Nobeli kirjanduspreemia 2007: Doris Lessing

Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.

Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).

Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis  seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.

Doris Lessing: The Grass is Singing

Doris Lessingi (sünd. 1919) "Kuldne märkmeraamat" on siinses lugemispäevikus juba kiitust leidnud - ausalt öeldes polnud ma Briti kirjanikust enne nimekirjale järgnemist kuulnudki. Tegu on aga Nobeli kirjanduspreemia laureaadi (2007) ja väga erakordse kirjanikuga. Seetõttu otsustasin lugeda "Rohi laulab" - lühem romaan, mille narratiiv põgusalt "Kuldsest märkmeraamatust" läbi käib, jutustusena ühe figuuri suust.

"Rohi laulab" on romaan täis ootamatusi ja kes Lessingi esimese loona seda loeb, saab kindlasti paari emotsionaalse üllatuse osaliseks. Nimelt räägib Zimbabwes toimuv lugu Mary Turneri elust ja selle traagilisest lõpust, millega raamat algabki: Mary Turner, taluniku naine, mõrvati neegerteenri poolt.

Lessingi kiitus seisneb enamjaolt väga täpses ja süvitsiminevas kriitikas oma ümbruse suhtes, paralleelselt sellega on Lessing ka väga skeptiline ja küüniline. Paralleelselt sellega oskab Lessing ka suurepäraselt naise siseelu kirjeldada.

"Rohi laulab" kõlab küll nagu idülliline lugu Aafrika aasadelt (iroonia, Aafrikas pole aasasid), tegu on aga traagilise kroonikaga Mary Turneri täielikust närtsimisest. Neiu on põhimõtteliselt eluga rahul, edukas, üksik, allub aga mingil hetkel sõbrannade survele ja abiellub täieliku luuseriga, kes naise kehaliselt ja vaimselt hävitab. Romaani alguses tekkinud kaastunne mõrvatu suhtes muutub pigem kergendustundeks, et naine oma õnnetust olukorrast päästeti.

Tegu on ka väga hästi põimitud narratiiviga, kuna lugu algab nagu põnev kriminaalromaan, muutub seejärel psühholoogiliseks, on seejärel lausa naisteka laadis, kulmineerudes aga naturalistlik-lootusetus, kuid samas nii realistlikult loodud toonis, et kogu lugeja emotsioonide haardeulatus võetakse pihku ja tutistatakse läbi.

Pluss siis poliitiline temaatika mustad-valged ja mustanahaliste täielik halvustamine. Mary ei ole sümpaatne naine. Aga ta on lihtsalt nii... huvitav.

Soovitan absoluutselt igaühele. Väga hästi kirjutatud ja ehitatud romaan.

 

56. Doris Lessing: The Golden Notebook

Briti kirjanik ja Nobeli preemia laureaat Doris Lessingi tuntuimate teoste hulka kuuluv "Kuldne märkmeraamat" ilmus aastal 1962. Romaan käsitleb kirjanik Anna Wulfi elu ja on jagatud jutustusse ja Wulfi päevikutesse.

"Kuldse märkmeraamatu" ilmumisajal sai romaanile osaks pigem negatiivset kui positiivset tähelepanu ja Lessing ise võttis sõna kriitikute vastu - nood olla temast täiesti valesti aru saanud. Tõsi - raamatut tõlgendati kui briti feministlikku piiblit ja nähti selles eelkõige sugudevahelise sõja ja nn. naisküsimuse arutelu. Lessing ise aga tõi esile, et soovib rõhutada päevakajalisi teemasid ja tolleaegset ühiskonna ja sel tulemusel indiviidi killustumist.

Et naisena "Kuldsest märkmeraamatust" kergem vaimustuda on - sest tegu siiski ühe naise siseelu visanditega -, oleks ilmselt vale väita. Tegu on niivõrd mitmekesise mõtisklusega, et üle pika aja suutsin ligi 600 lehekülge läbi lugeda, läbivalt huviga lehte keerates.

Romaan on suures plaanis anakrooniline kirjeldus kirjanik Anna Wulfi elust. Jutustuste osa, pealkirjaks "vabad naised", räägib Anna ja sõbranna Molly suhetest meeste, naiste, laste ja teineteisega ja toob esile probleemis nagu laste ja vanemate ideoloogia põrkumine, truudus ja truudusetus, sõprus, ja tegelikult kogu eksistentsialistlike mõtete spektri, sest olgugi et jutustus võtab enda alla ehk neljandiku romaanist, vankub tegevus elust surmani ja tagasi.

Veel sügavamale läheb romaan aga Anna päevikutes, mida on algselt neli:

• must märkmik Anna mälestustest Zimbabwes (inspireeritud Lessingu enda mälestustest tolleaegses Rodeeasias, samuti romaani "The Grass is Singing" sisu)
• punane märmik, mis räägib Anna ajast kommunistliku partei liikmena
• kollane märkmik, kuhu kirja pandud kirjanik Anna Wulfi lühijutud ja ideed-süzheed-mustandid uue loomingu tarbeks
  
• sinine märkmik ehk Anna isiklik päevik

Romaani lõpus alustab Anna uut, kuldset märkmikku, kus ühendab kõik teemad.

Juba killustatud kompositsioon ise annab tunnistust nii killustunud ühiskonnast kui ka selle killustunud liikmetest - Molly poeg liigub oma kasutuna tunnetatud elus kriisist kriisi, Anna ise liigub suhtest suhtesse ja mehe juurest mehe juurde - kuigi kõiki oma suhteid küüniliselt analüüsib ja algusest peale skeptiliselt vaatleb; samuti tunnistab Anna, et ei suuda kogu oma mõttemaailma ühtsesse märkmeraamatusse kätkeda ja vajab kaose vältimiseks võimalust "mängida" erinevaid isikuid.
Maailma kirjeldus läbi Anna silmade, mis enamiku tegelaste motiividesse ja mõttemaailmadesse sissepääsu on leidnud, mõjub nagu kruus jääkülma vett näkku - tema elust jookseb läbi hunnik kurva saatusega inimesi, enamik mingit laadi patoloogilise käitumisega. Tematiseeritakse pigem surma, lootusetust ja üksindust kui õnne või rahulolu. Tegu on väga realistliku, kui mitte küünilise enese- ja ümbruseanalüüsiga neljakümnendates naise poolt.

Psühhoanalüütiline analüüs ja erinevat sorti patoloogiline käitumine annaks juba piisavalt põnevat materjali, et kirjutada romaan suhetest ja elu mõtestamisest või tähendusest, kuid lisaks sellele tematiseeritakse ka apartheidiga kaasnevaid probleeme Aafrikas, nii musta kui valge rassi jaoks. Samuti kirjutab Lessing/Wulf kommunismist nii Inglismaal, Ameerikas kui Venemaal ja omab sealjuures huvitavaid taustateadmisi.

Romaan on väga kompleksne ja tekitab oma mitme-mitmekihilisusega ka segadust, kui Anna Lessingu romaani lõpus teatab, et hakkab nüüd raamatut kirjutama - Anna romaan algab "Kuldse märkmeraamatu" esimese lausega. Lessing tekitab Anna ehk enda Aafrika "päevikuga" kirjandusliku meta- ja Anna romaani esimese lausega metametatasandi.

Pean siiski hoiatama, et tegu on veidi kibestunud tagasivaatega ja romaan on väga analüütiline - kuna huvitun ise psühholoogiast, pakkus tegelaste killustumine ja n.ö. kordumine vägagi huvi (kuigi Anna viimane suhe juba üleliigse kordusena tundus!), kuid tegu ei ole kerge öökapilektüüriga.

Anna astub märkmeraamatute ühendamisega küll sammu võrra edasi, kuid "Kuldne märkmeraamat" ei ole kauni lõpuga armastuslugu ega arenguromaan, vaid kogu tõde, detailselt välja joonistatud, absoluutselt ilustamata.

Kes aga psühhoanalüüsist ja/või 20. sajandi keskpaiga poliitilisest ajaloost läbi ühe targa naise silmade rohkem teada tahab, sellele pakub Lessing ... kui mitte lugemisrõõmu, siis kahtlemata intellektuaalset rahulolu.