Markus Zusak: "Raamatuvaras"

Austraalia kirjanik Markus Zusak (sünd. 1975) on avaldanud viis romaani, kuid eelkõige tuntud on tema teosed "Raamatuvaras" (The Book Thief, 2005) ning "Sõnumitooja" (The Messenger, 2002).

"Raamatuvaras" on noorteromaan, inglise keeles mõeldud lugejaskonnale, keda nimetatakse noorteks täiskasvanuteks - Young Adult (YA). Võib-olla olen sellest lähtuvalt liiga vana, et Zusaki ülepingutatud stilistiliste vahendite võlust aru saada, aga võib-olla olen praeguseks lugenud nii palju ehedaid muljeid sõjaaja traumadest ja perekondade eludest Teise maailmasõja aastatel (eelmise nädala blogis tuli näiteks käsitlusele Elin Toona Gottschalki "Pagulusse", mis jättis väga sügava mulje), et Zusaki romaan jättis mu täielikult külmaks.

Esiteks mõjusid autori stilistilised võtted võõrastavalt - justkui lapselik esimene essee, kus ülesandeks on kirjutada kümme lehekülge, ning autor on muutnud kirjasuuruse suuremaks, et saavutada loodetud maht. Zusaki romaani läbivad väikesed lõigud, mis mõeldud nö. kommentaarideks kulisside tagant, näitamaks kõrvaltegelaste mõtteid ja viimaks hetkeks protagonist Lisel Meningeri perspektiivist kõrvale. Samuti om raamat jaotatud kümneks osaks, millest igaüks juhatatakse sisse peatükkide nimekirjaga. Lisaks nendele häirivatele visuaalsetele-ruumilistele ülepingutustele annab jutustaja pidevalt ära kellegi saatuse, sündmused mis juhtuvad järgmises peatükis või järgmisel leheküljel sureva isiku nime.

Zusak üritab luua pinget, põnevust, raskemeelset õhkkonda, kuid paisutab oma materjali nii julmalt, et see muutub sisutuks farsiks.

Materjal ise on nimelt täiesti adekvaatne: Liesel on 1939. aastal 9-aastane laps, kes saadetakse kasuvanemate hoolde Hubermannide peresse. Tema kasuvanemad on väga erinevad, kuid mõlemad heasüdamlikud inimesed ning Lieseli kasuisa Hans Hubermann õpetab Lieselile lugemist ja järk-järgult sõnade, kirjavara, raamatute, ning murdmatu vaimu väärtust ja tähtsust.

Ühel hetkel saabub Hubermannide majja Max Vandenburg, keda tuleb keldris varjata, sest Max on juut. Nende sõprus ning Maxi jutustused, mis Lieslile temast pärast Maxi kinnivõtmist ning vangilaagrisse viimist jäävad, mõjutavad tedagi oma memuaare kirja panema.

Lugu on väga ilus, südamlik, samaaegselt Teise maailmasõja lugudele kohaselt sünge, hirmus ja põnev. Liesli lapselik suhe Rudi Steineriga ja Rudi julgus ja vastupanu ning õiglustunne on sama imetlusväärsed kui Liesli kasuisa Hans Hubermanni avatud meel, südamlikkus ja isetus. Nii figuurid kui lugu on seega vägagi lugemist ja kaasatundmist väärt. Iga Zusaki romaani tegelane on omas elemendis kangelane ja juba see asjaolu võiks teksti lugemisväärseks muuta.

Kuid Zusaki stiil ärritas mind niivõrd, et Liesli sisuliselt üpris ainulaadne ja huvitav lugu jättis mind absoluutselt külmaks. Lugesin "Raamatuvarga" lõpuni läbi vaid huvist, mis tegelastest lõpuks saab.

Pärast filmitreileri vaatamist olen veendunud, et tegu on ühega neist vähestest näidetest, kus kesisest raamatust on tehtud hea film, sest materjal on väga huvitav, kuid teostus puudulik. Samas tundub romaani lugu olla samuti muudetud, Max ja Liesl on topitud romantilisse suhtesse, mis ei näi olevat isegi mitte romantiline kolmnurk seotuna Rudiga, nagu võiks raamatu põhjal vähemalt tõeselt argumenteerida - faktid on venitatud äratundmatuseni. Ainus tõeliselt hea element tundub olevat Geoffrey Rush Hans Hubermannina.

Ei soovitaks täiskasvanud lugejale Zusaki "Raaamatuvarast" üldse. Kuid film võiks treileri põhjal olla vaadatav.