Nobeli kirjanduspreemia 2005: Harold Pinter

Briti näitekirjanik, stsenarist, režissöör ning näitleja Harold Pinter (1930-2008) oli üks mõjukamaid 20. sajandi inglise dramaturge, teda on võrreldud Beckettiga. Pinter pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2005. 

Tema näidendit "Sünnipäevapidu" on lavastatud aastal 2009 Viljandi Kultuuriakadeemia näitetudengite diplomilavastusena ning see on ilmunud ka eestikeelses tõlkes. Samuti lavastati tema teine kuulsaim näidend "Majahoidja" Rakvere teatris aasta hiljem.

Markus Zusak: "Raamatuvaras"

Austraalia kirjanik Markus Zusak (sünd. 1975) on avaldanud viis romaani, kuid eelkõige tuntud on tema teosed "Raamatuvaras" (The Book Thief, 2005) ning "Sõnumitooja" (The Messenger, 2002).

"Raamatuvaras" on noorteromaan, inglise keeles mõeldud lugejaskonnale, keda nimetatakse noorteks täiskasvanuteks - Young Adult (YA). Võib-olla olen sellest lähtuvalt liiga vana, et Zusaki ülepingutatud stilistiliste vahendite võlust aru saada, aga võib-olla olen praeguseks lugenud nii palju ehedaid muljeid sõjaaja traumadest ja perekondade eludest Teise maailmasõja aastatel (eelmise nädala blogis tuli näiteks käsitlusele Elin Toona Gottschalki "Pagulusse", mis jättis väga sügava mulje), et Zusaki romaan jättis mu täielikult külmaks.

Arvamusreede, 10/17: Raamatute emotsionaalne mõju

Tere, kallid raamatusõbrad! Toon teieni taas väikese mõtiskluse teemal lugemine ja raamatud: räägime raamatute mõjust emotsioonidele.

Lugemine võib põhjustada tugevaid positiivseid ja negatiivseid tundeid, mõned jäävad pärast raamatu kõrvalepanekut püsima ning mõned on vaid hetkelised. Reastan siin esmalt paar põhiemotsiooni, mis lugedes tekkida võivad. Seejärel räägime nende emotsioonide reaalsest mõjust väljaspool romaani ruumi.

Põnevus ning pinge, puhas huvi

Enamasti empaatial põhinev romaani protagonistiga kaasaminek toimub sündmuste käigus, mis tähendab, et tekst peab ülalhoidma teatud huvi ja pinget. Sellest tulenevalt on tähtis säilitada lugeja huvi uute sündmuste ning konfliktide lahenduste suhtes. Pinge ülalhoidmine ning stabiilsus on tähtsad lugeja tähelepanu hoidmisel.

Rahuldus nutikusest

Eriti kriminaalromaanide lugemisel on lahenduse õige äraarvamisega seotud teatud rahuldus autoriga intellektuaalselt samal tasandil olemisest või inimliku anatoomia heast tundmisest - romaani sisu andis ära romaani lõpu, kuid vaid nutikatele.

Mulle isiklikult ei meeldi muide ette mõelda ja variante ritta sättida, nagu ka sarjades ning filmides jälgin toimuvat parema meelega lineaarselt, nö, romaani olevikus.

Pettumus, kurbus ja viha

Romaani protagonist ning temaga seotud kõrvaltegelased on tihti empaatia ja sümpaatia kandjad, mis tähendab, et nende tunnete mittevabatahtlik muutmine tekitab ohtralt negatiivseid tundeid: selgub, et keegi heaks peetu on hoopis üdini halb inimene; südamelähedane figuur kaob müstilistel põhjustel,  jääb haigeks või sureb - antud sündmused tekitavad täiesti reaalseid viha- ja leinatundeid ning on tihti pisaratega seotud.

Kõrgendatud empaatia

Armastatud figuuride eriti emotsionaalsetel hetkedel oleme võimelised figuuride õnne üle isiklikku õnne tundma - meil on hea meel empaatiakandja eduelamustest!

Lõppenud loo tekitatud lünk

Huvitavat lugu huvitavate tegelastega võiks justkui igavesti lugeda... kuid tihti lõppeb romaan tundeliselt liiga vara - kuigi narratiiv on kokku sõlmitud. Epiloogid ei kuulu modernse kirjanduse tunnuste hulka, nii jääb lõpetatuse tunde asemele pigem auk. Lugeja ei tea uut romaani lugedes, mida oodata, ning ei tea ka, millal lõppu oodata. Jäänud lehekülgede arv on küll nähtav, kuid sisuline areng tume maa.

...Kuid miks on loetletud tunded positiivsed, isegi kui nad on negatiivsed?

* katarsise-efekt - Aristotelese teooria, et hingelise puhastuse läbiviimiseks on vaja kogeda hirmu ja kurbust, peab tänapäevani vett, ning intensiivne kirjanduselamus tekitab just need tunded piisavalt pikaks ajaks, et koledad elamused romaanis kogeda, maha pühkida, ning taas puhta lehena uut päeva alustada.

* turvaline vahemaa - läbielatud tunded on aga selles mõttes fiktiivsed, et lugeja jaoks küll reaalsed, aga protagonisti pole olemas, seega ei teki traumat - lugeja teab raamatut käest pannes, et luges vaid ilukirjandust.

* moraalivabadus - tänu fiktiivsusele ei pea keegi end halvasti tundma antagonistile kaasaelamise või vägivalla üle rõõmustamise pärast. Empaatia ning emotsioonide motivatsiooni värvikava on väga, väga rikkalik ning tavalise ühiskonna konventsioonid keelavad teatud emotsioone, mis on potentsiaalselt vajalikud.

Kokkuvõtteks jääb öelda, et raamatute lugemine on mitte ainult intellekti, vaid ka emotsionaalse intellekti treenimiseks väga oluline, samuti stimuleerib ilukirjandus emotsioone, mis jääksid tavaelus kogemata ja aitab seeläbi säilitada emotsionaalset tasakaalu.

Taas vaid argumendid raamatu kätte võtmise kasuks.

Öelge edasi ;- )

Mis laadi kirjandust teie hea meelega loete ja mis tundeid see teis tekitab?

Arvamusreede, 9/17: Kirjanduse parim sajand

Tere tulemast, kallid kirjandussõbrad. Täna räägime põnevamatest sündmustest kirjanduse ajaloos.

Keskendun maailmakirjanduse ning euroopa kirjanduse ajaloos punktidele, mis mulle erilist huvi on pakkunud; sajanditele, mida pean eriti huvitavaks; ning autoritele, kel minu silmis eriti suur kultuuriline mõju. Loetelu on täielikult subjektiivne, ajalooliselt lünklik ja esindab minu arvamust - täielikkuse- ega täiuslikkuse eesmärki ning asiseid sihte seatud pole. Mõtisklen orgaaniliselt mõtiskluse käigus, nagu arvamusreedele kohane.

Ootan huviga teie täiendusi kommentaarides! :- )

Suure saagade ajastu: nii aasia kui skandinaavia kirjanduslikus ruumis ilmus arvukalt tähtsaid ja mahukaid teoseid, näiteks arvatavalt 11. sajandil Shikibu Murasaki "Prints Genji lugu" (link), mis on tänapäevani üks tähtsamaid jaapani kirjanduse teoseid ning psühholoogiliselt ja sümboolselt täiesti omalaadsel tasemel. Kuid statistiliselt tähtsamaks võiks pidada 13. sajandit, mil ilmavalgust nägid islandi (Íslendingasögur ongi selle ajastu nimi islandi kirjanduses) ning norra saagad: Gunnari saaga, noorem Edda, Heimskringla, Egilli saaga jne. Kuid samuti ilmusid Hartmann von Aue Iwein, Rumi Masnavi, Nibelungide laul, Wolfram von Eschenbachi Parzival ning luulekogu Shokukokin Wakashū - tänapäevani kultuurilist tähtsust kandvad ning oma maa ajaloos keskset rolli mängivad teosed. Ning näiteks islandi saagasid on tänapäevalgi väga põnev lugeda!


Seevastu 14. sajandile kui itaalia renessansi algusele omistatakse üldiselt suuremat kultuurilist tähtsust - jah, ilmusid nii "Dekameron" (link) kui "Jumalik komöödia" (link) kui "Canterbury lood" (link), kuid sellest edasi vaadates on muud sajandid tunduvalt huvitavamad.

Suurte mõtlejate ajastu: 16. sajand - hetkeks tuleb ikka pilk filosoofide poole pöörata - Erasmus! Thomas More! Machiavelli! Ficino! Luther! Rabelais! Bacon! Cervantes! Külastasin kunagi Tartus seminari "Euroopa ideede ajalugu", mis tegeles kõigi heade mõtlejatega euroopa poliitilises arengus ning sellest sajandist pärineb ilmselt enim helgeid päid, kes ideid inspireerinud. Rohkem antud hetkel öelda pole, kuna mõtlejatega see blogi väga ei tegele, kuid 16. sajand kui Euroopa õitseng mõttevalangute alal on mainimist väärt.

Shakespeare: Olen enamiku Shakespeare'i motiividega tutvunud ühel või teisel määral ja tundub, et suuremat draamaklassikut keegi enam nimetada ei oskagi. Vastupidiselt näiteks Goethele, kes minu jaoks üldse saksa kirjanduse lipulaeva ei kehasta - ei minevikus ega olevikus -, on Shakespeare jätkuvalt maailmadraama lipulaev nr. 1. Selles blogis on juttu tulnud "Kuningas Learist" (link), "Romeost ja Juliast" (link) ning Macbethist (link). Shakespeare'le kuulub ka 17. sajand.

Prantsuse kõrgaeg: 17. sajandi kontekstis tuleks mainida vägagi nauditavat Molière'i ("Misantroop", "Tartuffe" - kuid selle blogi lehtedel neid veel näha pole olnud"), ning Jean Racine'i (ka "Iphigenie" ja teised Racine'i draamad on veel lugemata), samuti Blaise Pascali. Nimetatud autoritest siin üldse juttu pole olnud - lugeda on ühesõnaga ka vanema klassika kategoorias küll ja veel!

Realismiajastu: 19. sajandi romaanide nimekiri on lõputu ning euroopakeskne. Olen siin käsitlenud arvukalt 19. sajandi romaane, kuid mainin vaid üldiselt, et realismi õitsengu peamised kolded olid vene, prantsuse ning saksa kirjandus. Lõppkokkuvõttes mind 19. sajand eriti ei paelu, vaid mõned sajandi lõpu romaanid nagu näiteks "Buddenbrooks" (link), mis on küll kirjutatud 19. sajandi lõpus, kuid tegelikult kuulub juba 20. sajandisse.

20. sajandi kirjandus on pärast modernismiajastu piiride laienemist ja autori subjektiivsuse ning autonoomia kehtestamist muutunud ülemaailmseks kaleidoskoobiks, kus värvikombinatsioonid iga väikese liigutuse järel muutuvad. 20. sajand on kirjanduslike sajandite hulgas minu lemmik, just sest valitsevaid tendentse pole võimalik ühe või kahe käe sõrmedel loetleda.

21. sajandi kirjanduse kohta pole hetkel võimalik üldiseid järeldusi teha - vaid on selge, et maailm on enam kui eales varem omavahel seotud ja ühendatud ning tänu Interneti levikule ja elektrooniliste raaamatute turu laienemisele kirjuneb valik veelgi, mis on väga huvitav ja arendav tendents. Pigem kaob "üldise olukorra" kommenteerimise võimalikkus, sest olukord pole enam ülevaatlik. Tekib eksponentsiaalse modernismiperioodi fragmenteerumise kordumise ning eksistenstiaalse kriisi oht  - kuid kuna üldine teadmiste tase on - teoorias - kõrgem kui 20. sajandi alguses, peaks tavainimene Interneti kasutamisega hakkama saama.

Kultuuripessimistlik käpiknukk mu õlal sosistab küll: "Instagramm on tänapäeva noore entsüklopeedia, kirjandus on ühe jalaga e-kirstus! Keegi ei austa enam teadmiste omandamist!" - olen äraootaval seisukohal, kas Interneti mõju kirjandusele kui institutsioonile on pigem edasiviiv või stagneeriv.

Mis on seega kirjanduse parim sajand? Minu jaoks jääb selleks 20. sajand, kuid kindlasti ei tohiks unustada, et pea igal eelneval sajandil on omad tähelepanuväärsed pärlid ja kultuurilised kõrgpunktid, mis tänapäevani huvi pakuvad.

Milline sajand pakub teile enim huvi ning millise sajandi olete juba unustanud? Millist sajandit uuriksite, kui saaksite kuu aega puhkust võtta? Kohtume kommentaarides ;- )

Arvamusreede, 5/17: Räägime raamatutel põhinevatest filmidest ja lühisarjadest

Tere, kallid kirjandushuvilised!

Sel kuul mõtisklen eelkõige Atwoodi "Teenijanna loo" (Handmaid's Tale) äsja jooksma hakanud telesarjaversiooni, kuid ka näiteks hiljuti tematiseeritud "Ameerika pastoraali" filmiversiooni ajel teemal: kas ja kuidas on võimalik raamatust head filmi või sarja teha ning millised otsused ja aspektid seda protsessi toetavad.

Atwoodi romaanist kirjutasin hiljuti siin (link)
Ameerika pastoraali filmist kirjutasin ennist siin (link) ning romaanist eelmisel aastal siin (link)


1) Autori nõusolek ja koostöö.
Jätkates "Teenijanna loo" näitega, näib raamatuversiooni autori koostöö olevad suures plaanis lausa elutähtis: Atwood toetas lühisarja loomise ideed, aitas lavastust kirjutada ja kujundada (ametlikult on Atwood consultant producer) ning ilmus lausa põgusalt, kuid äratuntavalt esimeses osas, mil noortele neiudele õpetatakse käitumist nende uues üsamasinafunktsioonis:

"Teenijanna loo" sariversioon on elegantselt lahendatud, näitlejad suurepäraselt valitud, romaani toon ning loo tuum on osade narratiivides oskuslikult kaalutud ja teatud mõttes humoorikalt valitud, kuid samaaegselt kerge ja muretu normaalmaailma ja Gileadi rusuva düstoopia kontrasti veelgi tugevdama muusika aspekt vaid tõstavad üldmuljet ning sarja kvaliteeti.

Sellest lähtuvalt siis ka ülejäänud filmide-sarjade jaoks problemaatilised aspektid:


2) Vormiline dimensioon: Põhinarratiiv ning tuummotiivid.
Näiteks "Ameerika pastoraali" puhul rikkus filmi sisu minu silmis täielikult ära asjaolu, et McGregor keskendud lavastades liigselt abieludünaamikale tema ja Jennifer Connelly mängitud abikaasa vahel ning liiga vähe haprale suhtele enda ja tema Dakota Fanningu mängitud tütre vahel. Visuaal, toon, pikkus, taustaaspektid olid küll paigas, kuid nii päevakajaline-poliitiline taust kui loo põhitraagika tallati maha.
Ühesõnaga - kui autor on elus ja olemas, tasuks temaga kokku leppida tähtsate ja mittetähtsate tegelaste, sündmuste, suhete ja konfliktide suhtes ning sellest lähtuvalt ka film või sari kokku panna.


3) Ajaline dimensioon: ajaline maht.
Taas Atwoodi näidet kasutades: mõni raamat on liialt võimas, et seda vaid kahetunnisesse filmi kokku pressida. Seoses viimaste aastate telesarjade kvaliteedi kiire paranemisega pälvib televisioon kohati lausa rohkem tähelepanu kui eelnevalt valitsev filmivorm. Sellest tulenevalt investeerib üha enam lavastajaid ja produtsente sarjavormi - näiteks lavastas Reese Witherspoon väga edukalt samuti hiljuti telelinal romaanil põhineva lühisarja "Suured väiksed valed" (Big Little Lies, 2017 - link filmiveebi sarjalehele), mis pälvis ülisuurtes kogustes positiivset tähelepanu ning vastujaka. Sarja peaosades mängivad Nicole Kidman, Witherspoon ise, Zoe Kravitz, Shailene Woodley ning Alexander Skarsgård - enamikku neist on regulaalselt näha pigem "suurel" linal.

Tundub, et kuigi sotsiaalse meedia tagajärjena on vaataja võimalik tähelepanumaht ajaliselt kahanenud, on sarja vormis võimalik osade kaupa intensiivsemat sisu edasi anda kui filmis ning just sellepärast lähevad minu prognoosi kohaselt ka tulevikus paljud pigem telesarja teed.


4) Sisuline dimensioon: olemasoleva info vabavoliline täiendamine või kärpimine.
Siinkohal räägime pigem fantaasiasarjadest ja -filmidest nagu näiteks "Troonide mäng" ( Game of Thrones, 2011- ...) Fantastilised elukad ja kust neid leida (Fantastic Beasts and Where to Find Them, 2016) - originaali autor töötab mõlemal juhul lavastaja(te)ga koos narratiivide loomisel, kuid kompleksne ja suure info hulk tuleb vastutustundlikult filmi/sarja osadesse jagada.

"Troonide mängu" raamatukaanon tuuakse filmilinale osaliselt tervikuna, osaliselt ajaliselt nihutatult ning osaliselt esineb informatsiooni, mida raamatutes ei leidu. "Fantastiliste elukate" puhul on asi tunduvalt lihtsam, kuna tegu täiesti uute teadmistega, mis küll raamatutel põhinevad, kuid millel pole paberkujul narratoloogilist vundamenti. See annab lavastajatele loomulikult rohkelt vabadust.


Elementide ärajätmine põhjustas probleeme "Harry Potteri" raamatusarja filmides, kus ülipikkadest romaanidest taibati alles viimase osa puhul kaks filmi vändata. Vaidlen, et lühisari oleks ka antud narratiivi parema ning põhjalikuma ümbervormimise jaoks pakkunud parema meediumi.

Kolmandaks on aga võimalik elementide ärajätmisega tekitada uusi elemente - näiteks jäeti sarjas "Suured väiksed valed" jutustamata ühe tähtsa figuuri minevik, mis sarja lõpus väga traagilise sündmuse põhjustab. Sellele põhinedes võiks tegelikult loo lõpuni jutustanud Witherspoon veel ühe hooaja täita ning sari oleks jätkuvalt põnev.


5) Moraalne dimensioon: autorivabadus ning omalooming.
Lõppeks on muidugi oluline arutelupunkt lavastaja visioon ning tema ideed kirjaniku või kunstniku ideede vundamendi põhjal - paljud vaidlevad näiteks "Troonide mängu" puhul, et film ja raamatud on vabalt seotud ning sarjal on õigus minna teatud faktilistes aspektides teist teed, seni kuni Martini maailma võimaluste (suhteliselt piiritutes) ja figuuride suhtes loogilistes piirides püsitakse.

Vaadates antud kontekstis teise nurka: Fan fiction, fännide poolt kirjutatud alternatiivsed narratiivid ning filmilõpud on Internetis olnud Interneti algusaegadest peale, kuid kui sellistest asjadest üritatakse filmi teha, tuleb välja "Twilight", mis vähemalt minu arvatest ei auhindu ega täiskasvanud inimese tähelepanu vääri. Kuid seni kuni fan fiction püsib endale antud piirides, foorumites ning blogides, on kõik korras.

Veel üks halva adaptsiooni näide oleks Tim Burtoni hiljuti ilmunud "Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele" (Miss Peregrine's Home for Peculiar Children, 2016) - keskmine film, Ransom Riggsi romaanitriloogia, millel Burtoni lavastatu põhineb, mittetundjale tore-armas müstiline fantaasiafilm, kuid raamatutundjale ebaõnnestunud, kuna figuuride suhete ning põhijoontega manipuleeriti räigelt. Kuna tegu on triloogiaga ja plaanis järgnev triloogia (Riggs kirjutab hetkel sarja neljandat romaani), oleks lühisarja formaat taas parem meedium sisu põhjalikumaks ümbervormimiseks.

Meenuvad aga ka mitmed head adaptsioonid: "Ameerika psühho" (American Psycho, 2000) ning "Pii elu" (Life of Pi, 2012 - blogilink, filmiveeb), "Kaklusklubi" (Figt Club, 1999) - pigem filmid, mis alles tutvustavad vaatajaskonnale raamatut, mida filmi vaatamise järel kindlasti lugeda soovitakse. Näiteks "Pii elu" filmivariandis muudeti narratiivi kõrvalistes aspektides, kuid film oli antud loo täieliku näitamise võtmes visuaalse meediumina suurepärane valik. Filmi peavad sel puhul lausa paljud paremaks kui raamatut, ning piisab filmist täielikult loo jutustamiseks.


Alustasin seda mõtisklust sihiga kirjutada raamatute filmideks muutmisest, kuid olen nüüdseks orgaanilisel moel jõudnud järeldusele, et tegu on argumentatsiooniga raamatute lühisarjadeks muutmise kasuks ning et filmivorm ei õigusta head raamatut praktiliselt kunagi.

Tegu on kompleksse teemaga ning oleksin väga huvitatud, mida teie sel rindel kogenud olete:
millised raamatutel põhinevad filmid ja sarjad on raamatut lugedes või filmi/sarja vaadates valmistanud pettumuse, millised sarjad ja filmid on eriti head? Kas on targem alustada raamatust või filmist? Kas objektiivne võrdlus on võimatu, kuna esimene kogetu jätab alati tugevama mulje?


Põnev, nii põnev jututeema.
Kohtume taas kommentaarides. ;-)

2016. aasta parimad raamatud

Möödunud aasta oli täis väga häid ning vähem häid lugemiselamusi. Mitu raamatut täpselt loetud sai, on raske öelda, sest kogu mu lugemisvara blogisse ei jõua, kuid lähtume umbes 55 raamatust. 2017 siht: lugeda veelgi rohkem!

2016. aasta kümme parimat - lugemise järjekorras, igasugune pingerida puudub! - olgu siinkohal veelkord esile toodud - et teile ikka uuesti tugevalt neid kõiki soovitada.

Teose pealkirjale klikkides satute kohe vastavale blogilehele.


Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda"
(2015) - kaasahaarav jutustus ühe maja elanikest, kes end Teise maailmasõja aastatel elatavad erinevatele rinnetele kuuluvatele härrasmeestele meelelahutust ning lähedust pakkudes. "Naiste sõda" lahkab suuri ajaloolisi sündmusi lihtsate naiste perspektiivist ja on nutikalt, lõbusalt ning huvitavalt kirjutatud.



Donna Tartt: "Ohakalind" 
(The Goldfinch, 2013) - tundeline ning põnev lugu traumast ning sellest, kuidas kellegi kaotamine võib inimesi kokku tuua, kuidas juhuslike sündmuste juhuslikkus on vaid illusioon ja kuidas armastus ületab kõik takistused, sealhulgas illegaalsel rajal käidud aastad. Südame keeltel mängiv romaan.



Philip Roth: "Ameerika pastoraal"
(American Pastoral, 1997) - ühe pere lõhkemise lugu erinevatest perspektiividest. Äärmuslike ühiskondlike suundade ning sündmuste mõjud noortele pereliikmetele ning hea ja edukas olemise anatoomia ja pahupooled. Nagu pealkirigi lubab, ühe idülli õilis kirjeldus - ning siis tükkideks rebimine. Nõudlik romaan nõudlikule lugejale.



Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" 
(A Tale of Two Cities, 1859) - ood Londonile ja Pariisile, jutustus prantsuse revolutsiooni veristest sündmustest kitsamatel tänavatel, ühe pere traagiline teineteise kaotamise ja leidmise lugu ning kordumatu keeleline meistriteos. Ajalooliste sündmuste raskekaalu liiga vapustav ning tunnustust vääriv kajastus.




Sofi Oksanen: "Norma"
(2015) - Oksaneni uusim romaan lahkab naise ilu hinda, hindamatust ning väärtusetust, jutustades põneva, müstilise perekonna saladusliku loo ning mõtiskledes samal ajal esteetika väärtuse ning kapitaliseerimise üle.






Michel Houellebecq: "Platvorm"
(Plateforme, 2001) - Üks huvitavamaid ning teravmeelsemaid sotsiaalkriitilisi romaane viimastest aastatest - läheduse ning intiimsuse kadumine, inimese kaubaks muutumise ning lääne ja ida sümbioosi tagajärjed pere- ning eraelule - ja selle keskel üks armunud, kuid veider mees... Mitte nõrganärvilistele.



Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" 
(Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901) - meisterlikult kirjutatud suurromaan ühe kaupmehepere kohanemisest eluga 18. ning 19. sajandi vahetustel ning sellest tulenevate muutustega - üleminekud konservatiivsest modernsesse ning vanast uude ning nende võimetus sellega toime tulla. Väiklase inimlikkuse täpne anatoomia, filigraanselt ning kaunilt teostatud ülihea romaan.




Sinclair Lewis: "Babbitt" (1922) - kaunist keelelist irooniat täis lugu ühe keskklassi pere püüetest saada oma naabritest paremaks ning ühiskonna poolt kehtestatud klassisüsteemis kõik tunnustuse liigid pälvida, olles samal ajal absoluutselt võimetud iseseisvaks tegutsemiseks või mõtlemiseks. Lõbus seltskonnakriitiline episood 20. sajandi alguse USAst.




Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas" 
(Min kamp. Første bok, 2009) - tundeline, refleksiivne, intellektuaalne ühe mehe lugu
kõige kohutavamatest kriisidest, mis võivad tabada üht last, poissi, meest ning peret. Justkui ei juhtukski midagi, kuni äkitselt juhtub kõik... Räigelt aus autobiograafia, mis kindlasti lugemist väärt.




Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003) - tõeliselt võimas, põnev, emotsionaalne seiklusrikas lugu Mumbais oma kohta leidvast austraaliast põgenenud vang Lini sõprustest, armastutest, kannatustest, elu õppetundidest, tihedalt vahelduvatest lustakatest episoodidest ning sügavaimast leinast India kauneimates kohtades ning räpaseimates nurkades.



Ikka ja alati suur aitäh minu lugemispäevikut jälgimast ning blogiauhindadel minu blogi eest hääletamast!


Rõõmustan iga kliki ja kommentaari üle ning soovin teile suurepärast lugemisaastat 2017 :-)