus hobi, mis mind alati saatnud, ning siinne lugemispäevik aitab mul teadvustada, võrrelda, meenutada ning vastukaja koguda. Samuti on ikka väike tamp alati taga, uus blogi on muudkui tulekul ja aeg minu järel ei oota. Kuid just selline hoogne samm hoiab vaimu värske.

Päikest, kallid raamatusõbrad! Kohtume kommentaarides! Kui teie ka blogite või teatud põhjustel mõnest blogist eriti rõõmu tunnete, jagage head, olen tänulik teie vastukaja eest. :-)

Ekskurss filmilinale: "Wonder Woman" (2017)

Eelmisel kuul kinolinadele saabunud "Wonder Woman" (2017) on DC universumisse kuuluv. Film on oma olemuselt kaua oodatud, esimest korda hetkeks "Batman vs Superman: Õigluse koidik" (2016) filmis ilmunud, koomiksitest tuntud ja armastatud võimsa amatsooni Diana päritolulugu.

"Wonder Womanit" on eelnevalt kehastanud Lynda Carter: kultusstaatust nautiv teleseriaal jooksis aastatel 1975-1979. Kuid Gal Gadot on tema kingad edukalt täitnud.

Filmi ekspositsioon kajastab Diana lapsepõlve ning tema arengut nooreks kirglikult enda eest seista soovivaks naiseks: Amatsoonide printsess Diana elab oma ema ning teiste amatsoonidega Themyscira saarel ning soovib plikapõlvest peale vaid saada sama kartmatuks ning võitluses tugevaks nagu kindral Antiope (Robin Wright). Antiope treenib veel noort Dianat juba varakult oma õe, kuninganna soovide vastaselt, kuid hiljem juba kuninganna enda soovil kõvemini kui ühtki amatsiooni kunagi treenitud, ning Dianast saab tugev ja kartmatu sõdalane.

Filmi tõeline konflikt algab, kui amatsoonide varjatud saarele eksib põgenev piloot Steve Trevor ning teda jälitavad vaenulikud sõdurid. Toimub filmi esimene eepiline edukas, kuid kaotustega lõppev lahing. 

Trevor võetakse esmalt vangi, ning mees räägib amatsoonidele suurest inimkonda hävitavast sõjast. Diana on lapsepõlves kuuldud legendide põhjal kindel, et tegu on Arese trikkidega ning sõidab ühes Trevoriga Inglismaale, peatamaks sõjajumala kurje plaane.

Komöödilist elementi lisavad siinkohal seigad Diana kohanemisest 20. sajandi halli, keha katva kultuuri, naise keha piiravate käitumis- ja riietuselementidega ja samuti naise passiivse rolliga ühiskonnas.

Naise roll ühiskonnas on siinkohal kohustuslik kava käsitlemiseks juba sest "Wonder Woman" on üle pika aja esimene naissoost superkangelasi käsitlevatest koomiksimaailmade filmidest, ning filmil on samuti väga haruldases korras naisrezhissöör - reaalses maailmas kulmu kergitav asjaolu ning paljudele naistele filmi- ning vaatajamaailmas suur triumf. Põhimõtteliselt on seega ka oodatav, et mitmed naiseliku pahameele elemendid meessoo suunas esiplaanile tuuakse. Näiteks pole Dianat Inglismaal lubatud ministrite sõjanõupidamisele, mis oleks iseeneesest täiesti loogiline - kuid põhjenduseks mitte asjaolu, et ta on väline positsioonita isik, vaid et ta on naine. Tõene, kuid mitte päris vettpidav...

Huvitaval kombel on sõja teisel poolel hävitustööd tegemas naiskurikael Dr. Maru või Dr. Mürk, kes arendab ülimat hävitavat gaasi, mis purustaks gaasimaskid ja tapaks kõik teelesattuva. Steve on oma haardesse saanud Dr. Maru märkmiku, mille abiga kurikaelu peatama minnakse. (reaalne kindral Ludendorff on ajaloo tundja silmis kindlasti absurdne figuurivalik, kuid mitteteadjatele lihtsalt hästi pandud kurja-saksa-kindrali-tüübi nimi...) (Kuid siinkohal on naise võrdse positsiooni või selle puudumise või selle saavutamise aspekt vaid kurjuse ahvatlusele järgnedes miskipärast perspektiivist väljas, tagaplaanil... Jätkem siiski päevapoliitilised küsimused filmist välja.)

Komöödilist-südamlikku elementi lisavad siinkohal Steve'i kohati saamatud, kohati veidi totrad, kuid kohati lihtsalt väljaheidetu staatuses käsilased, kes Dianat mitte naise, vaid inimesena kohtlevad ning lahinguväljal oma julgust ja lojaalsust näitavad. Iga figuur on loodud tuntava originaalsusega, kuigi on klisheelikke elemente, on Steve'i kamraadid põnevad ja värvikad kõrvaltegelased.

Struktuurilisel tasandil on film kenasti jagatud kolme ossa: Esimese osa moodustavad Diana kasvamine ning tema kodune keskkond kaunil paradiisisaarel võimsate, tugevate naiste seas, tema moraalide ning ideaalide areng. 

Teine osa kujutab Diana põrkumist "päris"maailmaga ning tema mustvalge absoluutse hea-halb-maailmapildi purunemist. Kolmas osa märgib Diana täispotentsiaali saavutamist ja tema triumfi halva üle. Diana konflikt laheneb kolmandas osas, ta leiab oma võitluse ja oma tõelise saatuse ning funktsiooni - sest legendid, mida ema talle väiksena jutustas, pole sajaprotsendiliselt tõesed.

Ühest küljest on filmi narratoloogiline pool ümmargune ning rahuldav: kõik sellist tüüpi filmi elemendid on esindatud: sünd, taustalugu, perelugu, eepilised võitlusstseenid, kangelase areng ning eneseusk, armastuslugu, lõbusad seigad, sisemine konflikt ning sellele järgnev kurjuse ahvatlus, vastupanu ning võit.

Teisalt on igasugused filmi loo detailidega seotud aspektid väga, väga õhukesed - loogilised seosed toimuva vahel - kuidas keegi kuhugi jõudis, miks on antud objekt seal, kus ta parasjagu on, kuidas saavutati teatud edu, filmi ajaline-ajalooline taust jnejne - kriitiliselt mõtleva inimese jaoks on filmi süzhees ohtralt auke.

Kuid samal ajal on "Wonder Woman" piisavalt abstraktne ja narratoloogilise ning figuure motiveerivate küsimuste lahendamisel piisavalt absoluutne, et mitte lasta vaatajat häirida mingisuguste detailidega - tähtsad on suured küsimused ning nendega tegeletakse piisavalt.

Näitlejatöö nii Gal Gadot, Chris Pine'i, suurepärase Danny Hustoni ning siin üllatavalt mitmekülgse David Thewlisi poolt on hea, oma figuuri ning figuuri põhilist motivatsiooni (kuigi üldiselt on tegu tüüpidega, heasüdamlik meeskangelane, sünge julm kindral ning kahepalgeline poliitik), kuigi erilist ambivalentsi sisemisel tasandil ei esine.

Paeluvamad on Dr. Marud mängiv Elena Anaya ning admiral Sir Patrick Morgan ehk siis Thewlis. Nende figuure on nauditav vaadata, figuuride reaktsioone huvitav jälgida. Wonder Woman ise ning tema meesabiline jäävad üpris monotoonseks, kuigi neid ümbritsev tegevus on pidevalt põnev ja haarav.

Filmi tempo on hästi valitud, pingeliste (sisemiste ning sõjaväljal toimuvate) lahingute vahele mahub õhtu küünlavalges ning uhke bankett. Samuti on Wonder Womani lahingud ning arengutee visuaalselt väga kaunilt kujutatud. Filmi teemamuusika on meeldejääv ning väga mõjuvõimas. Ühesõnaga oleks justkui iga element läbimõeldud ning rahuldavalt lahendatud.

Filmi lõpp on samaaegselt võimas, rahuldav, veider ning kurb. Teatud realistlikud elemendid kõrvuti väga fantastiliste elementidega jätavad ülima võidu saavutanud Wonder Womani siiski samaaegselt leinama. Kindlasti kannab ta vaataja sümpaatiat ka edasistes filmides.

Isikliku perspektiiviga kokku võttes: olin kinos ning pärast kino sellest filmist täielikus vaimustuses. Filmi oli juba igal pool kiidetud ning üritasin oma ootusi siiski mitte liiga kõrgele kruttida - kuid "Wonder Woman" täitis kõik superkangelasfilmide tüüpi hea filmi kriteeriumid. Põnev, sisukas, visuaalselt kaunis ning võimas, veidi lustakas, veidi müstiline, ilusti lahendatud päritolu- ning arengulugu, taustal tõsisemad teemad nagu hea-kurja-ambivalents ning sõja mõttetus ja naise koht  ja võimalik koht ühiskonnas.

Kuigi sisu ise jäi mõnes kohas väga naiivseks ja narratiiv detaile analüüsides üpris õhukeseks, on "Wonder Woman" omas nishis ära teeninud parima hinde. Soovitan soojalt!