Edith Wharton: "Ethan Frome"

USA kirjanik, näitekirjanik ning sisekujundaja Edith Wharton (1862-1937) pälvis esimese naisena Pulitzeri kirjandusauhinna aastal 1921. Wharton on tänapäevani üks tundumaid Ameerika Ühendriikide naiskirjanikke.

Whartoni sulest on ilmunud raamatuid nii sisekujunduse kui reisiteemadel, kuid tema tuntuim kirjandus on siiski kõrgklassi ühiskonna aineil kirjutatud psühholoogilised romaanid. Ilmselt kõige populaarseim tänapäevani "Süütuse aeg" (Age of Innocence, 1920), kus New Yorgi kõrgklassi ühiskonna paneb kihama Euroopast naasnud vabamõtleja.

"Süütuse aeg" on humoorikas ning kergema tooniga romaan, kuid lugesin seekord Whartoni lühiromaani "Ethan Frome", kus fiktiivse linna Starkfieldi külastaja leiab müstilise nimitegelase ning otsustab uurida tema taustalugu, kuna Frome on saatusliku õnnetuse tagajärjel jäänud invaliidiks.

Viet Thanh Nguyen: "The Sympathizer" (2015)

USA kirjanik, anglistika ning amerikanista õppejõud Lõuna-California ülikoolis, Vietnamis sündinud Viet Thanh Nguyen (sünd. 1971) on üks viimase aja huvitavamaid aasia-ameerika kirjanikke. Tema sulest on ilmunud lühijutte, sotsiaalkriitilise ja ajaloolise keskmega Vietnami ajaloo ja aasia-ameeriklaste teemalisi raamatuid, ning lühijutte. Esimene ning hetkeseisuga ainus täispikk romaan "The Sympathizer" (2015) pälvis aastal 2016 Pulitzeri kirjanduspreemia ning teisi prestiizhseid kirjandusauhindu.

Kuna romaani pole tõlgitud eesti keelde, ei lisa ma siinkohal ka tõlgitud pealkirja, kuigi "sympathizer" võiks otsetõlkes olla "poolehoidja", "mõttekaaslane" või sõjakontekstis "sümpatisant", mis võivad romaani temaatikaga suhtestatult kõik sobida pealkirjaks.

Nguyeni esikteose protagonist on anonüümne topeltagent, Vietnamis kohaliku naise ning valge mehe lühisuhtest sündinud kahepaikse identiteediga noormees, kel õnnestub Vietnami sõja lõpus Saigoni linnast põgeneda ning USA armee kaptenina Ühendriikidesse pääseda. Romaan on kirja pandud ülestunnistuse vormis ning ilmeb, et tegu on hilisema refleksiooniga taas Vietnamist ning mitte just kõige soodamatest tingimustest.

Nguyeni romaan tegeleb üldinimlike teemadega nagu naise ideoloogiline väärtus ja inimese kehaline väärtus, lapse väärtus ja inimelu kaitsmise kohustus, sõjakorra eripära nende ideoloogiate kontekstis ning vabaduse hind. Kuid üldinimlikud-emotsionaalsed küsimused kaalub üles poliitiliste teemade paljusus.

Peategelane on siiski eelkõige sõdur ning allutatud kommunistlikule ideoloogiale. Räägitakse sellest lähtuvalt ka kommunismist ning kommunistlikest rezhiimidest, ameerika võitlusest kommunismiga ning rezhiimide efektiivsusest, moraalsusest ning headusest.

All was quiet on the riverbank except for the river's throaty whisper. No one was screaming for his mother, and it was then I knew that the darker marine was also dead. I turned to Bon and in the lunar light I saw the whites of his eyes as he looked at me, wet with the sheen of tears. If it wasn't for you, you stupid bastard, Bon said, I'd die here. He was crying for only the third time since I had known him, not in that apocalyptic rage as when his wife and son died, or in the sorrowful mood that he shared with Lana, but quietly, in defeat. The mission was over, he was alive, and my plot had worked, no matter how clumsily or inadvertently. I had succeeded in saving him, but only, as it turned out, from death. (400)

Lisaks sellele tuleb juttu aasia-ameeriklaste identiteediotsingust, ühel maal sündimisest ning teisel maal elamisest, ning ühel maal sündimisest kuid välimuse põhjal sinna mitte kuuluvaks arvatusest.

Nguyeni romaan on poliitiliste küsimuste üle mõtisklejatele kindlasti huvitav lugemine. Armastusromaaniga ega seiklusromaaniga tegu pole, sest kauneid kohtumisi armastajatega ette ei tule. Protagonist armastusseiklused on pigem ideoloogilises mõttes ühtimised kaaslase vabaduse säilitamise saatel, sidemeteta kehalise - mitte armastuse, vaid pigem iha - väljendus oma mineviku või oleviku hirmsate mõtete ja kohustustega.

"Sympathizer" on põnev, ootamatult hirmus ning mõtlemajättev romaan vabaduse hinnast, ideoloogia ohvriks langemise ohtudest, mehe väärtustest ja kuuluvuse olulisusest ning ebaolulisusest. Samuti on Nguyen teinud imetlusväärset tööd hulgaliste materjalidega - keda teema enam huvitab, see leiab romaani lõpust paari lehekülje pikkuse abimaterjalide nimekirja.

Ajaloolise või poliitilise romaani huvilistele kindel lugemissoovitus.

Donna Tartt: "Ohakalind" (The Goldfinch, 2013)

USA kirjanik Donna Tartt (sünd. 1963) on kirjutanud lühijutte ning romaanid "Salajane ajalugu" (The Secret History, 1992) ning "Väike sõber" (The Little Friend, 2002). Tema lühijuttu "Varitsus" (The Ambush, 2006) nimetati samal aastal "Ameerika parimate lühijuttude 2006" nimekirjas. Tema kolmas romaan "Ohakalind" ilmus aastal 2013 ning pälvis 2014. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia. Tema romaane on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.


"Ohakalind" on haarav draama Theodore Deckerist, kes kaotab noorukina Metropolitani kunstimuuseumis toimud katastroofi tagajärjel oma ema, kuid leiab maagilise ühenduse  noore tüdruku ning tolle kadunud vanaisaga. Sama näitust külastanud ning sama pilti imetlenud Welty kingib Theole oma sõrmuse ning tema viimane soov on, et Theo võtaks kaasa Fabrtitiuse "Ohakalinnu".

Kohtumine Weltyga toob Theo ellu uued ühendused ning uue maailma, millest poiss aga uuesti välja rebitakse, kui ilmub poisi kadunud isa, kes oma elatist hasartmängude ja kihlvedudega teenib. Vegases isa majas veedab Theo mannetud aastad erinevate meelemürkide seltsis ning lahkub lõpuks, täis süütunnet ja leina, kuid leiab tähtsaima sõbra oma elus.

Theo jätkab oma eluteed kunsti ja antiikse mööbli maailmas ja võitleb leina, erinevate sõltuvuste, süütunde, mida põhjustavad nii kadunud vanemad kui "Ohakalind". Kuni tema sõber mingil hetkel taas ilmub ja Theo haprale vundamendile ehitatud ebastabiilne elu taas pea peale pööratakse.

Welty lapselaps Pippa, kes Theole juba muuseumis esimese kohtumise hetkel suurt huvi pakub, ilmub ja kaob tema ellu ja elust tihti ning Theo jäägitu armastus tüdruku vastu ja sellest põhjustatud kannatused - või ühendabki neid vaid lein ja kannatus? - on teine keskne romaani teema.


Tahtmata sisust enam avaldada kui tarvis, ütlen siinkohal vaid, et "Ohakalind" on üks parimatest raamatutest, mida ma sel aastal ning viimaste kuude jooksul lugenud olen.

Donna Tartti figuurid on rikkalikud, värvilised, mahlased ning kogu romaan on nii põnev ja samal ajal nii orgaaniline, et kogu tegevus, mis toimub keskmiselt kiires tempos erinevates linnades nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas, on niivõrd ehe, et võimatu on mitte end selle romaani lehekülgedesse kaotada.


Tartt ise ütleb, et täiuslikkus ja kiirustamine ei sobi kokku - kuigi ta kirjutab iga päev, ei kirjuta ta kiiremini kui loomulikult võimalik. "Ohakalind" annab sellest tunnistust: romaan on emotsionaalne ning intelligentne, samaaegselt klassikaline arenguromaan kuid ka refleksioon kunsti ning väärtuslike asjadega ümberkäimise teemal ja teatud määral isegi ajalooline uuring Renessansi kunstnikest.

Samal ajal on "Ohakalind" leina ja trauma psühholoogia täiuslik visand - Pippa ja Theo on kaks rasket armastatud inimeste kaotust seedivad ning sellest hoolimata ennast üles ehitada püüdvat indiviidi, kes oma eludega erinevalt ümber käivad kuid neil harvadel hetkedel, kui kaks kontrastset kuid samas nii sarnast figuuri kokku sätitakse, tiksuvad nad täiuslikus harmoonias. Miks nende vaheline armastus ei tööta? Lahendus on sama ehe kui kurb.


On lõike, kus romaan justkui peatuks hetkeks ning Theo keerlevas mõttekaleidoskoobis tuleb esile üks väike värviline klaasitükk, mis on ilus aga kraabib nahka, sest kannatus, trauma, süütunne ja kohati paaniliselt oma isaks muutumise vältimine on teemad, mida noormees aeg-ajalt nii tabavalt lahkab, et pilt ja emotsioon hoiavad leheküljel kinni ning lugeda tuleb väga, väga aeglaselt.

Samuti on lehekülgi, kus tegevus on nii intensiivne, et punktid ja komad on kohati ära jäetud, sest kirjeldaja ei hooma oma kirjeldust, ja just nii see töötab ja tekitab täpselt sellise tunde, nagu kavatsetud.

Oleks veel väga palju öelda, aga võib-olla jätan selle romaani võimsuse teile avastada.

Donna Tartt on erakordne jutustaja ning tema jutumaailm on koht, kuhu tahan kindlasti naaseda.

Tõeline teemant!