95. Ovidius: "Metamorfoosid"

Dantet (link), Chaucerit (link), Shakespeare'i (link) ja Boccacciot (link) inspireerinud antiikse rooma kirjanik Ovidiuse tähtsaim ning tuntuim teos "Metamorfoosid" ilmus ilmselt esimesel sajandil meie aja järgi. Teos koosneb viieteistkümnest raamatust ning 250st lühiloost, mis jutustavad nii jumalatest kui inimestest. Põhiteemaks on kired ning metamorfoosid.

Ovidius on ise huvitav tegelane, sest mehe sünniaasta on selgelt teada - 42 eKr -, kuid surma-aasta on vaidluse all ning samuti pole teada, kas Ovidius tõesti aastal 8 eksiili saadeti või mitte. Samuti keerleb lugu sellest, kuidas Ovidius valmis teose ise tulle viskas, kuid see tänu juba sõprusringkonda jõudnud arvukatele ärakirjadele avaldamise suhtes midagi ei muutnud. Huvitav, huvitav...

Igatahes oli Ovidiuse teos nö. rooma mütoloogia go-to-leksikon nii keskaja kui Renessansi ajal ning inspireeris ka näiteks Picassot, kes "Metamorfoose" väga fännas ning 30 joonistust, kaks iga raamatu juurde, avaldas. Arvukad motiivid ning figuurid on tuntud nii kunstiteostest kui hilisematest jutustustest, müütidest ning lavastustest. Ovidiuse "Metamorfoose" lugedes on võimalik kõige lühemas vormis tutvuda tähtsamate figuuridega rooma mütoloogiast ning nende tuntumate vägitegudega (Herakles, Jupiter, jne) (või rumalustega - vt. Daedalus ja Ikaros jne.) või surematute armastuslugudega (Narcissus ja Echo; Pyramus ja Thisbe on Romeo ja Julia inspiratsioon. Ikka jälle lühikeses vormis, kuid selle raamis siiski suurel, traagilisel moel.

Ovidiuse põhimõte on, et kõige alustalaks on moondumise ehk metamorfoosi põhimõte - mitmed lood ei jutustagi moondumisest vaid lihtsalt jumalate tegudest ning inimeste rumalatest tegudest -, kui keegi loomaks või taimeks moondatakse, muutub see figuur väliselt, oma kirgedele järgnemise ja mõistuse või hea tava ignoreerimise tõttu; tihti moondub aga ka ohver, et teda kaitsta (jumalad moonutavad end võrgutamiseks, näitsikud moonduvad lilledeks ja puudeks et end peita, kõik moondub). Sisemine kuju aga säilib - selles lilles, puus või loomas on jätkuvalt peidus isik, kes moondati. Väga huvitav animismi-budismi valdkonda kalduv rooma mütoloogiat käsitlev teos, tuleks mainida.

Pärast renessanssi huvi "Metamorfooside" vastu vähenes, kuid tuli taas klassitsismi ning modernismi ajastul ja pole siiani suurt kahanenud, sest Ovidiuse teos koosneb tõesti hästi ja huvitavalt kirjutatud ridadest, ning köidab väga kerges vormis loetavalt rooma mütoloogia maailma. Selle jumalikud, inimlikud ning pooljumalikud tegelased omavad kõik nõrkusi ja vigu, mis neile tihti saatuslikuks saavad. Jutustused on lühikesed ja põnevad.

Ärge ainult lootke, et "Metamorfoosid" ühe hingetõmbega läbi lugeda saate - vorm on küll mõnus, aga sisu ülimahukas.
Mõnusalt põnev, ülimalt hariv, nii vormis kui sisus huvitav ja ilusasti kirjutatud rooma mütoloogia jutukestega täidetud öökapiraamat. Ning üks maailma tuntumatest teostest.


Leian, et igaüks peaks vähemalt kümme jutustust "Metamorfoosidest" lugema.

Seda saate te inglise keeles teha ka internetis, näiteks siin (link)

Samuti on võimalik lugeda eestikeelseid katkendeid siit (link)

93.-94. "Odüsseia" ja "Aeneas"

Tähtsate antiigi kirjanduspärandi liikmete teemal jätkame - nüüd!

Homerose "Iliasest" olen sellest blogis juba kirjutanud (siin), "Odüsseia" on samuti Homerose poolt kirja pandud, umbes 50 aastat hiljem ehk siis 750 eKr ja on mitmete 19. ja 20. sajandi autorite poolt nimetatud läänekultuuri alg- või ürgromaaniks. Odüsseuse figuuris on Achilleuse figuuri järglane arenenud, ei allu enam vaid agressiivsetele impulssidele, on lisandunud psühholoogiline tasand. "Aeneas", kirjutet' umbes 29-19 eKr, on kreeka kultuuri kreekakeelse portree vastand rooma kultuuris, ladina keeles.

Mõlemal eeposel on julge ning kaval kangelane, kel tuleb läbida mitmed seiklused, jumalate tujude tõttu teele heidetud takistused ületada ja leida nutikuse, vapruse ning jõu - ning abiliste-jumalatega (ei, neil pole üks meel ja soov) abiga kodutee.

Odüsseus ja Aeneas, eepilised kangelased, on erinevad vaid väikestes nüanssides: Aenease ema on jumalanna, mis teda sünnilt kõrgemale nihutab; Odüsseus on kehaliselt ilmselt tugevam, Aeneas on antud sajandite kontekstis modernsem kangelane. Mõlemaid üritavad võrgutada üliinimlikud kaunitarid ja tappa kurjad koletised. Mõlemad lahkuvad seiklustest edukalt.

Mõlemad eeposed räägivad kangelastest, kes on kodust võõrsile sattunud ning reisivad erinevate mütoloogiliste kujude juurest järgmiste juurde, keda jumalate tahte läbi merel loksutatakse ning läbi allmaailma juhitakse. Aeneas ilmub "Odüsseia" viiendas ja kahekümnendas peatükis. Lõpuks jõuavad mehed küll erineval määral koju: Odüsseus naaseb oma abikaasa Penelope juurde Ithaka saarele, Aeneas leiab uue kodu ja saab sellega Roomlaste esiisaks.

Mõlemad eeposed said kiirelt populaarseks ning võeti kooliprogrammi lühikest aega pärast nende ilmumist ("Ilias" juba paar aastat pärast valitsuse poolt autoriseerimist).

Nagu Odüsseus iseenda eest mõtleb ja tihti jumalatega nõus ei ole, on "Odüsseia" minu jaoks iseseisev kirjandusteos iseendas. Tegu on esimese seiklusliku romaaniga, ja kuigi värsside lugemine tänapäevalise jaoks kunagi kerge olnud pole, on vähemalt minu saksakeelne tõlge sujuvalt jälgitav ja põnev. Odüsseus ja tema seiklused on kaasahaaravad, paralleelselt kirjeldatakse Odüsseuse abikaasa Penelope ängi paljude kosilastega kodusaarel ning Odüsseuse peresiseseid konflikte lahatakse, kuna Odüsseus kerjuseks maskeerituna koju saabub ja end vaid järk-järgult ära tunda annab. Seega soovitan kõigil mütoloogiahuvilistel seda eepost ka tõesti lugeda.


"Aeneas" seevastu on kirjutatud teatud määral poliitilistel eesmärkidel ning selleks, et luua rooma kultuuri kui mikrokosmose personifikatsioon Aeneas ja kujutada toda igal rindel paremana kui kreeka kultuuri mikrokosmose personifikatsiooni Odüsseust - mis ei ole kirjanduslikult kvalitatiivse üllitise põhieesmärk. Aeneas allub täielikult jumalate tahtele ning oma missioonile - antud kontekstis on Odüsseusele ka ette heidetud, et tema teod liialt isekad -, ning läbib oma ohtlike seikluste raja - mis nagu öeldud, Odüsseusega kogu eepose esimeses pooles, kuni Elüüsiumi väljadeni suuremal määral identne - vähemate "raisatud" eludega.

"Aeneas" on aga kirjutatud pool-poleemilise, pool-melodramaatilise tooniga, mis minu jaoks lugemist ei kergendanud ja lisahuvi ei tekitanud.
Seega jätan siinkohal kommentaari lühikeseks ja istun tiim kreeka nurka tugitooli ja võtan oma müütide juturaamatu taas kätte.

57. Homeros: "Ilias"

Teoreetiliselt elas kusagil Kreeka kandis pime kutt, kelle nimi oli Homeros ja kes pani ~kaheksasada aastat enne Kristuse sündi kirja Iliase.
"Ilias" on läänemaailma vanim teadaolev eepos ja omab seetõttu suurt tähtsust.

Tegelikult käsitletakse eeposes ka täiesti ajatuid teemasid nagu meeste uhkus ja sõjakus ja au ja sellest tulenev vägivald ja häda ja õnnetus.

Samuti on väga põnev kujutada ette elu maailmas, kus jumalad valitsevad igaühe saatust, võivad oma tujusid aga kannapöördega muuta ja deus ex machina võib siseneda igal hetkel, tuues kellegi verise surma.
"Ilias" on sellepärast meestekas, et Homerosele valmistas rõõmu väga detailselt kirjeldada, kes Trooja sõjas millise relvaga kokkupõrkamise järel kui kiiresti surma sai, kust selle relva teravik sisenes, kust väljus ja millises suunas verd pritsis.

Teoreetiliselt on ka ääretult imetlusväärne, et keegi on suutnud kombineerida sellise sisu ja selle ka väga hästi valitud värsivormis kirja panna.

Aga on tagumine aeg, et keegi kirjutaks "Iliasest" normaalkeelse variandi - on inglisekeelseid proosatekste, (aitäh, Samuel Butler!) aga siiski on raske end pingutatud inglise keelest läbi närida.

"Iliase" didaktiline väärtus on näidata, kuidas liigne uhkus viib languseni, kuidas ka üliinimlikud kangelased võivad surra ja kuidas iga valik meie elus võib selle edasist käiku suurel määral mõjutada. Pluss muidugi igavene moraal: naised võivad hukatusse viia. Kuigi "Trooja" Helena rahva tõmbamiseks niivõrd esiplaanile kiskus - isiklik uhkus, kättemaks ja auahnus viisid mehed võitlusse. Seega nendib "Ilias" ka, kui julm ja isekas on tegelikult maailm.

Paigutan Homerose varaseima(te) naturalisti(de) sekka!

Aga see selleks. Olen küll ajaloohuviline, aga läänemaailma vanim kirjandusteos pole pooltki nii huvitav kui ülejäänud maailma vanim kirjandus. Pealegi on Trooja sõja tõelisus spekulatsioon. Seega ajaloohuvi vankuv.

Lugege parem lugusid kreeka-rooma mütoloogiast.

18. Euripides: Medea

Medea is an ancient Greek tragedy written by Euripides, based upon the myth of Jason and Medea and first produced in 431 BC. The plot centers on the barbarian protagonist as she finds her position in the Greek world threatened, and the revenge she takes against her husband Jason who has betrayed her for another woman. Euripides produced the Medea along with Philoctetes, Dictys and the satyr play Theristai.


Kreeka mütoloogia on pungil armastust, reetmist, kirge, verd ja pisaraid - kogu tundemaailma ambivalents on leitav nendest vana maailma lugudest. Ja kuna kreeklased võrreldamatult kaunilt kirjutada oskavad (tõega, vaid araablastega kannatavad nad võrdlemist), meeldib mulle aeg-ajalt ja kui päevakava lubab, siis pikemaltki nende ilusate lugude maailma laskuda.


Medea illustreerib suurepäraselt väljendit hell hath no fury like a woman scorned. Medea, kes küll ise abikaasa Jasoni enesega naituma kauples, talle teeneid osutades, armastab oma abikaasat, saab aga teada, et mees soovib naituda noorema naisega, kuninga tütrega. Seletuseks parema elu võimaldamine nii Medeale kui nende kahele lapsele. Medea raev on piiritu ja lõpeb üldise allakäiguga - ta mõrvab nooriku, nooriku isa ja mõlemad oma lapsed.

Medea, kuigi väga tark naine, on keevaline barbar, mitte hoolikalt lihvitud kreeklanna, tema loomus sarnaneb seega toorele loodusjõule. Jason tema jaoks on õnn, ja kui see talle selja pöörab, ei näe ta muud teed kui selle põhjuse hävitamist. Ja täiesti mõistetav, sest kui naine on tõeliselt, tõeliselt armunud, nõuab ta süda oma ihaldusobjekti lähedust. Aga et ta ka oma lapsed selle nimel surmab - et Jasoni jälgi maailmast kustutada, sest vanas eas oli tol ajal vaja lapsi, kes sind ülal peaksid, ilma lasteta jääksid vanad inimesed kerjama muidu -, näitab, kuidas liiga emotsionaalse inimese kogu hingega armastamine võib äkitselt metamorfoosida kogu hingega vihkamiseks. Ema ehk madonna-tüüpi naine teeb kõik, et oma lapsi elus hoida. Medea-tüüpi naisel ei jagu piisavalt armastust oma lastele, kuna näeb nendes liiga suurt osa oma armastatud mehest. Loomupärane metsik emotsioon vallutab ootuspärase bioloogiliselt kodeeritud helluse. Kurioosne!


Tegu on näidendiga ja lisaks tegelastele räägib publikuga ka koor, kelle vahepalad ja kommentaarid armastuse kirjeldamiseks on võrratult imeilusad. Samuti näidendi seatud värsid, mille keeleline osavus rõõmustab igal leheküljel.
Raamatu lõppedes saan vaid ohata sügava armastuse ohtlikkuse pärast... ja otsast peale lugema hakata.


Kaunis!

"See, how strong love overwhelms us.
See, how it wounds and destroys
and yet when Aphrodite wants to soothe,
nothing cures as love cure.
So, my love, shoot me gently,
barely break my skin with your terrible arrows.

Then I'll know happiness in life.
Then Aphrodite's urgings will enflame
my heart, but love will keep me faithful, far
from the wilderness of a stranger's bed.
Then I'll know that when she chooses lovers,
it means that love will never fail."

[634–645]