Nobeli kirjanduspreemia 2003. J. M. Coetzee: "Häbi"

Lõuna-Aafrika-Austraalia kirjanik John Maxwell Coetzee (sünd. 1940) sulest on ilmunud nii romaane, novelle, esseesid, tõlkeid kui kirjanduskriitikat. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. 2003. aastal pälvis Coetzee Nobeli kirjanduspreemia.

Coetzeelt on eesti keeles muuseas ilmunud romaanid "Noorus" (Youth, 2002), "Barbarite ootel" (Waiting for the Barbarians, 1980), "Südamaal" (In the Heart of the Country, 1977) ning "Häbi" (Discgrace, 1999), millest viimase Nobeli laureaatide järjekorras kätte võtsin.

Markus Zusak: "Raamatuvaras"

Austraalia kirjanik Markus Zusak (sünd. 1975) on avaldanud viis romaani, kuid eelkõige tuntud on tema teosed "Raamatuvaras" (The Book Thief, 2005) ning "Sõnumitooja" (The Messenger, 2002).

"Raamatuvaras" on noorteromaan, inglise keeles mõeldud lugejaskonnale, keda nimetatakse noorteks täiskasvanuteks - Young Adult (YA). Võib-olla olen sellest lähtuvalt liiga vana, et Zusaki ülepingutatud stilistiliste vahendite võlust aru saada, aga võib-olla olen praeguseks lugenud nii palju ehedaid muljeid sõjaaja traumadest ja perekondade eludest Teise maailmasõja aastatel (eelmise nädala blogis tuli näiteks käsitlusele Elin Toona Gottschalki "Pagulusse", mis jättis väga sügava mulje), et Zusaki romaan jättis mu täielikult külmaks.

Nobeli kirjanduspreemia 1973. Patrick White: "Voss"

Austraalia kirjanik Patrick Victor Martindale White (1912-1990) kuulub olulisemate austraalia autorite ning samuti tähtsamate 20. sajandi inglisekeelse kirjanduse esindajate hulka. White on üllitanud lühijutte, romaane ning näidendeid.

1973. aastal pälvis White Nobeli kirjanduspreemia oma jutustamisoskuse ning psühholoogilise nutikuse eest, samuti Austraalia maailmale tutvustamise eest. White oli esimene austraallane, keda preemiaga pärjati.

White'i viies romaan "Voss" (1957, eesti keeles 1997) põhineb preisi maadeavastaja Ludwig Leichhardti retkedel Austraalias 1840ndatel aastatel. Samuti on eesti keeles ilmunud romaanid "Inimeste puu" (Tree of Man, 1955) ning "Twyburni lugu" (The Twyborn Affair, 1979).

White kirjutab tundeliselt ja refleksiivselt ning võtab aega oma figuuride ideede, põhimõtete ning arengu kirjeldamiseks. Nii Voss kui Laura, kelle arengut ning elusid teineteise kõrval kirjeldatakse, on huvitavad figuurid.

As for Voss, he had gone on to grapple with the future, in which undertaking he did not expect much of love, for all that is soft and yielding is easily hurt. He suspected it, but the mineral forms were an everlasting source of wonder; feldspar, for instance, was admirable, and his own name a crystal in his mouth. If he were to leave that name on the land, irrevocably, his material body swallowed by what it had named, it would be rather on some desert place, a perfect abstraction, that would rouse no feeling of tenderness in posterity. He head no more need for sentimental admiration than he had for love. He was complete.

Romaani pinge on ühest küljest Vossi ja Laura teineteisega sobimine ning hingeline kooslus empiirilise lahusoleku ajal, ning samuti Vossi eneseavastamine ning armastuse potentsiaalsele hävingule avanemine.

Samal ajal näidatakse erinevat masti mehi ning kuidas nad Vossiga ning karmi austraalia loodusega ekspeditsioonil toime tulevad.

"Voss" on intensiivne ning üllatavalt naiselik armastus- ning seiklusromaan, mis kätkeb eneses erinevaid armastuse vorme. Väga palju kasutatakse siseperspektiive ning figuuride psühholoogiline sisemaailm on rikkalik, kuid samal määral ka välisperspektiive - rikkalikud on ka looduskirjeldused ning avastusretked.

Romaani kompositsioon on läbimõeldud, tempo rahulik ning teadlik enesest. 

"I am uncomfortably aware of the very little I have seen and experienced of things in general, and of our country in particular," Miss Trevelyan had just confessed, "but the little I have seen is less, I like to feel, what I know. Knowledge was never a matter of geography. Quite the reverse, it overflows all maps that exist. Perhaps true knowledge only comes of death by torture of the mind."

Ainulaadne White'i romaan pole, sest sarnaseid armastuslugusid on nii brittide kui ameeriklaste sulest ilmunud küll ja veel - isegi "Ogalinde" võib siinkohal võrdluseks tuua. Kuid "Voss" on hea ja põneva armastusromaani fännile kindlasti väga mõnus ja sisurikas lugemine.

Richard Flanagan: "Kitsas tee sisemaale" (The Narrow Road to the Deep North, 2013)

Austraalia-Tasmaania kirjanik, esseist, stsenarist ning režissöör Richard Flanagani (sünd. 1961) peetakse oma põlvkonna mõjukaimaks romaanikirjanikuks. Tema sulest on ilmunud kuus romaani, ning seitsmes ilmumas selle aasta sügisel.

Lugesin Flanagani hetkel uusimat, äsja Varraku kirjastuses ilmunud romaani "Kitsas tee sisemaale" (The Narrow Road to the Deep North, 2013). Autor pälvis selle romaani eest prestiižse Man Bookeri auhinna aastal 2014.


Lugu räägib austraalia sõjavangidest, keda sunnitakse ehitama Surmaraudteena tuntud Birma-Siiami raudteed, toetamaks Jaapani võidukäiku Teises maailmasõjas. Vahelduvad lõigud ellujäänud vangide ja vangivalvurite elust enne ja pärast aega laagris ning õudne argipäev vangilaagris.

Romaani protagonist on kirurg Dorrigo Evans, kirjeldustes põimuvad episoodid vangilaagrist, tema püüded oma mehi vangilaagri rasketes tingimustes säästa ning kuidagi elus hoida, võimatud operatsioonid ning epideemiad. Vahele pikitakse episoodid Evansi ajast enne vangilaagrid, linnaloal käimine, moraalsed dilemmad südameasjus - kihlus Ellaga ning samaaegne armumine oma onu abikaasasse Amysse, kellega areneb afäär.

Flanagani isa elas Surmaraudtee üle ning sellest tulenevalt on teatud detailid väga, väga tõetruud ning kõige õõvastavamad episoodid kirjeldatud nõnda, et lugeja justkui seisaks nende meeste kõrval mudas ja jälgiks nende elujõu vähenemist nende vaimu ja keha kadumiseni.


Toonide kontrast on huvitav nii miljöös kui narratiivis - juttu tuleb nimelt ka vangivalvurite ning jaapani kindralite perspektiivist, kel juhtunu vastu küll sarnaselt lääne sõdurite lugudele (Hemingway, Remarque, Norman Mailer jne jne) me-tegime-mis-pidime-mentaliteet ja kohati raskused oma tegudega toimetulemisel, on jaapani sõjamentaliteedis midagi eksootiliselt erinevat - peade maharaiumise eel tuleb lausuda haiku - ning Flanaganil on õnnestunud see oma romaani lehtedele püüda.


Flanagani raamatust on sama keeruline kirjutada kui on seda lugeda, sest teatud - kohustuslikud, kuid romaanile hinge andvad - väga vägivaldsed, inimlikkusevastased elemendid - peksmine, näljutamine, sellest tulenevad haigused ning nendest haigustest söödud kehad - on kirjeldatud äärmiselt detailiderohkelt. Mõnda kohutavat episoodi - anatoomialoengud elusate patsientidega - on mainitud vaid ääremärkusena.

Mis Flanagani eriliseks teeb on ida elemendi põimimine lääne elemendiga. Autor on edukalt kirjeldanud jaapani sõduri, jaapani kindrali tundemaailma sõjajärgsetel aastatel, tema suhteid kolleegide ning perega, tema reaktsiooni meedia kajastusele, tema häält seletamas inimestele, et lääne meedia ei valeta, liitlasvange koheldi kohutavalt julmalt ja ebainimlikult. Samaaegselt väljendub vangilaagri episoodides keisri käsu ülim autoriteet, selles ei kahelda, selle nimel pole tähtis üksikelu vaid ühine pingutus. Flanagan on jaapani mentaliteeti kirjeldanud väga tabavalt ning ainuüksi see asjaolu teeb "Kitsa tee sisemaale" - pealkiri, mis jäljendab jaapani luuletaja Matsuo Bashō luulekogu pealkirja - ainulaadseks.


Selline narratoloogiline meisterlikkus ning materjali elementide filosoofiline mõistmine põrkub minu arvates stilistiliste probleemidega - ladus lugemine pole Flanagani romaan mõeldud olema, kuid kohati läks küll väga puiselt edasi. Armastusloo tundestatud peatükid, laagrilugude ahastavapanevad peatükid ning sõjajärgsed kustunud lootuste ning inimsuhete normaali taastamise peatükid on kõik väga erinevad. Sellest tulenevalt varieerub ka nende intensiivsus. Romaani algus on kirjutatud veidi puiselt, justkui kirjanikul oleks raske materjaliga ümber käia - realistlik, kuid seda asjaolu ei tohiks tõelise materjali valitsemise korral teose lugemisel märgata. Kusagil lõpupoole üritab keegi oma tunnetest rääkida ja kasutab selleks mitme lehekülje jooksul praktiliselt sama sõnavara. Kas tegu on puise stiili, halva tõlke või stilistilise sihilikkusega, et anda autentne lugemiskogemus?

Raske öelda. Teatud elemendid ei istunud minu jaoks nii kindlalt paigas nagu oleksid võinud.

Kuid Flanagani romaan on raske sisus ja raske sisu mõistmises - üksikepisoodide mõtteline sidumine ja ajaliselt siia-sinna hüppava narratiivi kokkupanek on protsess. Mida enam romaani üle mõtisklen, seda enam erinevate elementide põimumist imetlen. Teatud narratoloogilised ja stilistilised elemendid on veidi puised - sisu detaile avaldamata: kuidas romaani lõpus näiteks korraks ilmneb, et üks Flanagani armastatutest on talle valetanud, on minu jaoks väga konstrueeritud, kuid asjaolu, et üks Evansi vangilaagri sõduritest oli tema kadunud sugulane, on väga huvitav ning Austraalia poliitilist olukorda valgustav asjaolu.


Sõjaromaanide fännidele, mitte nõrganärvilistele, ida-lääne vastuolude, ning Remarque'i ja Hemingway fännidele on see romaan ilmselge maiuspala. Flanagani romaanide sisukirjeldused on üldiselt põnevad ning arvan, et uurin tema romaane ka edaspidi. Kuid sooviksin, et oleksin "Kitsast teed sisemaale" lugenud inglise keeles, sest arvan, et tõlk ei olnud kohati romaanimaterjali vääriline.

Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003)

Austraalia kirjanik Gregory David Roberts (sünd. 1952) pidi oma üle 900-leheküljelise maailmakuulsa romaani "Shantaram" kirja panema kolm korda, kuna Austraalias vanglas, kus ta röövkuritegude eest istus, rebisid valvurid tema käsikirja kaks korda täielikult tükkideks.

Nii mees kui lugu on erakordsed. "Shantaram" on romaan kaotusest, sisemise tugevuse leidmisest, terroristide ja tugevamate võitmisest ning armastusest ja sellest tulenevatest kohustustest oma pere, sõprade ja armsamate suunas. Robertsiga juhtunu on osaliselt tõene ning osaliselt väljamõeldis, kuid romaan tundub olevat üdini ehe ning mitte ainult protagonist, vaid iga figuur absoluutselt tõeline.


Samaaegselt filosoofiliste ning ideoloogiliste mõtiskluste rohkusega on romaan tohutult põnev, lisaks protagonist Lindsay - hiljem Lin või Linbaba - põgenemisest Pentridge'i vanglast Austraalias (kus Roberts ise hiljem romaani kirja pani) tema seiklustele Bombays ja selle ümbruses, tema tutvustele erakordsete inimestega ning nende illegaalsete hobide ja elukutsetega, tema ohtlikust elust Bombay maffia koorekihis ning tema lahingutest Indias ning Afganistanis, sisaldab "Shantaram" meeletus koguses inimesi, kellel kõigil sisukas lugu, taust, unistused, motivatsioon, patud, nõrkused ja vaenlased. Pidevalt antakse kellelegi kuuli või nuga, keegi põgeneb kellegi eest, kedagi on vaja kaitsta või kuhugi smuugeldada, juhtub traagiline õnnetus... Surm ja elu käivad käsikäes ja ükski figuur pole halva õnne ega leina eest kaitstud.

Olgugi et Linil õnnestub mitmest kaelamurdvast olukorrast imekombel pääseda, ei hoia romaan surmadega kokku ning mitmed sadu lehekülge Linbaba kõrval kõndinud tegelased hukkuvad, põhjustades lugejaski sügavat leina. Robertsi protagonist on nõnda ehe, et talle tema kuritegude eest andestada pole raske.

Tugeva ja nõrga ning kehaliselt tugevama moraalse võitmise temaatika on "Shantarami" üks kandvaid teemasid: vangistuse ajal tuleb Linil taluda vangivalvurite ja organiseerunud kaasvangide - ning tihti polegi piiri tõmmatud - alandusi ning vägivalda. Tihti tundub justkui tegu oleks hoopis dzhungliraamatu lehekülgedega ning õpetatakse ellujäämist loomariigis. Kuid iga kord Bombaysse jalga tõstnu teab, et selles linnas tõepoolest elamiseks on vaja just neid ellujäämisoskusi, mille Link omandanud on.


Armastus ning selle idealiseerimine või lojaalsus ning selle idealiseerimine saavad nii mõnelegi figuurile hukatuslikuks ja ka selle poolest on "Shantaram" ääretult realistlik, olles samaaegselt väga üllas: armastussuhteid kantakse pikalt, nende nimel minnakse surma või ohu teed, isegi kui nad hiljem lihtsalt hääbuvad. Vahel tuleb eirata südamevalu ja soosida realistlikku lahendust.

Selliste väikeste valikutega jutustab Roberts oma erakordset lugu niivõrd usutavalt, et romaani on praktiliselt võimatu käest panna. India elu ning olu on lääne inimesi alati paelunud ning Lini lähedased kirjeldused slummi elanike väikestest unistustest ja suurest koormast on niivõrd südamlikud, nende teistsugusus on niivõrd sümpaatne ja mõningane koomika, mis kultuuride põrkumisel tekib, niivõrd ainulaadne, et lustakad episoodid toimuksid justkui naabrite juures. Lähedus, mille Roberts oma figuuri ja lugeja ja tundeliselt koos nähtu ja kogetu vahel tekitab, on hämmastav.


Mingil hetkel pean takistama liigse sisulise info jagamise ja lihtsalt kokkuvõtvalt mainima, et lugege palun "Shantarami" ja kogege midagi erakorselt liigutavat, intensiivset, põnevat ja .... mul pole piisavalt head omadussõna, et seda postitust kokku võtta.

Tahaksin kohe uuesti algusest lugema hakata.


Braavo! Braavo!

Colleen McCullough: "Ogalinnud" (Thorn Birds, 1977)

Austraalia kirjaniku ning neuroloogi Colleen McCullough' (1937–2015) ligi 700-leheküljeline eepos "Ogalinnud" on Clearyde perekonna saaga, mis ulatub nelja põlvkonna saatustesse ning toob esmakordselt Austraaliat maailmale lähemale. "Tuulest viidud" mastaabis suure traagilise armastuse lugu - naisprotagoniste on tihti võrreldud - oli tohutult edukas nii Austraalias kui mujal maailmas ning "Ogalindudest" vändati 1983. aastal neljaosaline telesari, üks siiani enim vaadatutest.

"Ogalinnud" kirjeldab ajaruumi 1915–1969 ning keskendub teoorias erinevatele Clearyde pere liikmetele, kuid keskmes on siiski kogu romaani vältel Meggie Cleary. Algselt noorima ning ainsa tütrena on Meggie elu vendade keskel ning napisõnalise ema ja pidevalt töötava isa vahel üpris raske, kuid muutub järk-järgult, kui isa Paddy vanem õde neile oma varanduse pärandab. Pere kolib Uus-Meremaalt Austraaliasse ning hoolitseb fiktiivse Drogheda, Austraalia viimase suure lambafarmi käekäigu eest kahe maailmasõja vältel. Clearyde pereliikmed näevad viiekümne aasta jooksul armastust, leina, sõda, pettumusi, vaesust, tormi ning tuld esimesest perspektiivist ja iga pereliikme kannatused ning kollektiivsed püüded ellu jääda ja seda võimalikult hästi teha on romaani arvukatel lehekülgedel kirja pandud.

Kuidas Uus-Meremaa mudas elav vaene pere õnneliku juhuse läbi jõukaks saab ning oma õnnega ümber käia oskab, on huvitav, kuid sellele lisanduvad peresisesed saladused, sõprused ning pettumused, saatuse kordumine õnnetu armastuse näol, suured kaotused ning nendega ümber käimine, aastaring maa ning selle taimede ja loomade eest hoolitsedes, farmitööde ning Austraalia iseärasuste kirjeldused, Drogheda kui suure müstilise mikrooganismi kirjeldused ja Austraalia mehe tüübistamine, mis samaaegselt huvitav ning nukker. Paljud paarid, paljud naised, paljud mehed ning paljud pered tulevad romaanis ette, enamik neist haarab veidi südant ning kutsub suurele Drogheda loole kaasa elama.

Nii paljude tegelaste ning sündmuste rägastikus jälgime siiski kogu aeg Meggiet, kes väikesest tüdrukust suureks tüdrukuks, teismeliseks, naiseks ning emaks saab, armastades pidevalt meest, kes talle oma südant täielikult kinkida ei saa, kuna see kuulub.... katoliku kirikule. Antikliimaks. Kuid Austraalia iiri ning inglise soost kodanikele on usk igapäevaseks teemaks ning kirikus käimine ja uskumine tähtis traditsioon, ka sellest loeb "Ogalindude" lehekülgedel piisavalt.

Meggie ja isa Ralph de Bricassarti õnnetu armastus ning sellest lähtuv Meggie kogu elu traagika, mis pole muud, kui tema ema elu õnnetu traagika kordus - oooo, saatuse iroonia! Mis suurepärane seebiooper - ning mida vanemaks Meggie saab, seda rohkem elu teda kandade alla tallab. Vahepeale midagi ilusat, Meggie lapsed, üks sisemiselt täiuslik, teine sisemiselt traagiline - romaanil on praktiliselt kaks lõppu, üks õnnelik ja teine õnnetu, kui Meggiest lähtuda.

McCullough' romaan on ühest küljest tõesti vaid romaan paljude tegelastega, kuid Austraalia siseelu, peredünaamika ning sotsiaalse kliima maailmale näitamise aspektist kultuuriliselt raskekaaluline, sest sellega pole enne teda ükski autor edukalt hakkama saanud. "Ogalindude" tegelased on värvikad, nad on inimlikud, kuid head, kuid sunnitud kannatama, usinad, kuid sunnitud tihti näpud verele töötama, ja näevad tihti siiski lugejale nähtavalt asju, mis neile õnnistusteks mõeldud, koormana. Saatuse iroonia on tihe ning nukker, kuid ometi on elu Droghedal ilus, sest elu on juba kord selline.

Pikk, tunderikas, kohati ühekülgne kuid, lendlevalt mööduv lugemiskogemus ning tõsiselt hea naistekas.