Eesti kirjanik Raul Oreškin on töötanud nii Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas kui loomekeskuses. 2015. asus Oreškin tööle Tartu Uue Teatri direktorina. Kuid Oreškin on vaikselt kirjutanud ka lühijutte, mis kogunesid blogivormis aastatel 2014-2016. Hooandja.ee projektitoetustega oli võimalik pisike kogumik 40 jutuga välja anda eelmisel aastal. (link projektilehele)
Oreškini jutukogumik on esimesel pilgul ideaalne kingiraamat: A6 formaadis, elegantse musta kaane ning kaunite, sürrealistlike-futuristlike fotodega, mustad vahelehed jagamas jutustusi. Jutustused ise on ülilühikesed, hoomavad käputäie lehekülgi ja räägivad igaüks ühest võimalikust stsenaariumist, kuidas ning kus Oreškin võiks vananeda. Sellest lähtuvalt algavad kõik jutud valemiga: "Kui ma vananen..."
Oreškin on ise öelnud, et teda huvitab pigem tulevik kui minevik, ning seda on ulmeliste-fantastiliste sugemetega jutustustest ka kiirelt märgata. Tema maailm on tulevikumaailm, kus on võimalik teleportatsiooni kaudu liikuda, Euroopa kui poliitiline või geograafiline ühik kuulub kaugemasse minevikku, materiaalsed kehad on teisejärgulised, ning elu võõrastel planeetidel on tõenäolisem kui planeedil Maa.
Tegu on muhedate ning kohati vaid kergelt humoorikate, kuid tihti väga loominguliste, omanäoliste jutustustega sellest, mis õigupoolest võiks tulevikus tänapäeva inimlikest väärtustest alles jääda, kuidas inimkond vananemise vastu võitleb, mismoodi saaks saavutada - ning tema jutustuste maailmas saavutatakse - globaalne rahu, millistel tingimustel säilivad väärtuslikud inimsuhted, kuidas leida sisemine rahu, kui ehe on unenägude reaalsus, mis on üleüldse auto, kas teadvusel on üldse tähtsust, ja nii edasi.
Kuigi tegu on väliselt tillukese tillukeste kirjatükkide kogumikuga, ilmneb juba esimestest jutustustest, et Oreškini fantaasial pole piire, ning tema teaduslikud ja poliitilised mõttekäigud on vähemalt niivõrd hästi lõimitud, et panevad väga sügavalt mõtisklema inimelu kaduvuse ja ühe hinge kaalu üle - kuid mitte ainult filosoofilisel, vaid ka loodusteaduslikul tasandil. Oreškinit paeluvad ilmselgelt kosmose avarused, ning kuigi juttu on armastusest ja rahuliku vanaduspõlve kellegagi koos nautimisest, on samaaegselt juttu inimese üksikuna ajatusse kadumisest, kuna tulevikus arendatakse ka võimalus, end külmutada ning soovitud aastate jagu "igavest und" nautida. Surematusega kaasneb veelgi kõrgema pilotaažiga tähtsusetus.
"Kui ma vananen..." sobib lugemiseks praktiliselt igaühele, kel vähegi lusti maailma arengu ja inimliku hinge saatuse üle humoorikas, intelligentses toonis järele mõelda, ning kel võime oma kaduvust tõsiselt, kuid mitte liiga tõsiselt võtta. Oreškini kogumikku on samuti lust lugeda, kui autori stiil ja sõnavara on tõeliselt voolavad ning värvikad.
Igast küljest tugev lugemissoovitus minu poolt.
No comments:
Post a Comment