Wednesday, February 25, 2015

Sofi Oksanen: "Kui tuvid kadusid"

Eesti-soome päritolu Sofi Oksaneni ajaloolist Eesti-romaani "Puhastust" (2008) kiitsin mõnda aega tagasi (link). "Kui tuvid kadusid" ("Kun kyyhkyset katosivat") ilmus 2012. aastal (nii soome kui eesti keeles) ning käsitleb eesti ajalugu aastatel 1941-44, saksa okupatsiooni ning sellele järgneva nõukogude okupatsiooni aegadel, ning paralleelselt ENSV ajal 1963-66.

Tegu oli esmalt ajalootunni nostalgiaga, kuna Oksanen veetis väga põhjalikult aeg arhiivides materjali otsides - kohtade, aastaarvude ning inimeste, kohvikute, teatrite, koolide, söögi- ning joogimarkide nimede kogum tundub kohati vaid ajaloohuvilise faktiliste ülestähenduste kogumik ning tõotab romaani kogutooni veidi liialt konstrukti sarnaseks muuta.

Õnneks on Oksanen piisavalt hea kirjanik, et sel mitte juhtuda lasta.


Romaani peategelased:
-Roland, isamaa patrioot, metsavend, sirge selja ja korrumpeerimata südamega, alati Eesti asja eest väljas - kui üks romaani lehekülg välja arvata....
- Edgar/Eggert/Edgar, omakasu püügil, kord eestlane, kord sakslane, valitseva võimu taldu lakkumas ning pudenevaid võimukoorukesi korjamas, et ühel päeval kuulsaks ja tähtsaks saada...
- Juudit, lihtne eesti naine, kel küll idealistlikud-naiselikud hea kodu elueesmärgid, kuid kes kõigesse takerdub ja õigel teel püsida üritab, kuid aina enam ja enam elu lainetesse upub...


Narratiiv liigub kahel ajalisel tasandil ning juba seeläbi on põnev jälgida, mismoodi mõjutavad protagonistid oma kahekümne aasta eest toime pandud tegudega kuuekümnendatel juhtunut. Põhinarratiiv keskendub Edgar Partsile, kes kuuekümnendatel teoreetiliselt surnud või Siberis kadunuks jäänud Rolandit otsib. Samaaegselt töötab Edgar KGB heaks ja jälgib, keda parasjagu jälgita kästakse, kirjutab, mida parasjagu kirjutada kästakse ning üritab oma labiilse kaasa ning samaaegselt oma karjääri - eelkõige oma karjääri eest hoolitseda.

Klassikalised armukolmnurgad on küll olemas ning õrnade neiude värelevad südamedki tematiseeritud, kuid esikohal on siiski hea-kurja tasakaal inimeses ja inimese kohal nuga rippumas hoidvatel instantsidel, mis inividiidide teguviise mõjutavad. Nö. heasüdamlik sakslane, mustvalge maailmapildiga ismaaliste aadetega eestlane ning limane isekate aadetega eestlane on sellises kontekstis tüüpilised stereotüübid ning ükski neist pole hea ega kuri, kui kogukontekst kokku panna. Samamoodi ei saa hinnata piisavalt julgust kogunud, isamaalisele aatele järgneve mehele alluva või siis argliku ning armunud isekale aatele järgneva, veel rohkem mehele alluva naise stereotüüpi heaks või kurjaks.

Absoluutne saatan on selles romaanis esindatud hoopis fiktiivse figuurina, Edgar Partsi raamatus "Keset Hitlerlikku okupatsiooni" on julm mõrvar Mark, igati hämar ja kole tegelane, kelle Parts leiutab.
Samuti on sinisilmseid naisfiguure - Rosalie, Rolandi kaasa; noor maalt vaid kahe kleidiga kohvris Tallinna ülikooli tulnud tudeng Evelin, kes endamisi arutleb, kas tudengite liikumise liidri ning poiss-sõbra Reinu tähelepanu säilitamiseks oleks parem ta koju tuua või siiski alusseelikut kergitada...


Lugesin romaani saksa keeles ja romaani lõpus on markide, poodide jne. Leksikon, ma ei tea, kas see ka eestikeelses väljaandes esineb. Ka see on tunnistajaks teatud name-droppingule ning lisab lugemisele keskendumise aega.

Kogu komplekssust kokku võttes ilmneb romaani lugemisel üha enam ja enam kuidas Oksanen oma konstrukti meisterlikult valitseb. Kirjutatud on mitmest perspektiivist, realistlikult nii mehe kui naise vaatenurgast, mitmest narratiivist, põnevust ülal hoides nii ühel kui teisel rindel, mitmest kesksest ajaloolisest sündmusest ning veel enamgi inimlikust indiviidi perspektiivist. Romaani põnevus ja autentsus säilib lõpuni.

Ilmselt on romaani võlu muuseas ka aja-koha-konstruktsiooni kunstlikkuse kontrastis figuuride inimlikkuse orgaanilisusega. Igal figuuril on midagi inimlikku, unistused, soovid, kahtlused ning nõrkused. Tänu erinevatele perspektiividele on Oksanen neid maailmu autentselt ja värvikirevalt näidanud ning on taas väga hea tööna rekonstrueerinud killukese Eesti ajaloost.

Mis lõpuks juhtub? Eks ikka see, mis juhtuma peab.


Aitäh, Sofi! Palun jätka samas vaimus.

Monday, February 23, 2015

Ekskurss filmilinale: "Lindmees" ja "Siiski veel Alice" (2014)

Selle aasta Oscarifilmide keskne teema näib minu silmis olevat refleksioon ja küpsema eluea ning sellega kaasnevate murede ja ohtudega tegelemine. Eddie Redmayne, pärjatud parima meesnäitlejana, kehastab Stephen Hawkingit ning mehe võitlust muudkui areneva motoneuroni sündroomiga; Julianne Moore, parim naisnäitleja, kehastab varakult esineva Alzheimeriga võitlevat naist; Patricia Arquette (parim naiskõrvalosatäitja) ja "Boyhood" käsitlevad vanemaks- ning täiskasvanukssaamist üldisemas mõttes; Michael Keaton ja J.K. Simmons (parim film ning parim meeskõrvalosatäitja) ehk siis respektiivselt "Birdman" ja "Whiplash" käsitlevad Hollywoodi ja meelelahutusmaailma(de) raskusi ning kuidas tuleb igasugused kehalised ja vaimsed piirid piinarikkalt ületada, et omal alal kunstnikuks saada ja sellega tõeliselt publikuni jõuda.

Tahan siinkohal rääkida kahest erakordsest filmist: "Siiski veel Alice" (Still Alice, 2014) ning "Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)" (Birdman or the unexpected virtue of ignorance, 2014). "Kõiksuse teooriat" ju juba kiidetud sai (link).

Kui te ei soovi teada, kuidas need kaks filmi lõppevad, ärge palun edasi lugege.

"Siiski veel Alice" räägib lingvistikaprofessori Alice Howlandi (Julianne Moore) võitlusest varakult alanud Alhzeimeri haigusega. Alice unustab aeg-ajalt ära mõne sõna, äkitselt muutuvad tänavad töökoha ümber tundmatuks ning kuigi naine üritab oma intellekti maksimaalselt haigusega võitlemiseks kasutada - mis on kibemagusalt irooniline, kuna haigus just tema intellekti kallal närib -, võtab haigus samm-sammult oma.

Julianne Moore on kehastanud nii paljusid erinevaid naisi, kuid alati on neis kusagil olnud peidus kild haavatavat inimlikkust, mis empaatiat püüab ja tundeid tekitab. Seekord on Alice'i figuur algusest peale kehaliselt habras ja küll rõõmasameelne ja intelligentne, kuid nähtavalt niivõrd pehme, et üllatuslikult hakkab Alice'ist imbuma aina enam tugevust, mida enam haigus edeneb. Pidevalt mängivad kokku surmahirm, otsustuskindlus haigusega võidelda ning kindel otsus haiguse lootusetuseni arenemise korral ka lõpp enda kätte võtta. Huvitavalt on lahendatud ka Alice'i haiguse mõjuspekter naise järeltulijatele: vanem tütar (Kate Bosworth), kellele ema saatus niivõrd korda ei lähe kui enda oma, pärib geeni; keskmine poeg, kes emast ka kesmiselt hoolib, ei päri geeni; noorim tütar (Kristen Stewart) ei lase end testida.

Dünaamika Alice'i ja tema laste vahel on huvitav kõrvalteema, naise abikaasa (Alec Baldwin) ei ole niivõrd huvitav figuur. Kõige intensiivem suhe on noorima tütrega, kes üritab näitlejana leiba teenida ja kes ema defragmentatsiooni all vististi kõige rohkem kannatab. Kristen Stewartki teeb oma tööd hästi.

Isegi mitte filmi kulminatiivset stseeni vaadates, vaid hiljem selle üle järele mõeldes ilmneb pisiasjade traagika - kuidas Alice iseendale video lindistab, juhendades end samm-sammult tablettide üledoosi võtma, kuidas ta vähemalt neli korda trepist üles peab minema, sest unustab taas, mida teha tahtis ... eelnev stseen, kuidas naine püksi laseb, sest unustas, kus tualett asub.
Julianne Moore'i panus oma rolli on märkmisväärne ja nii realistlikul kui emotsionaalsel rindel on tegu väga hea filmiga, mis praktiliselt üdini orgaaniline. Te isegi ei märka, et tegu on filmiga.



"Lindmees" on veidi teistsugune käsitlus vanadusea dementsusest: Riggan (Michael Keaton) on vanaks jäänud näitleja, kel kunagi action-kangelase Lindmehena suur edu, kes aga nüüd tahab teatris mängides oma karjäärile uuesti jalad alla saada. Riggan näitleb ning lavastab teatripala armastuse hävitavast jõust nelja näitlejaga, kuid pole oma teatrilava abikaasa armukesega rahul ning otsingud toovad Riggani antagonisti rolli Mike'i, kel rollidest ja reeglitest üdini pohui ja kes otsib teatrist vaid tõelist elamust - üpris filim alguses toimub suurepärane stseen, kus Riggan ja Mike käsikirjaga harjutavad ning Mike erinevate provokatsioonide abiga leiab repliigi parima interpretatsiooni, orgaaniline teater kunstlikus teatris kunstlikus filmis, suurepäraselt mängitud.

Riggani püüded publikuni jõuda ning midagi mõjuvõimsat saavutada, Mike'i pohuism-nihilism ning tüki produtsendi Jake'i (Zach Galifanakis) siplemine võimalikult suure tulu saavutamise nimel, lisaks sellele afäär Riggani tütre Sami (Emma Stone) ja Mike'i vahel, lisaks sellele visuaalselt võimsad stseenid sellest, kuidas Lindmehe reaalseks saanud kostüümis ringi jalutav - ning vahel ka lendav - figuur vaikselt Rigganiga ühte sulab... iga iseseisev dünaamika moodustab sedavõrd huvitava jutustuse ja kõik suhted on niivõrd komplekssed - Mike on Riggani lavaabikaasa boyfriend, Mike'i lavaabikaasa on Riggani girlfriend, mingil hetkel astub linale ka Riggani eksnaine, Sami ema...

Kõik need inimlikud nüansid ja klisheed on muudetud omapärasteks ja huvitavateks. Iga figuuri dünaamika iga temaga kokkupuutuva figuuriga on eklektiline ja töötab.

Teatris toimuvad stseenid kitsastes koridorides sebivatest figuuridest ning suurejoonelised üldiselt põnevikesse ja ulmekatesse kuuluvad stseenid tänaval moodustavad väga muljetavaldava kontrasti. Kaameratehniliselt lähi- ja kaugperspektiividega vaikselt mängides on "Lindmees" leidnud geniaalse tasakaalu. Figuuride mängu jälgimine toimub nagu teatrimängu jälgimine filmis, mis on Lindmehe elluärkamise järel täpselt see, mis filmis toimubki.

Ja kõige selle kombinatsioon viib vaataja lõpp-punkti, kus reaalsus kohtub fiktiivsusega ning teatrilavale voolab pärisveri ning põnevikukangelast kehastanud näitlejalegi kasvavad tiivad ja Hollywoodi mikrokosmost kritiseeriv konstrueeritud metatasand saab samuti reaalseks.
Ning ometi jääb väike kahtlus reaalsuse usutavusest püsima, kui Sam äkitselt avastab, et Riggan ongi tegelikult ka Lindmees.

Või hoopis skitsofreeniline enesetapja?

Võibolla on Sami tundeelu ka juba niivõrd katki, et mõlemad stsenaariumid võluvad vabanemist inditseeriva naeratuse näitsiku huulile.

Mis võrratu filmielamus. "Lindmees" on vaieldamatult üks parimaid filme, mida ma kunagi näinud olen.

Wednesday, February 18, 2015

Joseph Conrad "Pimeduse süda" (Heart of Darkness, 1899)

Poola päritolu briti autori Joseph Conradi kompleksset romaani "Nostromo" olen selles blogis juba käsitlenud (link), sedakorda siis juttu lühemast jutustusest "Pimeduse süda". Nagu "Nostromogi", mängib jutustus Lõuna-Ameerikas, protagonist ning raamjutustuses Inglismaal peatuv Marlow jutustab tagasivaatena oma reisist Kongo jõel elevandiluukaupmehena ning oma tõusust aurulaeva kapteniks.

Jutustus on kiire tempoga ning põnevusest pakatav, Marlow kirjeldab dzhunglielanikke kontrastreeruvalt valge inimesega väga huvitavalt ning olenemata paljudest sisse visatud emotsionaalsetest korduvatest tõikudest nagu dzhungli maagia ja pimeduse südamele lähemale jõudmine on tema toon autentne, justkui ta teaks midagi, mida tema kuulaja küll ei tea, aga tema jutustusest aimab.

Marlow pääseb kohalike nooltest ja odadest ning jätab selja taha kokku üle kolmesaja kilomeetri jõge, oodates pikisilmi kohtumist keskjaoskonnas ootava Kurtziga, keskjaoskonna esimese mehega.

Kurtziga kohtumine saabki raamatu kulminatsiooniks, sest Kurtzi figuur on äärmiselt huvitav - kõhnunud, kuid eluga rahul, valge tsivilisatsiooni tunnused säilitanud kuid metslaste üle mõju saavutanud, intelligentse jutuga, kuid nähtavalt suure osa oma mõistusest kaotanud.

Räägitakse, et Marlow olla autobiograafilisel tasandil Conrad ise, sest temagi juhatas aurulaeva Kongot mööda. Igal juhul on keskne imperialismi-kolonialismikriitiline temaatika protagonistile väga südamelähedane, sest Kurtziga kohtumise elevust kõrvale jättes kirjeldab Marlow väga tabavalt hirmu musta orja ja valge peremehe vahel, mõtiskledes aurulaeval, miks tema viiekordses ülekaalus meeskond valget maha nottinud ei ole ja neile kuuletub, samal ajal miks valge inimene omaenda majas pidevalt relvastatult ringi peab liikuma.

Jutustuse lõpp jätab vajaka, Kurtzi tõeline kohalolu ja panus narratiivi on minimaalne, kuigi võimalik, et meelega hägusaks jäetud, säilitamaks tema figuuri autentset müstikat.

Kõik Kurtzile järgnev on neljas akt, retardatsioon, jutustus seob oma otsad kokku ja jätab Kurtziga hüvasti.

Ning lõpuks, kogu jutustust uuesti läbi mõeldes, ei keskendu jutustus ei Kurtzile ega Marlowle, vaid tõepoolest pimeduse südamele ja mustale maagiale selles tihedas metsas, kuhu valge inimene küünida tahab, aga ei tohiks.

Väga hea lugemine.

Wednesday, February 11, 2015

95. Ovidius: "Metamorfoosid"

Dantet (link), Chaucerit (link), Shakespeare'i (link) ja Boccacciot (link) inspireerinud antiikse rooma kirjanik Ovidiuse tähtsaim ning tuntuim teos "Metamorfoosid" ilmus ilmselt esimesel sajandil meie aja järgi. Teos koosneb viieteistkümnest raamatust ning 250st lühiloost, mis jutustavad nii jumalatest kui inimestest. Põhiteemaks on kired ning metamorfoosid.

Ovidius on ise huvitav tegelane, sest mehe sünniaasta on selgelt teada - 42 eKr -, kuid surma-aasta on vaidluse all ning samuti pole teada, kas Ovidius tõesti aastal 8 eksiili saadeti või mitte. Samuti keerleb lugu sellest, kuidas Ovidius valmis teose ise tulle viskas, kuid see tänu juba sõprusringkonda jõudnud arvukatele ärakirjadele avaldamise suhtes midagi ei muutnud. Huvitav, huvitav...

Igatahes oli Ovidiuse teos nö. rooma mütoloogia go-to-leksikon nii keskaja kui Renessansi ajal ning inspireeris ka näiteks Picassot, kes "Metamorfoose" väga fännas ning 30 joonistust, kaks iga raamatu juurde, avaldas. Arvukad motiivid ning figuurid on tuntud nii kunstiteostest kui hilisematest jutustustest, müütidest ning lavastustest. Ovidiuse "Metamorfoose" lugedes on võimalik kõige lühemas vormis tutvuda tähtsamate figuuridega rooma mütoloogiast ning nende tuntumate vägitegudega (Herakles, Jupiter, jne) (või rumalustega - vt. Daedalus ja Ikaros jne.) või surematute armastuslugudega (Narcissus ja Echo; Pyramus ja Thisbe on Romeo ja Julia inspiratsioon. Ikka jälle lühikeses vormis, kuid selle raamis siiski suurel, traagilisel moel.

Ovidiuse põhimõte on, et kõige alustalaks on moondumise ehk metamorfoosi põhimõte - mitmed lood ei jutustagi moondumisest vaid lihtsalt jumalate tegudest ning inimeste rumalatest tegudest -, kui keegi loomaks või taimeks moondatakse, muutub see figuur väliselt, oma kirgedele järgnemise ja mõistuse või hea tava ignoreerimise tõttu; tihti moondub aga ka ohver, et teda kaitsta (jumalad moonutavad end võrgutamiseks, näitsikud moonduvad lilledeks ja puudeks et end peita, kõik moondub). Sisemine kuju aga säilib - selles lilles, puus või loomas on jätkuvalt peidus isik, kes moondati. Väga huvitav animismi-budismi valdkonda kalduv rooma mütoloogiat käsitlev teos, tuleks mainida.

Pärast renessanssi huvi "Metamorfooside" vastu vähenes, kuid tuli taas klassitsismi ning modernismi ajastul ja pole siiani suurt kahanenud, sest Ovidiuse teos koosneb tõesti hästi ja huvitavalt kirjutatud ridadest, ning köidab väga kerges vormis loetavalt rooma mütoloogia maailma. Selle jumalikud, inimlikud ning pooljumalikud tegelased omavad kõik nõrkusi ja vigu, mis neile tihti saatuslikuks saavad. Jutustused on lühikesed ja põnevad.

Ärge ainult lootke, et "Metamorfoosid" ühe hingetõmbega läbi lugeda saate - vorm on küll mõnus, aga sisu ülimahukas.
Mõnusalt põnev, ülimalt hariv, nii vormis kui sisus huvitav ja ilusasti kirjutatud rooma mütoloogia jutukestega täidetud öökapiraamat. Ning üks maailma tuntumatest teostest.


Leian, et igaüks peaks vähemalt kümme jutustust "Metamorfoosidest" lugema.

Seda saate te inglise keeles teha ka internetis, näiteks siin (link)

Samuti on võimalik lugeda eestikeelseid katkendeid siit (link)

Wednesday, February 4, 2015

Ekskurss filmilinale: "Kadunud" (Gone Girl, 2014)

Geniaalsete filmide nagu "Seitse" (1995) ja "Kaklusklubi" (1999) ning suurepärase sarja "Kaardimaja" (House of Cards, 2013–...) rezhissör David Fincher on taas hakkama saanud psühholoogilise meistriteosega.

"Kadunud" siseneb Nicki ja Amy viiendasse pulmaastapäeva sünge müsteeriumiga: Nick saabub pärast tööd koju, Amy on jäljetult kadunud ja ilmselgelt on keegi ta röövinud. Murelik mees asub politsei abiga naist otsima, kuid mida rohkem Amy juhtumit uuritakse, seda enam ilmneb, et hoopis Nick ise on peamine kahtlusalune naise kadumises ning on põhjust arvata, et mõrvas.

Figuuride sümpaatia kogusega manipuleerimine on siinkohal väga osavalt õnnestunud: kuidas kaks noort inimest kohtusid, armusid ja õnnelikud olid ning kuidas seejärel erinevad probleemid abiellu tulid ning seda lõhkusid ja kes tegelikult milles süüdi on ning kuidas hoopis ühte kahest poolest algusest peale väga selge egoistlik motivatsioon saatis, koorib Fincher välja tükk-tüki haaval, näidates lugu esmalt mehe, siis naise perspektiivist.

Keskmisest intelligentsemad, kuid siiski ontlike inimestena kategoriseeritavad tegelased omandavad äkitselt hoopis uue, kurjema tasandi ning tapjast saab ohver ning siis jälle tapja, kuni film taaskord - täiesti düsfunktsionaalses - harmoonias lõppeb.

Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem on oht rikkuda filmi võlu, seega piirdun veel märkusega et nii Ben Affleck, Rosamund Pike kui Neil Patrick Harris mängivad oma minuga-on-kõik-korras - ei-ma-olen-psühhopaat - ei-siiski-korras - sinusoidseid rolle suurepäraselt, tõelise meisterlikkusega, ja filmi väga kõrge pingetase püsib kogu filmi kahe ja poole tunni jooksul, jätmata hetkegi rahulikumalt hingamiseks.

Lisaks sellele on kaameratöö esimesest viimase stseenini küll kohati veidi kunstlik-lavastatud, kuid vaid sel subtiilsel määral, mis ikka veel töötab. Ilus kinematograafiline elamus veel pealegi seega.

Braavo!