Alice Walker: "Lilla värv"

USA kirjanik, luuletaja ning aktivist Alice Walker (sünd. 1944) on eelkõige tuntud oma romaani "Lilla värv" (The Color Purple, 1982) poolest, mille eest pälvis 1983. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia.

Romaan läheb ajaliselt vahemikku 1900-1930 ning käsitleb mustanahaliste naiste ebainimlikke elutingimusi Lõunaosariikides Georgia lähistel maises miljöös.

Protagonistideks on õed Nettie ja Celia, kellest üks kogeb pidevat allasurumist, kehalist, vaimset ning seksuaalset vägivalda nii oma isa kui pealesunnitud abikaasa poolt. Nettiel õnnestub Celia abiga küll kodustest tingimustest pääseda, hoolivas peres oma haridusteed jätkata ning misjonärina Aafrikasse reisida, kuid sealgi on elutingimused kohati väga kriitilised.

Walkeri romaan tõi talle esimese naisautorina Pulitzeri kirjanduspreemia aastal 1983, ning ohtralt kiitust nii kriitikute kui lugejate poolt, oli aga ka vastuolulisi reaktsioone, kuna vägivaldsed kirjeldused olla liialt detailsed, ning kuna romaan sisaldab homoseksuaalset romanssi. Romaani on üritatud keelata ning tsenseerida, kuid "Lilla värv" on säilitanud oma populaarsuse lugejate hulgas ning selle aineil ilmus film aastal 1985, peaosades Whoopi Goldberg ja Daniel Glover. Režissööriks ei keegi muu kui Steven Spielberg.

Ottessa Moshfegh: My Year of Rest and Relaxation (2018)

USA autor Ottessa Moshfegh (sünd. 1981) on avaldanud kaks lühijuttude kogumikku ning kaks romaani, millest viimaseid olen lugenud, ning mõlemad on olnud ülipõnevad ja täiesti omanäolised teosed.

"Eileen" ilmus aastal 2015 ja on ääretult põnev romaan, mis tegeleb nii naiselikkuse kui sotsiaalse mõiste, naine olemise kui sotsiaalse rolli ning naise keha kui tarbeesemega - kuid on lõpuks psühholoogiliselt niivõrd huvitav just sel hetkel, kui muutub hoopis teistsuguseks romaaniks, kui lugeja oleks oodanud. Selleteemalise blogi leiate siit (link)

Sedakorda lugesin Moshfeghi uusimat romaani "My Year of Rest and Relaxation" (2018), mille pealkiri tõlkes oleks umbes  "Minu puhkuse ja lõõgastumise aasta". Romaani peategelane, taas noor naine, kuid seekord ilus, jõukast perest ning kultuurilise taustaga, New Yorgi paremas linnaosas elutsev ning mainekas kunstigaleriis töötav neiu - kelle nime kunagi ei mainita.

Raul Oreškin: "Kui ma vananen..."

Eesti kirjanik Raul Oreškin on töötanud nii Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas kui loomekeskuses. 2015. asus Oreškin tööle Tartu Uue Teatri direktorina. Kuid Oreškin on vaikselt kirjutanud ka lühijutte, mis kogunesid blogivormis aastatel 2014-2016. Hooandja.ee projektitoetustega oli võimalik pisike kogumik 40 jutuga välja anda eelmisel aastal. (link projektilehele)

Oreškini jutukogumik on esimesel pilgul ideaalne kingiraamat: A6 formaadis, elegantse musta kaane ning kaunite, sürrealistlike-futuristlike fotodega, mustad vahelehed jagamas jutustusi. Jutustused ise on ülilühikesed, hoomavad käputäie lehekülgi ja räägivad igaüks ühest võimalikust stsenaariumist, kuidas ning kus Oreškin võiks vananeda. Sellest lähtuvalt algavad kõik jutud valemiga: "Kui ma vananen..."

Oreškin on ise öelnud, et teda huvitab pigem tulevik kui minevik, ning seda on ulmeliste-fantastiliste sugemetega jutustustest ka kiirelt märgata. Tema maailm on tulevikumaailm, kus on võimalik teleportatsiooni kaudu liikuda, Euroopa kui poliitiline või geograafiline ühik kuulub kaugemasse minevikku, materiaalsed kehad on teisejärgulised, ning elu võõrastel planeetidel on tõenäolisem kui planeedil Maa.

Hanif Kureishi: "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Eelmisel aastal ilmud lühiromaani "Eimiski" muljeid on võimalik lugeda siit (link). 

Seekord lugesin Kureishi esikromaani "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka neljaosaline BBC minisari ning tolle heliriba kujudanud ei keegi muu kui David Bowie. Samanimeline album Bowielt on seega samuti ilmunud Kureishi loodu raames.

"Äärelinna Buddha" jutustab eelkõige Karimi noorusest ning elust Londoni äärelinnas ja tema arengust täiskasvanud meheks, tema näitlejakarjääri õitselepuhkemisest ning teoreetilisest armastuse leidmisest. Romaani tegelik temaatika on aga eneseleidmine nii mehena, rahvusliku vähemuse esindajana, ida kultuurilise pagasi kandjana lääne ühiskonnas ning ebakonventsionaalse seksuaalsuse kandjana konservatiivses perekonnas.

Pinget pakub nii Karimi seksuaalsuse ja enese isiklike ja kultuuriliste vabaduste avastamine: esimesed kogemused meeste ja naistega, oma hindu identiteedi väljaelamise julgus, enese hävitamine alkoholi ja narkootikumide ning mässuliste noorte seltsis ja sarnased episoodid läbivad romaani. Karimi kohati lakooniline, kohati empaatiast nõrguv maailmavaade on huvitav ning ehe, tegu on väga nutikalt kirjutatud figuuriga.

Enamgi veel - Karimist edasi vaadates ilmnevad ääretult mitmekihilised kõrvalfiguurid. Tähelepanu keskmes on Karimi kasuema Eva, vabameelne sisearhitekt, kelle väline vabadus varjab konventsionaalseid hirme ning kelle kehalise liberaalsuse suitsukatte all on emotsionaalne abitus; Karimi kasuvend ning Eva poeg Charlie, mässuline musikaalselt andekas noormees, kelle tegelik ainus vajadus kuuluda, imetletud olla, ning siis end nurka mässida....

Samuti on mainimist väärt Karimi lapsepõlvesõbranna Jamila, kelle isa sunnib abielluma vähem kui keskpärase Changeziga, ning nende kaunis-traagiline mõistuseabielu, millest saab kolmiksuhe, neliksuhe, viisiksuhe ning mingis raamis ka õnnelik pere. 

Kureishi London on tõeliselt värviline mitte ainult nahavärvide, vaid ka poliitiliste arvamuste, päritolude, rahakottide paksuse, tagasihoidlikkuse, hääletooni kaalu ning sisu ja üldiste pisiasjade poolest. Karim on huvitav ja vastanditerohke noormees, kelle huvi teda ümbritseva elu vastu on vahel kesine, vahel olematu ning vahel määratu. Teda ümbritsev värvikirev maailm on aga tunduvalt huvitavam ning Karim kui vaatlejafiguur on paigutatud oma ossa tõeliselt nutikalt.

"Äärelinna Buddha" pealkirjas mainitud figuur on Karimi laisk hindust isa, kes romaani alguses veel armukese staatuses Eva abiga oma laisast abielust väljub ning mõnda aega lähemas naabruskonnas valgustatud filosoofi imetluspärga kandes Eva korteris loenguid peab, et valgeid inimesi nende hinge olemasolust ning materiaalse vara tähtsusetusest teavitada. Kuid see sära lahtub peagi, sest ka äärelinna Buddha on sama mööduv nähtus nagu Karimi homoseksuaalne faas.

Kureishi romaan on üks muhedamaid, kirevamaid ning vabamaid romaane, mida viimasel ajal lugenud olen. Soovitan väga soojalt!

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus III. Poisipõlvesaar” (2009)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise autobiograafilise romaani "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii - eriti - Norra kui - hiljem - Euroopa ning - viimaks - maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii endast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

"Minu võitluse" esimesest osast "Isa surm" oli juttu üle-eelmisel aastal (link) ning teisest osast "Armunud mees" blogisin eelmisel aastal (link). Selle aasta alguses ilmus epopöa kolmas osa "Poisipõlvesaar" (Min Kamp. Tredje bok, 2009), mis räägib Karl Ove lapsepõlvest, tema peredünaamikast, koduse eluga seotud hirmudest ja konfliktidest ning tärkavast noormeheeast.

Esiplaanil on Karl-Ove alatine hirm vägivaldse ja ettearvamatu isa ees, kel kombeks headel päevadel poeg oma hobidesse kaasata, ning halbadel päevadel väiksemalgi põhjusel poega kõrvast sikutada, niiet tuli silmist väljas. Pidev hirm isa ees ning sellega seotud kodune äng läbib Karl Ove lapsepõlve.

Isa kõrval seisab tundeline, armastav, healoomuline, hoolitseja ema, kelle asendamatut rolli Karl Ove tunneb ja tunnustab:

Kõike seda, mida emad oma poegadele teevad, tegi tema meile. [...] Ta oli kogu aeg kohal, ma tean seda, aga ei mäleta sellest mitte midagi.

Mul ei ole mingit mälestust sellest, kuidas ta mulle ette luges, ma ei mäleta, et ta oleks mulle ühtki plaastrit põlvele pannud või olnud ühelgi koolilõpuaktusel.

Millest see küll tuleb?

Ta päästis mu, sest kui teda ei oleks olnud ja ma oleksin üles kasvanud ainult papsiga, siis oleksin ma end varem või hiljem nii või teisiti ära tapnud. Aga ta oli kohal ja hoidis papsi tumedust tasakaalus: ma elan, ja ehkki ma ei tee seda rõõmuga, ei ole selles süüdi mu lapsepõlve tasakaal. Ma elan, mul on endal lapsed, ja nendega olen ma tegelikult püüdnud saavutada vaid üht: et nad oma isa ei kardaks.

Samal ajal tuleb teemaks Karl Ove empaatiline ning intellektuaalne areng: ta on küll hinnete mõttes tark poiss, kuid solvab empaatia puudumise või alaarengu või pigem üleolevuse ülearengu tõttu tihti oma sõpru ja klassikaaslasi ning kaotab üha enam sõpru. Olgugi et tark poiss, puudub Karl Ovel intellektuaalselt võib-olla klassi keskmises osas paikneva poisi emotsionaalne ning empaatiline võime sulanduda, mis tekitab arvukaid konflikte.

Lisaks sellele jõuab Karl Ove teismeliseikka ning veidrad seletamatult algavad ja lõppevad suhted tüdrukutega pakuvad noorele poisile üha enam pinget.

"Poisipõlvesaar" on piirideta jutustus noorte poiste kohati jälgist, kohati hirmu ning ebakindlusega täidetud filtreerimata huvide ja mõtete maailmast. Knausgard räägib taas ausalt ning kateteta oma veidratest kommetest ning ei tsenseeri ei oma suguelundeid ega illegaalse käitumise piirimaile jäävaid suhtluslaade.

Taas on tegu uutmoodi romaaniga, mis küll põimub selgelt "Minu võitluse" sisulisse ning elemendilisse kooslusesse ja avab järjekordse aknakese Knausgardi-nimelises advendikalendris. Ning taaskord on tegu omalaadi isa hirmufiguuri käsitluse ja lapse silmadega täiskasvanu maailma vaatamise laadi anatoomiaga.

Knausgard kujutab oma isa kui türannina tema valikute ja vabaduse kohal kõrguvat pidevat ohtu. Samal ajal ei karda autor näidata, kui hädine ja arg on väike laps sellise türanni kõrval elades, kui õpib hirmust motiveerituna varastama ja valetama. Teisalt pälvib tema väikeste pattude abiga võidetud vabadus kodust väljas ka empaatiat, kuna poisi elu pole tõega kerge.

Knausgardi figuurid on komplekssed, nad on ehtsad, sest nad on ehtsad. Kuid ometi ei kuku autor omaenese maailma empaatia või sentimentaalsuse lõksudesse ja kätkeb oma materjali kujul, mis lugejale hariv, põnev ning ainulaadne.

Soovitan soojalt nii iseseisva raamatuna kui kolmese komplektina. "Minu võitlus" on inimliku kirjanduse ning julge eneselahkamise musternäide.

Nobeli kirjanduspreemia 1973. Patrick White: "Voss"

Austraalia kirjanik Patrick Victor Martindale White (1912-1990) kuulub olulisemate austraalia autorite ning samuti tähtsamate 20. sajandi inglisekeelse kirjanduse esindajate hulka. White on üllitanud lühijutte, romaane ning näidendeid.

1973. aastal pälvis White Nobeli kirjanduspreemia oma jutustamisoskuse ning psühholoogilise nutikuse eest, samuti Austraalia maailmale tutvustamise eest. White oli esimene austraallane, keda preemiaga pärjati.

White'i viies romaan "Voss" (1957, eesti keeles 1997) põhineb preisi maadeavastaja Ludwig Leichhardti retkedel Austraalias 1840ndatel aastatel. Samuti on eesti keeles ilmunud romaanid "Inimeste puu" (Tree of Man, 1955) ning "Twyburni lugu" (The Twyborn Affair, 1979).

White kirjutab tundeliselt ja refleksiivselt ning võtab aega oma figuuride ideede, põhimõtete ning arengu kirjeldamiseks. Nii Voss kui Laura, kelle arengut ning elusid teineteise kõrval kirjeldatakse, on huvitavad figuurid.

As for Voss, he had gone on to grapple with the future, in which undertaking he did not expect much of love, for all that is soft and yielding is easily hurt. He suspected it, but the mineral forms were an everlasting source of wonder; feldspar, for instance, was admirable, and his own name a crystal in his mouth. If he were to leave that name on the land, irrevocably, his material body swallowed by what it had named, it would be rather on some desert place, a perfect abstraction, that would rouse no feeling of tenderness in posterity. He head no more need for sentimental admiration than he had for love. He was complete.

Romaani pinge on ühest küljest Vossi ja Laura teineteisega sobimine ning hingeline kooslus empiirilise lahusoleku ajal, ning samuti Vossi eneseavastamine ning armastuse potentsiaalsele hävingule avanemine.

Samal ajal näidatakse erinevat masti mehi ning kuidas nad Vossiga ning karmi austraalia loodusega ekspeditsioonil toime tulevad.

"Voss" on intensiivne ning üllatavalt naiselik armastus- ning seiklusromaan, mis kätkeb eneses erinevaid armastuse vorme. Väga palju kasutatakse siseperspektiive ning figuuride psühholoogiline sisemaailm on rikkalik, kuid samal määral ka välisperspektiive - rikkalikud on ka looduskirjeldused ning avastusretked.

Romaani kompositsioon on läbimõeldud, tempo rahulik ning teadlik enesest. 

"I am uncomfortably aware of the very little I have seen and experienced of things in general, and of our country in particular," Miss Trevelyan had just confessed, "but the little I have seen is less, I like to feel, what I know. Knowledge was never a matter of geography. Quite the reverse, it overflows all maps that exist. Perhaps true knowledge only comes of death by torture of the mind."

Ainulaadne White'i romaan pole, sest sarnaseid armastuslugusid on nii brittide kui ameeriklaste sulest ilmunud küll ja veel - isegi "Ogalinde" võib siinkohal võrdluseks tuua. Kuid "Voss" on hea ja põneva armastusromaani fännile kindlasti väga mõnus ja sisurikas lugemine.

Hunter S. Thompson: "Hirm ja jälestus Las Vegases", "Rummipäevik"

USA kirjanik, õhuvägede reservist ning ajakirjanik Hunter Thompson (1937-2005) pani aluse minaperspektiivist lähtuva ning sündmuste keskel elava ajakirjaniku figuuri ja sellele põhinevale stiilile ehk Gonzo-ajakirjandusele. Mees ei lõpetanud gümnaasiumi, kuid on saavutanud kultusstaatuse nii raamatu kui filmi meediumi fännidele. 

Thompsoni loomingus kindlasti populaarseim on romaan "Hirm ja jälestus Las Vegases" (Fear and Loathing in Las Vegas, 1972), kohandatud filmilinale ja hiljemalt pärast filmi ilmumist aastal 1998, peaosades Johnny Depp ja Benicio del Toro.

Kuulsaks sai Thompson algselt hoopis raamatuga Põrguinglite Hell's Angelsi mootorratturite jõugust, mis temaatiliselt ilmus artiklina ning millest sai tänu ohtratele kirjastuste huviavaldustele Thompsoni esimene raamat. (Hell's Angels: The Strange and Terrible Saga of the Outlaw Motorcycle Gangs, 1966). Esimene romaan "Rummipäevik" (The Rum Diary) sai kirja pandud 1958. aastast 1960ndate alguseni, kuid ilmus alles aastal 1998. Räägitakse, et Johnny Depp olla leidnud käsikirja Thompsoni asjades tuhlates, kuna elas mõnda aega "Hirmu ja jälestuse" rolli kehastumiseks Thompsoni keldris.

 Olen näinud mõlemat filmi ja lugenud nüüdseks ka mõlemat raamatut, ja kuigi "Hirmu ja jälestuse" kultusstaatus põhineb pigem filmi edul, on raamatul vaieldamatult samasugune meelelahutuslik väärtus. Kaootiline element, ajakirjanik Raoul Duke ning tema advokaat Dr. Gonzo tekitavad segadust, pahandusi ja rikuvad inventari erinevates Las Vegase hotellides, tarbides kogu raamatu jooksul ohtrates kogustes erinevat sorti narkootikume. Romaan on seikluslikke lühipeatükkide kogum ning koosneb episoodidest, kus kihutatakse autoga, istutakse vannis, ollakse väga, väga pilves, üritatakse ülejäänud maailma eest varjata, et ollakse väga, väga pilves, ning üritatakse end põhimõtteliselt igalt poolt läbi nihverdada, et vältida iga hinnaga kohutavat, õudset, elukvaliteeti täielikult rikkuvat sündmust: kainekssaamist.

"Hirm ja jälestus" on meelelahutuslik romaan elupõletamisest, hulljulgusest, vastutustundetusest ja nihilismist ja oleks kasulik enesele enne selle lugemist selgeks teha, et tegu on humoorika, räige ja reegleid hülgava lugemisvaraga - siis on võimalik Thompsoni menuteost süütundeta nautida, kuigi selles hotellitubade ja naistega eriti viisakalt ümber ei käida. Üleüldse on valetamine ja võltsimine ainus viis, kuidas Raoul Duke elus edasi jõuab - kuid Thompson on tema sisemaailma ja temaga juhtuvad kirjeldanud niivõrd humoorikalt ja elavalt, et romaan on ääretult muhe ja nutikas.

Midagi biitnike ja Bukowski vahepealset - hirm ja jälestus on kindlasti tunded, mis Duke'i igapäeva läbivad. Sümpaatne tegelane ta pole ja empaatiat ta samuti ei tekita. Kuid tema kirjeldatud kogemused ja tõsiselt professionaalne teadmistepagas praktiliselt kõigi narkootilisi aineid sisaldavate taimede, loomade ning asjade kohta on vägagi muljetavaldavad.

"Rummipäevik" seevastu on küll umbes samasuguste ühe ajakirjaniku kogetud episoodide kogumik, kuid toonilt tunduvalt süngem ja sotsiaalkriitilisem. Humoristlik sotsiaalkriitika on välja loetav "Hirmust ja jälestusestki", kuid Puerto Rico saare elu-olu, mida ajakirjanik Paul Kemp väikese ajalehe heaks tööle minnes kogeb, on üpris rõve. Seda romaani läbivad eksistentsialistlikud mõtisklused, hullunud alkoholiga üle pannud ja kontrolli alt väljunud märatsevad massid, ja üks mees kes põhimõtteliselt otsib vaid rahu ja vaikust, kuid samal ajal ei loobu ka rummist ja kepist. Siiski on "Rummipäevik" tunduvalt kainem vaade elule kui "Hirm ja jälestus".

It was the kind of town that made you feel like Humphrey Bogart: you came in on a bumpy little plane, and, for some mysterious reason, got a private room with a balcony overlooking the town and the harbor; then you sat there and drank until something happened. I felt a tremendous distance between me and everything real.

Nagu filmilinalgi juhtus, pole "Rummipäevik" niivõrd sensatsiooniline ja kaasahaarav, vaid pigem vaikne ja mõtlemapanev - lisaks sellele ei juletud filmivariandis lugu jutustada sellisena, nagu ta oleks pidanud olema näidatud, teravates ja koledates värvides.

Kokkuvõtteks soovitaksin mõlemaid raamatuid lugeda, sest sõnum, et inimesed on odavad ja ahned, läbib mõlemaid, ja mõlemad edastavad kapitalismikriitikat ja küsivad mehe elu põhimõtete järele. Ühes romaanis vilistatakse vastusena ja kihutatakse narkouimas võimalikult kallis üüriautos läbi kõrbe, teises istutakse verandal ja juuakse rummi. 

Et mõlemad kehastavad põlevast tungist reaalsusest kaduda tingitud enesehävitamist, on selge - kuid üks neist kahest romaanist paneb lugeja südamlikult naerma, teine veidi sügavamalt kulmu kortsutama. Kumba kergem lugeda, on selge - kuid soovitan siiski mõlemat.

Eriti asjaolu, et Thompson sooritas enesetapu, võiks nende romaanide peegelduses olla huvipakkuv - melanhoolne maik jääb ju juba autori teisest romaanist:

The thing that disturbed me most was that I really didn't want to go to South America. I didn't want to go anywhere. Yet, when Yeamon talked about moving on, I felt the excitement anyway. I could see myself getting off a boat in Martinique and ambling into town to look for a cheap hotel. I could see myself in Caracas and Bogotá and Rio, wheeling and dealing through a world I had never seen but knew I could handle because I was a champ.

But it was pure masturbation, because down in my gut I wanted nothing more than a clean bed and a bright room and something solid to call my own at least until I got tired of it. There was an awful suspicion in my mind that I'd finally gone over the hump, and the worst thing about it was that I didn't feel tragic at all, but only weary, and sort of comfortably detached.

***

USA kirjanduse fännidele soovitan Thompsonit lausa tungivalt. ;- )

Maarja Kangro: "Klaaslaps" (2016)

Eesti kirjanik ning tõlk Maarja Kangro (sünd. 1973) on eelkõige tuntud luuletuste ja novellide poolest. Üle-elmisel aastal ilmus Kangro tõsielulistel sündmustel põhinev tõsitõsine romaan "Klaaslaps", kõvaloomuline ning raskekaaluline lugemisvara, romaan, mis lahkab raske puudega last kandva ema maailma, Kangro isiklike kogemustel ja kaotustel põhinev.

Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...

Palju paremini kui minu sõnaline võimelisus lubab on Kaur Kender selle geopoliitilise aspekti kokku võtnud:

Maarja Kangro kirjeldab Ukrainat. Ja mitte vähe. Ja korraga saad lugedes aru, et see raamat on kui sümbol, kui natsi-metafoor kogu sellele ajastule, mida me elame. Viljatud järglasteta Ida-Euroopa rahvusriigid kandmas enda üsas väga ilusat ja õrna ajudeta last – Ukrainat.

Needsamad riiginartsud, ajaloo põrandapesukaltsud, kellega erinevad mõrvarlikud diktaatorid ja türannid ja muidu valitsejad on vajaduse tekkides alati ajaloo põrandalt vere kokku pühkinud, kujutavad nüüd ette, et nad kuidagi aitavad kedagi. See on valus, absurdne, lootusetu tunne, mis tuleb sellist sonimist lugedes. Aga inimlik, nii kuradi inimlik.

(link)

Küllap see on ka raamatut veel kaalukamaks muutev aspekt, et ühest küljest kirjeldab Kangro laiematest poliitilistest arvamusavaldusest mööda vaadates kõige intiimsemaid ja ometi kõige avalikumaid kogemusi oma elus. Naise rasedus ja sünnitud on sügavalt isiklikud kogemused, kuid ometi eeldatakse nende detailiderikast jagamist lähimaailma ja üldise avalikkusega. Sellest taaskord mööda vaadates on Kangro võimeline oma isiklikust valust mööda vaatama ja Ida-Euroopa poliitilisele olukorrale keskenduma. Võimeline tegema endast metafoori ja unustama oma isiklikud ebaõnnestumised, tragöödiad, paratamatused - hetketi erinevalt defineeritud mustad eluhetked.

Samuti on romaani protagonist Analüütiline Naine, kes vähemalt päevikule näidatus ei uppu oma emotsioonidesse - vaagib iga otsuse ning iga emotsiooni plusse, miinuseid, lapse väärarengu aspekte, üldinimliku paljunemise häid ja halbu tagajärgi ning ühe inimese ja ühe ühiskonna enesepaljundamise mõttekuse/mõttetuse kausaalsuskette.

Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.

Soovitan julgetele kindlasti.

Colette: "Gigi" (1944)

Prantsuse kirjanik, pantomiim, ajakirjanik ning näitleja Sidonie-Gabrielle Colette (1873-1954), enamasti autorina vaid Colette'i nime all tuntud, kirjutas lustakaid lühiromaane ning jutustusi prantsuse seltskonnast. 1948. aastal oli Colette Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide seas, kuid ei saanud Nobeli laureaadiks.

Colette oli omal ajal sama skandaalne kuju, kuna armastas avalikult nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Tema protagonistid on enamasti naissoost, ning naise roll kõrgemas seltskonnas ja sellega seotud mured, murekesed, triviaalsete detailide tõsidus ja naiste dramaatiliste emotsioonide valgustamine läbi huumoriprisma on Colette'ile iseloomulikud tunnused.

Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale lausa kaks korda (1949 ning kuulsam variant 1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. 1951. aastal mängis Colette'i isiklikult valitud, tol ajal veel suhteliselt tundmatu Audrey Hepburne Gigit teatrilaval. 

Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.

"Ahela" (L'Entrave, 1913) blogi saate lugeda siit (link) ning kuigi romaani protagonist Renée Nerée võiks Colette'i universumi intertekstuaalse kokkusidumise mõttes olla Gigi lauljannast-näitlejannast ema, on loo perspektiiv seekord koondatud noorele, 15-aastasele tüdrukule ning vaid kõrvaliselt naistele, kes teda vormivad.

Lootsin "Ahelat" lugedes ja hiljem "Gigit" lugemisnimekirja plaanides, et Colette'i stiil või käsitlus on veidi küpsenud või mitmekesisemaks muutunud, kuid "Gigi" ning "Ahel" võiksid olla kirjutatud samal aastal. Mõlemad on ühevärviliste figuuridega tüüpteosed, kus loo lõpp üpris ettearvatav.

"Gigi" teeb aga huvitavamaks huumor, millega kogu temaatikat on käsitletud. Jutustus kirjeldab, kuidas Gigi vanaema ning vanatädi noort tüdrukut oma keha meestele meeldimise nimel kasutama õpetavad (naine peab olema võimeline valima mehele meeldiva sigari! See on väga tähtis!) ning tüdrukut juba õrnas eas sensuaalses suunas vormivad (seelik ei tohi olla põlvepikkune, kuid istu jalad viltu, et mitte kohatu välja näha!). Tuleb välja näha elegantne kuid tagasihoidlik, mitte mingil juhul suhelda valet sorti koolikaaslastega ning ennast näidata valet sorti meestega.

Gigi ise pole enamat kui heledajuukseline sinisilmne armas keskmine elurõõmus noor neiu, kes soovib vaid ilusaid uusi asju ning vabalt elada, väljas käia ja ilusate autodega sõita. Kingitused ja tähelepanu, 15nda eluaasta lõpulejõudmisest hoolimata ei huvita Gigit veel meeste tähelepanu, ta on armas ja naiivne. Ehk sellepärastki kiindub elumees Gaston temasse niivõrd, et teeb noorele tüdrukule jutustuse lõpulehtedel abieluettepaneku. Mis lõpuks juhtub, näitab Gigit siiski veidi paremas valguses kui naiivset tüdrukut.

Maitsevaheldust ning lõbusaid episoode pakuvad figuurid nagu Gigi vanaema või Gastoni eelmine armuke, ja ohtrad vürtsikad dialoogid naisfiguuride vahel. 

Näiteks naise dramaatilist käitumist kirjeldav dialoog stiilis: "ta tegi jälle enesetapu!" -"kas ta on surnud?" "muidugi mitte, ta on professionaal" pani korralikult muigama.

Samuti kergitavad suunurki Gigi vanatädi ning vanaema kirjeldused naise välimuse ning käitumise väga täpselt mõõdetud ning sätitud detailidest, mis ulatuvad absurdse pedantsuseni ning pole lõpuks sugugi tähenduslikud. "Gigi" võtab end huumori ja kergusega, mis annavad talle hea prantsuse kirjanduse toonid ning kahju on vaid, et Colette jutustusest täismahus romaani ei kirjutanud.

Fännidel on õnneks võimalik sinisilmse linalaka seiklusi muusikalises vormis ka filmilinal näha.

Colette'i looming on üldiselt muhe, kerge lugemine ning "Gigi" igati armas ja humoorikas naistekas.

Arvamusreede, 2/17: Kuidas leida head raamatut?

Tere tulemast refleksiivsesse reedesse, kallid raamatusõbrad!

Jätkub igakuine mõtiskluste sari kirjanduse, kirjastamise, lugemise, arvustamise, blogimise ja igasugustel sellega seotud teemadel. Täna jagan teiega oma mõtteid teemal: kuidas leida head raamatut?

Kirjanduseteemalisi allikaid on Interneti tekkimise ajast tänase päevani ilmunud umbes sama palju kui on tähti taevas ning kiire Google otsing viib kiirelt sihile. Kuid kuidas tõepoolest pealkirjade paljususe tagant midagi head välja noppida?

Otsing jaguneb põhimõtteliselt kaheks etapiks: Huvipakkuvate raamatute 1) kogumine ning 2) sõelumine.

Kogumiseks tuleb esmalt sirvida kvantitatiivseid allikaid:

Ajalehed ning ajakirjad postitavad bestsellerite nimekirjasid olenevalt publikatsioonile perioodiliselt. Nende nimekirjad põhinevad populaarsusel ning enamasti on raamatul vaid lühike kirjeldus. Numbrite mäng, sisuliselt pealiskaudne. Aastavalikud on huvitavamad, kuna teatud kirjandusega tegelevad autorid on tõepoolest valinud huvitavamad raamatud möödunud aastast.

Kirjastuste kodulehtedelt on võimalik top-loeteludest temaatiliselt huvipakkuvat leida. Sisukirjeldused on loomulikult ülivõrretega täistopitud nagu filmitreileridki - iga raamat peab vähemalt tunduma võimalikult huvitav. Selliseid kirjeldusi halvematele raamatutele on post-lugemist väga lõbus külastada. ;-)

Auhinnakomiteede kodulehtedelt nagu näiteks Nobeli kirjanduspreemia, aga ka iga suurema kirjanduspreemia koduleht (Prix Goncourt, Pulitzer, Saksa raamatuahind) on võimalik lugeda valitud romaanide kirjeldusi ning nende erilisuse või kultuurilise või sotsiaalse või ajaloolise või antropoloogilise või filosoofilise tähtsuse kohta ning kuigi teatud hinnangud võivad olla tugevalt aegunud, on kiitus mingil hetkel ära teenitud ning põhjendatud.

Leksikonid, kirjanduslood- või õpikud ning entsüklopeediad annavad kõige lihtsama, asisema ülevaate möödunud aegade kirjandusest, ilustamata ning subjektiveerimata. Uuemat kirjandust neist aga ei leia.


Kui oled huvipakkuva raamatu leidnud ning soovid veenduda selle kvaliteedis, läheb elu veidi keerulisemaks, kuna raamatu kvaliteet on tihti väga subjektiivne. Kuid küsimine ei maksa erinevalt raamatust midagi, vaid veidi aega.

Foorumid ning raamatublogid on kõige isiklikumad ebaisiklikud kohad, kus raamatutest rääkida. Enamasti on tegu väga lühikeste pealiskaudsete meeldis-ei-meeldinud-tüüpi arvamusavaldustega, kuid tihtipeale kohtab ka süvitsi minevaid analüüse ning huvitavaid kirjeldusi autorite eluloost. Nagu näiteks minu blogis ;-)

YouTubeist on viimaste aastate jooksul saanud kõige populaarsem internetiplatvorm sisuka sisu jagamiseks - sellest tulenevalt on olemas ka arvukalt raamatuarvustajate kanaleid. Tihti on tegu väga huvitavate kirjeldustega ning kedagi raamatust rääkimas kuulata-vaadata on päris põnev.

Sõbrad, kes hea meelega loevad ning olenevalt teie sõpruse kestvusest või hingesuguluse intensiivsusest (faktorid ei pea teineteisega seostuma) teie maitsele raamatuid soovitada oskavad. Olen sõprade-sõbrannade soovitusel lugenud paari väga hea ning paari väga kesist raamatut, ning erinevaid arvamusi on tagantjärgi sama põnev võrrelda kui võrdset vaimustust jagada. Huvipakkuvat raamatut on ehk ka juba keegi lugenud ning oskab selle kohta midagi asjalikku öelda? Raamatusõbrad, ühinege! ;-)


Olenemata eeltöö mahust võib muidugi mõnikord juhtuda, et lugemiselamus ei vasta ootustele, või et sinu teele satub hoopis muid teid pidi väga hea raamat. Mina ostsin näiteks paar nädalat tagasi oma lugejate kommentaariumist soovitatud raamatud ja olen väga põnevil, sest varsti on nende aeg lugemisplaanis käes!

Kokkuvõtteks soovitan teil tutvuda nii vanema kui uuema, nii euroopa kui laiema maailma kirjandusega, jälgida meedias kajastatut, ning jälgida raamatublogisid. Lai silmaring ning avatud suhtumine tagab huvitava raamaturiiuli. Sama autori üks raamat võib olla pettumust avaldav ning järgmine suurepärane, või vastupidi.


Põneva nimekirja maailmakirjandusega tutvumiseks avastasin mina näiteks hiljuti siit! (80 raamatuga ümber maailma - inglisekeelne link) Olen sellest nimekirjast eelnevalt lugenud kolme raamatut, need leiate ka blogist, ning need on suurepärased. Asun sel suvel paralleelselt Nobeli laureaatidega ka seda ümber-maailmanimekirja lugema :-)

Kuidas teie häid raamatuid leiate, milliseid allikaid usaldate ning mida soovitate?

Jään huviga teie mõtteid ootama!