Amélie Nothomb: "Nälja biograafia"

Belgia kirjanik Amélie Nothomb (sünd. 1966) on üllitanud hulgaliselt lühiromaane. Tema esimene romaan ilmus aastal 1992 ning avaldatud teoste arv küünib nüüdseks üle kahekümne.

Kuna autor veetis diplomaadi tütrena mitu aastat erinevates aasia piirkondades, läbivad tema loomingut idamaised müüdid ning elemendid ning teatud jaapani kirjandusele omane nostalgia. Samaaegselt on Nothombi looming kohati väga lakooniline ja kuiv.

1911. Maurice Maeterlinck: "Termiitide elu" ja "Sipelgate elu"

Belgia kirjanik, krahv Maurice Polydore Marie Bernard Maeterlinck (1862-1949) kirjutas prantsuse keeles. Autori sulest valmis näidendeid, luuletusi, esseesid ning jutustusi.

Maeterlinck tegutses aga ka loodusteadlasena ning on avaldanud arvukaid töid on erinevate putukate elust, näiteks mesilastest, ämblikest, sipelgatest ning termiitidest.

1911. aastal pälvis Materlinck Nobeli kirjanduspreemia, kandidaadina pakuti teda juba aastal 1903. Põhjenduseks tema ainulaadne belgia hinge müstika väljendamise oskus ning moraalse pärandi rikastamine. Samuti olla Maeterlincki erilisuseks tema oskus teadust ning religiooni, ratsionaalset müstilisega ühendada. Halba ei teinud muidugi ka asjaolu, et Maeterlincki näidendid olid Stockholmis 19. sajandi lõpul väga populaarsed.

Huvitaval kombel oli Maeterlinck inimesi kirjeldades pessimistliku suunaga - ta arvas, et inimeste elu on ette kirjutatud ning neil pole universumi kontekstis suurt kaalu. Nii kuis autor kirjeldas inimeste eluratta kurbust, kirjeldas ta looduse inimlikkust.. Enam imetles ta putukaid, taimi ning linde: autori ilusaimaks ning täiuslikumaks peetud teosed on "Mesilaste elu" (1901), "Sipelgate elu" (1930), "Termiitide elu" (1926) ning "Lillede tarkus" (1907). Tema näidenditest on siiani enim tuntud "Sinilind" (1909), "Pimedad" (1890) ning "Pelleas ja Melisande" (1892).


Termiidid ning sipelgad, kellest mina selle blogi tarbeks lähemalt lugesin, on Maeterlincki jaoks huvitav, intelligentne, alahinnatud tsivilisatsioon ühiskondlike rollide, vastutuste, ohtude, komplikatsioonide ning imetlusväärsete omadustega. Maeterlinck kirjeldab loodusloolisest ning inimlikust perspektiivist: kus putukad enim esinevad, millised on nende liigid, värvid, suurused, milline on pesa suurus ning struktuur, kuidas putukate argipäev möödub, millised ohud neid ootavad ning milline on aastaaegade tsükkel.

Maeterlinck loob teadusliku konteksti ning reastab biolooge, kes termiitide ning sipelgatega eelnevalt tegelenud, kirjeldab loodusteadlaste panust putukauuringutesse ning kirjeldab aeg-ajalt lugusid nende looduteadlaste isiklikest uuringureisidest, mil mehed putukaid jälgisid. Autor kirjeldab termiite ja sipelgaid kui huvitavaid loomakesi ning üritab lugejale selgeks teha, et nende eluga tutvumine laiendab silmaringi olulisel määral.

Kirjaniku künkalt kõneledes nendib Maeterlinck, et kirjanik peaks loobuma kasutust üleehitimisest ning kirja panema vaid selgelt vormistatud faktidel põhinevaid mõtteid, sest vaid nood elavad oma aja ka üle.

Sipelgate ning termiitide sisemaailma ning ühiskonda võrdleb autor tihti inimestega ning räägib ka putukate puhul moraalist ning empaatiast.

Maeterlinck kirjeldab mesilasi, termiite ja sipelgaid kui rahvast, sipelgad ja termiidid elavat alati kollektiivides ning rahvasteühendustes, samal ajal kui mesilased moodustavat sarnaseid ühendusi vaid harva.


Tegu on fragmentide kollektsiooniga, Maeterlincki võib samuti lugeda jupp-jupikaupa ja miskit ei lähe kaotsi. Loodushuvilisele on need kogumikud putukate elust põnevad, filosoofile samuti.

"Sipelgate elu" ja "Termiitide elu" on ainulaadsed kirjanduslikud-loodusteaduslikud üllitised ning putukahuvilised leiavad neist nii mõndagi meeldejäävat. Kirjandushuvilistele soovitan aga pigem Maeterlincki näidendeid.

87. Marguerite Yourcenar: Hadrianuse mälestused

Belgia kirjanik Marguerite Yourcenari peaaegu-ajalooline romaan "Hadrianuse mälestused" (Mémoires d'Hadrien) (1951) saavutas oma ilmumise ajal tohutu edu ja kuigi tundub olevat tänaseks aktuaalsemate klassikute nimekirjast kadunud, on hüva lugemine igal kümnendil ja aastaajal.

Flaubertlikku melanhoolia ja ajaloolise-asise kirjelduse seguna õnnestub Yourcenaril tabada realistlik-tundelist keskpunkti kahe zhanri vahel - kuna Hadrianuse õige autobiograafia olla kaduma läinud, tundub olevat tekkinud loomulik vajadus selle kirjutamiseks, ja kuna autor tunnistab ise teatud detailide kaunistamist ja täiustamist, ei teki kusagil tõestisündinu ülepingutatult kirjeldamise tunnet.

Romaan on kirjutatud minaperspektiivist, Hadrianus kirjutab oma noorele nõbule ja järglasele Marcus Aureliusele surivoodilt oma meeleoludest ja viimastest mõtisklustest ja otsustab siis noormehele oma eluloo avaldada. Nii kirjeldab Hadrianus oma noorust, reise, sõdurikarjääri, oma eelkäija Traianuse soosingu saavutamist, keisrikssaamist, valitsemist ja vaikset põduraksjäämist praktiliselt suremise hetkeni välja.

Nagu öeldud on tegu peaagu ajaloolise romaaniga - Yourcenar loetleb üles oma ajaloolised allikad ja põhjendab oma lisandusi teatud vihjetega anaalide raamatukogust. Samas on minaperspektiivist kirjutatud filosoofilistele mõtisklustele lisaks mõnedele poolfiktiivsetele figuuridele lisatud teatud emotsionaalsed refleksioonid, mis ilmselgelt autori sulest tulnud. Ometi säilitab romaan oma asise tooni ja kirjeldab sõjakäike ja vallutusi ning poliitilisi kaalutlusi põhjendatud seisukohtadelt. Samaaegselt on võrreldes näiteks Swifti kuiva jutustava tooniga siin tegu ka huvitavalt jutustatud looga ühe mehe reisidest, arengust ja poliitilistest kaalutlustest. Tasakaal, mida Swiftil saavutada ei õnnestunud, on Yourcenari romaanis paigas ja tegu on tõepoolest romaaniga hoolimata paljudest antropoloogilistest-poliitilistest-filosoofilistest mõtisklustest, mis narratiivile vaid headust lisavad.

Hadriani figuur on kirjutatud sama tasakaalu võtmes - mees kirjeldab oma siseelu ja ei hoia seega miskit lugeja ees salajas. Seega avaldab ta ka oma pahateod ja ebasümpaatiad, mis teda ennast figuuri ja protagonistina eriti sümpaatseks ei muuda, aga hoopis paremini mõjuvad, nimelt talle ehedust lisavad.

Lisaks väga huvitavalt kirjeldatud ajaloosündmustele, mida rooma aja huvilistel kindlasti hüva lugeda - piisavalt sõda, piisavalt vallutusi, piisavalt geograafiat, piisavalt ajaloolisi figuure -, on "Hadriani mälestused" hüva lugemine ka tavaromaani austajale, sest Hadrianus, tark mees nagu ta on, paneb kirja üllatavalt tabavaid mõtisklusi inimloomuse kohta ja ei ilusta ega ülista midagi, seades ratsionaalse mõtlemise ja aususe iseenda suhtes alati esikohale. Keiser-protagonist end sellega nagu öeldud küll sümpaatseks ei tee, kuid see polegi eesmärk - Yourcenar on loonud eheda Hadrianuse, pannud ta sõja- ja impeeriumivalitsemise melu keskele ja pole samas kaotanud oma figuuri siseelu ja vaikse reflekteerimise hetki.

Hüva lugemine. Soovitan siiski pigem ajaloolise romaani armastajatele.