Tuesday, May 20, 2014

August Kitzberg: "Libahunt" ja "Kauka jumal"

Näitekirjanik August Kitzbergi (1855–1927) looming pole suurearvuline, kuid seda enam kvaliteetne
ja tema draamad "Libahunt" (1891/1912) ja "Kauka jumal" (1912./1915.) on tuntud igas kodus ja koolis.

Tükid on välja antud ühes köites, mis seondub ilmselt eelkõige nende ilmumise ajalise lähedusega, kuid on samaaegselt ka Kitzbergi kaks kuulsat draamat, mis teatud mõttes kokku kuuluvadki.

"Libahunt" jutustab Tammaru pere ülimalt ontlikust elust, mille pöörab pea peale orvuks jäänud Tiina saabumine tallu. Tiina ema olla olnud nõid ja seetõttu surnuks pekstud - pere küll pelgab võõrast nagu tol ajal kombeks -, aga võtab heast südamest kasulapse majja. Tiinast sirgub ilus, erakordne neid, aga samal ajal liialt erinev teistest: särtsakas, seiklushimuline, tõmmu. Kuna Tammaru peres on juba põlvkondi kombeks olnud omavahel ühte heita, ajab peretütre kadedus ja sellest tulenevad mürgised kuulujutud. Tiina metsa, kuulujuttude pärast huntidega ulguma. Tiina jääbki kadunuks, kuni ühel õhtul hunti lastes Tammaru Margus metsast tulnud neiut püssiga tabab.

Olgu Tiina libahunt või mitte, seda siinkohal ei oskagi öelda, sest Kitzbergi jutustustele on omane teatud maagiline realism, aga tähtis on siinkohal võõra elemendi ja harjumuspärase elemendi põrkumine ning Tiina uhkus olla omapärane ja teistest erinev. Kogu näidendi traagika pole Tiina ja Marguse armastuslugu - sest nagu "Kauka jumalaski" - ja siinkohal meenuvad mulle Ibseni suurepärased näidendid - on iga tegelane traagiline. Margus tahab olla piisavalt julge Tiina äravõtmiseks, Mari tahab olla piisavalt tähelepanuväärne, et Tiina Marguse südamest peletada, Tiina tahab olla omaksvõetud vähemalt selle poolt, kes talle tähtis, olgugi et tema individualiseering teistest figuuridest tunduvalt kõrgem on - ka see killuke, leida keegi, kes on sama erinev, ja selles luhtuda, annab Tiina olukorrale veelgi traagikat juurde, kuna ta küll hindab oma eripära, soovib aga ka oma keskkonda sulanduda. Libahunt ise jääb pigem tagaplaanile tundmatu elemendi metafoorina - Tiinat ei võeta omaks, kuna ta erineb, ja see on ja jääb ajatuks temaatikaks-problemaatikaks.


"Kauka jumal" räägib rahahulluses Mogri Märdi laste traagilistest saatustest ja sellest, kuidas rahaahnus ja võimetus vähem soodsas majanduslikus seisus inimesi üleüldse inimestena aktsepteerida vana Märdi lõpuks täieliku vaimse lagunemiseni viib ja temalt mõlemad lapsed võtab. Ka selles näidendis on põhimõtteliselt kõik tegelased traagilised: vana Märt oma pimeduses - mis teda lõpuks ka ilusa allegooria joonistamiseks ka reaalsel kujul tabab -, Märdi naine võimetuses mehele vastu rääkida, lapsed otsides isa armastust ja head tahet, kannatades mõlemad elu lõpuni isa julmuse ja väikluse all.

Kitzbergi näidendid on minu silmis praktiliselt naturalismi esindajad, kuna toovad esile halba inimestes ja näitavad inimlikest eksimustest ja rumalustest põhjustatud traagilisi saatusi. Ometi on Kitzbergi saatuslik-emotsionaalses kirjaviisis samamoodi midagi maagilise realismi valdkonnast, mistõttu neil näidenditel on väga intensiivne mõju ja teoreetiliselt liigsete hüüumärkidega pikitud draamad jäävad praktiliselt hingestatud, võimsateks draamadeks.

Huvitav on ka Kitzbergi ümberkäimine religiooni ehk siis kristlusega - Tammaru pere küll õpib Katekismus, sest nii on kästud ja üritab mingist perspektiivist kõike õigel viisil teha, kuid ei ole võimelised küsimusteta ligimesearmastuseks. Mogri Märt peab end Jumalast kõrgemaks, sest tal on raha, ja saatus on karm ta vastu. Teemat käsitletakse juba selle ajaloolise relevantsuse tõttu, siiski ei muutu see keskseks, mis Kitzbergi kasuks räägib.

Loen Kitzbergi alati hea meelega ning ikka ja jälle. Kui siin leidub veel keegi, kes pole Kitzbergi lugenud - ruttu-ruttu raamatukokku! Te ei kahetse.


Tekstid internetis:
Libahunt
Kauka jumal

No comments:

Post a Comment