Min Jin Lee: "Pachinko" (2017)

Korea-USA autor Min Jin Lee (sünd. 1968) kirjutab väga laias laastus justkui oma elust, kultuurilisest pagasist, ajaloost ning minevikust: Lee murelapseks ning tema loomingut läbivaks teemaks on korea päritolu indiviidide identiteet, nende probleemid oma kultuuriruumist väljudes oma koha leidmisel.

Lee on siiani avaldanud kaks mahukat teost. Esimene romaan "Tasuta toit miljonäridele" (Free Food for Millionaires, 2007) leiab aset 1990ndatel New Yorgis, ning on vastavalt arvustustele väga huvitav ja lugemisväärne. Kuid Lee teine romaan "Pachinko" (2017), millest täna juttu tuleb, läheb tunduvalt kaugemale ja sügavamale nii ajalooliselt kui kultuurilooliselt.

Margaret Atwood: "Kassisilm"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).

Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.

Ottessa Moshfegh: My Year of Rest and Relaxation (2018)

USA autor Ottessa Moshfegh (sünd. 1981) on avaldanud kaks lühijuttude kogumikku ning kaks romaani, millest viimaseid olen lugenud, ning mõlemad on olnud ülipõnevad ja täiesti omanäolised teosed.

"Eileen" ilmus aastal 2015 ja on ääretult põnev romaan, mis tegeleb nii naiselikkuse kui sotsiaalse mõiste, naine olemise kui sotsiaalse rolli ning naise keha kui tarbeesemega - kuid on lõpuks psühholoogiliselt niivõrd huvitav just sel hetkel, kui muutub hoopis teistsuguseks romaaniks, kui lugeja oleks oodanud. Selleteemalise blogi leiate siit (link)

Sedakorda lugesin Moshfeghi uusimat romaani "My Year of Rest and Relaxation" (2018), mille pealkiri tõlkes oleks umbes  "Minu puhkuse ja lõõgastumise aasta". Romaani peategelane, taas noor naine, kuid seekord ilus, jõukast perest ning kultuurilise taustaga, New Yorgi paremas linnaosas elutsev ning mainekas kunstigaleriis töötav neiu - kelle nime kunagi ei mainita.

Raul Oreškin: "Kui ma vananen..."

Eesti kirjanik Raul Oreškin on töötanud nii Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas kui loomekeskuses. 2015. asus Oreškin tööle Tartu Uue Teatri direktorina. Kuid Oreškin on vaikselt kirjutanud ka lühijutte, mis kogunesid blogivormis aastatel 2014-2016. Hooandja.ee projektitoetustega oli võimalik pisike kogumik 40 jutuga välja anda eelmisel aastal. (link projektilehele)

Oreškini jutukogumik on esimesel pilgul ideaalne kingiraamat: A6 formaadis, elegantse musta kaane ning kaunite, sürrealistlike-futuristlike fotodega, mustad vahelehed jagamas jutustusi. Jutustused ise on ülilühikesed, hoomavad käputäie lehekülgi ja räägivad igaüks ühest võimalikust stsenaariumist, kuidas ning kus Oreškin võiks vananeda. Sellest lähtuvalt algavad kõik jutud valemiga: "Kui ma vananen..."

Oreškin on ise öelnud, et teda huvitab pigem tulevik kui minevik, ning seda on ulmeliste-fantastiliste sugemetega jutustustest ka kiirelt märgata. Tema maailm on tulevikumaailm, kus on võimalik teleportatsiooni kaudu liikuda, Euroopa kui poliitiline või geograafiline ühik kuulub kaugemasse minevikku, materiaalsed kehad on teisejärgulised, ning elu võõrastel planeetidel on tõenäolisem kui planeedil Maa.

Per Petterson: "Kui me hobusevargil käisime" (2003)

Uuema Norra kirjanduse üks tuntumaid nimesid, Per Petterson (sünd. 1952) õppis esmalt raamatukoguhoidjaks, töötas seejärel raamatukaupmehena, kirjutas arvustusi ning tegeles tõlketöödega, enne kui lõplikult kirjutamisele keskendus.

Petterson on pälvinud arvukalt nimekaid kirjandusauhindu ning tema romaan "Kui me hobusevargil käisime" (Ut og stjæle hester, 2003) on tõlgitud neljakümne kaheksasse keelde. Romaan ilmus eesti keeles aastal 2010 ning samuti on eesti keeles ilmunud romaan "Ma nean aja voolu" aastal 2016, mis on nüüdseks tõlgitud üle kolmekümnesse keelde.

Lugesin romaani "Kui me hobusevargil käisime", mis jutustab vanas eas eraldatud majakesse elama asunud Trondi lapsepõlvemälestustest, tema nooruspõlves läbielatud traumadest ja saadud haavadest, ning minevikuga pikitult elutalve argimuredest ja tulevikumõtisklustest.

Juhuslikult märkab Trond ühel hetkel, et üks keskne lapsepõlvevarjudest esile kerkiv element elab majas, mis asub juhuslikult tema maja kõrval. Sellega seoses tärkavad nii mõnedki peidetud või meelega unustatud mälestused taas.

Pettersoni romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga otsekohene ning aus - ühe küpsesse ikka jõudnud üksi elada sooviva mehe mõtted väikeses külas sobitumise kohta pole ei meelitavad ega tundelised, vaid pragmaatiliselt nendib Trond:

"Inimestele meeldib, kui sa neile asjadest räägid, sobivate tükikestena, tagasihoidlikul toonil, ja nad arvavd, et tunnevad sind, kuid nad ei tunne sind, nad teavad vaid midagi sinu kohta, kuid nad kuulevad vaid fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust nende asjade kohta, mitte seda, kuidas teatud otsused on teinud sinust selle, kes sa täna oled. Hoopis täidavad nad selle faktide kogumi omapoolsete tunnete, arvamuste ja eeldustega, ja nad joonistavad sinu elust pildi, mil pole tõelisusega midagi pistmist, ja sa oledki kaitstud. Mitte keegi ei pääse sulle lähemale, kui sa seda ei taha." 
(vaba tõlge)


Pettersonile meeldib mängida ajaga, ka tema teises romaanis on blogidest loetu kohaselt vahelduvalt kirjeldatud lapsepõlvemälestusi ning aktuaalset reaalsust. "Kui me hobusevargil käisime" on jutustus Trondi 15ndast suvest aastal 1948, kuid maabub regulaarselt olevikku ning põimub sündmustega olevikus, aastal 2000.


Räägitakse nii isa-poja suhtest, isa kaotamise traumast, venna kaotamise traumast, ääri-veeri ka meeste ja naiste vahelistest suhetest, kuid pigem on romaani kese isa ning poja suhetel. Lapsepõlv on olnud üpris keeruline ning mitmed jubedad sündmused peegelduvad Trondi mõtteis veel 67ndal talvel. Tema tervis on jäänud väetiks, kuid koeraga jalutamas käia mees veel jaksab. Maja oleks vaja korda teha, et rahus oma viimased päevad, või aastad, õhtule saata.


Pettersoni tegelastel on taust, on kontekst, on minevik ja olevik, kuid kõik see justkui libiseks mööda nagu liiga kiiresti sõitva rongi aknast jälgitud puud, mida lugeda võimalik ei ole, kuigi neist räägitakse ja me näeme neid ka lugejana korraks selgelt. Tähtsad peatused on viimane suvi isaga, 1948, ning hetkeline talv - ilmselgelt tugev sümboolika elu õitseaja ning lõpusirge tähistamiseks.

Vaikseloomulised looduskirjeldused, seiklused hobuste seljas - varastatud ning laenatud vormis -, puude langetamine, häälte kuulamine, läheduse tunnetamine, kõik Norra looduse väikesed elemendid leiavad oma koha Pettersoni rahumeelsetes kirjeldustes. Nii muuseas mainitakse vahepeal, et väike poiss on maha lasknud oma venna. Tagajärgedega tegeletakse hetkeliselt, kuid raskeloomuliste sündmuste seedimise paik on lugeja mõtetes.


Võib-olla ka sellepärast on Pettersoni romaan niivõrd meeldejääv, et annab kätte hulgaliselt niite, kui jätab nad osaliselt peaaegu täielikult lahti harutamata (Trondi majanduslik kindlus kahe lausega mainitud firmast näiteks. Aga see pole tegelikult oluline). Aga teisalt lahkab ta kauneid tihti sõnadesse kätkematuid aspekte nagu koera ja inimese suhe, mis on kirja pandud tabavalt ja tundeliselt.


"Kui me hobusevargil käisime" on ääretult huvitav, mõtlik, kohutav ning vaikne kuid haarav romaan.

Soovitan!

Nobeli kirjanduspreemia 1968. Yasunari Kawabata: "Meijin" (名人, 1951-1954)

Jaapani kirjanik, tõlk ning kirjandusteadlane Yasunari Kawabata pälvis esimese jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia aastal 1968. Eesti keeles on ilmunud Kawabata romaanid "Mäe hääl" (minu blogis samuti juba lahatud siin - link), "Lumine maa", "Tuhat kurge" ning "Vana pealinn", millest viimased kolm ka Nobeli komitee poolt esile tõsteti.

Huvitaval kombel on Vanemuine teatris 2014. aastast sporaadiliselt (järgmine etendus mai 2018) võimalik vaadata balletietendust "Go - mäng kahele" (link), mis põhineb Kawabata romaanil "Meijin" või "Go-mängu meister" (1951-1954).

Olen Kawabata loominguga eelnevalt tutvunud ning tema mõtlikust-melanhoolsest toonist alati vaimustunud olnud. Ta kirjutab pigem õrnades toonides, keskendudes hinge ja tunnete platoonilistele aspektidele (võrreldes näiteks Murakamiga, kelle romaanid on väga vihjavalt seksuaalsed). "Meijin" ehk romaan go meistri viimasest mängust on sisuliselt sama puhas vaimsete protsesside anatoomia kui umbes "Klaaspärlimäng" - kuid stilistiliselt pigem midagi Kafka ja Flauberti segu sarnast.

Meijin on jaapanikeelne mõiste, kirjeldamaks go mängu esimese järgu võitmata meistrit. Antud romaan põhineb tõsielulistel sündmustel, 1938. aastal toimunud Go meistri  Honinbo Shūsai viimase mängu reportaazhil , mille Kawabata tol ajal tõepoolest reporterina töötades kirjutas.

Jaapani kultuuri huvilistele ja austajatele võib "Meijin" tõelist huvi pakkuda, kuna on kogum ilmastikunähtusi, looduskaunidust, looduse vägivalda ja looduse murdumatut terviklikku kirjeldavatest, ning kontrastina inimese vaimust kui nõrga keha poolt pidevalt katkestatavast voolust.

Reporter suhtub nii go mängu kui mängijatesse suure austusega, teades, et Meister on suure vaimu  ning kultuurselt olulise institutsiooni esindaja - kuid samal ajal kirjeldab ta Meistrit nagu väikest poissi, kel ebatervislik-maniakaalne vaimustus iga mõttemängu suhtes:

"The Master was like a starved urchin in his appetite for games. Shut up in his room with his games, he was doing his heart ailment no good. An introspective person, however, not given to easy switches of mood, he probably found that only games quieted his mind from Go. He never went for walks.

Most professional Go players like other games as well, but the Master's addiction was rather special. He could not play an easy, nonchalant match, letting well enough alone. There was no end to his patience and endurance. He played day and night, his obsession somewhat disquieting. It was less as if he were playing to dispel gloom of beguile tedium than as if he were giving himself up to the fangs of gaming devils. He gave himself to mahjong and billiards just as he gave himself to Go. If one put aside the inconvenience he caused his adversaries, it might have been said, perhaps, that the Master himself was forever true and clean. Unlike an ordinary person with preoccupations of some intensity, the Master seemed to be lost in vast distances."

Viimase mängu kirjeldus hoomab sisuliselt kogu romaani, midagi muud ei juhtu ning midagi muud ei kirjeldata, Meistri elu tema naise olemasolust väljapoole ei laiendata ning samuti ei lubata ei reporterit ega lugejat Meistri mõtetesse - nii jääb Shūsai puutumatuks instantsiks, tema tarbeks konstrueeritud pjedestaalile hõljuma.

Mängu vastane Minoru Kitani, romaanis Otaké nime kandev noor go mängija tõusuteel, on nähtavalt noorem, energilisem, tundelisem ning närvilisem mängija ja esindab nagu reporter mingil hetkel tõdeb, nooremat järelkasvavat põlvkonda. Meister kaotab mängu käiguga valge 130, kuid vähemalt minu jaoks jääb puhtalt romaani põhjal ebaselgeks, kas käik on tehtud meelega või mitte.

Romaan ei ole sisuliselt mingil hetkel enam huvitav, isegi kui üritada mängu käiku jälgida ja ajalisi ning tempotehnilisi arenguid, rünnakuid ja strateegiaid kõrvutada ja mängu taskaalu muutumist analüüsida - kuid Kawabata on võimeline ka muru kasvamisest tundeliselt ning kaasahaaravalt kirjutama. 

Väikesed lõigud meistri ilmselgest omas maailmas, omas vaimses sfääris viibimisest (seisund, mida tema rahutu vastane vähemalt antud mängu ning tõenäoliselt oma elu jooksul ei saavuta), tema tervise kustumisest, tema pühendumusest go mängule - ja arvukad kirjeldused Jaapani kaunist loodusest muudavad romaani aegluse ning sisutuse filigraanseks meditatsiooniks, "Meijini" lugemine on seega justkui vaimuharjutus kannatlikule lugejale, mis nõuab teatud distsipliini.

Isiklikult lugesin "Meijini" huviga ja nautisin Kawabata stiili nagu alati - kuid antud romaan pole kindlasti igaühele.