Nobeli kirjanduspreemia 1989. Camilo José Cela: "La Familia de Pascual Duarte" (1942)

Hispaania kirjanik Camilo José Cela (1916-2002) oli üks mõjukamaid kirjanikke Hispaanias pärast Teist maailmasõda. Cela pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1989. Eesti keeles on ilmunud Cela skandaalne romaan "Taru" (La Colmena, 1950) ning Loomingu raamatukogus on ilmunud jutustuste kogumik "Apelsin on talvine vili".

Cela romaan "Taru" on skandaalse ilmumislooga, sest keelati Hispaanis ning ilmus hoopis Argentiinas, kuna romaan olevat liialt groteskne ja seksuaalne. Sellest hoolimata pälvis Cela lisaks Nobelile mitmeid mainekaid kirjanduspreemiaid ning samuti sai temast Hispaania parlamendi liige.

Lugesin Cela esimest romaani "Pascual Duarte pere" (La Familia de Pascual Duarte, 1942), mis on vormistatud kui vanglas istuva Duarte viimane ülestunnistus enne hukkamist. Duarte on mõrvar ning hukkamõistetud kurjategija, kuid raamjutustuse kohaselt on tema kongist leitud pakk päevikulaadsete sissekannetega, kus Duarte kirjeldab oma elu ja selle traagilise lõpu lähenemise tunnetamist. 

Juba protagonisti nägemus oma vanemaid kirjeldades on romaani fatalistlik-küüniline toon väga selge:

"My father and mother didn't get along at all. They had been badly brought up, were endowed with no special virtues, and could not resign themselves to their lot. And their defects, all of them, I inherited, to my misfortune."

Pascual Duarte on ühest küljest tüüpiline kuumavereline hispaanlane, kellele meeldib veini juua, päevakajalistest sündmustest rääkida, end oma ema poolt hellitada lasta ning mingil hetkel noore ning kauni naisega abielluga, kelle ema tema jaoks välja valinud. Kuid samuti on Cela protagonistil kaasasündinud tumedam pool, mis teda aina vägivaldsematesse tegudesse tirib ja tema saatusele juba noores vanuses alla kirjutanud on.

Nobeli kirjanduspreemia 1959-1960. Salvatore Quasimodo ja Saint-John Perse luule

Kuna luulest pole minu arvates võimalik arvustavalt kirjutada, esiteks luule eriti subjektiivse ja tundelise loomuse tõttu ning teiseks luule tõlkimise keerulisuse tõttu, olen siiani luule eest Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaatidest teinud vaid lühida, informatiivse postituse.

Loen küll nende luulet ja tekitan enesele mulje neist autoritest, kuid ei soovi neid omadussõnadega hea-halb-perspektiivist analüüsida, vaid pelgalt kirjeldada.

Kuna antud ajavahemikus pärjati kahte luuletajat järjest Nobeliga, otsustasin nood ühte informatiivsesse postitusse kokku panna - minu põhieesmärk on siiski tuua teieni arvamuspostitused 20. sajandi romaanidest. Kuid täielikkuse mõttes ei tohi Salvatore Quasimodo ning Saint-John Perse loomulikult Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarjast puududa ;-)

Nobeli kirjanduspreemia 1959: Salvatore Quasimodo

Itaalia luuletaja, toimetaja. piiblitõlk, kriitik ning proosakirjanik Salvatore Quasimodo (1901-1968) on ühes Giuseppe Ungaretti ja Eugenio Montalega itaalia tuntuim luuletaja. Nobeli preemia anti põhjendusega, et tema luule väljendavat "meie aja elu traagilist kogemust klassikalise tulisusega".

Quasimodo kirjutas eelkõige Itaaliast ning kodukandist Sitsiiliast, religioossetest motiividest ning surma tähtsusest ja elamusest. Tema eeposte ja Piibli tõlked mõjutasid autorit ning tõid Quasimodo luulesse ka mütoloogilisi teemasid, kuid samuti tõlkis autor näiteks Molière'i, Shakespeare'i ning Pablo Neruda luulet.

Quasimodo avaldas küll esseesid ning kriitikat fashistliku rezhiimi vastu, kuid ei ühinenud Itaalia vastupanuliikumisega - tema poliitilised teod piirdusid kirjaliku sfääriga. Siiski on eriti pärast Teist maailmasõda ka tema lüürilistes tekstides seltskonnakriitilist tooni. Üldiselt Quasimodo stiilist rääkides aga sai prantsuse sümbolistise eeskujul määravaks tema luule hermeetiline sümboolika (nagu ka Ungaretti ja Montale loomingus märgata), tugevalt subjektiivne enda loodud keel. Autor luuletab vabavärssides, subjektiivselt tähenduslike sõnade ja fraasidega.

Quasimoto valitud luuletusi on Erri kultuuriraadio lindistuses võimalik kuulata siin (link)

Inglisekeelseid luuletusi on võimalik lugeda siin (link)

Lugemisproovina veidi inglisekeelsest tõlkest:

To my Father

Back and forth your sun cap moved

in the little space they always left you.

For me, too, everything was measured

and I have borne your name

a little beyond the hatred and the envy.

That red on your cap was a mitre;

a crown with eagle's wings.

and now in the eagle of your ninety years

I wanted to speak to you -- your parting

signals coloured by the night-time lantern --

to speak to you from this imperfect

wheel of a world,

within a flood of crowded walls,

far from the Arabian jasmine

where you are still, to tell you

what once I could not -- difficult

affinity of thoughts -- to tell you (not only

the marshland locust, the mstic tree can hear)

as the watchman of the fields tells his master:

'I kiss your hands.' This, nothing else.

Life is darkly strong.

*

Uomo del Mio Tempo

Everyone stands alone at the heart of the world

pierced by a ray of sunlight,

and suddenly it is evening. 

Nobeli kirjanduspreemia 1960: Saint-John Perse

Prantsuse luuletaja ning diplomaat Ameerika Ühendriikides, Saint-John Perse (kodanikunimega Marie-René-Alexis Saint-Léger; 1887-1975) on rahvusvahelisel maastikul tuntum nimi, suuresti kuna luuletaja elas diplomaadina 1914-1940 ning hiljem aastani 1967 USAs, ning pälvis luuletajana tuntust nii seal kui Inglismaal. 

Perse pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1960, oma "kõrgelennulise ning elavalt visuaalse luule" eest. 

Ka Perse kirjutab vabavärssides, luuletuste sisuks on eelkõige subjektiivsed tunded ning impulsid; autor on kirjutanud nii putukatest, merest, linasest riidest kui soolast.

Eesti keelde on tõlgitud vaid üks Saint-Perse luuletustest: "Ahtad on laevad", mis peaks olema osa luulekogumikust "Anabase" ning on ühes Perse Nobeli kirjanduspreemia vastuvõtukõnega leitav Akadeemias 1989/3.

1911. aastal ilmunud luulekogumikku "Eloges ja teisi luuletusi" on täisversioonis võimalik kõrvuti inglise ja prantsuse keeles lugeda siin (link)

Nobeli kirjanduspreemia 1956. Juan Ramón Jimenez: Luuletusi

Hispaania-Andaluusia luuletaja Juan Ramón Jimenez (1881-1958) alustas luuletuste kirjutamist lapseeas. Autor õppis küll Sevillas õigusteadust ning huvitus ka maalimisest, kuid eelkõige on Jimenez alati olnud luuletaja.

Nagu Hispaania ning Ladina-Ameerika luuletajatele omane, on Jimenez põhiliselt kirjutanud Andaluusia ning Hispaania maastikest mäestikest ja muust, kuid eriline on tema puhul märgata pisiasju, jäädes vormis väga lihtsalt ja puhtaks.

Jimenezi luuletused on samuti ilmunud kahekeelses kogumikus ühes Federico Garcia Lorcaga (sama tõlk on avaldanud ka Ladina-Ameerika autorite Pablo Neruda ja Cesar Vallejo luulekogu hispaaniakeelsete originaalide ja inglisekeelsete tõlgetega), Jimenez on tänapäevani üks kuulsamaid Hispaania luuletajaid.

Autor kogus eelkõige populaarsust nii Ladina-Ameerikas kui USAS, proosaluuletusega, kus kirjeldab oma koduküla ning sõprust kirjaniku ja tema eesli vahel eesel Platero perspektiivist lüürilises romaanis "Platero ja mina. Andaluusia eleegia" (Platero y Yo, 1914; ek 1989). "Platero ja mina" pajatab läbi eesli silmade küla vähimtähtsatest pisiasjadest - teatud lõhnad ning objektid omandavad aga seeläbi hoopis uue kaalu ja maigu.


Jimenezi kogumikud on - vabas tõlkes: Spirituaalsed sonetid (Sonetos espirituales 1914–1916), "Kivid ja taevas" (Piedra y cielo, 1919), "Värssluuletusi" (Poesía, en verso, 1917–1923) Värss- ning proosaluuletusi" (Poesía en prosa y verso, 1932), "Minu laulu hääled" (Voces de mi copla, 1945 ning "Allosas loom" (Animal de fondo 1947).

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1956 oma luule sisu ja vormi puhtuse eest.

1968. aastal vändati romaanist "Platero y Yo" samanimeline film ning romaan on tänapäevani Hispaanias populaarne.


ERRi raadioteatri esituses on "Platero ja mina" saadaval siin (link)
"Platero y Yo" on hispaania keeles võimalik kuulata siin (link)
Inglise keeles on mõned Jimenezi luuletused loetavad siin (link)

1922. Jacinto Benavente "Võlakirjad" (Los Intereses Creados, 1907) ja "Kergemeelne rõõmus linn" (La ciudad alegre y confiada, 1916)

Hispaania dramaturg Jacinto Benavente pälvis teise hispaanlasena pärast Echegarayd (Nobel aastal 1904 ning samuti dramaturg) Nobeli kirjanduspreemia aastal 1922. Põhjenduseks toodi tema õnnestunud viis hispaania draamakunsti traditsioone jätkata.

Benavente ise viibis tseremoonia ajal Lõuna-Ameerikas ning kuna oli kuulnud jahedast reaktsioonist oma võidule, otsustas sinna ka jääda. Tänapäeval kuulub ta unustatud kirjanike hulka ning eestikeelses Internetis pole Benavente nime otsides praktiliselt ühtegi tulemust.

Lugesin kahte Benavente draamat, millest esimene, vabas tõlkes võiks selle nimi olla "Võlakirjad" (Los intereses creados, 1907) - toimub "17. sajandil, kusagil/ ühes kohas".

Linna saabuvad kaks kelmi, Crispin ning Leandro, kellest esimene esineb teenri ja teine kõrgest soost härrana. Komöödia algusest on teada, et tegu on petistega ja eessõnaski öeldakse, et tegu vaid maske kandvate marionettidega, kuid sellest hoolimata õnnestub Benaventel kirjutada värvikalt, põnevalt, kaasahaaravalt. Näidendi esiplaanile lükkub Leandro ning kohaliku jõuka Don Polichinela tütre armastuslugu, mis tüüpilise süütute hingede esimese armastuse ning läbi plaanitud kelmuse segu. Komöödiale kohaselt laheneb kõik õnnelikult, mida oli küll oodata, kuid jälgisin tegevust huviga ning meelelahutuslikud elemendid tiksusid mõnusas tempos paika.

Inglisekeelne tõlge The Bonds of Interest viitab enam näidendi sisule, kuna kõik figuurid on omakasu poolest protagonistiga seotud ning seetõttu saadab kahte kelmi edu - nad on kavalad ning põimivad teised tegelased, kellest ükski minevikus päris süütut elu elanud pole, oma võrku ning ronivad seeläbi eduredeli tippu. Sõna "bonds" tähenduses "aktsiad" või siis "võlakirjad" viitab sellele rikkusele, võla kelmuse läbi kustutamisele, "bonds" tähenduses seotuse või omahuviga viitab saladuste jagamisele ning oma positsiooni säilitamise nimel kellegi teise illegaalselt saavutatud edu toetamist.

Näidend on lühike, lõbus ja kaval. Mõnus lugemine!

"Kergemeelne rõõmus linn" (taas vaba tõlge) (La ciudad alegre y confiada, 1916) - toimub kusagil (eeldatavalt ka 17. sajandil, kuna järgneb sisuliselt esimesele näidendile. Sedakorda sisuks esimeses näidendis ülla ning puhtana alanud armastuse langus ning tundmatu linnakese sõda Veneetsiaga. Sümpaatsetena tunduvad kelmid on autori küpsemise järgus ebasümpaatseks muutunud ning poliitiline temaatika esiplaanil - kuidas vältida sõda, kas patriotismi nimel pigem tõusta üles vaenlase vastu või kaitsta vaikides kodulinna?

Küsimused on igati õigustatud ning väikese linna kodanikule täiesti realistlikud tekkima, kui suurlinn - või pigem linnriik, 17. sajandil - asub oma ülemvõimu kehtestama. Kuid antud kontekstis jätab Benavente lihtne-lustakas stiil soovida. Tema tegelaste dialoog ning dünaamika on küll jätkuvalt värvikad ja orgaanilised, aga sisu ise ei luba sellist lihtsakoelisust ja näidend ei ole mingil hetkel enam huvitav.

Soovitan komöödiafännidele "Võlakirjasid" kerge lugemisena, kui see teie teele peaks sattuma, kuid mõistan Benavente unustatud kirjaniku staatust.

1904. José Echegaray: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), „Galetto“ (El gran Galeoto, 1881)

Hispaania näitekirjanik, insener, matemaatik ning poliitik José Echegaray (1832–1916) pälvis Nobeli kirjanduspreemia samaaegselt juba käsitletud Frédéric Mistraliga aastal 1904. Põhjenduseks tõi Akadeemia tema erakordsed ning arvukad kompositsioonid, millega olevat taasavastatud hispaania näitekirjanduse traditsioonid. Echegaray olla sinast traditsiooni oma rangelt komponeeritud tükkidega ka edendanud ja arendanud.

Eriväljaandes „Meisterdraamad“ on toodud kolm tükki: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), tuntuim draama „Suur kupeldaja“ (eesti keeles 1902, ning tuntud ka „Galetto“ nime all; El gran Galeoto, ingl. k. The Great Galeoto, 1881) ja „Adelina“ või „Halb rass“ (De mala raze, 1886). Mitmed draamad on näiteks saksa

keeles tõlgitud erinevate nimedega, mistõttu pole kerge neid internetist leida, eestikeelses veebis on minu otsingute kohaselt Echegarayst üleüldse leida vaid Eesti Teatriagentuuri kodulehel mainitud Echegaray kuulsaim draama, “Galetto” (1902), Ants Lauteri tõlkes aastast 1919. Echegarayl on küll leht Vikipeedias, kuid see sisaldab vaid ühte lauset, autori pilti ning linki Nobeli kirjanduspreemia laureaatide nimekirjale.

„Surm huultel“ (1880) pole väärt ei Nobeli kirjanduspreemiat ega muudlaadi kiitust. Draama on selge kompositsiooniga, kolmes vaatuses, väga kindlate instruktsioonidega kulisside ehituse ning mööbli ja näitlejate paiknemise kohapealt, seega tundub, et üpris konservatiivne. Tegevus toimub aastal 1553 Genfis, karmi kalvinismi leviku ajal. Põhinarratiiviks on humanisti Miguel Serveto y Revesi ehk Serveti ketseriks tituleerimine ning jaht Servetile, samuti tema konflikt kalvinist Walteriga ning Walteri mineviku mõjud tagasihoidlikule perele, kelle majas Walter hetkel tervislikel põhjustel peatub. Räägitakse kalvinismi levikust ning rahva arvamusest tegelikkuses, kuigi avalikkus teatud arvamusi usu kohapealt esindama peab, samuti müstilised kokkusattumused, mille tagajärjel Walter taas oma kadunuks peetud pojaga kohtub.

Narratiivi seisukohalt on lugu muidugi huvitav – isa kohtub pojaga, mässumeelne põgeneb nö. Inkvisitsiooni eest, armunud rebitakse laiali, suured kannatused ning ootamatud ülestunnistused, veri ning murtud südamed…

Kahjuks ei õnnestu Echegarayl ülalmainitust midagi veenvalt kirja panna. On võimalik, et käsikiri toimib laval paremini ja pälvib publiku sümpaatia, kuid figuure tutvustata, kellegi tausta ei selgitata, äkitselt on tähtsad sündmused keskpaigas, kuid nendeni juhtiv narratiiv puudub, sümpaatia madalpunktis asetseva figuuri surm peaks olema justkui dramaatiline, kuid aina dramaatilisena mõeldud dialoogid muutuvad aina puisemaks, poolikud laused, mis peaksid müstilist auru tekitama, on klisheelikud ning lõpp on lihtsalt antiklimaktiline. Paljud sündmused, mida võiks rohkem kirjeldada, kaovad lihtsalt tagaplaanile ning haihtuvad seejärel. Figuuride areng puudub, samuti puudub figuuride taust, mistõttu draamal pole ei luid ega liha. Päh.

Echegaray tuntuim draama “Galetto” (1881, ek 1902), kolmes vaatuses, eelmäguga, näidendi tegevus Madriidis, aastal 18.., keskendub kirjanik Ernestole, kes pesitseb kadunud isa sõbra, tolle venna ning härrade abikaasadega ühes majas, Ernesto kirjutet’ draama omakorda räägib Galeoto figuurist – tuntud ka Galehauti nime all, oli Ernesto jutustuse kohaselt Galeoto see, kes võimaldas Guinevere’i ja Lanceloti afääri ning viis noored kokku – sellest pärineb ka Dante “Jumalikus komöödias” mainitud galeoto mõiste: see inimene, kes võimaldab kahel armastajal kohtuda. Draama on tuntud ka “Suure kupeldaja” nime all - seda galeoto mõiste ju samuti tähendab.

Ernesto elab Juliani ning Teodoraga – Julian 40, Teodora 20, Ernesto 27, võibolla sobivamas vanuses noorele kaunile naisele, kes küll tõeliselt oma meest armastab… Pidevalt koos teatris ning jalutuskäikudel nähtava paari sõpruse mõistavad Juliani lähedased hukka, kaugematest naabritest ning linna üldisest seltskonnast rääkimata… kuni Julian isegi kahtlema hakkab.

Ernesto kirjutuslaual lebav "Jumaliku komöödia" on pidevalt avatud Francesca da Rimini peatüki kohalt, kes oma abikaasa vennaga abielutruuduse murdmise eest teisel põrguringil piinleb. Rimini süüdistab oma truudusetuses romaani, kus Lanceloti ning Guinevere’i armastusest räägitud, sealt ka siis otsene seos Galeotto ning Ernesto vahel. Loomulikult eeldatakse siis, et lugu, mis Dante jutustustest nõnda kirjaniku hinge on hakanud, on päriselus juhtunud ning Teodora ja Ernesto on armastajad. Ernesto idee oma draamas on aga, et suur kupeldaja on seltskond ise, kes ideetasandil klatši ning spekulatsioonidega kaks süütut hinge räpases mõttemaailmas kokku viib.

Ideena huvitav, ajalise kontekstiga arvestades täpne ning tabav arvamus, ning siinkohal ka huvitavamate figuuridega. Olgugi et tegu on tüüpidega ning ambivalentsus puudub (kui Ernesto ja Teodora viimane dialog välja arvata), on Ernesto, Juliani ning Teodora kolmiksuhe mingil määral huvitav ning areneb küll katastroofi suunas kuid huvitavaid teid pidi. Lugu läheb väga kiiresti elu ja surma peale, kuid 19. sajandi Madriidis on ka sellised sündmused kindlasti realistlikud. Seltskonnakriitika on subtiilsemalt paika pandud kui eelnenud näidendis, narratiiv on põnev ning figuuride tegudel on motivatsioon ning taust. Hästi.

“Galetto” on tänaseni populaarne. Ernesto figuur põhjendab huvi näidendi vastu. Seltskond kui puhtaid tundeid sööv elajas on väga huvitav, näidendi lõpp tõstatab neiu languse taustal küsimuse, kas Ernesto oli tegelikult selline, nagu tema iseennast nägi, või tõepoolest selline, nagu nö. avalik arvamus tema loomust kirjeldas? Kes oli hingeliselt millal teises põrguringis? Kas noored olid tõepoolest süütud ning kas Teodorale jäi näidendi lõppu realistlikult vaadeldes valik?

Mida enam “Galetto” üle mõtisklen, seda enam ilmneb huvitavaid nüansse. Põnev!

“Adelina” / “Halb rass” tegevus toimub “olevikus”, st. siis ilmselt ilmumise ajal u 1885/6, Baskimaal. Huvitaval kombel on mainitud kõigi tegelaste vanus...

Aga kuna Echegaray mind intensiivsel kombel ei huvita, jätan siinkohal pooleli ning soovitan hispaania draama huvilistele “Galettot”/”Galeottot” ja tänan tähelepanu eest.

Gabriel Garcia Marcuez: "Armastusest ja teistest deemonitest" (Del amor y otros demonios, 1994)

Maagilise realismi tuntuimate esindajate hulka kuuluv, 1982. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez on üks tuntumaid hispaania keeleruumi kirjanikke ja ei kao sellest nimekirjast ilmselt eal. "Armastus koolera ajal" (link) ja "Sada aastat üksindust" (link), Marquezi maailmakuulsad ning filmilinale jõudnud suurteosed on suurepärased lugemiselamused nii järjestikuse kui paralleelse lugemise korral.

Marquezi uuem, lühem, nii kino- kui ooperisaalidesse viidud romaan "Armastusest ja teistest deemonitest" sai inspiratsiooni legendist, mille teatud allikate kohaselt Marquezile jutustanud tema vanaema, teatud allikate järgi aga autor leidnud, tudeerides omakorda allikaid "Armastuse koolera ajal" tarbeks.

Maagilise realismi maagilise ja realistliku pooluse sümbioosi nimel on muidugi kaval leiutada seos isikliku eluga, mistõttu romaanile annab kaalu raam, milles reporter Marquez aastal 1949 Santa Clara kloostri hauakambrite väljakaevamisel Sierva María de Todos los Angelese haua leidmise tunnistajaks saab. Neiu kahekümne kahe meetri pikkused vasekarva sädelevad juuksed meenutavad Marquezile vanaema jutustatud legendi ning sellest saab raamatu kirjutamise inspiratsioon, Marquezi enese allkirjastatud eelsõna kohaselt. Hästi, miks mitte.

Narratiiv oleks justkui eelmainitud suurteoste fragmentides kokku pandud kiiruga visandatud lühijutustus, kus maagilise elemendi täieliku potentsiaali ellu äratamiseks oleks kõik ülejäänud elemendid pidanud olema teisiti.

12-aastane Sierva Maria on piinatud nii vanematekodus kui kloostris, noor tüdruk valge ja musta rassi, religiooni ja deemonite dimensiooni vahel, räägib erinevaid keeli, oskab suhelda loomadega, ning muuta end nähtamatuks ja võluda oma häält kasutades. Kuna Sierva Mariat hammustas marutõbine koer ning üldine arvamus on, et näitsik on nüüd deemonitega täidetud, tuleb tal kloostris vangipõlves istuda ja eksortsismi oodata.

Sierva Maria kurjade vaimude väljaajaks on määratud isa Cayetano Delaura, kes ülepeakaela armub ning ennast täielikult kaotab ja tüdruku hinge päästmise asemel hoopis tüdrukut päästma asub.

Romaani keskne lugu on pikitud ohtra pereajalooga Sierva Maria vanemate ja kloostriga seotud isikute kohta, mis niivõrd tähtsust ei omagi kui Sierva Mariaga seotud müstilised sündmused. Ja kuna nende aspektide vaheline tasakaal täielikult puudub, ei ole - paari suurepärast! lehekülge välja arvates - võimalik, et maagiline poolus täiel määral haaravaks saaks ja jääks.

Seetõttu lükkasin "Armastusest ja teistest deemonitest" pärast lugemist pettumusega riiulisse tagasi.

35. Fernando Pessoa: The Book of Disquiet

Portugallase Fernando Pessoa loodud Bernardo Soarese sulest tulnud päevik ehk "Rahutuse raamat" ilmus 47 aastat pärast autori surma, 1982 portugali ja tõlgiti samal aastakümnel veel hispaania, prantsuse, inglise jt keeltesse. 1991. aastaks oli inglise keeles ilmunud neli erinevat väljaannet.

"Rahutuse raamat" on fenomen. Tegemist on päevikuga, mis toob lugejani fragmente ametnik Bernardo Soarese hinge- ja mõttemaailmast. Pessoa ise nimetas "Rahutuse raamatu" faktivabaks autobiograafiaks - tõepoolest ei selgu peale Soarese ameti ja asukoha suurt tema taustast, tegu on eksistentsialistlike mõttekäikude, looduskirjelduste ja minevikumõtiskluste puntraga. Sissekannete pikkus ulatub ühest reast mõne leheküljeni ja nagu inimlik hingeelu ikka, räägib Soares enesele nii mõneski asjas päeviku algusest lõppu minnes ka näiteks vastu.
Aga see polegi põhiline.

Põhiline on see võrreldamatu sügavus, millesse Pessoa laskub - tekib tõepoolest tunne, et lugejal lubatakse laskuda Soarese hinge kõige varjatumatesse soppidesse. Lugeja projitseerib emotsioonide vikerkaare, mida Soarese kirjelduse pakuvad - "Rahutuse raamat" ärritab, rahustab taas, teeb nukraks ja paneb muhelema, ja seda kõike sama lehekülje piires.

Tähtis pole, kas Soares lugejas sümpaatiat tekitab või mitte - mõnel leheküljel tuleb talle kaasa tunda, kiirelt muutub ta abitust vanamehest, kalgiks misantroobiks ja siis jälle kõige hingestatumaks armastajaks, keda ajalugu näinud.

Tähtis on raamatu mõju, esimesest leheküljest peale - oma mitmekihilisusest ja kurnavusest hoolimata, sest mitte väsitav ega huvisuretavad pole need leheküljed vaid nii tihedad, nii sisurikkad! - paneb ta lugeja mõtlema, muudab ta Soarese sõbraks ja hingesugulaseks ja teeb tahes-tahtmata tema mõtted lugeja omadeks.

Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust" on võimatu emotsioonideta lahkuda. Ja viimast lehekülge keerates tekib koheselt tahtmine tagasi esimese juurde minna, sest ka kogu raamatut hõlmata ei esimese ega teise lugemisega võimalik ei ole.
Võrratu.

Võrratu!

33. Federico Garcia Lorca: Gypsy Ballads

Sõnamuusikaks (verbal music) nimetab Robin Skelton Federico Garcia Lorca, Hispaania lemmikluuletaja loomingut.
"Gypsy Ballads" ehk "Romancero gitano" ilmus 1928 ja on see, mille järgi enamik Euroopat Lorcat tunneb, aga tema sulest on tulnud ka näiteks näidendeid ja filmistsenaarium.
Lorca ja Dali sõprusest/armusuhtest (kuidas soovite) vändati kaks aastat tagasi Little Ashes.
Ühesõnaga, kui te Lorcat lugenud pole, peaksite temast vähemalt kuulnud olema.

Ja õigustatud on Lorca au ja kuulsus ja tahe tema mõrvarid linnaväljakul neljaks rebida, sest tegu on suurepärase sõnalõime ketramisoskusega mehega. Võime loodust, inimest, naist, armastust, nii kaunilt ja nukralt ja sügavalt ja lõikavalt ja helisevalt sõnadesse ja värssidesse panna on kadestusväärne.

Kas üht luulekogu on üldse võimalik analüüsida? Ja kas Lorca puhul on võimalik ühe luulekoguga piirduda? Võin küll öelda, et mulle meeldib tema varasem looming rohkem, lühemad luuletused rohkem kui lehekülgi haaravad ballaadid, kuigi sealgi võlu ei kao.

Jätan edasised kommentaarid ja lasen Lorcal ise rääkida. Hermann Hesse iseloomustas oma retsentsioone alati nii: "Kui mul midagi head öelda pole, vaikin". Mina vaikin, sest lugesin just Lorcat ja ei soovi midagi lisada.
Nautige.
(Eesti keelde tõlgib/tõlkis Lorcat Ain Kaalep, aga minu riiulis on hispaania- ja inglisekeelne väljaanne.)

Variations

The air's unmoving water
under the echo's bough.

The water's unmoving water
under the stars' leaves.

Your mouth's unmoving water
under a thicket of kisses.


The Second Anniversary

The moon plunges its huge
horn of light in the sea,

a green and grey unicorn,
tremulous, but in rapture.
The sky floats over the air
like an enormous lotus.

You alone are strolling
the farthest farm of the night.

The Gypsy and the Wind

Playing her parchment moon
Precosia comes
along a watery path of laurels and crystal lights.
The starless silence, fleeing
from her rhythmic tambourine,
falls where the sea whips and sings,
his night filled with silvery swarms.
High atop the mountain peaks
the sentinels are weeping;
they guard the tall white towers
of the English consulate.
And gypsies of the water
for their pleasure erect
little castles of conch shells
and arbors of greening pine.

Playing her parchment moon
Precosia comes.
The wind sees her and rises,
the wind that never slumbers.
Naked Saint Christopher swells,
watching the girl as he plays
with tongues of celestial bells
on an invisible bagpipe.

Gypsy, let me lift your skirt
and have a look at you.
Open in my ancient fingers
the blue rose of your womb.

Precosia throws the tambourine
and runs away in terror.
But the virile wind pursues her
with his breathing and burning sword.

The sea darkens and roars,
while the olive trees turn pale.
The flutes of darkness sound,
and a muted gong of the snow.

Precosia, run, Precosia!
Or the green wind will catch you!
Precosia, run, Precosia!
And look how fast he comes!
A satyr of low-born stars
with their long and glistening tongues.

Precosia, filled with fear,
now makes her way to that house
beyond the tall green pines
where the English consul lives.

Alarmed by the anguished cries,
three riflemen come running,
their black capes tightly drawn,
and berets down over their brow.

The Englishman gives the gypsy
a glass of tepid milk
and a shot of Holland gin
which Precosia does not drink.

And while she tells them, weeping,
of her strange adventure,
the wind furiously gnashes
against the slate roof tiles.

(Federico Garcia Lorca: Songs and Ballads. In english versions by R. Skelton. Montreal, 1992.)

31. Gabriel Garcia Marquez: Love in the Time of Cholera

"Armastus koolera ajal" on "Saja aasta üksinduse" kõrval üks Marquezi suurteoseid. Avaldatud hispaania keeles 1985 ja inglise keeles 1988, jutustab romaan ajavahemikust umbes 1880 kuni 1930. Esiplaanil on armukolmnurk Fermina Daza, Florentino Ariza ja Juvenal Urbino vahel, kellest esimesega Fermina nooruspõlves kirglikku kirjavahetust peab, seejärel aga teisega abiellub. Taustal kirjeldab Marquez Kolumbia linnakese Cartagena üles- ja allakäike.

Võrreldes "Saja aasta üksindusega" on selles loos esiplaanil armastus ja selle erinevad vormid, samuti armastuse ajatus. Fermina Daza lõpetab suhted Florentinoga ja abiellub Juvenaliga, ja hoolimata Florentino tohutust seksuaalsete vallutuste kogusest (üle kuuesaja naise, kõik ametniku täpsussega üles märgitud) jääb tema süda viiekümne kahe aasta jooksul Ferminale truuks, kuni Juvenali surm ta väljavalituga taas ühendab ja taas nooreks saanutel koos õnnelikult oma vanaduspäevad veeta lubab.

Tegu on kontrastiga kahe erineva armastuse vormi vahel - mõistuslik-ratsionaalne argipäevane armastus ja tormiline-impulsiivne põletav armastus. Lugejale mõtisklemiseks jääb küsimus, kui tõenäoline on, et selline suhe nagu Ferminal ja Lorenzol noorte ja rohelistena kirjapaberil oli, ka aastateks abielus jätkunud oleks. Samuti pole kahtlust, et Juvenal armastas oma naist, kuigi teda kaks korda pettis. Ka Lorenzo pettis oma armastust füüsiliselt, kuigi tema n.ö. kõrvalehüpped on pigem meeleheitlikud tühjuse peletamise katsed. Raamatu lõpus ütleb ta Ferminale, et on end tema jaoks hoidnud, ja mingis mõttes on see tõsi.


Marquez ise hoiatab lugejat langemast tema poolt seatud lõksu, ilusa armastuse mulli sisse, sest tegelikult ei leia seda kummastki klisheest. Abielumees otsib enesele armukese ja surematut armastust vandunud armastaja täidab oma elu naistega. Ferminale on küll lubatud oma elupäevad muredeta veeta, nooruspõlve mälestusega käsikäes, aga tema elu, nagu iga teinegi elu, veab oma murejooned naise näkku. Ja sellest hoolimata on nende armastus see, mis jutustusele raamid annab, muutes oma kompositsiooniga kogu Fermina ja Urbino kooselu teisejärguliseks. Tõepoolest, pole raske sellisesse osavalt seatud lõksu langeda.

Mis aga stiili puutub, on järjekordselt tegu meisterliku teosega Marquezi sulest, selle toorus, ausus, kohati nukker otsekohesus, kas või vana inimese kortsus keha kirjeldus ja kuidas nende püüdlused taas nooreks muutuda kohati väga vaevalised on, või siis Urbino sugugi mitte kangelaslik surm; samal ajal suurepärane huumor näiteks Urbino papagoi noka vahelt - kõik need pisiasjad teevad Marquezist Marquezi ja tema teostest absoluutselt kohustusliku lugemisvara.


"Saja aasta üksindusega" võrreldes on tegemist lihtsakoelisema konstruktiga - esimene tegeleb kõigi maailmamasina mutrikestega - ajalugu, poliitika, armastus, sõda, surm, transtsendents jne - siin on aga esiplaanil inimlikkus ja armastus. Seega soovitan Marquezi-huvilistele alustada just sellest teosest.

Samuti soovitan tugevalt filmi vaadata - Javier Bardem on suurepärane näitleja ja mängib Lorenzot nii võrratult veenvalt. Marquezi enese soovil valitud Shakira filmi Soundtrackil annab tohutult ilusa kombinatsiooni filmi meeleoluga. Pärl!

28. Gabriel Garcia Marquez: One Hundred Years of Solitude

One Hundred Years of Solitude (Cien ajos de soledad, 1967), by Gabriel Garcia Marquez, is the story of seven generations of the Buendia Family, whose patriarch, José Arcadio Buendia, founds the town of Macondo, the metaphoric Colombia. The non-linear story is narrated via different time frames, a technique derived from the Argentine writer Jorge Luis Borges, in stories such as The Garden of Forking Paths.

The critical interpretation of Colombian history that is the novel One Hundred Years of Solitude draws from the nationally agreed-upon history to establish the world of Macondo, where a man's will to power allows him to invent the world according to his perceptions.


Rändav mustlane Melquiades iseloomustab napilt sajandit, mil Buendiate dünastia Macondos pesitseb:
'The first in line is tied to a tree and the last is being eaten by ants'.
Ajaliselt täiuslikult paigutub see ennustus raamatu lõppu, kuigi on kirjutatud Buendiate Macondo elu algusaegadel. Ja kui eelviimane suguvõsa esindaja selle sanskritis kirjutatud ja erinevatel ridadel erinevate koodidega salastatud sõnumi lõpuks avastab, saabub saatuslik tuulehoog, mis Macondo linnakese maalt pühib.

Imeline ja omanäoline on Marquezi maailm, täis absoluutselt erakordseid inimesi, toorest jõudu, murdmatut tahet – ja eelkõige maagiat, sest tegu on maagilise realismi esindajaga. Olgu tegu pidevalt elavatega vestlust pidavate esivanemate vaimudega, kelle ilmumist täiesti loomulikuks peetakse, nagu ka asjaolu, et ühel hommikul pesu riputades hõljub üks neiu taevasse, sest tema hing on liiga puhas selle maailma jaoks. Või siis kollaseid liblikaid, kes üht noormeest saadavad.

Maagiline realism on üks ilusamaid suundi selle maailma kirjanduses. Hermann Hesse näiteks – üks minu lemmikkirjanikke – on üks noid võlureid, kes pealtnäha tavalisse maailma imelisi juhtumisi põimib. Garcia teeb sedasama, aga hoopis teistsuguses maailmas – üksildast eksistentsi ja vaikelu veetvas Macondo linnakeses keset metsa, ehitatud juhuslikult leitud maalapile ja sada aastat hiljem looduse poolt, kes inimesel end mõnda aega taltsutada lubas, jälle maa pealt pühitud. Kõik sünnib ja sureb. Kõik kordub.

Perekond Buendia koosneb Aureliotest, Ursulatest ja Jose Arcadiotest, kes põlvkondi ühendavaid jooni kannavad. Marquez näitab, kuidas ajalugu kordub, kuidas lastest saavad nende vanemad ja kuidas kõik on määratud nii minema, nagu kaardid ütlevad – mustlased ja nende suitsune, müstiline maailm on oluline osa Macondo eluringlusest. Samal ajal juhtub pidevalt kohutavaid paratamatusi – noor neiu sureb ja koos temaga ta kõhus kasvavad kaksikud, poliitiliselt ebasoodsale teele läinud noored mehed mõrvatakse, sest režiim näeb nii ette (Marquez joonistab ka poliitilise portree ja teeb seda tohutult paeluvalt – ütleksin, et siin saab ta pädevalt hakkama sellega, mida Joseph Conradi Nostromos vajaka jääb, sest Nostromo kaob oma kirjelduste komplekssusesse, Marquezi aga, hoolimata pea seitsme põlvkonna vahelduvatest eludest korduvate nimedega, on võimalik jälgida.) ja vanad inimesed hääbuvad oma seniilsuses. Surmast ja traagilistest õnnetustest ei pääse siin keegi, samas on kõigile antud midagi erakordset kui nad seda vaid kasutada oskavad.

Kordumatu jõuga paberile pandud värvikas kunstiteos pakub lugejale imelist reisi maailma, mis hetkeks keset eimidagit lubab uskuda imedesse, ja samal ajal kohutab oma ebatavalisusega.


Taas üks neist suurepärastest teostest, mille lugemist on kuritegu vältida, kasutu üritada katkestada ja võimatu unustada.

25. Jorge Luis Borges: Labyrinths

Jorge Luis Borges was an Argentine writer, essayist, and poet born in Buenos Aires. He was one of several distinguished authors who never received the Nobel prize. Some observers speculated that Borges did not receive the award because of his conservative political views.

In addition to his short stories for which he is most famous, Borges also wrote poetry, essays, several screenplays, and a considerable volume of literary criticism, prologues, and reviews, edited numerous anthologies, and was a prominent translator of English-, French- and German-language literature into Spanish.

Since Borges lived through most of the 20th century, he was rooted in the Modernist period of culture and literature, especially Symbolism. His fiction is profoundly learned, and always concise.

Many of his most popular stories concern the nature of time, infinity, mirrors, labyrinths, reality, philosophy, and identity. A number of stories focus on fantastic themes. The same Borges told more and less realistic stories of South American life. He mixed the real and the fantastic: fact with fiction.


Astuge sisse, astuge sisse Jose Luis Borgese erakordselt kordumatusse maailma! "Labürindid" on kogum lühijutte ja esseid, mille lugemisele vabalt mitu kuud võib pühendada, igal õhtul ühe-kahe jutuga oma mõtteid täites. Suurepärane kollektsioon.

Borgese looming on lihtsalt imeline, kombineerides maagilise, religioosse ja müstilise elemendi ja muutes alguses täiesti igapäevastena tunduvad, realistlikult-stoiliselt kirjeldatud inimesed ja juhtumised äkitselt imeliseks või pannes lugeja äkitselt mõtlema mingi algselt triviaalsena tundunud pisiasja üle ja avastama uudi tõdesid, mis eal ei unune.


Sümbolistliku kujutluspildina meie maailmast tõlgendatav The Library of Babel ("Paabeli raamatukogu") kirjeldab universumit kui raamatukogu, kus inimesed on alati selle ühe raamatu otsingul, kus on olemas ülim raamat, mille üks mees olla omal ajal leidnud, kus inimesed pidevalt üritavad leida saladust, süsteemi ja vastust kõigi raamatute koosluse taga, seda aga lootusetult. Filosoofilistele küsimustele vastatakse sümbolite keeles ja Borges loob efektiivselt suurepärase maailma. Neile (k.a. autor), kes hea meelega raamatukogudes oma päevi veedavad, ilmselgelt parim nauding.

Maagilise hetke tabaja "The Secret Miracle" ("Salaime"), kus Jaromis Hladik, surmamõistetud juudi soost kirjanik, palub Jumalalt veel aasta, et lõpetada oma näidend, ja kuidas ta oma elupäevad naeratusega lõpetada tohib, olgugi et maailmale dramaturgina unustussevajununa. Milline kaunis ühe igavikulise hetke kirjeldus!

Imepäraselt veidra mõistusekoe kirjelduse toob lugejani "Funes the Memorius" ("Kõikemäletav Funes"), peategelaseks Funes, kes omab absoluutset mälu, kuid on sealjuures minetanud võime mõelda; on halvatud kehaliselt ja vaimselt, kuid samas geniaalne.

Filosoofilise mõtiskluse hetk "The Garden of Forking Paths" ("Hargnevate teede aed"), mis dramaatiliselt illustreerib, kuidas inimene oma valikutega elukulbu mõjutab ja samas eluringi ülimuse ees täielikult abituks jääb.


Borgese ilu peitub tema oskuses kätkeda reaalseid inimesi ja sündmusi veidratesse, imelistesse süžeedesse ja märkamatult põimida igasse lühijuttu tohututes kogustes filosoofiat, teoloogiat, ajalugu ja maailmakirjandust.

Kokkuvõtteks: soovitaksin koheselt raamatupoodi tormata, aga piirduda kahe lühijutu ja/või esseega päevas. Borges on nautimiseks ja seedimiseks.

10. Miguel de Cervantes Saavedra: Don Quixote

Don Quixote, fully titled The Ingenious Hidalgo Don Quixote of La Mancha (Spanish: El ingenioso hidalgo don Quijote de la Mancha), is a novel written by Spanish author Miguel de Cervantes. Cervantes created a fictional origin for the story based upon a manuscript by the Moorish historian, Cide Hamete Benengeli.

Published in two volumes a decade apart (in 1605 and 1615), Don Quixote is the most influential work of literature to emerge from the Spanish Golden Age and the entire Spanish literary canon. As a founding work of modern Western literature, it regularly appears high on lists of the greatest works of fiction ever published.


Jap, nüüd võib igaühest meist saada rüütel!

Koomika tipuks ja mitte millekski vähemaks võib nimetada Don Quijote/Quixote seiklusi, kus 50-aastane kõhetu härrasmees on lugenud liiga palju rüütliromaane ja sukeldunud nende maailma sel määral, et otsustab ka ise oma lemmikmaailma osaks saada ja rändab maailma seiklusi otsima, kaasas tallipoiss Sancho Panza.

Vaesekest nülitakse ja kolgitakse suurel määral, aga sellest hoolimata ei kustu kurva kuju rüütli entusiasm hetkekski - küll näeb ta oma teel mitte kõrtsi, vaid kindlust, ei hoorasid, vaid printsesse, ei lambaid, vaid sõdalasi. Fantaasiast välja jäävate jaoks tuuakse seletuseks, et kurjad võlurid petavad nende silmi. Jap. Just.

Edasi minnes ilmneb küll, et nii Quijote kui Sancho Panza on mõlemad täiesti intelligentsed inimesed - esimese sõnaseadmisoskus on märkimisväärne ja kuigi mõningate allahindlustega oma privileegide nimel, ka moraalne kompass üpriski eeskujulik. Sancho, kellele algusest peale krahvkonda või saart isiklikuks valitsemiseks lubatakse, saabki mingil hetkel saare valitsejaks ja teeb oma tööd hoolimata oskamatusest lugeda või kirjutada suurepäraselt.

Raamatu lõpuks jõuab Quijote küll nõdrameelsusest - kui seda üldse nii nimetada võib - jälle välja, jääb aga muidugi küsimus, kas poleks olnud parem, kui ta oleks oma päevad oma pea sees lõpuni elades ehale viinud.

Ütlen ausalt, et raamatu mahukus on väsitav, kolm osa ja tuhat lehekülge koos arvutute lühijutustustega inimeste eludest, keda rüütel ja kannupoiss oma teel kohtavad ja sama arvutute dialoogide-monoloogidega tekitavad informatsiooni üleküllust ja sunnivad nii mõnigi kord raamatut käest panema. Sellepärast soovitan taaskord hoida öökapiraamatuna ja võibolla keskendudagi ainult Quijote loole. Sest huumor ja ideed, mis sellest väljuvad, on väga head.


Oma maitsest lähtuvalt ei tituleeriks ma Quijotet tingimata maailma parimaks raamatuks, aga selge on, et sellistes nimekirjades peaks tal alati kindel koht olema.