Nobeli kirjanduspreemia 2002. Imre Kertesz: „Saatusetus“

Ungari kirjanik, esseist ning tõlkija Imre Kertesz (1929-2016) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2002. Kertesz on eelkõige tuntud oma esikromaani „Saatusetus“ („Sorstalanság“, 1975) poolest, mis on osaliselt autobiograafiline, kuna Kertesz ise veetis aega nii Auschwitzi kui Buchenwaldi ja Zeitzi koonduslaagrites.

Romaani räägib 14-aastase György Kövesi läbielamistest Auschwitzi, Buchenwaldi ning Zeitzi koonduslaagrites. Raamiks on poisi pereelu argipäev ning koonduslaagri tagajärjed tema välisele ja sisemisele olemusele: György isa viiakse samuti koonduslaagrisse ning romaani alguseks on pikk ja tundeline hüvastijätt isaga - poiss aga pannakse keset tööpäeva tehases äkitselt bussi ja läinud ta ongi.

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus IV. Tants pimeduses"

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud neljandas osas „Minu võitlus IV. Tants pimeduses" on 18-aastane Karl Ove just lõpetanud gümnaasiumi ning asub aastaks asendusõpetajana tööle Põhja-Norrasse. Tuleb rinda pista nii kooliklasside, klassijuhataja kohustuste, direktori, kohalike kalurite ja rullnokkade ning muidugi noorte tüdrukutega. Samaaegselt üritab Karl Ove kirjutada oma esimest novellikogumikku ja saada elukutseliseks kirjanikuks.

Raul Oreškin: "Kui ma vananen..."

Eesti kirjanik Raul Oreškin on töötanud nii Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas kui loomekeskuses. 2015. asus Oreškin tööle Tartu Uue Teatri direktorina. Kuid Oreškin on vaikselt kirjutanud ka lühijutte, mis kogunesid blogivormis aastatel 2014-2016. Hooandja.ee projektitoetustega oli võimalik pisike kogumik 40 jutuga välja anda eelmisel aastal. (link projektilehele)

Oreškini jutukogumik on esimesel pilgul ideaalne kingiraamat: A6 formaadis, elegantse musta kaane ning kaunite, sürrealistlike-futuristlike fotodega, mustad vahelehed jagamas jutustusi. Jutustused ise on ülilühikesed, hoomavad käputäie lehekülgi ja räägivad igaüks ühest võimalikust stsenaariumist, kuidas ning kus Oreškin võiks vananeda. Sellest lähtuvalt algavad kõik jutud valemiga: "Kui ma vananen..."

Oreškin on ise öelnud, et teda huvitab pigem tulevik kui minevik, ning seda on ulmeliste-fantastiliste sugemetega jutustustest ka kiirelt märgata. Tema maailm on tulevikumaailm, kus on võimalik teleportatsiooni kaudu liikuda, Euroopa kui poliitiline või geograafiline ühik kuulub kaugemasse minevikku, materiaalsed kehad on teisejärgulised, ning elu võõrastel planeetidel on tõenäolisem kui planeedil Maa.

Keha murdmisest ja vaimu murdmatusest. Gao Xingjian: "Ühe mehe piibel". Nobeli kirjanduspreemia 2000.

Hiina kirjanik, näitekirjanik, kunstnik ning tõlk Gao Xingjian (sünd. 1940) on tuntud nii oma biograafiliste romaanide, absurdi kilda kuuluvate näidendite kui siluette käsitleva kunsti poolest. Xingjian veetis enamiku oma eluajast Hiinas, kuid emigreerus 1970ndatel Euroopasse, ning üks tema hilisematest näidenditest põhjustas kõigi tema näidendite Hiinas mängimise keelu. Xingjian pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2000.

Lugesin romaani "Ühe mehe piibel", mille tõlge võiks aga ka olla "Ühe mehe päevik" või "Ühe mehe raamat". Romaani minategelane on Gao alter ego, ning kohtades ja aegades hüpeldes jutustatakse tema noorusest, tema muljetest Pekingis, Hong Kongis ning Anhui provintsis.

Nobeli kirjanduspreemia 1998. Jose Saramago: "Ricardo Reisi surma aasta"

Portugali kirjanik, 1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) on rahvusvahelisel maastikul siiani tunnustatud nimi. Tema Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ning sellest on juttu tulnud ka minu blogis (link). Seekord lugesin aga Saramago samui tuntud romaani, "Ricardo Reisi surma aasta" (1995).

Saramago mängib reaalsuse ja fantaasia ning müstiliste ja ajalooliste elementidega, tema loomingut võiks samuti nimetada maagilise realismi teoste hulka kuuluvaks. Ricardo Reis oli reaalselt portugali kirjanik Fernando Pessoa heteronüüm ehk üks neljast pseudonüümist, mida kirjanik oma loomingu avaldamiseks kasutas. Ricardo Reis on seega põhimõtteliselt Fernando Pessoa.

Räägime veelkord muinasjuttudest: Röövlitütar Ronja ajatu väärtus

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) ja tema läbi aastate armastatud ning ülemaailmselt loetud muinasjutud on olnud nii kiitjate kui kriitikute suus oma ilmumise hetkest alates. Kuna kuulun Lindgreni poolehoidjate ja toetajate meeskonda ning lugesin hiljuti uuesti ka "Röövlitütar Ronjat", siis mõtisklen veidi täiskasvanu perspektiivist selle armsa metslase elu ja filosoofia üle.

Ronja sünnib põhimõtteliselt moraalses nihkes pesitsevasse keskkonda - tema vanemad on röövlijõugu pealik ning tolle naine. Võrdluseks Pipi või hoopis Aino Perviku Arabella, Mereröövli tütar - alustuseks pole tähtis, millised on kellegi vanemad. Fookus on siiski peategelasel, kes vaid õpib lapsena elama ning ellu jääma. Ronja õppetunnid on esmalt väga lihtsad: Mattise metsas ei tohi hirmu tunda, Põrguauku ei tohi kukkuda, Marduste küüsi ei tohi jääda.

Arvamusreede, 1/17: Refleksiivselt raamatublogimisest

Tere hommikust, kallid raamatusõbrad!

Alustan sel aastal uue igakuise sarjaga "Arvamusreede". Juttu tuleb ikka kirjanduse ja blogimise teemadel ning rõõmustan teie kommentaaride ning arvamuste üle käsitletavatel teemadel.

Täna jagan oma kogemusi ning tähelepanekuid raamatublogimise tegevusest - miks, millest, kuidas ja kellele õigupoolest  raamatublogi kirjutada?

Miks raamatublogida?
Teemablogi luuakse enamasti, et aktiivse hobiga veelgi aktiivsemalt tegeleda ning selle tulemusi ka teistega jagada. Samuti on huvitav avastada, kes arvamust jagab või ei jaga. Raamatusõbrad loovad raamatublogisid, fotosõbrad fotoblogisid, reisisõbrad reisiblogisid.
Alustamine on võib-olla raske - kuidas kirjutada loetud raamatust? Millest ja kellele kirjutada? Kohe seletan allpool. Esimene samm on julgust koguda ning hea blogi nimi välja mõelda. Ja siis muudkui pihta hakata ;-)

Mina loen palju ja hea meelega ning jagan hea meelega muljeid ja vahetan raamatuid. Otsustasin 2009. aastal, kui Saksamaale kolisin ja kirjandusteaduse magistriõppesse astusin, lugemisprojekti alustada, sest siin on võimalik väga odavalt kasutatud raamatuid tellida ning neid ka raamatukogust laenutada. Siiani on ilmunud pea kolmsada postitust, neist 37 käsitlevad mulle muljet avaldanud filme. 2015 ja 2016 olid mu produktiivsemad aastad, sest töötasin aktiivselt blogi kallal ning postitasin regulaarselt, ühtegi nädalat vahele jätmata. 2015. aasta maikuus hakkasin blogipostitustele pilte lisama - usun, et see muudab lugemise mõnusamaks ning postituse "ilusamaks".

Tublid seitse aastat hiljem olen ma blogiga üpris rahul ja usun, et jätkan seda ka järgmised seitse aastat :-)


Millest kirjutada?
Eks ikka loetud raamatutest, tihti kajastatakse koolis läbivõetut, mõnikord seatakse teatud eesmärgid - Facebookis on ka näiteks olemas lugemise väljakutse grupp erinevate teemadega, mis aasta jooksul läbi võetakse, ning näiteks kirjastus "Varrak" peab igakuiset ühislugemise üritust, samuti Facebookis.

Minu eesmärk selle blogi lehtedel oli algselt läbi lugeda Le Monde'i maailmakirjanduse saja parima raamatu nimekiri ning kui olin sellega mäele saanud, alustasin Nobeli kirjanduspreemia laureaatide lugemist. Hetkel olen lugemisega jõudnud aastani 1947 - järk-järgult ilmub loetu blogis.

Kellele kirjutada?
Üldisemalt igaühele, kes raamatute vastu huvi tunneb, kuid olen ka näiteks tähele pannud, et teatud aegadel otsitakse koolikirjanduse kohta infot internetist ning on selle kaudu jõutud minu blogi lehtedele. Lihtsaim on alustada kirjutamist emotsionaalses võtmes ning üritada seejärel samm-sammult pragmaatilist-informatiivset sisu lisada.

Mingis kontekstis kirjutatakse tegelikult alati vaid iseendale - mina kirjutan neist aspektidest, mis mulle lugejana huvi pakuksid ning üritan loetud materjalile läheneda samaaegselt pragmaatilise ning emotsionaalse pilguga. Olen tudeng, teadlne, kuid ka lihtsalt raamatuhuviline ja üritan kõik nendesse rollidesse kuuluva lugeja huvid igasse postitusse paigutada.

Blogimisel lugejaskonnale on tähtis regulaarne kirjutamine. Huvi käsitletud raamatute vastu on keerulisem analüüsida: teatud klassikutest lugeda on alati põnev, uutest romaanidest on konteksti vähesuse tõttu mõnikord, kuid mitte alati keerulisem objektiivselt rääkida. Üritan oma blogis säilitada tasakaalu uuema ja vanema vahel, kuid käsitlen hetkel vaid kirjandust 20. ning 21. sajandist - ühest küljest Nobeli nimekirja mõjutuste tõttu; teisest küljest, sest vanemad klassikud said saja raamatu nimekirja kaudu juba käsitletud.

Isiklikud mõjutused
Minu jaoks isiklikult on mõnikord emotsionaalsetel põhjustel keeruline ühest blogi struktuuri järgida - mõni raamat on vaid Nobeli pälvimise tõttu nimekirjas ning väärib teatud kultuuriloolistel põhjustel mainimist; mõnel autoril on olnud huvitav elu, mille detailid tihti ära märgin; mõni romaan või figuur avaldab väga muljet ning satub sellega konkreetse blogi keskmesse.

Kirjutan küll alati lühidalt autorist, tema tuntumatest raamatutest ning seejärel teose taustast, ilmumisloost ning seejärel põhiteemadest ja sisust, kuid täiuslikku tasakaalu nende aspektide vahele ilmselt ei ole ega tule, sest raamatud on niivõrd erinevad. Kirjandusteadlasena üritan küll laskuda teatud voolude ning sündmuste ja autorite omavahelise mõjutamise konteksti, kuid kui raamat ise pole huvitav, ei anna huvitava konteksti kirjeldamine blogile eriti juurde.


Hea raamatublogi võiks minu subjektiivsest seisukohast sisaldada lühikest infot autori kohta - eluaeg, päritolu, tuntumad teosed; seejärel võiks olla lühitutvustus loetud teose kohta ning siis mõtted sisu kohta.

On piisavalt emotsionaalse lugejaaspektiga piiratud blogisid, mis annavad vaid romaani, autori, lehekülgede arvu, ning seejärel oma arvamuse romaani kohta - kuid isiklikult leian, et on tähtis tuua lugejateni kõigepealt kontekst ja faktid ning keskenduda siis sisule. Kui teose sisu on kesine ning ei paku huvi, tutvustan vähemalt kaalukat autorit ning põhjendan tema "väärtust" ning kui sisu on paeluv ja huvitav, tunnen nagunii autori ning tema tausta vastu huvi.


Oluline on üritada läheneda raamatule objektiivsest seisukohast: autori vanus, päritolu, poliitiline kuuluvus, sotsiaalne kuuluvus ning kuuluvus kirjanduslikesse ringkondadesse võib loomingut paljus mõjutada; samuti võib autori varajane looming räigelt erineda hilisest. Ühe halva kogemuse tõttu pole tarvis autorist täielikult loobuda - kuid üks ülihea romaan ei tähenda automaatselt, et teised on samuti suurepärased.


Kuidas teile tundub, kas lugemispäeviku pidamine soodustab lugemisharjumuse säilimist ja püsivust? Kas raamatublogi vorm ja sisu on sama tähtsad, kui autentse lugemiselamuse emotsionaalne kirjeldamine?

Jään huviga teie mõtteid ootama.

Järgmine arvamusreede saabub nelja nädala pärast, 24. veebruaril.

Kaunist nädalalõppu!

85. Virginia Woolf: To the Lighthouse

Briti kirjanik Virginia Woolfi (1882-1941) romaane loetakse kirjandusklassika hulka ja teda kõrvutatakse suurkujudega nagu Proust või Joyce. Woolfi stiil sarnaneb mõlema mehega, käsitledes oma figuure pigem siseperspektiivist ja hoidudes pikkadest kirjeldustest, keskendudes erinevate figuuride siseelule.

"Proua Dallowayst" (1925) sai paari aasta eest juba räägitud ja kaks aastat hiljem ilmunud "Tuletorni juurde" täiustab Woolfi tehnikat veelgi, leides edukalt kesktee: kirjelduste vähesusest hoolimata ehitab autor adekvaatse ja huvitava narratiivi ning siseelule keskendumisest hoolimata ei upu lugeja ühe figuuri hingeelu siplemistesse ning säilitab poolehoiu tekkimisest hoolimata ülevaate sellest, mis figuuride ümbruses toimub.

"Tuletorni juurde" on romaan ühe pere liikmetest ja pere sõpradest ning nendevahelistest suhetest. Romaan koosneb kolmest osast: esimene ja viimane kirjeldavad süvitsi teatud hetki Ramsayde pere ja perega seotud figuuride elus, keskendudes iga figuuri vaatele antud situatsioonile; teine osa annab kiire seose ja ülevaate aja lendamisest nende kahe hetke vahel, luues refleksiivse momendi kahe pikemalt kirjeldatud hetke vahel.

Esimene osa oleks justkui kõige põhjalikum, keskendudes härra ja proua Ramsay vaadetele oma elust ja neid ümbritsevatest inimestest, nende ambitsioonidest iseenda ja nende laste jaoks. Teises osas kirjeldatakse põgusalt, kuidas pere tabavad saatuslikud traagilised elamused ja kolmandas osas keskendutakse laste ja peretuttavate vaatenurgale, loomaks lugejale uut perspektiivi ja näitamaks kõiki figuure teatud objektiivsusega, olgugi et nende salajasemadki mõtted esimeses osas lagedale laotud.

Nii Proust kui Joyce võtavad oma siseelukirjeldustele keskendumise missiooni väga tõsiselt ja selle tulemusel on nende figuuridega sümpatiseerimine ja none elude jälgimine keerukas, kuna vahepealne narratiiv kohati täiesti kaob ja seetõttu mõtete jälgimine raskeks muutub - seletusteta nõutud empaatia teatud situatsioonides on vundamendita arhitektuur.

Woolf aga on leidnud suurepärase tasakaalu, kirjeldades argisündmusi ja figuuride muresid ja mõtteid, koorides seejärel välja nende emotsioonid ja suhtumise teineteisse ja iseendasse. Romaan põhineb mitmeti Woolfi enese peredünaamikal ja -probleemidel, mistõttu realistlikud kirjeldused nii nais- kui meessoo maailmast on väga hästi õnnestunud. Samuti on autoril õnnestunud tabada toon, mis on küll refleksiivne ja emotsionaalne, kuid mitte liialt tundeküllane või ülevoolav, et pragmaatilisema lugeja maitset liialt suhkruda glaseerida. We perish, each alone.

Woolf on valinud kaks aastate kaugust päeva kestvat hetke ühe pere elust ja kirjeldanud, võrrelnud ja ilmestanud neid hetki niivõrd hästi, et pere traagika tuleb kaunilt esile, samal ajal on narratiivi osakaal viidud miinimumini ja empaatia figuuridega aina süveneb, jälgides neid jälgimas teisi figuure. Realistlikult lühike keskmine osa aja möödumisest meenutab, et aeg ei säästa kedagi samal ajal kui aeg figuuride mõtetes vaat et peatub. Suurepärane kontrast.

Väga hea lugemiskogemus, soovitan Woolfi huvilistel ka lugeda just seda romaani, kuna tegu on paremini kokku pandud teosega kui näiteks "Proua Dalloway".