Eesti kirjaniku ning näitekirjaniku Martin Alguse debüütromaan "Midagi tõelist" põhineb tõestisündinud lool ning on seega mitte ainult tema protagonistide püüdluste ja soovide, vaid sisu päritolu kirjeldus: "Midagi tõelist" ongi midagi tõelist. Sellest lähtuvalt on juba muidu väga makaaber ja sünge lugu veel kraadi võrra huvitavam, et vähemalt osake sellest on tõepoolest juhtunud.
Alguse romaan põhineb näidendil ning ilmselt seetõttu on kahe protagonisti elude sõnaline kõrvutamine loetav nagu oskuslikult lavastatud leksikoloogiline tants - kõrvutatakse sündmused kahe mehe eludes, kellest üks oleks justkui hea, teine halb inimene, ning nende kohtumiseni ja kohtumisest alates hargnevad meeste elud sünkroonselt, kuid samuti lahknevalt.
Arhitektuuribüroos töötav 42-aastane Leo on ammu loobunud oma luhtunud abielust ning etendab pereelu vaid laste nimel. Meeleheitlikult otsib ta inteneti teel midagi tõelist, soovides oma kopitanud elust välja murda ja avastada midagi uut ja värsket.
Äsja vangist vabanenud 32-aastane Karl soovib samuti üles ehitada midagi tõelist, olgugi et laenatud perega. Majanduslik tõus, mugav kodu ning noorpere korralik harimine muutuvad esmalt vaimustuseks, kuid kiirelt kurnavaks ambitsiooniks.
Faasid nende esmapilgul vägagi erinevat masti meeste suhetes, enesehinnangus, eesmärkides ning motivatsioonis vahelduvad ning võiksid ehk olla äravahetamiseni sarnased, sest teatud sõltuvus valitseb neid mõlemaid (ning enamikku romaani kõrvaltegelastest) ja oma eesmärkide nimel on vähemalt üks neist valmis mõrvaks.
Või siiski mõlemad?
Kuna "Midagi tõelist" on väga lühike ja pingeline romaan, on siinkohal raske sisust rääkida, seda avaldamata. Öelda on vaid, et kuna tegu on Alguse kuueteistkümnenda näidendiga, on väga selgelt nähtav, et autor oskab lugu jutustada niimoodi, et seda romaani on praktiliselt võimatu käest panna, enne kui lugu läbi ja lõpp selge. Alguse sõnavalikud, lauserütmid ning sündmuste tempo on sätitud täpselt nii, et romaan on algusest lõpuni haarav ja omanäoline nii vormilt kui sisult.
Tema tegelased on tegelikult halli massi sulanduvad lootuse kaotanud ja ühiskonna paariad (Karl kohe, Leo hiljem), kuid samaaegselt äärmiselt huvitavad inimesed, kelleks saada võiks vaat et igaüks meistki. Hulgaliselt väga sügavaloomulisi ning mõtteainet pakkuvaid teemasid nagu internetisõltuvusest tulenev reaalsustaju kaotamine, eesmärkide illusoorne olemus, sõltuvuste ebatervislikud ning tervislikud aspektid ja edu ajalisus tulevad selles napis tekstis välja ja teevad Alguse romaanist ka kirjandusliku väärtteosena midagi tõelist.
Muljetavaldav on ka napi vormi lõplikkus - on näha, et autor valdab oma materjali, mis debüütromaanide puhul tihti luthub.
Alguse õõvastavad tähelepanelikud üldnimlikest ambitsioonidest ja vägagi põnevalt kirjutatud kaherööpaline narratiiv-kiirrong on igal juhul lugemist väärt ning ainus kahetsusväärne seik minu jaoks on, et logistiliselt pole võimalik minna vaatama näidendit Tartu Sadamateatrisse.
Suurepärane lugemiselamus!
No comments:
Post a Comment