Saturday, January 31, 2015

Ekskurss filmilinale: "Kõiksuse teooria" (The Theory of Everything, 2014)

Stephen Hawking on üks huvitavamaid inimesi inimkonna ajaloos: intellekti seisukohalt vaadates on tegu geniaalse teadlasega, füsioloogilisest perspektiivist on tegu lausa imega, sest kui tol ajal noorel tudengil diagnoositi motoneuroni sündroom, mis aju suhtluse musklitega järk-järgult välja lülitab, anti Hawkingile kaks aastat elada. Hawking on siiani aktiivne, elus, kirjutab, töötab ja viskab nalja.

Hawkingi biograafiline filmivariant, Eddie Redmayne'i poolt kehastatud noormees draamas "Kõiksuse teooria" on leidnud kõik tähtsad elemendid ja pannud nad just niimoodi kokku nagu vaja, et moodustada väga hea film.

Biograafia pole detailides täpselt kirjeldatud, eraelus ning publikatsioonide nimekirjas on mõned nüansid välja jäänud. Film lõppeb enne Hawkingi lahutust ja teist abielu ning seda ka ei mainitud, kuigi on selge, et mees on sellel teel.

Nendest punktidest edasi vaadates on sellistel filmidel alati oht saada nö. Lifetime-filmiks ehk siis melodramaatiliselt ülepingutatud eluloodraamaks, kus loodetakse igal hetkel vaatajast pisaraid välja pigistada.

Tuleb tunnistada, et nö. tagasivaade kogu filmile oli minu seisukohalt liialt ülalmainitud toonile lähenev ja filmi viimased kümme retrospektiivset minutit võibolla veidi üle pingutatud.

Sellest punktist samuti edasi vaadates jääb vaid puhas vaatajaelamus ja see ei jätnud milleski soovida.


Eddie Redmayne kehastab Hawkingit absoluutselt usutavalt ja paremini veel. Tuleb arvesse võtta, et näitlejal on õnnestunud edastada nii pidev füüsiline võitlus omaenda kehaga: esmalt kõndimisel, siis rääkimisel, siis neelamisel, järk-järgult halvatusele kaotades; samaaegselt vaimu murdmatu tugevus ning pidev sära silmis ja - lihaste lubades - alatine naeratus näol. Redmayne on leidnud imeilusa tasakaalu ja on oma rollis lihtsalt suurepärane.

Felicity Jones, siiani üpris tundmatu minu jaoks B-filmides näitlev noor neiu, on selle filmiga kindlasti oma karjääri edendanud ja oma rollis täiesti adekvaatne, kuid mulle tundus, et Redmayne annab Jonesile võlu juurde ja vaid nende dünaamikas ilmneb neiu täielik potentsiaal - näiteks olid tärkavad tunded Jane Hawkingi ja Jonathani (Charlie Cox) vahel piisavalt ilusti mängitud, kuid Redmayne'i intensiivsusega võrreldes kiirelt ununevad.

Seevastu andsid filmile juurde ilusad kõrvalfiguuride poolt mängitud nüansid nagu Stepheni parim sõber Brian (super töö Harry Lloydi poolt!) ning Hawkingi isa Frank (Simon McBurny), ja muidugi mitte unustada Hawkingi mentorit Dennis Sciamat (David Thewlis, aitäh!). Paljud killud, mis ka iseseisvalt töötasid ja Redmayne'i sädet ei vajanud, et muljet avaldada.


Kokkuvõttes: nii rezhissöri kui näitlejate poolt tehtud vaimustav töö ja tohutult ilus elamus.


Loen hetkel vaimustusega Hawkingi universumi seletajat, algajatele piltidega:

Wednesday, January 28, 2015

93.-94. "Odüsseia" ja "Aeneas"

Tähtsate antiigi kirjanduspärandi liikmete teemal jätkame - nüüd!

Homerose "Iliasest" olen sellest blogis juba kirjutanud (siin), "Odüsseia" on samuti Homerose poolt kirja pandud, umbes 50 aastat hiljem ehk siis 750 eKr ja on mitmete 19. ja 20. sajandi autorite poolt nimetatud läänekultuuri alg- või ürgromaaniks. Odüsseuse figuuris on Achilleuse figuuri järglane arenenud, ei allu enam vaid agressiivsetele impulssidele, on lisandunud psühholoogiline tasand. "Aeneas", kirjutet' umbes 29-19 eKr, on kreeka kultuuri kreekakeelse portree vastand rooma kultuuris, ladina keeles.

Mõlemal eeposel on julge ning kaval kangelane, kel tuleb läbida mitmed seiklused, jumalate tujude tõttu teele heidetud takistused ületada ja leida nutikuse, vapruse ning jõu - ning abiliste-jumalatega (ei, neil pole üks meel ja soov) abiga kodutee.

Odüsseus ja Aeneas, eepilised kangelased, on erinevad vaid väikestes nüanssides: Aenease ema on jumalanna, mis teda sünnilt kõrgemale nihutab; Odüsseus on kehaliselt ilmselt tugevam, Aeneas on antud sajandite kontekstis modernsem kangelane. Mõlemaid üritavad võrgutada üliinimlikud kaunitarid ja tappa kurjad koletised. Mõlemad lahkuvad seiklustest edukalt.

Mõlemad eeposed räägivad kangelastest, kes on kodust võõrsile sattunud ning reisivad erinevate mütoloogiliste kujude juurest järgmiste juurde, keda jumalate tahte läbi merel loksutatakse ning läbi allmaailma juhitakse. Aeneas ilmub "Odüsseia" viiendas ja kahekümnendas peatükis. Lõpuks jõuavad mehed küll erineval määral koju: Odüsseus naaseb oma abikaasa Penelope juurde Ithaka saarele, Aeneas leiab uue kodu ja saab sellega Roomlaste esiisaks.

Mõlemad eeposed said kiirelt populaarseks ning võeti kooliprogrammi lühikest aega pärast nende ilmumist ("Ilias" juba paar aastat pärast valitsuse poolt autoriseerimist).

Nagu Odüsseus iseenda eest mõtleb ja tihti jumalatega nõus ei ole, on "Odüsseia" minu jaoks iseseisev kirjandusteos iseendas. Tegu on esimese seiklusliku romaaniga, ja kuigi värsside lugemine tänapäevalise jaoks kunagi kerge olnud pole, on vähemalt minu saksakeelne tõlge sujuvalt jälgitav ja põnev. Odüsseus ja tema seiklused on kaasahaaravad, paralleelselt kirjeldatakse Odüsseuse abikaasa Penelope ängi paljude kosilastega kodusaarel ning Odüsseuse peresiseseid konflikte lahatakse, kuna Odüsseus kerjuseks maskeerituna koju saabub ja end vaid järk-järgult ära tunda annab. Seega soovitan kõigil mütoloogiahuvilistel seda eepost ka tõesti lugeda.


"Aeneas" seevastu on kirjutatud teatud määral poliitilistel eesmärkidel ning selleks, et luua rooma kultuuri kui mikrokosmose personifikatsioon Aeneas ja kujutada toda igal rindel paremana kui kreeka kultuuri mikrokosmose personifikatsiooni Odüsseust - mis ei ole kirjanduslikult kvalitatiivse üllitise põhieesmärk. Aeneas allub täielikult jumalate tahtele ning oma missioonile - antud kontekstis on Odüsseusele ka ette heidetud, et tema teod liialt isekad -, ning läbib oma ohtlike seikluste raja - mis nagu öeldud, Odüsseusega kogu eepose esimeses pooles, kuni Elüüsiumi väljadeni suuremal määral identne - vähemate "raisatud" eludega.

"Aeneas" on aga kirjutatud pool-poleemilise, pool-melodramaatilise tooniga, mis minu jaoks lugemist ei kergendanud ja lisahuvi ei tekitanud.
Seega jätan siinkohal kommentaari lühikeseks ja istun tiim kreeka nurka tugitooli ja võtan oma müütide juturaamatu taas kätte.

Sunday, January 25, 2015

Ekskurss filmilinale: Hemingway & Gellhorn (2012)

Hemingway ja Gellhorni tormiline-tundeline armastuslugu on 20. sajandi kirjanduse ja kirjanike armastajatele võib-olla tuntud, võib-olla mitte: Ernest Hemingway, kuulus kirjanik vabaduse ja sõjaga seotud teemadel, Martha Gellhorn, 20. sajandi tuntuim sõjakorrespondent, kohtusid baaris, tundsid tõmmet teineteise suunas esimesest silmapilgust, reisisid koos mööda sõjatsoone, avastasid koos kirglikuma kire teineteise jaoks, reisisid, kolisid kokku, abiellusid, tülitsesid, reisisid, kirjutasid igatsusega täidetud armastuskirju, armusid uuesti, tülitsesid ja läksid lõpuks lahku. Mõlemad on avaldanud olulistes kogustes tähtsat loomingut, Hemingway minu arusaama kohaselt siiski maailmale tuntum kui Gellhorn.

Filmilinale on kahe suurkuju romanss toodud 2012 aastal vändatud filmi "Hemingway & Gellhorni" Nicole Kidmani ja Clive Oweni mängitud figuurides, kes annavad endast parima etteantud rolli kehastamisel ning vastupandamatu külgetõmbe kujutamises. Muljetavaldav on, kuidas Kidman on omastanud madalama hääletämbri ja oskab kehastada konflikti egoismi, altruismi, armastuse ning vihkamise maastikel ning kuidas Owen kujutab Hemingway täieliku ego- ning kontrollimaania piinu intensiivsemates tülides.

Seksuaalse tõmbega on esiteks aga lood kehvasti – paar küll põrnitseb pidevalt teineteise suunas ja jookseb kuulirahes teineteise poole, tekitades sellega väliselt mulje, et tõmmet ei peata surm ega torm, kuid kui Kidman ja Owen lõpuks linade vahele langevad, ületab hotelli ümbritsevatel tänavatel valitsev pommitamise lärm kaugelt, kaugelt kirglikud oiged, olgugi et nood filmitehnika võtetega esiplaanile on tuua üritatud.

Tegu on kunstlike figuuridega, olenemata eeskujude olemasolust, ja kuigi mõlemad protagonistid on ilmselgelt oma figuuri õppimisega vaeva näinud ja toimivad iseendas täiesti piisavalt emotsionaalselt intensiivselt, on kahe inimese vaheline keemia orgaaniline protsess, mida siinkohal pole õnnestunud veenvalt jäljendada.

Kogu film on omajagu kunstlik, pikitud ajaloolistelt filmilintidelt, arhiividest pärinevate sõjastseenidega, tuues küll sündmused kokku Gellhorni elule tagasi vaatava jutustuse raamis, mis algab sõnadega: kohtasin teda Key Westis – ja nii algab lugu Hemingwayst ja Gellhornist –, kuid lõppeb vastuolulise nähvamisega intervjuu küsitlejale: ma keeldun olemast allmärkus kellegi teise eluloos, lülitage kaamera välja. Miks siis filmi alguse motivatsioon täiel määral pöördub, kui jutustaja ometigi teadis, mis lõpus juhtuma peab – et vaataja saaks emotsionaalse rännaku täis ootusärevust kaasa teha? Võimalik.

Kõrvaltegelased nagu kirjanikud nagu Hemingway kaasaegne John Dos Passos ja x-päritoluga südamlikud ida- ja lõunaeurooplased ja ebasümpaatsed venelased ning Hemingway kahe poja ema ning teine abikaasa Pauline – muide ka omal ajal ajakirjanik kuid pärast abielu Hemingwayga moonutatud kodukanaks – muudavad filmi värvilisemaks, ja Gellhorni ning Hemingway figuurid on tehtud huvitavateks, nendevaheline lugu ise on lõbus, põnev, realistlik ja kohati küll ikkagi kunstlik, aga piisavalt usutav. (Pidev laste tulejoonelt päästmine ja kuulirahest edukalt pagemine ning kõrvaltegelaste pooldramaatilised sõjavigastused on kohati tüütud, kuid ühe kõrvaltegelase surm väga ilusates toonides lahendatud, vastuolulisus jätkub.)

Ka ajaloolisel tasandil mustvalgete tollest ajast pärinevate videlõikude näitamisel võiks arvata, et lugejale avaldatakse lähemalt Gellhorni külastatud sõjarinnete aastaajad, taustad, riigipead, lahingud - mingisugune raaminfo, millega ajaloolisel tasandil orienteeruda ning esiplaanil kuuluvatele figuuridele nende traagiline taustsüsteem realistlikumates toonides paika panna kui paariminutilised tüüp-lahingu- või vägede tänaval marssimise stseenid, milles praktiliselt midagi ei toimu ega näidata. Tasandid ei täiusta ega toeta teineteist vaid marsivad vaikivalt kõrvuti.

Intellektuaalsel tasandil on Kidman ja Owen ka täiesti võimelised isennast ja teisi veenma, et tegu on kahe figuuriga, kes teineteise vastu väga intensiivseid positiivseid ja negatiivseid tundeid omavad, kuid selline tõeline toorus nagu päris Hemingway ja Gellhorn jagama pidid, teades neist seda, mida teame, jääb tulemata.


Huvitaval kombel hoolimata ülalmainitud kriitikapunktidest siiski üpris vaadatav film - üldpinge säilis edukalt filmi lõpuni, teatud head detailid lubasid unustada klisheelikud detailid, sümpatiseerivad kõrvalfiguurid kaalusid üles mõttetud kõrvalfiguurid... See võib muidugi tuleneda asjaolust, et lugu sellisena nagu ta tõesti sündis on niivõrd paeluv, et seda ei olegi võimalik ebahuvitavaks muuta.

Elagu Hemingway ja Gellhorn, nii nagu nad olid - lugu, mitte film. 
Ehk teeb keegi kunagi paremini filmilinal järgi selle kordumatu loo, millest ajaloo annaalides lugeda võiks igaüks.

Wednesday, January 21, 2015

Shreyas Rajagopal / Shrey: Saltwater (2014)

India kirjanik Shreyas Ragajopal, autorinimega Shrey, avaldas oma esimese romaani Saltwater (saksa keeles huvitaval kombel Scar City) eelmisel aastal ja on juba teist kirjutamas. 28-aastane Ragajopal soovis 12-aastasest peale saada pankuriks, kuid otsustas hiljuti pärast pikemat matka Himaalajas, et on aeg oma elule tagasi vaadata ja kirjapandud fragmentidest sai aja jooksul täierinnaline romaan.

Saltwater on euroopa kirjandusmaastikul (veel) suhteliselt tundmatu romaan ja meenutab noore Ellise loomingut - noored rikkad tülpinud inimloomad narkootikumide, pidude, kihutamise ning vahekordade tsüklis, kodused suhted ja suhted iseendaga vägagi sassis, hingestatud eksistens häguse mälestusena lapsepõlve magamistoa kummuti alumises sahtlis peidus.

Romaani protagonist Rish on küll tudeng USAs, kuid pöördub vaheajaks tagasi kodulinna Mumbaisse (paralleel Ellis üks). Selle aja jooksul avaneb lõik-lõigult Rishi minevikudraama (paralleel Ellis kaks), suitsiid ja sellega seotud murtud südamed ning saladused (paralleel Ellis kolm), hukkunud süütu loomaga seotud protagonisti ärritav draama (paralleel Ellis neli) ning edutu taaskohtumine noorpõlve kallimaga (paralleel Ellis neli), lõpuks suur klimaktiline draama ja tagasipöördumine õndsasse apaatiasse kodust eemal (paralleel Ellis viis).

Ilmselgelt tuleks neil, kel Ellise "Vähem kui null" või "Keiserlikud magamistoad" värskelt loetud, veidike vahet pidada, sest Rajagopal ongi Mumbai Ellis, veidi emotsionaalsema stiiliga. Rishi figuur on mingil määral huvitav, tema katkine perekond ja keerulised suhted neiudega, kellesse tema kord armus, kes temasse kord armusid ja kõik need vahepealsed pikajalgsed, Rishi samameelt sõbrad, mõned huvitavad kõrvalfiguurid nagu vankumatu optimismiga õnnistatud tätoveerija Tuku ja episoodid politsei sekkumisest pidutsemisse ja sellega seotud põgusatest pilkudest reaalsusesse moodustavad üheskoos üpris sujuvalt loetava katkist elu kirjeldava romaani.

Minu jaoks andis juurde Mumbai nostalgia, kuna olen selles linnas paar päeva veetnud ja tean, mis tunnet Shrey kirjeldab. Nendele pidudele mind muidugi keegi ei kutsunud. Aga olgu.

Kui kohtate seda romaani, võtke kätte. Mitte suurepärane, kuid täiesti meeldiv lugemine.

Tuesday, January 20, 2015

Päikesejänku Facebookis

Armsad raamatusõbrad,

otsustasin oma platvormi veidi laiendada et oma isiklikule tutvusringkonnale uute postituste märkamine lihtsamaks teha ja mõnele vanale tuttavale oma lapsukesega uhkeldada, ja tegin Facebooki Päikesejänku lugemispäeviku oma lehe:

https://www.facebook.com/100raamatut

Olge paid, kui teile see lugemispäevik häid mõtteid ja soovitusi on andnud, siis visake mind pöidlaga ja jälgige Facebooki postitusi!

Soojad naeratused ja graatsilised lehvitused,
Päikesejänku

Wednesday, January 14, 2015

Gabriel Garcia Marcuez: "Armastusest ja teistest deemonitest" (Del amor y otros demonios, 1994)

Maagilise realismi tuntuimate esindajate hulka kuuluv, 1982. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez on üks tuntumaid hispaania keeleruumi kirjanikke ja ei kao sellest nimekirjast ilmselt eal. "Armastus koolera ajal" (link) ja "Tuhat aastat üksindust" (link), Marquezi maailmakuulsad ning filmilinale jõudnud suurteosed on suurepärased lugemiselamused nii järjestikuse kui paralleelse lugemise korral.

Marquezi uuem, lühem, nii kino- kui ooperisaalidesse viidud romaan "Armastusest ja teistest deemonitest" sai inspiratsiooni legendist, mille teatud allikate kohaselt Marquezile jutustanud tema vanaema, teatud allikate järgi aga autor leidnud, tudeerides omakorda allikaid "Armastuse koolera ajal" tarbeks.

Maagilise realismi maagilise ja realistliku pooluse sümbioosi nimel on muidugi kaval leiutada seos isikliku eluga, mistõttu romaanile annab kaalu raam, milles reporter Marquez aastal 1949 Santa Clara kloostri hauakambrite väljakaevamisel Sierva María de Todos los Angelese haua leidmise tunnistajaks saab. Neiu kahekümne kahe meetri pikkused vasekarva sädelevad juuksed meenutavad Marquezile vanaema jutustatud legendi ning sellest saab raamatu kirjutamise inspiratsioon, Marquezi enese allkirjastatud eelsõna kohaselt. Hästi, miks mitte.

Narratiiv oleks justkui eelmainitud suurteoste fragmentides kokku pandud kiiruga visandatud lühijutustus, kus maagilise elemendi täieliku potentsiaali ellu äratamiseks oleks kõik ülejäänud elemendid pidanud olema teisiti.

12-aastane Sierva Maria on piinatud nii vanematekodus kui kloostris, noor tüdruk valge ja musta rassi, religiooni ja deemonite dimensiooni vahel, räägib erinevaid keeli, oskab suhelda loomadega, ning muuta end nähtamatuks ja võluda oma häält kasutades. Kuna Sierva Mariat hammustas marutõbine koer ning üldine arvamus on, et näitsik on nüüd deemonitega täidetud, tuleb tal kloostris vangipõlves istuda ja eksortsismi oodata.

Sierva Maria kurjade vaimude väljaajaks on määratud isa Cayetano Delaura, kes ülepeakaela armub ning ennast täielikult kaotab ja tüdruku hinge päästmise asemel hoopis tüdrukut päästma asub.

Romaani keskne lugu on pikitud ohtra pereajalooga Sierva Maria vanemate ja kloostriga seotud isikute kohta, mis niivõrd tähtsust ei omagi kui Sierva Mariaga seotud müstilised sündmused. Ja kuna nende aspektide vaheline tasakaal täielikult puudub, ei ole - paari suurepärast! lehekülge välja arvates - võimalik, et maagiline poolus täiel määral haaravaks saaks ja jääks.

Seetõttu lükkasin "Armastusest ja teistest deemonitest" pärast lugemist pettumusega riiulisse tagasi.

Wednesday, January 7, 2015

Bret Easton Ellis: "Keiserlikud magamistoad" (Imperial Bedrooms, 2010)

Ameerika autor Bret Easton Ellise debüütromaan "Vähem kui null" oli siinse üle-eelmise postituse sisuks (link) ja pälvis mu heakskiidu ning imetluse, sest juba oma esimese romaani lehekülgedel õnnestub autoril näidata rikka Hollywoodi maailma sisutust ja inimlikkuse ning hinge täieliku kadumiseni viivat nihilismi.

"Keiserlikud magamistoad" on debüütromaani järg ning Ellise seitsmes romaan. Teemaks on taas Clay ning tema suhted Hollywoodi ning selle maailmaga seotute ringkondades. Ellise sõnul on põhiteemaks Hollywoodi ekspluateerimismentaliteet ja romaani põhipõnevus lasub Clay ja kuulsuse poole püüdleva näitlejanna Rain Turneri vahelistel suhetel, mis kord tunduvad kuumad, kord külmad.

Ellis on väga püüdlikult ühendanud kahe ajaliselt väga kaugel asetseva romaani narratiivid ja toonud tagasi paar "Vähem kui nulli" tähtsamat tegelast - Clay, Blair, Trent, Julian. Autor alustab uut romaani refleksiooni-kommentaariga - alul on raske öelda, kas räägib Julian, Trent, Clay või autor ise. Igatahes tematiseeritakse eelnenud romaani räiget lõpustseeni ja keskset armusuhet.

Seejärel aga jätkub romaan Clay elule keskendumist ning joonistab põneva narratiivi mehe, tema armukese, teda jälgiva psüühiliselt ebastabiilse ning ohtlikuna tunduva isiku ja Clayle kord head, kord halba soovivate sõprade osalusega.

Kõik tükid tunduvad paika sulavat, kui armukese tühi hing lõpuks ilmneb ning Clay oma meelt puhastada soovides tunduvalt räigema stseeni protagonistiks saab kui "Magamistubade" eelkäija. Raami joonistab lõplik kommentaar Clay noorpõlvearmastuse kohta.

Olin väga põnevil, millega Ellis mäele on saanud, kuna mida siiani temalt lugenud olin, meeldis. "Keiserlikud magamistoad" on aga nii narratiivi kui figuuride poolest liiga nõrgalt üles ehituatud ja seda ei päästa ei seks ega vägivald. Tükid sellest romaanist olid põnevad - kes ja miks Clayd jälitab, mis on Clay enda motiivid ja mis tema sõprade agenda?

Clay figuur on jätkuvalt huvitav ning tema muutumatu tunnete mängimisega segatud täieliku nihilismi ning vägivaldsetes stseenides kulmineeruv apaatia paelub. Idee protagonisti mineviku figuurid olevikuga siduda ning samaaegselt uus narratiiv edukalt paralleelliinil jooksma panna on aga kahjuks ebaõnnestunud; mõlemad jäävad poolikuks.

Seda Ellise romaani ma ei soovita.