Nobeli kirjanduspreemia 1997. Dario Fo: "Meie ei maksa!" ("Non Si Paga! Non Si Paga!", 1974)

Itaalia kirjanik, näitekirjanik, lavakunstnik, laulja ning komödiant Dario Fo (1926-2016) oli oma eluajal enim laval mängitud itaalia näitekirjanik. Tema pärusmaaks oli komöödia kui poliitiline ning sotsiaalne kommentaar. 

Fo pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1997, põhjenduseks toodi tema keskaegsete komejantide traditsioonis kirjutatud näidendid, kus lustakate ning jaburate narruste abiga ilmnesid lihtinimese väärikus ning autoriteetsete isikute vääritus.

Fo tuntuim näidend on "Non Si Paga! Non Si Paga!" (1974), mis inglise keelde tõlgitud kui "Can't pay! Won't pay!" ning saksa keelde kui "Bezahlt wird nicht!" võiks tõlkida kui  "Meie ei maksa!", sest lugu räägib tööliste protestist järsu hinnatõusu vastu: näidendi põhiline lugu on erinevates kaubandussfäärides mässavad töölised, kes keelduvad maksma uut kauba hinda, uut trammipileti hinda, jne, ning on nõus maksma kas vana hinda või võimete kohaselt.

Nobeli kirjanduspreemia 1934. Luigi Pirandello: "Kadunud Mattia Pascal" (Il Fu Mattia Pascal, 1904)

Itaalia kirjanik Luigi Pirandello (1867-1936) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1934. Erakordne preemia pälvimisel oli, et Pirandello sai Akadeemia tunnustuse osaliseks esimesel aastal, mil teda soovitati - enamasti läks paar-kolm, mõnikord ka kümme aastat aega, enne kui teatud autor Nobeli tunnustuse sai. Näiteks olid aastal 1934 kahekümne kaheksa nimetatud kandidaadi hulgas ka järgmiste aastate Nobeli kirjanduspreemia laureaadid.

Samuti huvitav on Pirandello puhul, et autor kirjutas esmalt romaane ning pälvis sellega ka Itaalia piires kuulsust ja kiitust - tema romaanide kogus on hiiglaslik, 1922-37 avaldati tema proosa täies mahus 15s köites -, kuid avastas viiekümneaastaselt näidendite kirjutamise ning jäi elu lõpuni näitekirjanikuks - ning saavutas sellega näiteks Pariisis uutlaadi tunnustuse.

Lugesin põgusalt Pirandello tuntumate romaanide hulka kuuluvat "Kadunud Mattea Pascali"  (Il Fu Mattia Pascal, 1904) ning jäin üpris neutraalisele seisukohale.

Romaan räägib Mattia Pascali üpris seiklusterohkest elust, tema õnnetust abielust, rivaalitsemisest erinevate põlvkondade ning sugude esindajatega erinevate eesmärkide saavutamise nimel ning tema vaesusest ja rikkusest. Tegu on värvika, lustaka, kergemeelse jutustusega ühe mehe kannatustest ja seiklustest.

Kui romaani sündmused ja Mattiaga juhtunu kokku võtta, on sisu üpris põnev ning mis kõik ühe eluea jooksul ühe mehega juhtuda võib, on üpris huvitav. Kuid nii Mattia figuur kui autori stiil on niivõrd pinnapealsed, et on võimalik seda romaani kas huumoriga lugeda ja teda mitte tõsiselt võttes jutustust nautida või romaan käest panna.

Kurvad seigad, millest vaid ühe lausega mööda minnakse, ning teatud sügavamõttelisuse potentsiaali omavad lõigud, mis taas sõnakõlksudega raamitakse, ei tekita ei pinget ega sümpaatiat - Mattia jutustab oma elust, kuid kehitaks justkui kogu romaani jooksul õlgu. Talle pole tähtis, et talle kaasa tuntakse või kaasa elatakse ning kuna ma pole kunagi suur komöödiate fänn olnud, panin umbes poole pealt romaani käest, vaid lappasin lõpuni.

Iseenesest on kahju, Pirandello keelekasutus on üpris mahlane ning lihtsalt teksti nautimise nimel võiks teda lugeda - ülikoolis romaani filoloogiat õppinud Pirandello oskab kirjutada küll. Aga tema kergemeelsus on miski, mis mind ei puuduta ega muljet avalda.

Kelmikate komöödiate fännidele võib "Kadunud Mattia Pascal" ja tema kaks surma, suur rikkus ning murtud südamed ja seiklused erinevates maades olla meelelahutustlikud. Mulle kui sisutiheda kirjanduse fännile ei pakkunud romaan peale paari huvitava ning üldsuse halli massi kaduva lõigu mitte midagi.

Romaani täisteksti saab inglise keeles lugeda siit (link)

I

"MY NAME IS MATTIA PASCAL"

One of the few things, in fact about the only thing I was sure of was
my name: Mattia Pascal. Of this I took full advantage also. Whenever

ask me for a bit of advice on some matter of importance, I would shrug
one of my friends or acquaintances so far lost his head as to come and
my shoulders, squint my eyes, and answer:


There was no reason why he should that I could see.  But at the time I
"My name is Mattia Pascal!"

"That's very enlightening, old man! I knew that much already!"

"And you don't feel lucky to know that much?"


"My name is Mattia Pascal!"
had not realized what it meant not to be sure of even that much--not
to be able to answer on occasion, as I had formerly answered:


Some people surely will sympathize with me (sympathy comes cheap) when

nor where, he was born--if ever he was born at all.... Just as others
they try to imagine the immense anguish a poor man must feel on
suddenly discovering ... well, yes... just a blank; that he knows
neither who his father was, nor who his mother was, nor how, nor when,
will be ready to criticize (criticism comes cheaper still) the

if need should arise, I could give my family tree with the origin and
immorality and viciousness of a society where an innocent child can be
treated that way.

Very well! Thanks for the sympathy and the holy horror! But it is my
duty to give notice in advance that it's not quite that way. Indeed,
descent of all my house. I could prove that I know my father and my

is so far out of the ordinary in fact, that I have decided to recount
mother, and their fathers and mothers unto several generations, and
the doings, through the years, of all those forebears of mine (doings
not always to their untarnished credit, I must confess).

Well then?

Well then! It's this way. My case, not the ordinary one, by any means,

it.

1926. Grazia Deledda: "Kõrkjad tuules" (Canne al vento, 1913)

Itaalia kirjanik Grazia Deledda (1871-1936) üllitas luuletusi ning romaane, kuulub itaalia naturalismi olulisemate esindajate hulka ning kirjutab enamasti oma kodusaare Sardiinia elanike rasketest eludest ja igapäevastest heitlustest. Tema kangelasteks on tihti naisfiguurid.

Deledda pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1926 eelkõige romaani "Kõrkjad tuules" eest.


Lehitsesin Deledda romaani mõningase huviga ja jälgisin peategelaste muresid ja elusid umbes kolmandikuni ning panin siis raamatu käest, sest tema trafaretsed tegelased ja shabloonsed narratiivid jätavad niivõrd külmaks, et idealistlikud maastikukirjeldused ja traagilised saatused ei paelu karvavõrdki.

Sulane Efixi kiindumus õdede Pintorite vastu ning võla ja lubaduste nimel töörügamine on imetlusväärne; kaupmehega plehku pannud häbistatud õe poja naasmine ning kiindumus kohaliku vaese talutütre vastu on armas; müstika Giacinto tausta suhtes ning tema dünaamika pereliikmetega on tüüpiline; x-kalendripüha pidustuste kirjeldus venib igavesti; nii välis- kui sisemaailmade kirjeldused hakkavad mingil hetkel korduma; lõpplahendus ning figuuride motiivid on juba romaani esimeses neljandikus selged ja üllatusi ei esine.


Efixi altruism kontrastis Giacinto muretu mõtlematu nooruse ning küla rikkaima mehe Don Predu materialismiga võiks inimlikus plaanis küll mingeid pingeid pakkuda, kuid on reaalselt liiga tüüpiline, et paeluda.

Sardiinlasele või italofiilile on Deledda romaan ilmselt tõeline nauding, kuid minu silmis värvitu kogemus.

1906. Giosuè Carducci: "Barbaarsed oodid"

Itaalia luuletaja ning õpetaja ja professor ning hiljem senaator Giosué Carducci (1835–1907) pälvis esimese itaallasena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1906. Põhjendus - süvitsiminev õpetlikkus ning tähelepanelikud kirjeldused, sisuline värskus ning lüüriline jõud.

19. sajandi lõpu itaalia luuletajatest kuulsaimad on Carducci, Pascoli ja d’A nnunzio, mõlemad minu arvates tänapäeva lugejale tuntumad, mõlemad aga ka stiililt modernsema suunaga. Carduccil õnnestus klassikalisi kultuuriideaale järgides ja Vergiliuse ja Horatiuse vormitäiust püüeldes Akadeemia kriteeriumidele enim sobida.

Carducci oli ateist ja itaalia patrioot ning avaldas tugevalt arvamust kiriku vastu, olla hilisemas eas öelnud, et Vatikan ja tema preestrid on "Itaalia tõeline vaenlane". 1865 ilmus lausa luuletus pealkirjaga "Hümn saatanale".

Carducci on küll tuntuim oma luuletuste poolest, kuid avaldas ka proosat ning tõlkis näiteks Goethet ja Heinet itaalia keelde - siiani tähtsad tõlked euroopa kirjanduse kontekstis.

Tuntuimad on hilisemad luulekogumikud "Uued värsid" ning "Barbaarsed oodid" (Odi barbare, 1877–1889), selle kogumiku eest eelkõige ka Nobel anti. Sõnavalik "barbaarne" viitab antud kontekstis mitte metslusele, vaid eelkristlikule sisule ning kirjeldustele Vana-Rooma ajast, mis Carducci luuletustes prominentsel kohal. Kuigi Carducci on pühendanud oode ka näiteks Giuseppe Garibaldile ning printsess Margherita di Savoiale, käsitleb enamik 56st oodist klassikalisemaid teemasid. Ka stiililt järgis Carducci klassikuid - Vergiliuse ning Horatiuse värsivormid ja -mustrid olid itaallasele tihti eeskujuks.

Üks ilusamaid ning itaalias väga tuntud luuletusi, ood Le fonti del Clitumno (1876) kirjeldab Clitunno jõe suudmes asuvate mägede ning itaalia maastiku ilu (järgneb ka tõlge):

Ancor dal monte, che di foschi ondeggia

frassini al vento mormoranti e lunge

per l’aure odora fresco di silvestri

salvie e di timi,

scendon nel vespero umido, o Clitumno,

a te le greggi: a te l’umbro fanciullo

la riluttante pecora ne l’onda

immerge, mentre

ver’ lui dal seno del madre adusta,

che scalza siede al casolare e canta,

una poppante volgesi e dal viso

tondo sorride:

pensoso il padre, di caprine pelli

l’anche ravvolto come i fauni antichi,

regge il dipinto plaustro e la forza

de’ bei giovenchi,

de’ bei giovenchi dal quadrato petto,

erti su ‘l capo le lunate corna,

dolci ne gli occhi, nivei, che il mite

Virgilio amava.

Oscure intanto fumano le nubi

su l’Appennino: grande, austera, verde

da le montagne digradanti in cerchio

L’Umbrïa guarda.

Salve, Umbria verde, e tu del puro fonte

nume Clitumno! Sento in cuor l’antica

patria e aleggiarmi su l’accesa fronte

gl’itali iddii.

Inglisekeelne proosatõlge:

The flocks still come down to you, o Clitumnus, from the far mountains that move with the murmur of breeze-swept ash groves and fresh scent of sage and thyme in the damps of evening. The young Umbrian shepherd immerses his reluctant sheep in your waters. By a farmhouse a barefoot mother sits and sings, nursing her child, who looks to the shepherd and smiles. The pensive father with goatish hair, at his painted cart, turns on his hips like the beasts of old, with the strength of a young bull, like those square of breast, erect and crowned by crescent horns, sweet in their eyes and snow-white, much beloved by gentle Virgil. The darkening clouds hang like smoke on the Apennines: grand, austere and green from the spreading mountains, Umbria watches. Hail, green Umbria, and you the fount of god Clitumnus. I feel in my heart the ancient home, my fevered brow touched by the olden gods of Italy.
(J. Matthewsi tõlge)


Carducci luule itaalia keeles (link)
Carducci luule inglise keeles (link)

Carducci luule saksa keeles (link)

84. Italo Svevo: Zeno südametunnistus [Confessions of Zeno / Zenos Conscience (Zeno Cosini / La coscienza di Zeno)]

Itaalia kirjanik Italo Svevo romaan Zeno Cosini elust ilmus Itaalias aastal 1923. Autor rahastas romaani ilmumise kirjastuste huvi puudumise tõttu oma vahenditega ja see ei saavutanud Itaalis kunagi suurel määral populaarsust. Kuna Svevo hea sõber James Joyce ülistas romaani suure vaimustuse ja sama suurte sõnadega, saavutas romaan populaarsust näiteks Prantsusmaal.

Romaan pajatab Zeno armuelust, pereelust, ärielust, mõtteelust ja on raamitud refleksioonidega erinevate suitsetamisest loobumise meetodite üle - Zeno on nimelt veendunud, et lisaks suitsusõltuvusele kannatab ta erienevate tõbede all ja üritab end pidevate kuuride ja karmi distsipliiniga ravida, mis alati luhtub, sest Zeno pole ei suurel määral distsiplineeritud, moraalne ega aus enese ja teiste vastu.

Romaani idee, psühhoanalüüsist rääkida ja seda kritiseerida on romaani ilmumise aja kohta uus ja huvitav - Svevo tõlkis omal ajal Freudi ja üks Freudi "jüngritest" oli Svevo psühholoogiks. Sellega seoses raamib romaani lisaks suitsetamisest loobumise ürituste kirjeldustele ka teadaanne, et kogu romaan on sündinud psühholoogi palvest, et Zeno oma elu kirja paneks ja selle refleksiooni kaudu sügavamale arusaamale iseendast jõuaks. Refleksiivne raam kirjeldavale eluloole, oleksid mõlemad hästi kirjutatud ja sama hästi seotud, oleks Zeno ambitsioonide täitumise puhul kaunis ja lugemisväärne kombinatsioon.

Romaani refleksiivne osa on huvitav ja sisaldab tabavaid mõtteid inimlikkuse loomuse üle - Zeno on vigadega isiksus ja tunnistab seda iseendale nagu lugejalegi - sest teoorias ta ju endale kirjutab. Iseendaga rääkides on Zeno nutikas ja humoorikas ja mõnus lugeda nii romaani lõpus kui alguses.

Kirjeldav osa räägib Zeno elust äri- ja naistemaailmas ja sisaldab küll lõbusaid seiku, vajub kohati aga nii tempo kui sisu poolest vildakile, kuna esimene pool Zeno noorusest, naiseleidmise ja naisepetmise lugudest on oma aususes haarav - Zeno keskmise välimusega keskmise musikaalse andega keskmiselt heatahtlik ja keskmiselt isekas figuur on sümpaatne oma vigades ja oma aususes ning toob lugeja hoolimata Zeno võimetusest ühestki sõltuvusest oma elus loobuda tema poolele. Kõrvalfiguuridest mõned valitud on mingil määral huvitavad, ei pälvi aga kaugeltki nii palju tähelepanu kui Zeno - mis tegelikult romaani tooniga kokku sobib, samas koloriidi monotoonseks muudab.

Oodates kirjeldavalt osalt sama head tooni ja sisu kui refleksiivselt, sain aga üpris kiirelt pettumuse osaliseks. Kusagil romaani teises pooles justkui tunduks, et autor hakkab väsima ja tõmbab lugejat vaevaga enesega kaasa. Lõpupoole, sõja puhkedes, pressib Svevo veel ühe lühikese, soovitult seiklusrikka kuid oodatud kliimaksi puudumise ja ootamatu lõpuga tõiga ja üritab seejärel otsi kokku tõmmata - kuid pinge on ammu kadunud.

Lugesin "Zeno Cosini" raammõtisklusi mõnuga ja romaani algul huviga, hiljem vaid soovist lõpule jõuda. Tunnustan autori omaaegseid teoreetilisi ja uudseid mõtisklusi psühhoanalüüsi teemadel ja püüdeid siduda seda empiirilise eneseportreega, olen aga kokkuvõtteks esimest korda elus ühel meelel itaallastega - tegemist pole romaaniga, millele tuleks suurt tähelepanu pöörata.

63. Elsa Morante: History

Elsa Morante, Roomas sündinud, elanud ja surnud, on võtnud käsile selle, mida igale kirjanikule soovitatakse: kirjuta sellest, mida tead. Sealjuures on naine jäänud oma elamustele autentse kirjeldamise eesmärgile truuks.

Morante põhiteos "La Storia", mida justkui tõlkida võiks kui "Ajalugu" või tegelikult ka lihtsalt "Lugu", mis aga tegelikult tõlkimatuks jääb, ilmus aastal 1974 ja räägib Ida Ramundo ja tema kahe poja eluteest Teise maailmasõja aastatel ja sõjajärgsel ajal.

Kuidas Morantel naturalismi ja realismi vahelisel õrnal niidil liuelde õnnestub, on üpris märkimisväärne. Kõik tema tegelased tunduksid justkui täielikult ebasümpaatsed, ta kirjeldab neid valguses, mis vaid nende nõrkusi, rumalust ja/või isekust näitab: Ida on juudi päritolu naine, kes lehti ei loe ja uudiseid ei kuule ega näe ning sellest tulenevalt oma aastad pidevas hirmus ja süütundega võideldes veedab, kartes päritolu avalikkuse ette tulemise tagajärgi. tema vanem poeg Nino, vihane noormees, kes näeb oma ema kui nõrka ja suutmatut naist ning seetõttu tormab vihaselt kord mustsärkide, kord ameeriklaste jälgedes, et saaks aga sõdida ja end tõestada ja raha koguda. Noorem poeg Useppe kannatab epilepsia all ja kuigi tema võime maailma värvilises olekus näha, olles kontrasteeruvalt õnnetute sündmuste tulemusel ilmale tulnud laps, on huvitav, kuid ei päästa teda traagilise saatuse eest.

Kogu see tume pilv, mis Morante romaani kohal hõljub, on aga normaalne sõjaaegse kirjanduse kaasnähe, mida meie aja kodanik ehk lakoonilise ajaloolise huviga lugeda oskab - vastavad kogemused ju puuduvad. Morante romaan on niivõrd asine oma peatükkide alguses täpselt kirja pandud kronoloogiate ja ajalooliste kokkuvõtetega, olles samaaegselt täiesti märkamatult emotsionaalsel tasandil naha alla pugev, ja kirjeldades tegelaste ümbrust ja (suuremalt jaolt Ida) siseelu rikkas maitses, mis pikaks ajaks maigu suhu jätab.

Romaani metatekst toobki selle väga terava kontrasti abiga välja võrdluse ajaloo ja kõigest ühe loo vahel (kahjuks ei ole tõesti võimalik pealkirja ei inglise ega eesti keeles võimalik niimoodi kahetähenduslikult tõlkida nagu see itaalia keeles kõlab) - ajalooliste sündmuste taust on vaid hall kuliss tohutule hunnikule tulipunastele inimsipelgatele, kellest igaühel oma lugu rääkida.

"La Storia" on kurnav romaan. Ajalooline taust on väga detailselt kirja pandud ja põimub muidugi Ida ja tema pere üleelamistega, andes neile konteksti laiemas mastaabis. Tegelased ehitavad end leht-lehelt üles ja panevad kaasa elama - kuigi nii mõnigi episood veidike pikaks ja detailseks venib.

Morante on aga maha saanud tunnistusega oma ajast, mis samaaegselt ühiskonnakriitiliselt mõjub ja ajaloo käiku mõtleva ja analüüsiva lugeja perspektiivist taunib, aga ka üksikinimese saatuse traagikat närides tunnetel hambad valutama paneb.

Ühesõnaga: Tabab naelapea pihta.

51. Giacomo Leopardi: Complete Poems

Itaalia mõtleja Giacomo Leopardi (1798-1837) oli pessimist. Nii radikaalne pessimist, et pälvis ülistust Schopenhauerilt, kes omal ajal mainis, et keegi pole nii põhjalikult ja ammendavalt tegelenud oma olemasolu mõttetuse ja kannatustega kui Leopardi.
Kirjandusmaastikul arvatakse laialdaselt, et pärast Petrarcat on alles Leopardi itaalia kirjandusruumis järgmine nimetamist vääriv kuju.

Noore luuletaja ja esseisti elutee polnud kerge - nagu Thomas Manni Lodovico Settembrini teda "Võlumäes" kirjeldab (ja kas pole mitte huvitav kokkusattumus raamatute järjestuses), oli Leopardi kole, küürakas ja õnnetu mees. Range isa ja konservatiivse ema kontrolli alt pääses noormees, kui 1818. aastal Rooma põgenes, pärast seda aga toodi ta koju tagasi ja tugevnes vanemate haare. Rooma retk sai Leopardi loomingus pöördeliseks, tema pessimismist arenes välja intellektuaalne pessimism.

Kõigist kirja pandud luuletustest on Leopardil kaks positiivse sõnumiga, nimelt Il pensiero dominante (Valitsev mõte) ja Il risorgimento (Taasärkamine). Valitsev mõte räägib armastuse kõikehõlmavast jõust, mis hetkeks elu kurbuse ja kannatused peast viib, Risorgimento aga luuletaja hinge taasärkamisest, võimest valu ja ängi tunda, pärast apaatset perioodi Leopardi elus.

Leopardi kuulsaim luuletus, Silvia, räägib luuletaja armastusest noore naise vastu, kes tuberkuloosi sureb. "Üksik pääsuke" on loodusluuletus, mis rikkalikus sõnastuses looduse ilu kirjeldab, kuid kunstniku siiski täiesti külmaks jätab. Või vastupidiselt sõnastab ühes Leopardi luuletustest karjus pika, kauni, igatseval pilgul lausutud monoloogi Kuule, lootes vastust saada, kuid jäädes vaikusesse pettuma.

Leopardi jaoks on armastus ja surm kaksikud, kuna armastus tekitab ilu ja kannatusi, surm aga lõpetab kannatusi. Armastust ei julge ta eneses äratada, surma on aga nõus minema.

Ja kuigi näiteks tema sõnad Kuule on oma ahastuses väga kaunid ja ka väljendusoskuses puudu ei jää, tundub Leopardi Suur Kannatuste Rada kuidagi ühekülgne. Tegu võib ju olla ka viletsa tõlkega või on mitme luuletuse üksteise järel lugemine monotoonsust tekitav, aga kannatustest, surmast ja pitsitavast südamest mitmes vormis rääkiv luulekogumik ei tekita tahtmist end lõpuni lehitseda.

Tegu on muidugi tugevalt subjektiivse hinnanguga, kuna minu suur armastus Lorca läheneb loodusele ja südameasjadele hoopis teisest vaatenurgast.

Arvestades oma aega, väljendas Leopardi end teemadel valu, kannatused, surma kui lunastus ja ee... valu, väga mitmekülgselt. Olles aga lüürilisel maastikul roolides piisavalt Byronit ja Poed lugenud, soovitaksin kõrvale lugeda ka Leopardi mõtteid (näiteks siin). Tema küünilis-nihilistlik-egotsentriline mõtteviis sobib pigem esseesse kui luuletusse - ja on seal ka meelelahutuslik ning samaaegselt nii muigama kui mõtlema panev.


The Calm after the Storm

The storm has gone:
I hear the joyful birds, the hen,
returning to the path,
renews her cackling. See the clear sky
opening from the west, over the mountain:
the landscape clarifies,
the river gleams bright in the valley.
Now every heart is happy, on every side
there's the noise of work
as they return to business.
The craftsman comes to the door,
his work in hand, singing,
to gaze at the humid sky:
a girl runs out to draw water
that's charged with fresh rain:
and, from street to street,
the vegetable seller
raises his cry again
See the sun return, see how it's smiling
from hills and farms. The servants
open balconies, terraces, lodges:
hear the harness clinking, far off
along the highway: as the traveller's carriage
moves, once more, down the road.

Every heart is happy.
When was life as sweet,
as pleasant as it is now?
When did men turn
to their work, or bend to
their studies with such love? Or begin
some new venture? Or were so forgetful
of old wrongs? Joy is born of pain:
vain joy, the fruit
of fear past, in one shaken,
and fearful of death,
who abhorred life before:
fear that made men sweat and tremble
in enduring anguish,
shivering, silent, pale: seeing
lightning, cloud, and wind,
moving to attack them.

O kindly Nature,
these are your gifts,
these are the delights
you give to mortals. To be free
of pain is our delight.
You scatter ills with generous hands: grief
appears of itself, and pleasure, that's so often
born of trouble, through the monstrous,
and the miraculous, is our only gain. The human
race, dear to the gods! Happy enough
to gain a breathing space
from sorrow: blessed
when death heals you of every grief.


Kõik cantod on muide internetis inglisekeelses väljaandes saadaval: http://www.poetryintranslation.com/klineasleopardi.htm

20. Giovanni Boccaccio: Decameron

The Decameron (subtitle: Prencipe Galeotto) is a collection of 100 novellas by Italian author Giovanni Boccaccio, probably begun in 1350 and finished in 1353. It is a medieval allegorical work best known for its bawdy tales of love, appearing in all its possibilities from the erotic to the tragic. Some believe many parts of the tales are indebted to the influence of The Book of Good Love. Many notable writers such as Chaucer are said to have drawn inspiration from The Decameron.


Dekameroni tähendus tuleb kreekakeelsetest sõnadest "deka hemera" ehk kümme päeva ja kümne päeva jooksul jutustatud lood ta lugejani toob, lühikesed lood armastusest ja selle erinevatest nüanssidest, põimitud raami ajaloolises kontekstis - kümme noort põgenevad katku eest Firenze linnast ja otsustavad linna lähedal asuvas mõisas peatudes kümneks päevaks üksteisele lugusid jutustada, et oma päevi intellektuaalselt sisustada ja mitte tüli ega kire ohvriks langeda. Struktuur ja distsipliin on noortele omased - igal päeval on kuningas/kuninganna, kel õigus päevateema kindlaks määrata.
Esimesel ja üheksandal päeval lubatakse vabateemal jutustusi viljeleda, aga ülejäänud päevad tematiseeritakse.


Kerged ja lõbusad lühilood on meelelahutuslikud, kohati kergelt riivatud ja pakuvad igas vanuses lugejale mõnusat ajaviidet. Nad annavad kenasti edasi Boccaccio ajastu konteksti, muutumata sealjuures raskesti mõistetavaks või venivaks. Seega on tegemist igaühele sobiva raamatuga, või nagu Fagira Di Morti sulg kategoriseerib - laiatarbekaubaga, selle kõige positiivsemas tähenduses.

Dekameron pole aga nädalaga loetav raamat, vaid tõesti öökapikolakas, kuna sada lugu kiirelt neelata on veidi palju, isegi kümme lugu õhtuga lugedes ja end kümneks päevaks koos noortega lõkke äärde asetades. Seega pigem taustalugemine, meelelahutuslik lühihetk millegi mahukama kõrvale.

Siinjuures veel kommentaariks, et Boccaccio pühendab Dekameroni kõigile naistele, kelle aktiivset armuelu takistab isa, vend või abikaasa ja kes soovivad oma emotsioone toita. Seega, võiks öelda, naistekas? Jään äraootavale seisukohale meessoo aktiivsust kommentaariumis ärgitades.
Kerge meelelahutus ja ladusalt loetav igal juhul. Võiks tõesti igal riiulil olla.
Nõudlikumale lugejale, muide, peaks ka eesti keeles olema erineva kirjandusliku meisterlikkusega valmistet esteetilist tippnaudingut pakkuvaid versioone, tuleb otsida. Minu riiulis pesitseb hetkel saksakeelne, kodus ka eestikeelne. Ühesõnaga - tõepoolest leidub igaühele miskit sel rindel :)


Esimeseks tutvumiseks pakun siinkohal ka kaks lõiku Pasolini filmivariandist, mis üheksa jutukest kokku põimib. NSFW!

6. Dante Alighieri: "Jumalik komöödia" (La Divina Commedia, 1308–1321)

The Divine Comedy (Italian: La Divina Commedia), written by Dante Alighieri between 1308 and his death in 1321, is widely considered the central poem of Italian literature, and is seen as one of the greatest works of world literature.The poem's imaginative and allegorical vision of the Christian afterlife is a culmination of the medieval world-view as it had developed in the Western Church.

The Divine Comedy is composed of over 14,000 lines that are divided into three canticas (Ital. pl. cantiche) — Inferno (Hell), Purgatorio (Purgatory), and Paradiso (Paradise) — each consisting of 33 cantos (Ital. pl. canti). An initial canto serves as an introduction to the poem and is generally considered to be part of the first cantica, bringing the total number of cantos to 100. The number 3 is prominent in the work, represented here by the length of each cantica. The verse scheme used, terza rima, is hendecasyllabic (lines of eleven syllables), with the lines composing tercets according to the rhyme scheme aba, bcb, cdc, ded, ....

The poem is written in the first person, and tells of Dante's journey through the three realms of the dead, lasting from the night before Good Friday to the Wednesday after Easter in the spring of 1300. The Roman poet Virgil guides him through Hell and Purgatory; Beatrice, Dante's ideal woman, guides him through Heaven. Beatrice was a Florentine woman whom he had met in childhood and admired from afar in the mode of the then-fashionable courtly love tradition which is highlighted in Dante's earlier work La Vita Nuova.

In Northern Italy's political struggle between Guelphs and Ghibellines, Dante was part of the Guelphs, who in general favored the Papacy over the Holy Roman Emperor. Florence's Guelphs split into factions around 1300, the White Guelphs, and the Black Guelphs. Dante was among the White Guelphs who were exiled in 1302 by the Lord-Mayor Cante de' Gabrielli di Gubbio, after troops under Charles of Valois entered the city, at the request of Pope Boniface VIII, who supported the Black Guelphs. This exile, which lasted the rest of Dante's life, shows its influence in many parts of the Comedy, from prophecies of Dante's exile to Dante's views of politics to the eternal damnation of some of his opponents.


Inferno.
Leave all hope, ye that enter. (Inferno, Canto III)
Jap, tõde, sellist inglise keelt 600lk on lootusetu lugeda, ütleb esimene mulje.

...aga nii irooniline kui see ka poleks, ei häiri vanakooli inglise keel ja ühekaupa grupeerituna, aga lausetena tõlgitud värsid (see on naljakas, eesti keeles on asi rohkem värsivormi jäetud) lugemist, väikesed veidrused rikastavad seda.

Dante on üks nendest autoritest, keda tuleb ikka ja jälle lugeda ja tänu tema mitmekihilisusele ei lõpe vihjed antiigile, kristlusele, autobiograafilisele tasandile, ajaloole, astroloogiale et cetera. Pole ime, et iga peatüki lõpus on sama pikk rodu seletusi viidetele teistesse kontekstidesse. Sümboolika on lõputu.

Põrgu kirjeldus ei üllata sel määral, et karistused, mida patused kannavad, kohati võikalt kirja pandud said. Kahepoolne on asja kristlik dimensioon – loogiline, et kõige madalamale on paigutatud Juudas, samas on väga madalatel ringidel ka paavstid-vaimulikud. Leiame antiikeeposte tegelased – kas saakski imestada, kui Dante teejuhiks on suurmeister Vergilius isiklikult? –, Piibli parimad pärlid. Purgatorios ja paradiisis ei üllata kohatud tegelaskujud eriti - heasoovlikkust me ju eeldame, see, et Dante kellegi põrgusse pistab, ajab ju rohkem muigama. Paradiisist leitavad on juba üpris etteaimatavad, kes vähegi Piiblit lugenud ja kirikulooga veidi tutvunud - illustratsioon allpool.

Nii muuseas - lihtsalt "Comedia" oli teose nimi algselt, "Divina" lisas Boccaccio, kes Dantest suures vaimustuses oli ja temast eeskuju võttis, oli ka Dekameroni üheks peamiseks eeskujukski Dante Komöödia. Sealt siis ilmselt ka vormistuslik eripära alustada iga peatükki resp. juttu lühikese kokkuvõttega. Kokkuvõttest saab sissejuhatus. Milline võrratu paradoks!

Lõppu jõudes kordab Dante oma eesmärki – tuua lugejad välja (vaimu-)viletsusest ja juhtida neid õnnistuse suunas („to remove those who are living in this life from the state of wretchedness and to lead them to the state of blessedness“ – Paradiso, Canto XXXIII) ja selle ta ka väga hästi saavutab. Millised värvikad kirjeldused nii patu kui vooruse viljadest ja elust põrgus ja paradiisis läbivad teost ja milliseid emotsioone nad lugejas tekitavad – põrgu kirjelduste peale vajub suu hämmeldusest lahti, paradiisi jõudes lähevad silmad särama.

Tagantjärgi soovitan eelnevalt lugeda Ovidiuse Metamorfoose, millega ma oma nimekirjas hiljem kohtun, mille lugudest aga väga paljudele viidatakse.

Lõppkokkuvõttes – tegemist on tohutult kompleksse organismiga täis päevapoliitikat, ajalugu, mütoloogiat, (religiooni-)filosoofiat, emotsioone, spekulatsioone, huumorit, häbematust ja tohututes kogustes ilu ja emotsiooni. Pole küsimustki, kas peaks kuuluma raamaturiiulisse.

Kuna Dante poolt visandatud maailmapilt on niivõrd kompleksne, soovitan uurida teemakohaseid illustratsioone:


Inferno
Purgatorio
Paradiso


Ja lõpetuseks viimase, kõige ilusama Canto kokkuvõte, Dante rännaku viimane samm.


Dante: Paradiso, Canto xxxiii

The final goal of divine Providence, the mysteries of the incarnation and the redemption, the contrast between earthly hope and heavenly fruition, the whole order of the spiritual universe epithomized in the poet’s journey, the crowning grace still awaiting him, the need of yet further purging away of mortal dross if he is to receive it, the high obligation that will rest upon his life hereafter, the sustaining grace that will be needed, to enable him to meet it by keeping his affections true to so great a vision, and the intense sympathy with which all the saints enter into his aspiration and plead for the fulfilment of the utmost grace to him as a part of their own bliss [---] and Dante [---] looks right into the deep light. Memory cannot hold the experience that then was his, though it retains the sweetness that was born of it. But as he gropes for the recovery of some fragment of his vision, he feels in the throb of an ampler joy the assurance he is touching on the truth as he records his belief that he saw the whole essence of the universe, all beings and all their attributes and all their relations, no longer as scattered and imperfect fragments, but as one perfect whole naught else than one single flame of love.

So keen is the light of that flame that it would shrivel up the sight if it should turn aside. But that may not be, since good, which is the object of all volition, is whole and perfect in it, and only fragmentary and imperfect away from it, so that a free will cannot by its nature turn away; and the sight is ever strengthened that turns right into it. As when we look upon a picture or a script, glorious but at first imperfectly mastered by us, and as our eyes slowly adjust themselves, the details rise and assert themselves and take their places, and all the while that the impression changes and deepens the thing that we look upon changes not nor even seems to change, but only we to see it clearer, so Dante’s kindling vision reads deeper and deeper into the unchanging story of the triune Deity, [---] – but his powers fail to grapple with the contradiction till the reconciliation is brought home to him in a flash of exalted insight. Then the vision passes away and may not be recalled, but already all jarring protest and opposition to the divine order has given way in the seer’s heart to oneness of wish and will with God, who himself is love.


(The Divine Comedy of Dante Alighieri, The Carlyle-Wicksteed Translation. 1944. lk. 602j)

Andreae Capellani regii Francorum de Amore libri tres (1186-1190)

...ehk Andreas Capellanuse "Armastusest. Kolm raamatut".
Selle kogumiku inspiratsiooniallikate hulka loetakse nii Ovidiust kui islami autoreid.

Kirjutatud 1186-90 Akvitaania kuninganna Eleanore ja Prantsuse kuninga Louis VII tütre Marie de Champagne soovil - kes muide olid palju intelligentsemad kui neid omal ajal ümbritsenud meeskodanikud ja kes tegelesid oma meeste äraolekul täiesti legitiimiselt riigiasjadega -, sisaldab raamat dialooge meeste ja naiste vahel erinevatest ühiskonnaklassides ja defineerib erinevates võtmetes, mis on armastus, kuidas oma armastatu südant vallutada ja miks armastus lõpeb.

Miks mul hetkel tohutu kihk tekkis seda kogemust jagada - lugesin kilde sellest märkimisväärse sõnaosavusega koostatud "õpikust" ja kuigi pean loetu põhjal referaati kirjutama, ajab sisu ikka tõsiselt muigama. Tuleb muidugi arvestada, et tegemist on ajastukontekstipõhiste nõuannetega, aga ikkagi.

Tõeks võib võtta tema armastuse liigituse neljaks faasiks. Realistlik.

"Throughout all the ages, there have been only four degrees [gradus] in love:

"The first consists in arousing hope;

"The second in offering kisses;

"The third in the enjoyment of intimate embraces;

"The fourth in the abandonment of the entire person."

Aga kui hakatakse rääkima klasside- ja sugudepõhisest armastusest, ilmneb, et näiteks vaimulike meeste sammud füüsilise naudingu kõverteel andestatakse, sest selline on looduse tahe ja looduse tahet Jumal muuta ei saa. Samas kui nunn peaks eksima puhtusereegli vastu, on see skandaal ja kui teda ilmaliku võimu poolt tuleks karistada surmaga, on tema karistus pärast surma põrgutules põlemine.

Samuti õpetatakse, et abielurikkumine minne ehk rüütli ja tema daami vahelise armastuse (courtly love) viljana ei ole patt, sest sellisel armastusel on omad reeglid, mis kristlike doktriinide ökosüsteemist väljaspool seisavad. Abielumehe ja -naise vahel ei valitse nagunii muid tundeid kui kiindumus ja hoolivus teineteise vastu, nad kohtuvad magamistoas laste saamise eesmärgil. Kui peaks juhtuma, et mehe kirg omaenda naise vastu nõnda suureks kasvab, et ta naisega ka lihtsalt lõbu eesmärgil magada soovib, teostab ta abielurikkumist omaenda naisega ja on sellega raskelt pattu langenud.


Olid toredad ajad. Tahtsin neid teile veidi lähemale tuua ja mõtisklust putitada, mis tänapäeva abielus mehe ja naise vahel on. Alguses, kümne aasta pärast, 25 aasta pärast, teie endi soovides ja samas teie tutvusringkonnas. Ja kas on tõesti mõistlik ja arusaadav armukese pidamist tolereerida, isegi kui see säilitab (näilist) harmooniat abielus?

Kuna tol ajal abielud 90% vanemate või meessoost sugulaste (vend, onu) poolt paika pandi ja naisel vähe sõnaõigust oli, pole ime, et abikaasat kohustuse ja armukest vabaduse nautimise võimalusena nähti. Mees teadis, kui naine oli mõne rüütli südamedaam ja lasi sel rahus südamega juhtuda. Ja iseenesest on siin ajatult välja öeldud, et armastus haarab su mõistuse ja keha kui kiskja - sellele ei ole võimalik vastu panna.

Aga agape ja eros on kaks erinevat asja.
Seega, tekst 12nda sajandi lõpust - kohati täiesti akuraatne ja kohati ülim absurdum.
Kas kõik kordub ja on noorus alati hukas või muutub moraal mingis suunas?


Vastuste leidmiseks soovitan pöörduda signore Capellani ja oma südametunnistuse poole. :]