Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus V. Veidi vihma peab langema" (2010)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Olen selles blogis kirjutanud esimesest neljast osast, ning igas neist neljast on juhtunud midagi koledat, midagi kohutavat – kuid sellest hoolimata on Knausgård eelkõige võileivamäärimisedetailimeister, sest ilmselt on ainult temal võime kirjeldada argipäevaseid tegevusi nii huvitavalt, sest kirjutatu on justkui stream of consciousness, puhas alateadlik mõtevool, mis ilmselt läbib võileiva määrimisel meid kõiki, kuid on vähe neid, kel õnnestub see sama voolavalt ja haaravalt kinni püüda kui seda on teinud Knausgård.

Matias Faldbakken: "Kelner" (The Hills, 2017)

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust. Tema romaan "Kelner" (The Hills, 2017) on erinevalt kolmeosalisest "Skandinaavia misantroopia" romaanisajarjast tunduvalt vähem vägivaldne või subversiivne, esmapilgul võiks seda lühiromaani nimetada lausa lihtsakoeliseks.

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus IV. Tants pimeduses"

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud neljandas osas „Minu võitlus IV. Tants pimeduses" on 18-aastane Karl Ove just lõpetanud gümnaasiumi ning asub aastaks asendusõpetajana tööle Põhja-Norrasse. Tuleb rinda pista nii kooliklasside, klassijuhataja kohustuste, direktori, kohalike kalurite ja rullnokkade ning muidugi noorte tüdrukutega. Samaaegselt üritab Karl Ove kirjutada oma esimest novellikogumikku ja saada elukutseliseks kirjanikuks.

Per Petterson: "Kui me hobusevargil käisime" (2003)

Uuema Norra kirjanduse üks tuntumaid nimesid, Per Petterson (sünd. 1952) õppis esmalt raamatukoguhoidjaks, töötas seejärel raamatukaupmehena, kirjutas arvustusi ning tegeles tõlketöödega, enne kui lõplikult kirjutamisele keskendus.

Petterson on pälvinud arvukalt nimekaid kirjandusauhindu ning tema romaan "Kui me hobusevargil käisime" (Ut og stjæle hester, 2003) on tõlgitud neljakümne kaheksasse keelde. Romaan ilmus eesti keeles aastal 2010 ning samuti on eesti keeles ilmunud romaan "Ma nean aja voolu" aastal 2016, mis on nüüdseks tõlgitud üle kolmekümnesse keelde.

Lugesin romaani "Kui me hobusevargil käisime", mis jutustab vanas eas eraldatud majakesse elama asunud Trondi lapsepõlvemälestustest, tema nooruspõlves läbielatud traumadest ja saadud haavadest, ning minevikuga pikitult elutalve argimuredest ja tulevikumõtisklustest.

Juhuslikult märkab Trond ühel hetkel, et üks keskne lapsepõlvevarjudest esile kerkiv element elab majas, mis asub juhuslikult tema maja kõrval. Sellega seoses tärkavad nii mõnedki peidetud või meelega unustatud mälestused taas.

Pettersoni romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga otsekohene ning aus - ühe küpsesse ikka jõudnud üksi elada sooviva mehe mõtted väikeses külas sobitumise kohta pole ei meelitavad ega tundelised, vaid pragmaatiliselt nendib Trond:

"Inimestele meeldib, kui sa neile asjadest räägid, sobivate tükikestena, tagasihoidlikul toonil, ja nad arvavd, et tunnevad sind, kuid nad ei tunne sind, nad teavad vaid midagi sinu kohta, kuid nad kuulevad vaid fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust nende asjade kohta, mitte seda, kuidas teatud otsused on teinud sinust selle, kes sa täna oled. Hoopis täidavad nad selle faktide kogumi omapoolsete tunnete, arvamuste ja eeldustega, ja nad joonistavad sinu elust pildi, mil pole tõelisusega midagi pistmist, ja sa oledki kaitstud. Mitte keegi ei pääse sulle lähemale, kui sa seda ei taha." 
(vaba tõlge)


Pettersonile meeldib mängida ajaga, ka tema teises romaanis on blogidest loetu kohaselt vahelduvalt kirjeldatud lapsepõlvemälestusi ning aktuaalset reaalsust. "Kui me hobusevargil käisime" on jutustus Trondi 15ndast suvest aastal 1948, kuid maabub regulaarselt olevikku ning põimub sündmustega olevikus, aastal 2000.


Räägitakse nii isa-poja suhtest, isa kaotamise traumast, venna kaotamise traumast, ääri-veeri ka meeste ja naiste vahelistest suhetest, kuid pigem on romaani kese isa ning poja suhetel. Lapsepõlv on olnud üpris keeruline ning mitmed jubedad sündmused peegelduvad Trondi mõtteis veel 67ndal talvel. Tema tervis on jäänud väetiks, kuid koeraga jalutamas käia mees veel jaksab. Maja oleks vaja korda teha, et rahus oma viimased päevad, või aastad, õhtule saata.


Pettersoni tegelastel on taust, on kontekst, on minevik ja olevik, kuid kõik see justkui libiseks mööda nagu liiga kiiresti sõitva rongi aknast jälgitud puud, mida lugeda võimalik ei ole, kuigi neist räägitakse ja me näeme neid ka lugejana korraks selgelt. Tähtsad peatused on viimane suvi isaga, 1948, ning hetkeline talv - ilmselgelt tugev sümboolika elu õitseaja ning lõpusirge tähistamiseks.

Vaikseloomulised looduskirjeldused, seiklused hobuste seljas - varastatud ning laenatud vormis -, puude langetamine, häälte kuulamine, läheduse tunnetamine, kõik Norra looduse väikesed elemendid leiavad oma koha Pettersoni rahumeelsetes kirjeldustes. Nii muuseas mainitakse vahepeal, et väike poiss on maha lasknud oma venna. Tagajärgedega tegeletakse hetkeliselt, kuid raskeloomuliste sündmuste seedimise paik on lugeja mõtetes.


Võib-olla ka sellepärast on Pettersoni romaan niivõrd meeldejääv, et annab kätte hulgaliselt niite, kui jätab nad osaliselt peaaegu täielikult lahti harutamata (Trondi majanduslik kindlus kahe lausega mainitud firmast näiteks. Aga see pole tegelikult oluline). Aga teisalt lahkab ta kauneid tihti sõnadesse kätkematuid aspekte nagu koera ja inimese suhe, mis on kirja pandud tabavalt ja tundeliselt.


"Kui me hobusevargil käisime" on ääretult huvitav, mõtlik, kohutav ning vaikne kuid haarav romaan.

Soovitan!

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus III. Poisipõlvesaar” (2009)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise autobiograafilise romaani "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii - eriti - Norra kui - hiljem - Euroopa ning - viimaks - maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii endast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

"Minu võitluse" esimesest osast "Isa surm" oli juttu üle-eelmisel aastal (link) ning teisest osast "Armunud mees" blogisin eelmisel aastal (link). Selle aasta alguses ilmus epopöa kolmas osa "Poisipõlvesaar" (Min Kamp. Tredje bok, 2009), mis räägib Karl Ove lapsepõlvest, tema peredünaamikast, koduse eluga seotud hirmudest ja konfliktidest ning tärkavast noormeheeast.

Esiplaanil on Karl-Ove alatine hirm vägivaldse ja ettearvamatu isa ees, kel kombeks headel päevadel poeg oma hobidesse kaasata, ning halbadel päevadel väiksemalgi põhjusel poega kõrvast sikutada, niiet tuli silmist väljas. Pidev hirm isa ees ning sellega seotud kodune äng läbib Karl Ove lapsepõlve.

Isa kõrval seisab tundeline, armastav, healoomuline, hoolitseja ema, kelle asendamatut rolli Karl Ove tunneb ja tunnustab:

Kõike seda, mida emad oma poegadele teevad, tegi tema meile. [...] Ta oli kogu aeg kohal, ma tean seda, aga ei mäleta sellest mitte midagi.

Mul ei ole mingit mälestust sellest, kuidas ta mulle ette luges, ma ei mäleta, et ta oleks mulle ühtki plaastrit põlvele pannud või olnud ühelgi koolilõpuaktusel.

Millest see küll tuleb?

Ta päästis mu, sest kui teda ei oleks olnud ja ma oleksin üles kasvanud ainult papsiga, siis oleksin ma end varem või hiljem nii või teisiti ära tapnud. Aga ta oli kohal ja hoidis papsi tumedust tasakaalus: ma elan, ja ehkki ma ei tee seda rõõmuga, ei ole selles süüdi mu lapsepõlve tasakaal. Ma elan, mul on endal lapsed, ja nendega olen ma tegelikult püüdnud saavutada vaid üht: et nad oma isa ei kardaks.

Samal ajal tuleb teemaks Karl Ove empaatiline ning intellektuaalne areng: ta on küll hinnete mõttes tark poiss, kuid solvab empaatia puudumise või alaarengu või pigem üleolevuse ülearengu tõttu tihti oma sõpru ja klassikaaslasi ning kaotab üha enam sõpru. Olgugi et tark poiss, puudub Karl Ovel intellektuaalselt võib-olla klassi keskmises osas paikneva poisi emotsionaalne ning empaatiline võime sulanduda, mis tekitab arvukaid konflikte.

Lisaks sellele jõuab Karl Ove teismeliseikka ning veidrad seletamatult algavad ja lõppevad suhted tüdrukutega pakuvad noorele poisile üha enam pinget.

"Poisipõlvesaar" on piirideta jutustus noorte poiste kohati jälgist, kohati hirmu ning ebakindlusega täidetud filtreerimata huvide ja mõtete maailmast. Knausgard räägib taas ausalt ning kateteta oma veidratest kommetest ning ei tsenseeri ei oma suguelundeid ega illegaalse käitumise piirimaile jäävaid suhtluslaade.

Taas on tegu uutmoodi romaaniga, mis küll põimub selgelt "Minu võitluse" sisulisse ning elemendilisse kooslusesse ja avab järjekordse aknakese Knausgardi-nimelises advendikalendris. Ning taaskord on tegu omalaadi isa hirmufiguuri käsitluse ja lapse silmadega täiskasvanu maailma vaatamise laadi anatoomiaga.

Knausgard kujutab oma isa kui türannina tema valikute ja vabaduse kohal kõrguvat pidevat ohtu. Samal ajal ei karda autor näidata, kui hädine ja arg on väike laps sellise türanni kõrval elades, kui õpib hirmust motiveerituna varastama ja valetama. Teisalt pälvib tema väikeste pattude abiga võidetud vabadus kodust väljas ka empaatiat, kuna poisi elu pole tõega kerge.

Knausgardi figuurid on komplekssed, nad on ehtsad, sest nad on ehtsad. Kuid ometi ei kuku autor omaenese maailma empaatia või sentimentaalsuse lõksudesse ja kätkeb oma materjali kujul, mis lugejale hariv, põnev ning ainulaadne.

Soovitan soojalt nii iseseisva raamatuna kui kolmese komplektina. "Minu võitlus" on inimliku kirjanduse ning julge eneselahkamise musternäide.

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise autobiograafilise romaani "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii - eriti - Norra kui - hiljem - Euroopa ning - viimaks - maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii endast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

"Minu võitluse" esimesest osast "Isa surm" oli juttu paar kuud tagasi (link) ning ootasin õhinal teise osa ilmumist eelmise aasta lõpus.

Nagu esimeses osaski alustab Knausgard teatud raami ehitamisega, jutustades - nagu pealkiri lubab - oma abielu raamist ning hüpates erinevate minevikuhetkede ja oleviku vahel, oma abielu eellugu ning sellele eelnevatest kriisidest, vahekordadest, enesetapukatsetest ning purjutamistest. Ühel hetkel, mil justkui toimuks kulminatsioon -


Lugu katkeb ning autor hakkab lugu hoopis kaugemalt hoogu võttes jutustama, jõudmata romaani lõpuski selleni, mida romaani alguses ütlema hakkas.

"Armunud mees" jutustab eelkõige Knausgårdi 20ndatest eluaastatest, tema esimesest abielust, tema kirjandusliku tegevuse algetest, tema kirjanikuelu argipäevast, raamatutest, mis teda autorina ning inimesena paeluvad, tema protsessist ning tema kirjandusfilosoofiast. Isiklikud mõtted ning vestlused paari kaaskirjanikuga, lähedasemate sõprade ning tuttavate elulood põimitakse lukku, kus põhimõtteliselt taas ei juhtugi tegelikult mitte midagi.

Ilmub Knausgårdi esimene romaan, ta pälvib sellega mõningast kuulsust ning võidab Põhjamaade kirjandusauhinna, annab paar loengut ja eostab paar last.


Kuid nendest tunduvalt argipäevastest sündmustest ehitatud kroonika vahele libiseb tohutu pagas refleksioone filosoofide, kirjanike, Skandinaavia kirjanduse, hea kirjanduse, inimliku kirjanduse, hea luule, inimliku moraali, kirjutamise võimalikkuse, kirjutamise mõtte ning kirjutamise tähtsuse kohta. Kust "Isa surm" alustas, läheb "Armunud mees" aina sügavamale ning aina huvitavamaks.


Põhipinge moodustab protagonisti sisemine konflikt hea isa olemise ning argipäevaste kohustuste täitmise, naise ja laste eest hoolisemise ja kirjutamise ning iseenda kui kirjaniku jaoks ruumi tekitamise vahel. Tema rollid, tema enese silmis poolikult täidetud, tema naise silmis viletsalt täidetud, tema sõprade silmis ei vähem kui geniaalselt ellu viidud, vahelduvad fragmentidena, narratiiv pole lineaarne, kuid katab enam-vähem teatud perioodi ning näitab lugejale taas uusi fragmente tema maailmast.

Sukeldutakse aga üha enam kirjanduslike mõtiskluste ning eksistentsialismi aspekti ning kuigi Knausgårdi ennast piinavad üha enam tema perekondlikud konfliktid ja tema roll tavaelus, normaalses perekonstruktsioonis - kirjutamine tuleb talle loomulikult ning kuigi ta enda perspektiivist vaadates oma materjaliga heitleb, ilmneb tema massiivne edukus sõprade perspektiividest - kirjutamine on tema jaoks nagu hingamine, kuid isa olemine on ülesanne, mille jaoks tuleb enim vaeva näha ning milleks protagonist tunneb end halvimalt varustatuna.


Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.


Soovitan soojalt!

Raamatu katkendit on võimalik lugeda siin (link)

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas” (Min kamp. Første bok, 2009)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) oli märkimisväärselt edukas juba oma 1998. aastal ilmunud debüütromaaniga, mis pälvis esimese debüütromaanina Norra kriitikute kirjandusauhinna. Kuulsust ning kiitust maailmakirjanduse ridades on ta aga kogunud kuueosalise 3500-leheküljelise autobiograafiaga "Minu võitlus" (Min kamp), mis ilmus 2009-2011 ning esimene osa sel aastal ka eesti keeles.


Knausgård väärib tunnustust ja on arutelude sisuks ühest küljest sest autobiograafia ja memuaaride kirjanduslik vorm on skandinaavias harv nähtus ning teisest küljest, sest avaldab ennast lugejale räige aususega.

Sellest tulenevalt on autoril probleeme mitmete pereliikmetega, kellega tulnud ka juba kohut käia.

Moraalsest seisukohast vaadates oleks Knausgård küll võinud vähemalt pereliikmete nimed ära muuta, et ajakirjanike kohest tülitamist vältida, kuid pereliikmed oleksid mingil hetkel siiski meediasse sattunud.

Võimalik, et puhas autobiograafia vorm nõuab sellist eraelu ohverdust ja teisiti polegi võimalik ehedalt kirjutada, see on igaühe otsustada.

Kuid julgus ning otsekohesus romaani sisus ja stiilis ning üliemotsionaalsete sündmuste taaselustamisest hoolimata kasutatud kirjanduslikud võtted on see, mis tõelist imetlust tekitab.


Knausgård kirjeldab oma lapsepõlve, kuuluvustunde puudumist, omamoodi ja omette olemist, esimesi kogemusi tüdrukutega, oma nooruspõlve, paralleelselt poisist meheks saamisega ja armastuse ja hirmu seguga isa vastu lapsena ja noore mehena lahkab ta oma isa surma tausta ning taas pinnale ujunud emotsioone. Hoolimata asjaolust, et kirjeldatud sündmused on väga südamelähedased ja et vähesed tahavad sellisest lapsepõlvest rääkidagi, selle avalikkusele kirjapanemisest mõtlematagi, suudab autor oma romaani vormi tõeliselt valitseda, mitmel ajaliinil pinget hoides, teatud fakte lugejale õigel hetkel avaldades ning emotsionaalset investeeringut lausa nõudes.


See raamat avab end lugejale niivõrd mittenõudlikul kujul, andes nõnda palju, et lugemise käigus avaneb igaühe isiklik minevikupagasikohver ja jätab mõtisklema nende konfliktide, hirmude ja perestruktuuride üle, mis enese lapse- ja nooruspõlve määrasid. Kirjeldused lapsepõlve idealiseeritud mälestuspaikadest ja inimestest ning nende mälestuste täielikust lõhkemisest hilisemas täiskasvanueas on niivõrd kurvad ja helistavad niivõrd valjult iga kunagi laps olnud inimese hingekella, et on võimatu seda raamatut käest panna. Lisaks sellele on lugu Knausgårdi isa surma tagamaadest niivõrd põnev ja üllatav - müstika tekib seal, kus seda kõige vähem ootasin! - tuleb otseloomulikult esimesel võimalusel järgmine osa kätte võtta.

Autor rändab kõige sügavamatesse soppidesse oma elus, kuid säilitab orgaanilise kirjandusliku tasakaalu - paljud autobiograafiad on väga konstrueeritud, kuid mingi valemiga on Knausgårdil õnnestunud jutustada sellest, millest hetkel vaja jutustada, jättes mulje nagu räägiks ta vana sõbraga või kirjutaks päevikut. Igasugune distants puudub, kuigi vorm on väga selge, kohati konarlik, kuid samaaegselt planeeritult konarlik, teadlikult kalkuleeritud ja sellest hoolimata sama ehedat, tundelist muljet jättes. "Minu võitluse" lugemine on selle suhtestatuse tõttu võrreldamatu kogemus.


Knausgårdi autobiograafia esimene osa on väga tugev romaan, mida soovitan kõigile, kes valmis oma minevikuga väikesele jalutuskäigule minema ja samaaegselt ühe mehe täielikku elulugu lugeda soovivad. Minu ideaalses maailmas on see romaan midagi, mida on absoluutselt vajalik lugeda igaühel, nii kiiresti kui võimalik.

"Surm perekonnas" on midagi erakordse aususega kirjutatut, mis koheselt pakub mõtteainet, lohutust, nostalgiat, kurbust, põnevust ja ehedat vahetut inimlikkust. Minu jaoks oli Knausgårdi avastamine kindlasti üks väärtuslikumaid kogemusi kogu selle aasta jooksul.

Isegi kui autor ja tema romaan peaks teile absoluutselt vastumeelt olema ja tõsiselt mitte meeldima, tekitab "Minu võitluse" lugemine tugevaid tundeid, mis on sama väärtuslikud. Lugege! Lugege!


Soovitan väga soojalt.

1928. Sigrid Undset "Kevad" (Våren, 1914)

Norra kirjanik Sigrid Undset sündis Taanis, elas tol ajal Kristiania nime all tundud Oslos, põgenes natsionaalsotsialistliku rezhiimi eest USAsse ja naases seejärel taas Norrasse. Naine teenis esmalt elatist kontoritööga ning kirjutas 16ndast eluaastast, kuid tema esimene romaan avaldati, kui Undset oli saanud 25-aastaseks. Keskne temaatika jäi läbi aastate samaks

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1928.

Undseti tuntuim looming on triloogia Kristin Lavransdatter (1920-22), eestiski hästi tuntud kui "Kristiina Lauritsatütar". Autori Nobeli põhjenduski oli keskaegse Norra elu tõepärase kujutamise eest, mis viitab "Lauritsatütre" aegadele - 14. sajandile. Triloogia kirjeldab Kristiina elu sünnist surmani ning pälvib tänapäevani tähelepanu ja kiitust ajaloolise ning etnoloogilise täpsuse ja detailsuse eest.


Undseti romaanid käsitlevad kas keskaegseid sündmusi ja tegelasi ning ajaloolisi müüte või tegelevad tänapäevaste probleemidega ning lahkavad naise positsiooni ühiskonnas.


Lugesin Undseti romaani "Kevad", mille tegevus toimub 20. sajandi alguses ning mis kuulub Undseti realistlike, kaasaegsete teoste hulka (samuti nt. Jenny, 1911). Protagonistid Torkild ning Rose jahivad erinevat tüüpi armastust või pigem ideed armastusest, kogevad hingelist ja kehalist ühtsust erinevate inimestega, ehitavad stabiilsena tunduva kodu, mis varsti kokku variseb, ning säilitavad oma sõpruse ka armastuseks peetud konstruktsiooni varemetes istudes.

Undset on oma lugejaga aus, ta ei liialda emotsioonide ega kirjeldustega vaid hoiab kõike tasakaalus. Temaatika on pigem eneseleidmine kui armastuslugu ning kuigi nii pea- kui kõrvaltegelaste elusid valitsevad pidevad traagilised sündmused, ei lase nad sel oma isiklikku arengut peatada ning lapsepõlves kogetut samm-sammult ületades leiavad tee ausa suhteni.

Undseti romaan justkui areneks täiesti oraaniliselt protagonistidega koos ning seetõttu pakkub ta lugejale üllatusi ja pöördeid. Tundub näiteks tihti, et lõpp või teatud lahendus on kindlasti saabunud, sest protagonistid on selles täiesti veendunud ja lugeja vastavalt samuti. Kuid ootamatud muutused figuuride mõtetes, tunnetes ning taustsüsteemides muudavad dünaamikat ikka ja jälle ning lõpplahendus tundub samaväärselt üllatav kui kõige loomulikum kõigist lahendustest.

Kolmesaja lehekülje jooksul lahatakse tohutult paljusid peresuhete tüüpe: ema-tütar, ema-poeg, vend-vend, õde-vend, ema-isa, lõpule jõudes meenub Buddenbrooks, kuid veidi kergemas vormis.

Ma ei tahagi detailidesse laskuda, sest loodan, et loete Undseti ise ja avastate, "Kevad" on kõrgema klassi psühholoogiline romaan ja samal ajal suurepärase progressiivse ja veidi alternatiivselt erootilise naistekaga ;-)


Soovitan soojalt kõiki ülalmainitud Undseti teoseid!

1903. Bjørnstjerne Bjørnson: "Novellid"

Varase Norra kirjanduskriitika poolt "suurimaks eal elanud norralaseks" tituleeritud norra kirjanik Bjørnstjerne Martinus Bjørnson (1832–1910) pälvis Nobeli kirjanduspremia aastal 1903. Põhjenduseks tõi Akadeemia eelkõige tema "luule erakordse hingelise puhtuse ning kirjutamisel kordumatu värskuse". Bjørnsonit on aga ka kritiseeritud, näiteks August Strindberg pidas teda valeks ning võltsiks ja võrdles professionaalse pidudel ning matustel kõnelejaga. Bjørnson ise olla end "Norra kõige sõimatumaks meheks" nimetanud.

Objektiivselt kuulub Bjørnson nn. "nelja suure norralase" seltskonda, koos Henrik Ibseni, Jonas Lie ja Alexander Kiellandiga. Ibsen ja Bjørnson on kaasaegsed, mitmed tähtsad teosed ilmusid aastase vahega, mistõttu kahte suurkuju ka rivaalideks peeti.

Tõde on, et Bjørnsoni looming on väga mahukas - mees tegutses dramaturgi, novellisti, romaanikirjaniku, ajakirjaniku, teatridirektorina ning oli tuline sotsiaalse ning soolise võrdsuse eest võitleja. Tema artiklid ilmusid rahvusvahelisel maastikul ning eriti hilisemal eluajal oli Bjørnson poliitiliselt väga aktiivne ning võitles Norra-Rootsi samaväärsuse eest. Samuti kirjutas ta Norra hümni sõnad.

Bjørnson alustas oma karjääri 1850ndatel keskajast inspireeritud näidenditega ("Kuningas Sverre", Sigurd Slembe", aga ka rahvusvahelises kontekstis, nt. "Maria Stuart". Rahvusvahelist kuulsust tõid aga nö. talunikujutustused või külanovellid, näiteks jutustus "Synnöve Solbakken" ("Päivila Synnöve") kogus hulgasti poolehoidu ka näiteks Saksamaal (kus autor mõnda aega paguluses viibis)
ning on isegi mitmes variandis (1920ndatel, 50ndatel) filmilinale jõudnud.


Bjørnsonit nii kiidetakse kui kritiseeritakse tema idealismi poolest, mis aga, nagu eelmistest postitustest meenub, Akadeemiale tähtis kriteerium Nobeli laureaatide valimisel. Tänapäeva lugeja perspektiivist tunduvad tema jutustused tõepoolest veidi naiivsed - nagu Gustav Suits on "Noor-Eesti" artiklis kirjutanud: "üle tõelikkuse särab romantika"  -, kuid annavad teisest küljest siiski - minu silmis - realistliku ülevaate norra talumehe igapäevast, unistustest, kohustustest, hirmudest ja veidi ka talutöödest.

Lugesin Suitsu poolt talupojajuttudeks tituleeritud "Arne" (1859), "Synnöve Solbakken" (1857) (saksa keeles sama pealkirjaga, ek. "Päivila Synnöve") ja "Kaluritüdrukut" (Fiskerjenten, 1868) ning pean ütlema, et nende naiivsus on nähtav, kuid tegu on kaasahaaravate tegelastega. Tematiseeritakse noorte inimeste armastust religioossetest konventsioonidest koormatud ühiskonnas, vastalisi tundeid isade-emade, poegade-tütarde, õdede-vendade vahel, religiooni rumalat tähtsust taluühiskonnas - nagu säänses eesti kirjanduseski sarnaselt leida võib, Norras küll räigemas mõõdus. Synnöve vanemad näiteks on väga religioossed, mistõttu keevavereline Thorbjörn, kes pidevalt norijatele mulku lööma kipub, arvab, et üldse näitsiku vääriline pole. Vabameelse viiuldaja poeg Arne ning tema armastuslugu Eli Kampeniga viibib vanemate sünge varju tõttu. Kaluritüdruk Petra aetakse sadamalinnast välja, kuna kihlus kogemata kolme noormehega, kuid saavutab taas poolehoiu ning kuulsuse näitlejana. Tema karjääri algusele eelneb küll pikk diskussioon teemal, kas näitlemine ja hea kristlane olemine üldse kokku sobivad.

Huvitavaks ning lugemisväärseks teeb varajase loomingu novellid asjaolu, et autor on algusest peale käsitlenud inimtüüpe igast sordist ja seda nii nais- kui meessoost protagonistides: vagur-usklikust Synnövest impulsiivse Petrani, introtvertsed Eli ja Arne, kelle paaripanekule vanemad kõvasti-kõvasti kaasa peavad aitama; seelikukütist külaviiuldajast tõsimeelse pastorini ning iga figuuri loomuse ning motiivide üle mõtiskledes ja neile omajagu tausta ning ambivalentsust lisades.

Antud novellid kuuluvad Bjørnsoni varasemasse loomingusse, hiljem võtab autor ka süngemad jooned ning teemad üles, kuid just need jutustused on Akadeeima poolt välja antud erikogumikus valitud lugejale meelepäraseks tutvumiseks Bjørnsoniga.

Kellele Eesti autorite talukirjandus meeldib, "Tõde ja õigus", "Näkimadalad" igasugune sarnane, see naudib Björnsoni jutustusi kindlasti samuti.

Kogumikus oli ka 1882. aastast pärinev "Tolm" (Støv), mille lugemise jätsin aga pooleli, sest tegu on väga aeglaselt edeneva raskete, kohmakate dialoogide kogumikust, jutustusest kummitustest ning raskemeelsetest lastest ja religiooni ning hinge kaalust ja tähtsusest. Kuna lugemine edenes aina visamalt, otsustasin katkestada.

Huvitav on kindlasti veel 1877 ilmunud "Magnhild", kus ülalnimetatud sotsiaalset ja soolist võrdsust tematiseeritakse ning rusutud naine abielu selja taha jätab.

Samuti huvitav võiks olla 1883. aastal ilmunud draama "Kinnas", kus teemaks seksuaalmoraal ning sooline võrdsus ka selles kontekstis, mis omal ajal skandaali põhjustas.

Kokkuvõtteks: Bjørnsoni külajutud on lõbus lugemine õnneliku lõpuga ning demonstreerib lugejale väikest osa norra talurahva elust. Eestlasele ei midagi uut, kuid kerge ja silmaringi põhja poole avardav lugemisvara.


Bjørnsonit pole Eestis erilisel kombel tematiseeritud, Internet vaikib suuremalt jaolt ning tõlkeid on vähe leida.

2010 toimus Bjørnstjerne Bjørnsoni loomingule pühendatud kirjanduspäev Tartu Kirjanduse Majas.

Rahva Raamatu netipoest leiab lõbusal kombel ka vaid ühe inglisekeelse draamade kogumiku. (link)

Gustav Suitsu In Memoriam, "Noor-Eesti" 5/6 1910/11, al. lk. 569 (166) (link)
"Päivila Synnöve" Raamatukui raamatupoes (link)
Veel autorilt Raamatukoi raamatupoes (link)

Matias Faldbakkeni skandinaavia misantroopia kolmes vaatuses: "The Cocka Hola Company", "Macht und Rebel" ja "Unfun"

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust - omal maal peetakse teda oma aja mõjukamaks kirjanikuks, näiteks Saksamaal aga sai Faldbakkeni skandinaavia misantroopia triloogia kibeda kriitika osaliseks.

"The Cocka Hola Company" (2001), "Macht und Rebel" (2002) ja "Unfun" (2008) on radikaalselt subversiivsed teosed ja kirjeldavad maailma väga nukrast ja vägivaldsest perspektiivist. Faldbakkeni protagonistid joovad, tarbivad narkootikume, murravad seadusi ja kepivad alaealisi, leidmata selles midagi valet. Moraal puudub, põhjendus on ühiskonna katkiolemises, keegi neist pole õnnelik.

"The Cocka Hola Company" jutustab perepornokontserni omanike ja liikmete eludest, suhetest ja probleemidest, sisaldab väga palju graafilisi seksistseene, koomilisi joomarlusepisoode, narkootikumide mõju all tehtud ebasoodsaid otsuseid ning omajagu vandaalitsemist ühiskondlike struktuuride kallal.

"Macht und Rebel" räägib kahe erakordselt veidra ja ühiskonda põlgava indiviidi juhuslikust kohtumisest ning nendepoolsest suurfirma saboteerimisest, väga noorte teismeliste tüdrukutega magamisest, pohhuistlikest narko- ja alkoholisõltlastest ning veidrast sõprusest muidu sotsiopaatide kilda kuuluvate meeste vahel.

"Unfun" pajatab anarhist Lucy pereelust, tema poegadest ning nende isa tööelust ja tolle projektist luua täiuslik slasher-tüüpi arvutimäng ning sellest, kuidas sürreaalses paralleelreaalsuses sama mäng reaalsuseks saab.

Faldbakkeni figuurid on äärmuslikult pohhuistlikud ja teevad tegusid, mis hea tavaga kokku ei käi, samas on nad koomilised, kuna teevad iseend oma pohhuismis lolliks ja naerualuseks ning tekitavad piinlikke situatsioone neile ontlikele indiviididele, kes nende viguritega kaasa lähevad. Seaduste järgimine pole nende jaoks. Vägivald, narkootikumid ja kapitalismi purustamine on nende jaoks. Falbakkeni figuurid ei kanna Adidase ega Nike riideid, vaid produtseerivad nn. antibrände.

Faldbakken pole nõrganärvilistele ja tema figuurid ei pälvi tingimata sümpaatiat, kuna teevad täpselt seda mida tahavad ja kahjustavad sellega enamasti kedagi. Aga selge ühiskonnakriitiline sõnum masininimestest ja brändide ja kontsernide ajupesust ja keskmisest vaesema indiviidi närusest elust on väga selgelt - vähemalt triloogia esimese ja teise osa - romaanide narratiividesse joonistatud.

Lõppkokkuvõttes peitub nende vägagi ebatavaliste romaanide sisu ja inimlik väärtus kirjeldustes,  kuidas keskmise inimese üksik kurbus teda purustab, kuidas üleliigne pakkumine valimisvõime olematuks teeb ja kuidas kahe sotsiopaadi vahel võib tekkida imeilus sõprus, olgugi et ühine hobi on vägivallatsemine ja kõrghoonete lõhkamine.

Tuleb vaid mööda vaadata asjaolust, et Faldbakkeni meetod on kirjeldada erinevaid objekte erinevate meeste ning naiste anustes ning lahata kaheteistkümneaastase isakompleksidega tüdruku siseelu, lastes tal end kahe vanema mehe poolt penetreerida.

Samuti on märkimist väärt asjaolu, et Faldbakkeni asine stiil (tal on kombeks argumenteerida punktide kaupa, põhjendada teatud tegusid väga hoolikalt ning säilitada kõige absurdsemate plaanide tegemisel struktureeritud loogika) ja väga hea kirjutusvõime teevad tekstist endast rafineeritud kunstiteose. Võiks arvata, et autor üritab teemat stiiliga ülendada, kuid seda pole tal tarvis teha. Nii sisu kui pakend on väga hästi tehtud.

Kui te nüüd jätkuvalt huvi tunnete, lugege triloogia esimest kahte osa (kolmas on lihtsalt veider vägivallafantaasia, kuigi sisaldab fragmente täiesti tõsiseltvõetavast naise seksuaalsuse teooriast) ja te saate unustamatu lugemiselamuse osaliseks.

Henrik Ibsen: Ghosts

Kuna Ibseni "Nora" niivõrd huvitav ja hästi komponeeritud draama on, otsustasin ka "Vaimud" läbi lugeda.
"Vaimud" ("Gengangere") järgneb "Norale" 2 aastat hiljem. Draamad pole sisuliselt küll seotud, aga "Vaimud" jätkab Noras põgusalt puudutatud vanemate ja laste saatuse kordumise teemat.


Ütleksin, et "Vaimud" on naturalistliku draama musternäidis - nii sisulisest kui vormilisest küljest.
Vormi vaadates on olustiku, tegelaste miimika ja žestikulatsiooni kirjeldused väga täpsed, tegevus kestab just nii kaua kui selle kirjeldus, kui välja arvata lugu aina nukramaks muutvad tagasivaated ja sellest tulenevad avastused tegelaste minevikus.

Lugu algab kõnelusega lesk Helene Alvingi ja pastor Mandersi vahel, Helene räägib pastorile pärast oma mehe surma esmakordselt kõigist kannatustest, mis ta on pidanud läbi elama ja avaldab lootust, et tänu sellele sujub tema poja elu muretult ja ideaalide poole pürgides. Lõpuks kummitavad isa patud aga poja peas ringi ja lugu lõpeb täieliku allakäiguga.

Lisaks Helene lootuste purunemisele vaidlevad Alving ja pastor abieluvälise kooselu moraalse ja seadusliku õigsuse üle, Alving on pigem tolerantne, pastor muidugi mitte. Selliste lõikude tõttu on draamat ja jumalateotuseks nimetatud ja omal ajal kõvasti halvustatud.


Kellele naturalism huvi pakub, pakub "Vaimud" huvitavat spiraali kõigi minevikus toime pandud tegude tagasitulekut, n.ö. mineviku vaimude väljakannatamatut kummitamist ja elu võimatuks muutmist. Eriti huvitav on just naturalismi teooria sellest, kuidas vanemate elu laste saatust mõjutab ja seetõttu liiderliku ja allakäinud eluviisiga isa oma poja kehalise ja vaimse allakäigu põhjustab. Kontrast Helene Alvingi optimistliku perspektiivi poja kojusaabumise hetkest täieliku lootusetuse seisundini sama päeva õhtul on väga ilusasti joonistatud traagika. Lisaks sellele kustutatakse ka säilitada püütud valemälestus härra Alvingi vooruslikkusest.

Regina, hr. Alvingi sohilaps, pääseb nõiaringist ja kolib oma kasuisaga ära, kuid tundub, et ka tema tulevik ei tõota muud kui vooruseta elu kasinates tingimustes.

Seega - kui süsimust stsenaarium teid ei morjenda, on tegu hästi kirjutatud looga.
Kui aga morjendab, valige "Nora", mitte "Vaimud".

39. Knut Hamsun: Hunger

Norra kirjanik Knut Hamsuni romaani "Nälg" ("Sult") peetakse 20nda sajandi avateoseks ja psühholoogilise suunitlusega kirjanduse pioneeriks. Romaan ilmus lõplikul kujul 1890 ja räägib nimelt sellest, mis pealkirjaks.


Minategelane, 20ndates kirjanik, veedab oma päevi pidevas võitluses näljaga. Mõnikord õnnestub tal suurepärane artikkel, tänu mille avaldamisele mõni nädal jälle hea toiduga möödub ja öömaja kindel on. Aga kuna töökoht kindel ei ole ja inspiratsioon end tihtipeale oodata laseb, saabub ikka ja jälle nälg kirjaniku hinge närima.

Teose keskmeks ongi, mida nälg ja vaesus inimloomuga teevad, kuidas kirjanik end siiski kuidagi elatab ja kuidas nälg nii keha, vaimu kui moraali vaikselt sööb.
Väga huvitav on jälgida, kuidas noormees enesele siiski teatud laadi inimese staatust omistab, alati kombekas olla üritab ja kerjamist vägagi alandavaks peab. Mingil hetkel ta murdub ja laskub palumiseni, tunneb end pärast seda aga ebardina. Samuti ei tunnista ta kellelegi oma töö- või tutvusringkonnast oma haledaid tingimusi, ei nõua pakutud laene tagasi ega kiirusta toimetajat tagant, artikli tasu üle andma.

Noormees kohtab armastust, mis taaskord avab täiesti uue perspektiivi: esiteks ei saa ta seda enesele majanduslikult lubada, teiseks viskleb tema keha nõutult nälja ja himu vahel, kus esimene teise realiseerimist ei võimalda. Neiugi ei mõista, kas tunneb külgetõmmet või ligimesearmastusest tingitud päästjakohustust selle armetu kleenukese olevuse vastu ja suhe ebaõnnestub. Kogu afääri kirjaniku perspektiivist kogeda ja tema mõttekäike jälgida on aga kogemus omaette.

Tegu on väga huvitava portreega heitlusest keha ja vaimu vahel ja joonistusega nälja kõikeallutavast võimust. Loole annab vaid juurde asjaolu, et Hamsun kirjeldab teatud määral omaenda elu halvematel aegadel.


Tõeline naturalismiaegne katusekambrikirjanik paberi kohal küürutamas ja puulaaste närimas, pikitud 20nda sajandi realismi konkreetsuse ja psühholoogilise spektri ambivalentsusega. Mina-perspektiiv toob lugeja edukalt õnnetu hinge viskluste lähiraadiusse ja lubab detailselt jälgida, mis juhtub, kui nälg valitseb elu.

Väärt lugemine!

38. Henrik Ibsen: "Nukumaja" (Et Dukkehjem, 1879)

"Nukumaja" ("Et Dukkehjem") on norra näitekirjanik Henrik Ibseni tuntuimaid näidendeid. Kolmes vaatuses draama ilmus 1879 ja kirjeldab naise väljamurdmist oma soo- ja seltskondlikust rollist ja surve alt ning iseenda leidmisest.

Ibsen on naturalismi esindaja, seega kirjeldab kõrvaltekst üpris detailselt tegevuse toimumispaika ja tegelaste välimust, emotsioone žestikuleerimisel ja reaktsioone teatud repliikidele.

"Nukumaja" või "Nora" - "Nora" pole muide Ibseni valitud, vaid saksa tõlkijate poolt muudetud pealkiri ja kuigi see pikka aega näidendi nimena kehtis, on ta siiski isegi heal juhul vaid alapealkirjana kehtiv.
Sisuliselt võib muidugi mõlemad pealkirjad sobivaks tunnistada, kuna loo peategelase nimi on Nora, aga nukumaja kui see mull, mille sees Nora elab ja tema väljamurdmine sellest on tunduvalt tähtsam ja kesksem aspekt. Samas käisin kunagi näiteks Tartu väikeses Vanemuises vaatamas näidendit, mil pealkirjaks hoopis "Nora maja".

Algselt kirjeldab näidend Nora idüllilist elu uues rikkuses (Nora abikaasa Helmer on äsja ametikõrgendust saanud), külla reisinud sõbranna kontrastina - Christina abikaasa on surnud, lapsi ega raha talle ei jäetud - tundub, et Noral on kõik, mida ilusaks eluks vaja ja seda kinnitab ta isegi. Ilusad lapsed, edukas mees ja hubane kodu.
Mis hinnaga see kõik aga saadud on ja kuidas ilus elu pigem koormaks kui privileegiks on, hakkab vaikselt ilmnema. Nora on tegelikult tõsistes raskustes ja peab oma mehele pidevalt näitlema kedagi, keda mees oma naise ideaalpildina ette kujutab. Nora probleemid kulmineeruvad ja tema abikaasa saab neist teada, seab aga esiplaanile mitte naise heaolu, vaid oma maine. Sellest tulenevalt otsustab Nora mehest ja oma lastest lahkuda ja iseennast otsima minna.

Muutus Nora sees on väga järsk, aga kuna ta mingil hetkel tõsiselt enesetappu kaalub, on arusaadav, kuidas meeleheite piiril olemine inimese iseloomu täielikult muudab ja asju uues valguses nägema paneb. Kuna kõik tema saladused on Helmerile teada, otsustab Nora lõpuks ka oma loomuse päevavalgele laduda ja teatada, et sellise loomusega meest ta armastada ei saa.

Helmer, kuigi ta Norat sellisena armastab, nagu tema ettekujutus teda näitab, ei taha siiski naisest lahti lasta - usub ta, et naine jääb siiski selliseks, nagu talle meeldib, või tahab ta tõepoolest üritada koos Noraga muutuda? Igatahes on tänapäevani arutluse all, kas Nora oleks tema juurde naasenud või mitte.

Antud seltskondlikus kontekstis, kus naine on mehe hoolealune ja alluv ja iseseisvust ei püüdle ega ka saavutada saa, oli Ibseni pilt Norast, kes tundub keskmise, lihtsameelse, materialistliku mõtteviisiga ja üpris nõrga iseloomuga naisena, aga siiski iseseisvaks hakata otsustab, vägagi elevust ja erinevaid reaktsioone tekitab. Tegu on aga ilusa looga sellest, kuidas kunagi pole liiga hilja lõpetada enesele valetamine mugavuse nimel ja minna puhta lehena iseennast otsima.

Nora ei ole ilmtingimata sümpaatne tegelane. Kuigi ta ise tunnistab, et kohtleb oma lapsi nagu nukke, samamoodi nagu Helmer teda, on temapoolne laste hülgamine isekas tegu. Samas ilmneb näidendist, et tema nende eest nagunii ei hoolitse ja selleks ilmselt ka võimeline poleks. Lastel on igati pädev lapsehoidja.

Mis Nora idee kõigest hoolimata ilusaks teeb, on tema ausus ja äkiline iseenesest üle hüppamine - lõpuks julgeb ta olla aus nii enda, oma abikaasa kui ka ülejäänud maailma vastu. Avalik-seltskondlik seisukoht teda ei huvita, ta tahab end harida, maailmast aru saada ja oma silmaringi laiendada. Ta võiks seda oma abikaasaga koos teha või vähemalt majanduslikku abi paluda, mida mees talle ka pakub, kuid Nora otsus on kindel - minna end leidma täiesti iseseisvalt ja üksi. Seetõttu on ta ka julge ja eeskujuna kehtiva naisena mõistetav.


Ilusalt väljamängitud ruumilise ja figuurilise kompositsiooniga näidend, väga hästi välja kirjutatud süžee, huvitavad tegelased, kel kõigis omad head ja vead, kaasahaarav lugu noore naise arengust teel iseenda leidmiseni. Iga vaatus eelmisest parem ja sügavamale Nora hingeellu minev, kulminatsiooniks viimased leheküljed. Suurepärane kogemus, soovitan soojalt.