Saksa autor Juli Zeh (sünd. 1974) on avaldanud käputäie romaane, samuti lühijutte ja näidendeid. Tema teosed on Saksamaal tuntud ja kiitust pälvinud. Tema romaan "Spieltrieb" ("Mängusoov") ilmus 2013. aastal ka filmilinal.
Zeh kirjastiil romaanis "Adler und Engel" ("Kotkad ja Inglid", eesti keeles ilmunud 2010) on kriitikute sõnul lakooniline kuid tundeline, tema romaan põnev, haarav, tõmbav. Zeh pälvis oma debüüdi eest Saksamaa raamatuauhinna (Deutscher Buchpreis), Raurise kirjandusauhinna ning Breemeni kirjanduspreemia.
Mis jääb mulle täiesti arusaamatuks, sest "Kotkad ja inglid" oli üks halvemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen.
Zeh kirjastiil on lakooniline, tundetu, kuiv, mänguvaba, hüpleb nii ruumiliselt, ajaliselt kui mõtteliselt paigast paika ja ei haara lugejat endaga kaasa.
Kompositsioon on selge vahelduv narratiiv kahe toimumise vahel, kuid vaid loetud üksikud leheküljed on kirjutatud nii huvitavalt, et silm jääb ka hetkeks seisma ja aju tahab lugu tõepoolest seedida.
"Kotkastel ja inglitel" puudub värvikas dialoog, puuduvad sügavamat laadi emotsioonid, puuduvad realistlikud toonid või taustad nii pea- kui kõrvalfiguuridel ja puudub teoorias huvitava krimaka tiitlit väärt teostus.
Arusaadav on, et kuna romaan on kirjutatud kõik kaotanud Maxi perspektiivist, võib see olla stilistiliselt tundetu. See pole aga vabandus vedada lugejalt aina edasi ja edasi pealtnäha seosetuid jutunööre mööda, üritada kirjutada venivaid ning magedaid dialooge, mis kõlavad täiesti absurdselt, ning üritada samaaegselt teatud stseene neid aina korrates emotsionaalseks muuta. Ei tööta ei üks ega teine püüdlus, romaan on lihtsalt halb ja seda lugeda oli tõeliselt piinav. Viimase kolmandiku vaid lehitsesin läbi.
Ühesõnaga oli Zeh debüütromaan minu jaoks igas võtmes täielik saast. Ei soovita seda lugeda mitte kellelgi.
Annan autorile kindlasti veel ühe võimaluse, kuna "Spieltrieb" on juba riiulis. Aga "Kotkad ja inglid" oli nii raha- kui ajaraisk.
Zeh kirjastiil romaanis "Adler und Engel" ("Kotkad ja Inglid", eesti keeles ilmunud 2010) on kriitikute sõnul lakooniline kuid tundeline, tema romaan põnev, haarav, tõmbav. Zeh pälvis oma debüüdi eest Saksamaa raamatuauhinna (Deutscher Buchpreis), Raurise kirjandusauhinna ning Breemeni kirjanduspreemia.
Mis jääb mulle täiesti arusaamatuks, sest "Kotkad ja inglid" oli üks halvemaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen.
Zeh kirjastiil on lakooniline, tundetu, kuiv, mänguvaba, hüpleb nii ruumiliselt, ajaliselt kui mõtteliselt paigast paika ja ei haara lugejat endaga kaasa.
Kompositsioon on selge vahelduv narratiiv kahe toimumise vahel, kuid vaid loetud üksikud leheküljed on kirjutatud nii huvitavalt, et silm jääb ka hetkeks seisma ja aju tahab lugu tõepoolest seedida.
"Kotkastel ja inglitel" puudub värvikas dialoog, puuduvad sügavamat laadi emotsioonid, puuduvad realistlikud toonid või taustad nii pea- kui kõrvalfiguuridel ja puudub teoorias huvitava krimaka tiitlit väärt teostus.
Arusaadav on, et kuna romaan on kirjutatud kõik kaotanud Maxi perspektiivist, võib see olla stilistiliselt tundetu. See pole aga vabandus vedada lugejalt aina edasi ja edasi pealtnäha seosetuid jutunööre mööda, üritada kirjutada venivaid ning magedaid dialooge, mis kõlavad täiesti absurdselt, ning üritada samaaegselt teatud stseene neid aina korrates emotsionaalseks muuta. Ei tööta ei üks ega teine püüdlus, romaan on lihtsalt halb ja seda lugeda oli tõeliselt piinav. Viimase kolmandiku vaid lehitsesin läbi.
Ühesõnaga oli Zeh debüütromaan minu jaoks igas võtmes täielik saast. Ei soovita seda lugeda mitte kellelgi.
Annan autorile kindlasti veel ühe võimaluse, kuna "Spieltrieb" on juba riiulis. Aga "Kotkad ja inglid" oli nii raha- kui ajaraisk.
No comments:
Post a Comment