Wednesday, August 7, 2019

Nobeli kirjanduspreemia 2010: Mario Vargas Llosa

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa (sünd. 1936) on äärmiselt huvitav ning nutikas, rikkaliku sisu ja kuuega kirjanik, kelle romaanid tundelised, intensiivsed, poliitiliselt teravad ning põnevalt kirjutatud. Kindlasti on Llosa üks noist kirjanikest, kellele Nobeli kirjanduspreemia teenitult anti, ning tema romaane loetakse veel mitukümmend aastat hiljem sama intensiivse huviga.

Llosast on eelnevaltki juttu tulnud: olen varem lugenud tema romaane "Paha tüdruk" ning "Roheline maja" (link). Seekord võtsin kätte 1993. aastal ilmunud romaani "Lituma Andides" (Lituma en los Andes). 


Inglise- ning saksakeelses tõlkes on romaani pealkirjaks "Surm Andides", ning minu arvates on Lituma figuuri jätkumise asjaolu juba romaanist enesest esimesel leheküljel selge ja "Surm Andides" hoopiski tabavam pealkiri. Nimelt on Llosa romaan täis toorest jõudu ning halastamatuid hukkamisi, nende taustal helkimas inimlikkus ning tundelisus kui nõrkus ja ohtlik käitumisviis.

Llosa romaanid kajastavad enamasti kirglikku armastust ning saatuslikke sündmusi Peruu poliitilisel maastikul, tema kujutatud maailm on väga eredates toonides nii positiivsest kui negatiivsest küljest vaadatuna. Elu ja surm on, nagu Ladina-Ameerika maagilistel realistidel kombeks, vaid osad igavikulisest tsüklist, mistõttu surma tuleb karta vaid neil, kes on elanud ilma auta. Kuid erinevalt näiteks Marquezi romaanidest on Llosa tekstid julmema maiguga, õnnelik lõpp oleks tema jaoks hoopis ebarealistlik.


Küll aga esineb saatuslikke kohtumisi ning saatuslikku armastust - kuigi toores kehaline külgetõmme vahel kahest jõust tugevamaks osutub.

"Surm Andides" koosneb fragmentidest, mis leiavad aset Andides. Politseinikud Lituma ning Tomás uurivad Naccose külas toimunud kuritegusid, ning Tomás jutustab samaaegselt armuloost kauni Mercedesega. 

Kõrvuti ning vaheldumisi räägitakse kirgedest ning inimeste kividega surnuks loopimisest; terrorismist ning emadusest; idealismist ning kannibalismist.


Llosa on kokku pannud elemendid nagu Peruu mütoloogiaga seotud vanad kombed ja jumalatele inimohvrite toomise idee, kui saatuslikud kohtumised seoseta sündmuste tagajärjed. Sellest tulenevalt on romaanil kindlasti ka teatud maagia. Dialoogid on elavad ning huvitavad, kuigi sündmused tihti verised ja šokeerivad. Llosa looming on äärmiselt mitmekihiline, ning toob lugejani kõik Peruu kultuuri elemendid.


Soovitan sedagi raamatut üpris soojalt, kuigi tegu on tunduvalt süngema looga kui näiteks "Paha tüdruk", millest võiks võib-olla pigem alustada Llosaga tutvudes.


No comments:

Post a Comment