Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

Martin Algus: "Midagi tõelist" (2018)

Eesti kirjaniku ning näitekirjaniku Martin Alguse debüütromaan "Midagi tõelist" põhineb tõestisündinud lool ning on seega mitte ainult tema protagonistide püüdluste ja soovide, vaid sisu päritolu kirjeldus: "Midagi tõelist" ongi midagi tõelist. Sellest lähtuvalt on juba muidu väga makaaber ja sünge lugu veel kraadi võrra huvitavam, et vähemalt osake sellest on tõepoolest juhtunud.

Nobeli kirjanduspreemia 1997. Dario Fo: "Meie ei maksa!" ("Non Si Paga! Non Si Paga!", 1974)

Itaalia kirjanik, näitekirjanik, lavakunstnik, laulja ning komödiant Dario Fo (1926-2016) oli oma eluajal enim laval mängitud itaalia näitekirjanik. Tema pärusmaaks oli komöödia kui poliitiline ning sotsiaalne kommentaar. 

Fo pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1997, põhjenduseks toodi tema keskaegsete komejantide traditsioonis kirjutatud näidendid, kus lustakate ning jaburate narruste abiga ilmnesid lihtinimese väärikus ning autoriteetsete isikute vääritus.

Fo tuntuim näidend on "Non Si Paga! Non Si Paga!" (1974), mis inglise keelde tõlgitud kui "Can't pay! Won't pay!" ning saksa keelde kui "Bezahlt wird nicht!" võiks tõlkida kui  "Meie ei maksa!", sest lugu räägib tööliste protestist järsu hinnatõusu vastu: näidendi põhiline lugu on erinevates kaubandussfäärides mässavad töölised, kes keelduvad maksma uut kauba hinda, uut trammipileti hinda, jne, ning on nõus maksma kas vana hinda või võimete kohaselt.

Nobeli kirjanduspreemia 1936. Eugene O'Neill: "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956)

Ameerika ajakirjanik ning näitekirjanik, Pulitzeri kirjandusauhinna, Tony lavaauhinna ning Nobeli kirjanduspreemia laureaat Eugene O'Neill (1888-1953) pälvis esmakordselt kuulsust ja kiitust 1920ndatel aastatel. Tema esimene Broadwayl mängitud näidend pälvis Pulitzeri draamaauhinna ning postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Pikk päevatee kaob öösse" on tänapäevani tuntud kui üks parimaid näidendeid USA kirjandusest.

O'Neill pälvis Nobeli kirjanduspreemia esimese ameeriklasena aastal 1936.


Lugesin autorilt mõned näidendid erinevatest aastatest ja erinevates vormides:

"Kariibide kuu" (The Moon of the Carribees, 1918) on vaid ühest vaatusest koosnev lühike impressioon Briti aurulaeva peatusest ühe Kariibi mere saare sadamas. Lühidalt kirjeldatakse madruste igatsust alkoholi ja naisekeha järele ning tuuakse laevale paar neegritari rummipudelitega. Põgusates dialoogides avanevad mõningad meremeeste mõtted ning mõningad rummipudelid ja jõutakse omajagu lustida, enne kui kapten lõbule taas lõpu teeb.

O'Neill oli mõnda aega laeva peal ning kirjutas hea meelega meremeeste eluolust - kõik tema näidendid on teatud määral autobiograafiliste sugemetega. Hotellis sündinud ning hotellis surnud oma lastega väga komplekssetes suhetes, peres arvukate suitsiidide tunnistajaks olnud O'Neilli põhitemaatika on düsfunktsionaalsed armastuseta peresuhted ning sisemistest vajakajäämistest tulenevad lõhed vanemate ja laste vahel.


Triloogia „Elektra saatus on lein” (Mourning becomes Electra, 1931) räägib Mannonite perekonnast. Mõned peredünaamika aspektid: armastuseta abielu, soov abikaasa mõrvata, ema ja tütre vaheline konkurents meeste tähelepanu vahel ning igasuguse õrnuse puudumine, selle asemel pidev omavaheline kritiseerimine nendevahelises dialoogides; kaugemate sugulaste sügav põlgus oma vanavanemate ning õdede-vendade ja tädide-onude vastu; sellest lähtuvalt samuti soov mitmeid pereliikmeid mõrvata, ning teeseldud armastus staatuse võitmise nimel.
Traagika on ilmne ning kuigi figuuride sügav rahulolematus ning võimetus iseenda jaoks õnne leida ja sellest tulenev tahe teisi enese ümber mürgitada on üpris hästi kirja pandud, kuid antud näidend jäi minu maitsele liiga tüüpiliseks ning dialoogid liialt hüüumärkidest painatuks ja seega ülepingutatuks.


Veidi erinevalt kirjutatud on O'Neilli opus magnum, tema tuntuim draama "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956) on autobiograafiliste sugemetega draama ühe pere argipäevast ning käitleb pere kompleksset dünaamikat ning figuuride omavahelisi ja sisemisi konflikte, kuni täielikult nende eraldatud sisemaailmadesse upub. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, kuid saja lehekülje jooksul jõutakse lahata kõigi tegelaste minevik ja olevik. Iga figuuri sisevõitlus oma pereliikmete armastamise, põlgamise, poegade murtud südamete ning vanemate pragmaatilisuse ja eneseohverdamise vaheldumine ning nii pereisa kui -ema omavaheline veendumus, et teine on rikkunud nende elu, tervise ning hingelise tasakaalu, kuid samal ajal üritamine perekondlikus suhtluses mingitki tasakaalu hoida - õigeks ajaks söögilauda jõudmise püüdlused, alati asjata - ning aina intensiivsemaks muutuv heitlus on lummav nagu raske autoõnnetus - võimatu on seda näidendit enne kohutava kulminatsioonini jõudmist käest panna.


Soovitan väga "Pikka päevateed öösse" - tihti märgatud võrdlus Tennessee Williamsiga on asine ning arvamus, et tegu ühe parima meie aja draamaga, peab samuti paika.
Kerge meelelahutuse fännidele O'Neill mõeldud pole, tema draamad on suurepäraselt kohutavad. Ning just selles elemendis ka meisterlikud.

Võimas!

1922. Jacinto Benavente "Võlakirjad" (Los Intereses Creados, 1907) ja "Kergemeelne rõõmus linn" (La ciudad alegre y confiada, 1916)

Hispaania dramaturg Jacinto Benavente pälvis teise hispaanlasena pärast Echegarayd (Nobel aastal 1904 ning samuti dramaturg) Nobeli kirjanduspreemia aastal 1922. Põhjenduseks toodi tema õnnestunud viis hispaania draamakunsti traditsioone jätkata.

Benavente ise viibis tseremoonia ajal Lõuna-Ameerikas ning kuna oli kuulnud jahedast reaktsioonist oma võidule, otsustas sinna ka jääda. Tänapäeval kuulub ta unustatud kirjanike hulka ning eestikeelses Internetis pole Benavente nime otsides praktiliselt ühtegi tulemust.

Lugesin kahte Benavente draamat, millest esimene, vabas tõlkes võiks selle nimi olla "Võlakirjad" (Los intereses creados, 1907) - toimub "17. sajandil, kusagil/ ühes kohas".

Linna saabuvad kaks kelmi, Crispin ning Leandro, kellest esimene esineb teenri ja teine kõrgest soost härrana. Komöödia algusest on teada, et tegu on petistega ja eessõnaski öeldakse, et tegu vaid maske kandvate marionettidega, kuid sellest hoolimata õnnestub Benaventel kirjutada värvikalt, põnevalt, kaasahaaravalt. Näidendi esiplaanile lükkub Leandro ning kohaliku jõuka Don Polichinela tütre armastuslugu, mis tüüpilise süütute hingede esimese armastuse ning läbi plaanitud kelmuse segu. Komöödiale kohaselt laheneb kõik õnnelikult, mida oli küll oodata, kuid jälgisin tegevust huviga ning meelelahutuslikud elemendid tiksusid mõnusas tempos paika.

Inglisekeelne tõlge The Bonds of Interest viitab enam näidendi sisule, kuna kõik figuurid on omakasu poolest protagonistiga seotud ning seetõttu saadab kahte kelmi edu - nad on kavalad ning põimivad teised tegelased, kellest ükski minevikus päris süütut elu elanud pole, oma võrku ning ronivad seeläbi eduredeli tippu. Sõna "bonds" tähenduses "aktsiad" või siis "võlakirjad" viitab sellele rikkusele, võla kelmuse läbi kustutamisele, "bonds" tähenduses seotuse või omahuviga viitab saladuste jagamisele ning oma positsiooni säilitamise nimel kellegi teise illegaalselt saavutatud edu toetamist.

Näidend on lühike, lõbus ja kaval. Mõnus lugemine!

"Kergemeelne rõõmus linn" (taas vaba tõlge) (La ciudad alegre y confiada, 1916) - toimub kusagil (eeldatavalt ka 17. sajandil, kuna järgneb sisuliselt esimesele näidendile. Sedakorda sisuks esimeses näidendis ülla ning puhtana alanud armastuse langus ning tundmatu linnakese sõda Veneetsiaga. Sümpaatsetena tunduvad kelmid on autori küpsemise järgus ebasümpaatseks muutunud ning poliitiline temaatika esiplaanil - kuidas vältida sõda, kas patriotismi nimel pigem tõusta üles vaenlase vastu või kaitsta vaikides kodulinna?

Küsimused on igati õigustatud ning väikese linna kodanikule täiesti realistlikud tekkima, kui suurlinn - või pigem linnriik, 17. sajandil - asub oma ülemvõimu kehtestama. Kuid antud kontekstis jätab Benavente lihtne-lustakas stiil soovida. Tema tegelaste dialoog ning dünaamika on küll jätkuvalt värvikad ja orgaanilised, aga sisu ise ei luba sellist lihtsakoelisust ja näidend ei ole mingil hetkel enam huvitav.

Soovitan komöödiafännidele "Võlakirjasid" kerge lugemisena, kui see teie teele peaks sattuma, kuid mõistan Benavente unustatud kirjaniku staatust.