Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus V. Veidi vihma peab langema" (2010)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Olen selles blogis kirjutanud esimesest neljast osast, ning igas neist neljast on juhtunud midagi koledat, midagi kohutavat – kuid sellest hoolimata on Knausgård eelkõige võileivamäärimisedetailimeister, sest ilmselt on ainult temal võime kirjeldada argipäevaseid tegevusi nii huvitavalt, sest kirjutatu on justkui stream of consciousness, puhas alateadlik mõtevool, mis ilmselt läbib võileiva määrimisel meid kõiki, kuid on vähe neid, kel õnnestub see sama voolavalt ja haaravalt kinni püüda kui seda on teinud Knausgård.

Min Jin Lee: "Pachinko" (2017)

Korea-USA autor Min Jin Lee (sünd. 1968) kirjutab väga laias laastus justkui oma elust, kultuurilisest pagasist, ajaloost ning minevikust: Lee murelapseks ning tema loomingut läbivaks teemaks on korea päritolu indiviidide identiteet, nende probleemid oma kultuuriruumist väljudes oma koha leidmisel.

Lee on siiani avaldanud kaks mahukat teost. Esimene romaan "Tasuta toit miljonäridele" (Free Food for Millionaires, 2007) leiab aset 1990ndatel New Yorgis, ning on vastavalt arvustustele väga huvitav ja lugemisväärne. Kuid Lee teine romaan "Pachinko" (2017), millest täna juttu tuleb, läheb tunduvalt kaugemale ja sügavamale nii ajalooliselt kui kultuurilooliselt.

Matias Faldbakken: "Kelner" (The Hills, 2017)

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust. Tema romaan "Kelner" (The Hills, 2017) on erinevalt kolmeosalisest "Skandinaavia misantroopia" romaanisajarjast tunduvalt vähem vägivaldne või subversiivne, esmapilgul võiks seda lühiromaani nimetada lausa lihtsakoeliseks.

Nobeli kirjanduspreemia 2006: Orhan Pamuk

Türgi kirjanik, haritlane, stsenarist ning üks Euroopa Kirjanike Parlamendi asutajaid, Orhan Pamuk (sünd. 1952) on üks Türgi tuntumaid kirjanikke ning ainus türgi autor, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Pamuk pärjati nobelistiks aastal 2006.

Lugesin Pamuki romaani "Lumi" (Kar, 2004), mis jutustab probleemidest Türgi ühiskonnas ning poliitilisel maastikul, revolutsioonidest ning sellega kaasnevate religioonist ning traditsioonidest tulenevate konfliktidest. Luuletaja Ka reisib pärast pikaajalist elu Frankfurtis tagasi koju Türgisse, et uurida noorte neiude enesetappude põhjuseid Karsi linnas, ning loodab salamisi kohtuda noorpõlve armastuse Ipekiga, et koos Euroopasse ning unistuste täitumisele avatud tulevikku reisida ja mineviku luhtunud lootuste täitumist uuesti alustada. Kuid ainus, mis Karsis kindel, on et lumi langeb igal hommikul uuesti ning matab poliitiliste pingete ja radikaalsete kuritegude järelkaja värvitusse vaikusesse.

Margaret Atwood: "Leedi Oraakel"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link).

Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest räägime täna - sel aastal tuleb uurimisele õige mitu Atwoodi romaani.

Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

Nobeli kirjanduspreemia 2004. Elfriede Jelinek: "Klaveriõpetaja"

Austria kirjanik, näitekirjanik, esseist, luuletaja ning tõlk Elfriede Jelinek (sünd. 1946) kirjeldab oma loomingut kui sotsiaalsete struktuuride ja sugude vastast võitlust ning peab seda ka ise vulgaarseks, rõvedaks ning häirivaks. Jelinek olla feminist ja antifašist - viimasel juhul on sellised sotsiaalkriitilised teravad jooned austria kirjanduses üpris tüüpilised, näiteks Thomas Bernhardi loomingus, kes kritiseerib oma teostes kõvasti Austriat ja väljendab oma üldist vihkamist kodumaa suhtes.

Jelinek pole nii otseselt Austria- kui sotsiaalse ebavõrdsuse ja lihaliku ning kapitalistliku kultuuri vastane. Tema jaoks on nii mehed kui naised vaid liha ja nende ihad ja soovid hävitavad neid, kuigi nad on nagunii hävingule määratud.

Väga ilusasti kirjeldab Madli Pesti Jelineki "Klaveriõpetaja" tooni:

Martin Algus: "Midagi tõelist" (2018)

Eesti kirjaniku ning näitekirjaniku Martin Alguse debüütromaan "Midagi tõelist" põhineb tõestisündinud lool ning on seega mitte ainult tema protagonistide püüdluste ja soovide, vaid sisu päritolu kirjeldus: "Midagi tõelist" ongi midagi tõelist. Sellest lähtuvalt on juba muidu väga makaaber ja sünge lugu veel kraadi võrra huvitavam, et vähemalt osake sellest on tõepoolest juhtunud.

Anton Hansen Tammsaare: "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)

Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on eelkõige tuntud kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kus tähtsal kohal seisab tema epopöa "Tõde ja õigus", vähemalt selle esimene ja teine osa. Tammsaare mahukaima teose kõrval on tuntud aga ka näidend "Juudit", romaan "Kõrboja peremees" ja mõndagi muud.

"Põrgupõhja uus vanapagan" on nagu ülejäänugi Tammsaare loomingust ilmunud 20. sajandi esimeses pooles, kuid kuna see romaan ilmus eelmisel aastal Tänapäeva kirjastuses uues kuues, on taas põhjust Tammsaarest rääkida.

Romaanide üldiseks teemaks on Suur Talurahva Ike, põllutööde aastaring ning sellega seotud võitlus loodusega (nagu paljudes suurtes Skandinaavia kirjanduse teosteski), kuid samaaegselt on tähtsaks ning keskeks teemaks inimese võitlus iseenda pahupoolega. 

Nobeli kirjanduspreemia 2002. Imre Kertesz: „Saatusetus“

Ungari kirjanik, esseist ning tõlkija Imre Kertesz (1929-2016) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2002. Kertesz on eelkõige tuntud oma esikromaani „Saatusetus“ („Sorstalanság“, 1975) poolest, mis on osaliselt autobiograafiline, kuna Kertesz ise veetis aega nii Auschwitzi kui Buchenwaldi ja Zeitzi koonduslaagrites.

Romaani räägib 14-aastase György Kövesi läbielamistest Auschwitzi, Buchenwaldi ning Zeitzi koonduslaagrites. Raamiks on poisi pereelu argipäev ning koonduslaagri tagajärjed tema välisele ja sisemisele olemusele: György isa viiakse samuti koonduslaagrisse ning romaani alguseks on pikk ja tundeline hüvastijätt isaga - poiss aga pannakse keset tööpäeva tehases äkitselt bussi ja läinud ta ongi.

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus IV. Tants pimeduses"

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud neljandas osas „Minu võitlus IV. Tants pimeduses" on 18-aastane Karl Ove just lõpetanud gümnaasiumi ning asub aastaks asendusõpetajana tööle Põhja-Norrasse. Tuleb rinda pista nii kooliklasside, klassijuhataja kohustuste, direktori, kohalike kalurite ja rullnokkade ning muidugi noorte tüdrukutega. Samaaegselt üritab Karl Ove kirjutada oma esimest novellikogumikku ja saada elukutseliseks kirjanikuks.

Markus Zusak: "Raamatuvaras"

Austraalia kirjanik Markus Zusak (sünd. 1975) on avaldanud viis romaani, kuid eelkõige tuntud on tema teosed "Raamatuvaras" (The Book Thief, 2005) ning "Sõnumitooja" (The Messenger, 2002).

"Raamatuvaras" on noorteromaan, inglise keeles mõeldud lugejaskonnale, keda nimetatakse noorteks täiskasvanuteks - Young Adult (YA). Võib-olla olen sellest lähtuvalt liiga vana, et Zusaki ülepingutatud stilistiliste vahendite võlust aru saada, aga võib-olla olen praeguseks lugenud nii palju ehedaid muljeid sõjaaja traumadest ja perekondade eludest Teise maailmasõja aastatel (eelmise nädala blogis tuli näiteks käsitlusele Elin Toona Gottschalki "Pagulusse", mis jättis väga sügava mulje), et Zusaki romaan jättis mu täielikult külmaks.

2018 lemmikraamatud

2018 lugemisaastat kokku võttes ilmneb, et väärtraamatuid sai loetud vähem kui eelmisel aastal. Kokku paistsis mulle blogitust silma vaid kaheksa teost, mis ka järgmisel aastal veel mainimist ja soovitamist väärt. Kuna loen 20. sajandi maailmakirjandust läbisegi, on siin juttu nii uuematest kui veidi vähem uuematest raamatutest.

Loetlen siis järgnevalt oma lemmikraamatud mineva aasta lugemisvarast. Tegu pole pingerega, nopped on lihtsalt lugemise järjekorras. Raamatu pealkirjale klikkimine viib teid vastava postituse lehele.

Maarja Kangro: "Klaaslaps" (2016)

Tegu on raske materjaliga ning vorm teeb lugemise teatud määral kergemaks, teatud määral jätab lüngad, mille emotsionaalne aju siis ise täidab. "Klaaslaps" on kirja pandud päevikuvormis, hüppab veidi ajas edasi ja tagasi ning siis enam mitte. Kirjutatu on fragmendiline tunnete ja hetkede kirjelduste kogumik, mis paralleelselt jälgib Kango reise Ukrainasse, Itaaliasse, tema kirjanduslikke mõtisklusi, suhteid erinevat masti meeste ja naistega, tema muljeid uuest Euroopast, vanast Euroopast...

Mulle isiklikult oli "Klaaslaps" ääretult paeluv, mitte masendav vaid tõsiselt huvitav lugemine, sest kuigi kusagil ridade vahel on teoorias üks murtud südame ja hingega inimene, viib protagonist oma mõttekäikude ja vaatlustega hoopis huvitavamale arengureisile kui lapsekaotus. Ja samaaegselt seisab selle intellektuaalse kõrglennu kohal kogu aeg kohutav vari, mille olemasolu on alati selge, mis veab tegelikult romaani algusest lõpuni.

Raul Oreškin: "Kui ma vananen..."

Eesti kirjanik Raul Oreškin on töötanud nii Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas kui loomekeskuses. 2015. asus Oreškin tööle Tartu Uue Teatri direktorina. Kuid Oreškin on vaikselt kirjutanud ka lühijutte, mis kogunesid blogivormis aastatel 2014-2016. Hooandja.ee projektitoetustega oli võimalik pisike kogumik 40 jutuga välja anda eelmisel aastal. (link projektilehele)

Oreškini jutukogumik on esimesel pilgul ideaalne kingiraamat: A6 formaadis, elegantse musta kaane ning kaunite, sürrealistlike-futuristlike fotodega, mustad vahelehed jagamas jutustusi. Jutustused ise on ülilühikesed, hoomavad käputäie lehekülgi ja räägivad igaüks ühest võimalikust stsenaariumist, kuidas ning kus Oreškin võiks vananeda. Sellest lähtuvalt algavad kõik jutud valemiga: "Kui ma vananen..."

Oreškin on ise öelnud, et teda huvitab pigem tulevik kui minevik, ning seda on ulmeliste-fantastiliste sugemetega jutustustest ka kiirelt märgata. Tema maailm on tulevikumaailm, kus on võimalik teleportatsiooni kaudu liikuda, Euroopa kui poliitiline või geograafiline ühik kuulub kaugemasse minevikku, materiaalsed kehad on teisejärgulised, ning elu võõrastel planeetidel on tõenäolisem kui planeedil Maa.

Keha murdmisest ja vaimu murdmatusest. Gao Xingjian: "Ühe mehe piibel". Nobeli kirjanduspreemia 2000.

Hiina kirjanik, näitekirjanik, kunstnik ning tõlk Gao Xingjian (sünd. 1940) on tuntud nii oma biograafiliste romaanide, absurdi kilda kuuluvate näidendite kui siluette käsitleva kunsti poolest. Xingjian veetis enamiku oma eluajast Hiinas, kuid emigreerus 1970ndatel Euroopasse, ning üks tema hilisematest näidenditest põhjustas kõigi tema näidendite Hiinas mängimise keelu. Xingjian pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2000.

Lugesin romaani "Ühe mehe piibel", mille tõlge võiks aga ka olla "Ühe mehe päevik" või "Ühe mehe raamat". Romaani minategelane on Gao alter ego, ning kohtades ja aegades hüpeldes jutustatakse tema noorusest, tema muljetest Pekingis, Hong Kongis ning Anhui provintsis.

Häbitu grotesk ja ajalooline süü: Günter Grass: "Vähikäigul". Nobeli kirjanduspreemia 1999.

Saksa kirjanik, näitekirjanik, skulptor ning ajakirjanik Günter Grass (1927-2015) on tuntud grotesksete stseenide poolest oma romaanides, dialektis kirjutatud dialoogide, Danzigi linna kirjelduste ning ilustamata Teise maailmasõja ümber ringlevate aastakümnete memuaaristiilis kirjelduste poolest. Tema tuntuim romaan on "Plekktrumm" (Die Blechtrommel, 1959), mis on samaaegselt Grassi suurima romaanikompleksi, Danzigi triloogia, esimene osa.

Plekktrummist on eelnevalt juttu olnud siin (link) - täna räägime aga ühest Grassi uuema loomingu osast - romaanist "Vähikäigul" (Im Krebsgang, 2002).

1970ndate India oli hirmuäratav paik. Rohinton Mistry: "A Fine Balance" (1995)

India-kanada kirjanik Rohinton Mistry (sünd. 1952) alustas oma kirjanduslikku karjääri küll lühijuttude kirjutamisega, kuid on eelkõige tuntud oma mahukate India romaanide poolest. Tema romaanid "Such a Long Journey" (1991), "A Fine Balance" (1995) ning "Family Matters" (2002) käsitlevad India poliitilist ning kultuurilist ajalugu ja sellega seotud sotsiaalseid ning moraalseid probleeme.

Lugesin Mistry romaani "A Fine Balance", mida võiks tõlkida kui peen või habras tasakaal - romaani sisuks on erinevatest kastidest pärinevate figuuride olelusvõitlus ning nende väsimatu heitlus iseiseisvuse ja parema tuleviku nimel.

Põhitegelaseks võiks olla nii aastase õnneliku nooruspõlve abielu leina ning oma venna türanniat trotsiva õmbleja Dina Dalali saatus, kuid samaväärselt ka tema kooliaegse sõbranna heasüdamliku poja Malecki tegemised. Romaani käigus selgub aga, et enim tähelepanu väärivad kõige kohutavamate kannatuste põrgust pääsenud Ishtvar ning tema vennapoeg Omprakash.

Nobeli kirjanduspreemia 1998. Jose Saramago: "Ricardo Reisi surma aasta"

Portugali kirjanik, 1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) on rahvusvahelisel maastikul siiani tunnustatud nimi. Tema Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ning sellest on juttu tulnud ka minu blogis (link). Seekord lugesin aga Saramago samui tuntud romaani, "Ricardo Reisi surma aasta" (1995).

Saramago mängib reaalsuse ja fantaasia ning müstiliste ja ajalooliste elementidega, tema loomingut võiks samuti nimetada maagilise realismi teoste hulka kuuluvaks. Ricardo Reis oli reaalselt portugali kirjanik Fernando Pessoa heteronüüm ehk üks neljast pseudonüümist, mida kirjanik oma loomingu avaldamiseks kasutas. Ricardo Reis on seega põhimõtteliselt Fernando Pessoa.

Räägime veelkord muinasjuttudest: Röövlitütar Ronja ajatu väärtus

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) ja tema läbi aastate armastatud ning ülemaailmselt loetud muinasjutud on olnud nii kiitjate kui kriitikute suus oma ilmumise hetkest alates. Kuna kuulun Lindgreni poolehoidjate ja toetajate meeskonda ning lugesin hiljuti uuesti ka "Röövlitütar Ronjat", siis mõtisklen veidi täiskasvanu perspektiivist selle armsa metslase elu ja filosoofia üle.

Ronja sünnib põhimõtteliselt moraalses nihkes pesitsevasse keskkonda - tema vanemad on röövlijõugu pealik ning tolle naine. Võrdluseks Pipi või hoopis Aino Perviku Arabella, Mereröövli tütar - alustuseks pole tähtis, millised on kellegi vanemad. Fookus on siiski peategelasel, kes vaid õpib lapsena elama ning ellu jääma. Ronja õppetunnid on esmalt väga lihtsad: Mattise metsas ei tohi hirmu tunda, Põrguauku ei tohi kukkuda, Marduste küüsi ei tohi jääda.

Inimliku hingepuhtuse võimalikkusest Wolandi riukalikus maailmas. Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margarita"

Vene kirjanik Mihhail Bulgakovi (1891-1940) sulest on ilmunud nii följetone, näidendeid ning jutustusi, kuid tema tuntuim, tähistatuim ning tõlgituim teos on romaan "Meister ja Margarita" (Мастер и Маргарита, 1967) - lugu sellest, kuidas vanapagan Moskvat külastas ja nii mõnegi majapidamise pea peale pööras.

Bulgakovi näidenditest enamikku keelati laval mängida ning valitsuse tsensorid keelasid neid ka avaldada, kuna autor kritiseerib Nõukogude Liidu võimuaparaate ning kodanikke mitmel erineval tasandil. Ka Bulgakovi suurromaani avaldas alles tema lesk pärast Bulgakovi surma, tehes tõeks ka Meistri eluloos väga tähtsaks kujuneva fraasi "käsikirjad ei põle".