Margaret Atwood: "Leedi Oraakel"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link).

Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest räägime täna - sel aastal tuleb uurimisele õige mitu Atwoodi romaani.

Nobeli kirjanduspreemia 2003. J. M. Coetzee: "Häbi"

Lõuna-Aafrika-Austraalia kirjanik John Maxwell Coetzee (sünd. 1940) sulest on ilmunud nii romaane, novelle, esseesid, tõlkeid kui kirjanduskriitikat. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. 2003. aastal pälvis Coetzee Nobeli kirjanduspreemia.

Coetzeelt on eesti keeles muuseas ilmunud romaanid "Noorus" (Youth, 2002), "Barbarite ootel" (Waiting for the Barbarians, 1980), "Südamaal" (In the Heart of the Country, 1977) ning "Häbi" (Discgrace, 1999), millest viimase Nobeli laureaatide järjekorras kätte võtsin.

1970ndate India oli hirmuäratav paik. Rohinton Mistry: "A Fine Balance" (1995)

India-kanada kirjanik Rohinton Mistry (sünd. 1952) alustas oma kirjanduslikku karjääri küll lühijuttude kirjutamisega, kuid on eelkõige tuntud oma mahukate India romaanide poolest. Tema romaanid "Such a Long Journey" (1991), "A Fine Balance" (1995) ning "Family Matters" (2002) käsitlevad India poliitilist ning kultuurilist ajalugu ja sellega seotud sotsiaalseid ning moraalseid probleeme.

Lugesin Mistry romaani "A Fine Balance", mida võiks tõlkida kui peen või habras tasakaal - romaani sisuks on erinevatest kastidest pärinevate figuuride olelusvõitlus ning nende väsimatu heitlus iseiseisvuse ja parema tuleviku nimel.

Põhitegelaseks võiks olla nii aastase õnneliku nooruspõlve abielu leina ning oma venna türanniat trotsiva õmbleja Dina Dalali saatus, kuid samaväärselt ka tema kooliaegse sõbranna heasüdamliku poja Malecki tegemised. Romaani käigus selgub aga, et enim tähelepanu väärivad kõige kohutavamate kannatuste põrgust pääsenud Ishtvar ning tema vennapoeg Omprakash.

William Golding: "Kärbeste jumal" (1954)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1983 ning sellega seoses käsitlesin hiljuti tema romaani "Torn" (link).

Golding on aga maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud hoopis oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Nii romaanivormis kui laval etelduna on "Kärbeste jumal" võimas teos, mis jätab mõtlevale lugejale sügava jälje.

Umbes 12-aastate koolipoiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja

Arvamusreede, 12/17: 2017. aasta parimad raamatud

Kallid raamatusõbrad, aasta on peaaegu lõppenud ja järgmist raamatupostitust on oodata 3. jaanuaril.

Heidan selle kuu arvamusreede raames seega juba pilgu lahkuva aasta lemmikutele.

Tegu pole nimekirjaga sel aastal ilmunud raamatutest, vaid valikuga sel aastal minu blogis käsitletud raamatutest. Pingerida puudub, pigem on järjekord vastav ilmunud blogide ajalistele järjestustele. Igast raamatust valmistatud blogile lingin iga lühitutvustuse lõpus.

Niisiis, minu möödunud aastal loetud lemmikud:

Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Üks käputäiest Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest, kes tõeliselt meeldisid. 

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal.

Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos. Pearl Buck pole aasia kirjanik ja tema võime üpris neutraalselt ning mõistetavalt Proua Wu sisemaailma kirjeldada vaid kinnitab selle väga idamaise romaani universaalset tähtsust.

Hoolikalt kirjutatud kaunis lugemiselamus.

(link)

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Ühe mehe julmalt aus ja häbitundeta memuaar ning samaaegselt kriitiline kommentaar Skandinaavia ühiskonnast.

Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.

(link)

Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Üliterav sotsiaalkriitika semifiktiivsel tänapäeva Prantsusmaal, aktuaalsete potentsiaalsete kriiside terane anatoomia.

Hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe. Samuti on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

(link)

Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Kompleksne ning mahukas nelja New Yorgis elutseva väga erinevat masti mehe elusid pea täielikult kirjeldav lugu emotsionaalsest lõhestumisest ja armastuse vormidest.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.

Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele.

Lühidalt väljendudes - südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.

(link)

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Ülipõnev düstoopiline romaan fanatismi ohtlikkusest ja naise keha ning taibu väärtusest minevikus, olevikus ning tulevikus.

"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

(link)

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Fantastiline romaan inimelu ajalisusest, väärkohtlemise tagajärgedest ning bioloogilistest imelisustest eksootilistes paikades.

Lühidalt "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal kohutavad tavad ja vastikud figuurid.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

(link)

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Huvitav lapsepõlveromaan ning emotsionaalne portree 1950ndate ja 1960ndate aastate pere muserdatud argielust. Nukra lapsepõlve ausalt nostalgiline kirjeldus.

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

(link)

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Põnev jutustus lojaalsuse ja ambitsioonide moraalsetest aspektidest, Nõukogude südametutest struktuuridest ning mõlema poole abitusest rezhiimi küünistes.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.

(link)

Eesti autorite uuemaid teoseid iseloomustab võrdluses briti või USA autorite gigantteostega napp lehekülgede arv, mis aga vormiliselt töötab, sest paljud aspektid, millele vihjatud, on kollektiivses mälus salvestunud emotsionaalsed kohvrid, ning oma põlvkonnale jutlustamine on sel määral lihtsam. 

Seetõttu on võrdluses näiteks Yanagihara või Knausgardi romaanidega lehekülgede arv tunduvalt väiksem, kuid sisuline-emotsionaalne haare eestlasest lugejale vaata et kõvemgi. Oli kokkuvõttes seega tugev eesti kirjanduse aasta.

Soovin teile kaunist vana-aasta lõppu ning mõnusaid lugemiselamusi kahe tuhande kaheksateistkümnesse. 

Kommenteerige oma sel aastal loetud lembeteosed, loen huviga teie muljeid.

Kohtume uuel aastal! :- )

Mehis Tulk: "Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat" (2017)

Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas sel aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist - tegevus toimub Pöides, Saaremaal, romaani kulminatsiooniks ongi Jüriöö ülestõus.

Lugu jääb küll tormilisema tegevuse algamisega pooleli, kuid pealkirjas sisalduv viide asjaolule, et tegu on vaid esimese raamatuga, lahendab ilmselt lugeja konflikti. 

Pöide ordulinnuse foogt Arnold hiilib sündmuste keskmesse vaikselt alles romaani viimases neljandikus - Tulk on edukalt kujutanud nii ordu vaimulike, aadlike, teenijate kui eesti talupoegade argielu ja muresid. Huvitaval kombel on nii mitmete figuuride siseelude kirjeldused - romaan algab esmalt mitme teinetesega mitte seotud, räägitakse erinevate Pöide kihelkonna talupoegade ja -tütarde eludest, nende hierarhiast ning omavalitsemisega seotud argiprobleemidest, kajastatakse saarte meeste suhteid maismaa meestega ning poliitilisi detaile saare meeste eludest.

Küllaltki käredalt käsitletakse naiste erinevaid sotsiaalseid rolle - leidub neid, keda tuju korral lihtsalt ära kasutatakse; leidub neid, kes ise ära kasutavad, ning on need kellega abiellutakse. Selline mentaliteet, ning samuti lahingu käigus krabatud saagi vägistamine tundub olevat mõlemapoolselt täiesti normaalne tegevus - pigem oleksid eestlased sel rindel justkui usinamad (ja ordumeeste vaimulikustaatus ei mängi siin mingit rolli).

Kandvateks figuurideks on käputäis erineva päritoluga tegelasi kihelkonnas tähtsat rolli mängiv Undimetsa pärijaks saanud noor, julge, nõtke ning nii sakslastes kui eestlastes imetlusttekitav Marja; ordu vaimulik, vana ning refleksiivne, diplomaatiat üritav Meinhard; Undimetsa ümmardaja Lemmi, hingepiinades vaevlev foogt Arnold - pikemalt käsitletud tegelaste loetelu on nii pikk, et romaani esimeses kolmandikus tundub ülevaate säilitamine väga raske - kuid umbes romaani keskpaigaks jooksevad kõik niidid omavahel kokku.

Kirjutatud on tundeliselt-huvitavalt, tutvustades kohalikke tavasid, uskumusi, kirjutamata reegleid ning vahepeal ka Saare murret. Romaani narratiivile eelneb 14. sajandi ajaloolise tausta selgitus - Tulk kirjutas "Foogti" kallal neli aastat ning ilmselgelt on tegu mitmekihilise, põneva romaaniga.

Kahjuks on leida arvukalt kriitikat ajalooliste-kultuurilistes aspektides. Eelkõige kritiseerib Peere Helme oma raamatukommentaaris, et ladina keel ning vaimulike ütlused olla tihtipeale vigased (märkasin minagi), teatud relvade kasutamine tol ajal mittetüüpiline, ning poliitilised kaalutlused ja üldse konflikti põhjused kallutatud vales suunas.

Helme nimetab Foogti romaani rahvusromantikaks, mis on mitte just halvustav, kuid lihtsustav - kuid kui tegu pole just faktiliselt täiesti vale informatsiooniga, olen mina lugejana nõus romaaniga kaasa minema. Olgu, kasutatud on kohati ajaloolisi figuure, mis võiks tähendada, et ajaloolised sündmused on kajastatud asiselt ning õigesti. Kuid antud mahuga romaani huviline on ilmselt võimeline tegema üksikisiku poliitiliste mõtete kajastamisest omad järeldused - kas mõned figuurid on kujutatud liiga eredates või süngetes värvides?

Kindlasti, sest tegu on romaaniga ning selle keskmes on - kui väga pingutada - armastuskolmnurk. Seepärast peavad emotsioonid leekima ning viha põlema. Tulki romaani mõningaid elemente võiks nimetada lausa maagiliseks realismiks ning see on puhtalt ilukirjanduslikust seisukohast vaadates üpris põnev kombinatsioon, justkui oleksid Hargla ja Kivirähk koos raamatu kirjutanud, kuid huumori välja jätnud.

"Foogt" on ladusalt kirjutatud põnev mitmekihiline romaan, millest võib leida kõike hüva lugemiselamuse jaoks vajalikku: armastust, verd, suuri unistusi, poliitilisi konflikte, sõda, seksi, maagiat ning ajaloolisi-kultuurilisi teadmisi. Suured teemakompleksid nagu süü ja vastutus, poliitiliselt ebapopulaarsed valikud, naise roll mehe elus ning laste roll naise elus - kõik võetakse läbi nagu mahukale romaanile kohane. Tuleb vaid meeles pidada, et tegu on romaaniga ning mitte ajaloolistesse detailidesse kinni jääda.

Eesti ajaloo süvahuvilistele ei soovita, kuid niisama muheda lugemise fännidele küll.

Peeter Helme raamatukommentaar (link)

Arvamusreede, 7/17: Alguslugu ning saja raamatu projekti muljed

Tere, kallid raamatusõbrad!

Tänane arvamusreede on pigem refleksiivne reede: jutustan veidi selle blogi alustamise motivatsioonist ning vaatan tagasi käidud teedele. Selles raamis jutustan ka esimesena käsitletud saja raamatu nimekirja üld- ning detailmuljeid.

Alguslugu: Kuidas sündis Päikesejänku lugemispäevik?

Idee ning idee teostamise vahendid tekkisid, kui kolisin magistriõppesse astudes Eestist Saksamaale: kuna olin uues riigis ja sotsiaalsed sidemed puudusid, oli ka minu motivatsioon nädalavahetusel välja minna või suurt sõprusringkonda tekitama hakata minimaalne.

Seega oli mul olemas aeg.

Teiseks on Saksamaal võimalik tellida mõne euro eest kasutatud raamatuid, eriti klassikud on nii saksa kui inglise keeles väga odavad ning näevad tihti välja nagu uued, kui mõnetine lehtede kolletamine välja arvata. Ning antikvariaadist tellimise võimaluse puudumise korral oli raamatukogu minu ühiselamust kümne minuti tee kaugusel.

Seega olid mul olemas ka vahendid.

Olen teatud vormis teisest klassist peale lugemispäevikut pidanud ning ka erinevas vormis bloginud, kuid need kaks ühendada ning eestikeelsele internetiruumile tõepoolest midagi väärtuslikku juurde anda oli lisamotivatsiooniks. Paljudest käsitletud raamatutest pole praktiliselt üldse eesti keeles kirjutatud ja loodan, et suudan mõned vähemtuntud raamatud eesti publikuga tuttavaks teha.

Vormilised-sisulised arengud

Alustasin vaid lühikese tutvustustekstiga inglisekeelsest vikipeediast ning jätkasin kohe oma arvamusega. Hiljem vormistasin raamatututvustuse ümber eestikeelseks.

Nüüdseks olen otsustanud kirjutada lühidalt autorist - üritan enamasti lisada mõne huvitava faktikillu autori elust või peetud elukutsetest - ning tema loomingu põhijoontest. Jätkan lühikokkuvõttega loetud raamatu sisust, ning tutvustada oma arvamust, üritades raamatut eelnevalt mittelugenule tähtsad sündmused avaldamata jätta, tekitades huvi raamatu lugemise vastu.

Hiljuti lisasin blogisse ka pildid, et vaid teksti koorem kurnavaks ei muutuks.

Sisulisest poolest: Saja raamatu pärlid ning mittepärlid

Niinimetatud kirjandusklassikute nimekirju on mitmeid, erinevast ajaruumist ning erinevast geograafilisest ruumist. Valisin Le Monde'i maailma parima saja raamatu läbi aegade nimekirja, kuna soovisin lugeda mitte ainult 20. sajandi ning mitte ainult Euroopa ja inglisekeelse maailma kirjandust. 

Avastasin nimekirja läbides, et on olemas väga huvitavaid kirjanikke, näiteks Nigeeria Chinua Achebe - kas oleksin ta ka ilma selle nimekirjata avastanud? Võib-olla, võib-olla mitte. Täiesti omanäolised ning kapitaalselt erinevad teosed nagu Juan Rulfo "Pedro Paramo", Kalidasa "Sakuntala" või Lu Xuni "Hullumeelse päevik" (huvi korral leiate need teosed otsingufunktsiooni kasutades kergesti!) tutvustasid mulle erinevaid maid, erinevaid mentaliteete, erinevate sajandite sündmusi ning erinevate inimeste mõttelaade. Aina enam sugenes võrdlusmomenti ida-lääne, vana-uue ning ambivalentsemate telgede ekstreempunktide vahele.

Minu geograafilise ruumi jaoks eksootiline kirjandus hoomab Aasiat, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerikat ning Aafrikat. Olen üpris hästi tuttav Euroopa, Põhja-Ameerika, Vene ning Jaapani autorite loominguga. Kuid maailmakirjandus kui ühik, anima mundi mõistmine ning sama päikesekiire peegelduse leidmine hulgaliste üdini erinevate fragmentide sees on tohutult põnev protsess, mis nüüdseks kirjalikus vormis pea kaheksat aastat mu elust täitnud.

Olen mõelnud varasemate blogipostituste uuendamisele ning parendamisele uuest perspektiivist, ning loen nii mõndagi raamatut uuesti Nobeli kirjanduspreemia laureaatide käsitlemise raames, mõnda ka niisama, sest tegu on lihtsalt kas hea raamatuga või raamatuga, mida tahan paremini mõista. (Kirjutasin hiljuti ka raamatute uuesti lugemisest, vt. rubriiki "arvamusreede".) Kuna keegi mulle selle blogi kirjutamise eest raha ei maksa ning reklaame blogisse ma samuti panna ei taha, soovin protsessi jätta võimalikult orgaaniliseks ja ei hakka vormiliste argumentide ajel midagi uuendama, mis mulle päriselt huvi ei paku. Sellepärast võib juhtuda, et mõnda raamatut on käsitletud kaks korda ja mõne raamatu postitus oma Nobeli järjekorras vaid vanemale blogile viitab.

Lisaks on sündinud Päikesejänku lugemispäeviku Facebooki leht, kus kuu alguses tulevad raamatud välja hõikan, filme kommenteerin ning vahel niisama jututan. Olete ka sinna teretulnud! Viite leiate vasakus servas :-)

Lisasarjad: Ekskurss filmilinale ja arvamusreede

Otsustasin 2015.–16. aastal väga regulaarselt blogiga tegelema hakata, eelnevalt võis juhtuda, et mõni nädal jääb vahele, kuid antud hetkel on plaanitud postitused novembrini välja ning valmis postitused alati paari nädala pikkuselt olemas. Mul ei ole tekkinud ei rohkem aega ega vähem tööd - pigem vastupidi -, kuid kuna kirjutamine pakub mulle puhast naudingut, otsustasin regulaarselt avaldada ka filmi- ning esseeblogi. Arvamusreede kirjutan enamasti valmis vaid paar päeva enne ilmumiskuupäeva, kuid alustan aktuaalsel teemal mõtisklemist umbes nädalase varuga.

Mida toob tulevik?

Tihedamini kui kord nädalas ma ilmselt postitada ei jõua. Ilmselt on meil järgmisel aastal taas plaanis (veel ilusamasse) kodusse kolida, suur soov koera soetada, doktoritöö lõpetades tõeliselt täiskohaga tööle minna jne jne. Soovin kindlasti kõiki olemasolevaid sarju jätkata, kuid tihedamalt postitada kahjuks ei jaksa - kui just helded sponsorid minuga spontaanselt ühendust ei võta. ;- )

Jätkan eelkõige Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega, kuid loen vahepeale ka lihtsalt teele sattunud ning soovitatud raamatuid, üritan uuema eesti kirjandusega kursis püsida. Nobeli laureaatidega sooviksin järgmise aasta lõpuks tänapäeva jõuda, et siis juba paralleelselt uue nimekirjaga jätkata: 80 raamatuga ümber maailma.

Nõnda siis lugu. Kokkuvõtteks ütleksin veel, et olen sellele blogile tohutult tänulik, kuna lugemine on ainus hobi, mis mind alati saatnud, ning siinne lugemispäevik aitab mul teadvustada, võrrelda, meenutada ning vastukaja koguda. Samuti on ikka väike tamp alati taga, uus blogi on muudkui tulekul ja aeg minu järel ei oota. Kuid just selline hoogne samm hoiab vaimu värske.

Päikest, kallid raamatusõbrad! Kohtume kommentaarides! Kui teie ka blogite või teatud põhjustel mõnest blogist eriti rõõmu tunnete, jagage head, olen tänulik teie vastukaja eest. :-)

Mart Laar: "Eesti suured armastuslood" (2017)

Kes teab, kuidas Jannseni elu oleks kulgeda võinud, kui ta mitte ootamatult armunud poleks. Naise võttis ta igatahes samasuguse kirgliku hooga, nagu ta muudki tegi. Peigmehena loeb ta romantilist "Eliset" ning kirjutab pruudile punase tindiga armutõotusi, pihtides samal ajal päevaraamatule, et vaevleb patuste ihade käes, nii et ei saa palvetadagi.

7. märtsil 1843 on Jannsen seoses pulmadega päevaraamatusse kirjutanud: "See kogu eluks tähtis päev peab mulle igaveseks meelde jääma kui kalli Emiliega laulatuse päev. Pulmapidu toimus küll teisiti, kui tõelistele kristlastele kohane on. Ärgu Issand seda pahaks pangu." (lk. 12–13)


Eelkõige poliitikuna ning noorematele lugejatele ajalooõpikute autorina tuntud eesti ajaloolane, filosoof, kirjanik ning poliitiline aktivist Mart Laar (sünd. 1960, Eesti Vabariigi peaminister 1992-1994 ning 1999-2002) on kirjutanud väga suures koguses erinevas formaadis raamatuid Eesti ajaloost.

Enamasti majanduslikest või militaarsetest perspektiividest kodumaa minevikule lähev Laar on sedakorda kokku pannud antoloogia "Eesti suured armastuslood" (2017).


Südamliku, isikliku pühendusega "emale ja isale", sisaldab Laari 318-leheküljeline kogumik viiskümmend lugu Eesti lähema ajaloo tegelastest ja nende abikaasadest. Individuaalsed lühilood kätkevad mahult viiest kolmeteistkümne leheküljeni ning jutustavad lühidalt osapoolte päritolust, tutvuskontekstist ning kooselust ja -tegevusest, nende mõjust omas sfääris ning tähtsusest eluajal ja hiljem. Kogumikust võib leida nii poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke kui üldiselt tuntumaid kultuuritegelasi.


Laar mainib sissejuhatuses, et valik on esiteks subjektiivne ning teiseks motiveeritud materjali kättesaadavusest. Et keskne struktuur laias laastus puudub, on aga antud stiilis kogumiku puhul lausa meeldiv, sest ei muuda tundelist teemat liig asiseks uurimustööks.

"Eesti suured armastuslood" on võib-olla veidi ülepingutatud pealkiri, kuna lood on jutustatud lihtsas, ladusas, ilustamata, kuid südamlikus stiilis - tegu on tihti üpris argiste kohtumis- ning kooselulugudega, suurt armumist või põnevat tutvumislugu mõnikord polegi. Kuid Laaril on väga hästi õnnestunud asine informatiivne osa huumori ning tundelise osaga kokku viia ja paeluvad jutustused kirja panna.

Ohtralt on töötatud kirjade ning päevikutega, jutustused sisaldavad osaliste endi ning sõprade-tuttavate sõnu, mis asjalikult ning sisutihedalt kirjutatud lugudele ka küllaldaselt hinge annavad. Iga loo algusesse on sätitud mõlema osapoole fotod.

Kokkuvõtteks on "Eesti suured armastuslood" ühest küljest muhe öökapiraamat lühikeste jutustustega abikaasade kohtumisest ning armastuse tärkamisest, teisest küljest väärt lugemine kodumaa ajaloost tuntud tegelastest huvitatutele. Ja igast küljest põnev tükk eesti ajalugu.

Kindlasti loeksin huviga ka antud kogumiku järge, kuna Laar mainib ise sissejuhatuses, et "Hoidutud on lugudest, mille üks osapool on veel elus, ja üldse materjalist, mis on ajaliselt väga lähedal". Ehk julgeb mõni vingem ajaloolane paarikümne aasta pärast teise osaga välja tulla. ;-)

Arvamusreede, 4/17: Räägime raamatute uuesti lugemisest

Tänase mõtiskluse inspiratsioon pärineb paari nädala tagusest Hesse ning eelmise nädala Faulkneri postitustest ja osaliselt ka nende postituste kommentaariumist.

Olen suur Hesse fänn ja "Klaaspärlimängu" nüüdseks lugenud kolm korda ning võtsin saja raamatu nimekirja raames loetud Faulkneri uuesti kätte Nobeli kirjanduspreemia laureaatide lugemise raames.


Selles seoses olen aga tihti täheldanud, et tihti muutuvad mõnd aastate eest loetud raamatut uuesti kätte võttes sellega seonduvad muljed ja emotsioonid, nagu mõnd filmigi uuesti vaadates avanevad uued detailid ning vanad teadmised nihkuvad ehk uude valgusse.

Seega tõstatan küsimuse: millistel põhjustel tasub raamatuid üldse uuesti lugeda ning millised on juba nähtud kirjanduse taasavastamise tagajärjed?

Toon siinkohal paar näidet oma isiklikest kogemustest: olen hiljuti teistkordselt riiulist toonud Dostojevski, Hesse ning Faulkneri romaanid. Sellest lähtuvalt siis ka minu vastused sellele küsimusele. Ootan aga ka huviga teie kommentaare antud teemal! ;-)


Romaani uuesti lugemine võimaldab hiljem küpsema silmaga romaani paremini mõista. Faulknerit oli mul seitse aastat tagasi raske mõista, sest tema kompleksne stiil nõudis niivõrd palju energiat, et sisu ei avanenud mulle emotsionaalselt piisavalt intensiivselt, et oleksin figuuride saatusega kaasa läinud. Nüüd aga nautisin Absalomi lugemist hoopis enam.
Olen tänu Faulkneri taasavastamisele isegi valmis uuesti Joyce'i proovima. ;-)

Tõeliselt meisterlike romaanide narratiivid ja figuurid on aastate möödudes aina mitmekesisemad. Näiteks nägin Dostojevski "Idiooti" ning "Kuritööd ja karistust" lugedes varem esimest kui õnneliku lõpuga lugu, ühe ühiskonna poolt lollikesena põlatud mehe sisemise valgustuse leidmist, ning teist kui sünge maailma sündete tegelaste allakäiku. Kuid mõlemate romaanidega üheksa aastat hiljem uuesti tutvudes - miskipärast loen neid alati tandemis, oluline põhjus puudub - avanes mulle hoopis uus perspektiiv protagonistidele ja nende motivatsioonile - sedakorda "Idioot" kui päästmatult naiivse hinge traagiline allakäik ja "Kuritöö ja karistus" kui ühe neetu lunastuse lugu. Nautisin mõlemaid elamusi ning mäletan selgelt imestust, kui veel meeles püsinud perspektiiv muutus.

Teatud figuuride ning lugude mõistmine võib täielikult muutuda, ning võrdluse abiga on paremini näha lugeja isiklike seisukohtade areng ja kasv. Näiteks olin tõsiselt vaimustunud Hesse "Klaaspärlimängust" seda keskkoolis lugedes, kuid sel aastal "Klaaspärlimängu" uuesti lugedes nägin selle jäikust, kus näiteks "Nartsiss ja Goldmund" hoopis orgaanilisemalt-plastilisemalt sama problemaatikat lahkavad. Seetõttu ei muutunud ka mitte mu imetlus Hesse suhtes, vaid lemmikromaani positsioon nihkus.

Autor on erinevad romaanid kirja pannud aastate möödudes. Oma lemmikautoritele tuleks aastate möödudes samuti korduvalt tähelepanu kinkida. Ühest küljest tutvun muidugi elusolevate lemmikautorite uue loominguga selle ilmumise korras, kuid meie seast lahkunud autoreid on võimalik lugeda suuremas portsus või pikaldaselt. Kui mõni autor teid tõeliselt huvitab, on targem varasemast loomingust alustada ning siis kronoloogiliselt edasi minna, sest see võimaldab teil autorit ning tema keskset problemaatikat tõeliselt mõista, nagu mina näiteks Hermann Hesse või Thomas Manni puhul üha enam olen avastanud.


Kokkuvõttes ütlen mina, et kui mingi pisike osa teist tunnetab, et teatud põhjustel võiks mõne raamatu uuesti kätte võtta, siis on see igati hea mõte. Proovige julgelt keerulisemaid kirjandusvorme mõista, ja proovige uuesti, kui alguses ei õnnestu.

Kuid ärge imestage, kui teie arvamus romaanist või perspektiiv mõnikord vaid nüanssides, kuid vahel täielikult muutub - isikliku arvamuse regulaarne revideerimine laiendab teie kirjanduslikku, filosoofilist-moraalset, inimlikku, tundelist silmaringi ning see kehtib minu arvates igal juhul ka lemmikkirjanduse kohta.

Milliseid romaane teie üha uuesti loete? :-)

Haruki Murakami: "Norra mets" (ノルウェイの森, Noruwei no Mori, 1987)

Jaapani kirjanik Haruki Murakami (sünd. 1949) viimane romaan "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad", millest hiljuti blogis juttu tuli, avaldas mulle oma müstika, melanhoolia ja makaabri sensuaalsusega muljet ning otsustasin lugeda veel üht Murakami novellidest, seekord veidi vanemat "Norra metsa" (Noruwei no Mori, 1987) - romaan, mis Murakamile juba 80ndate Jaapanis kirjandusliku senstatsiooni staatuse tõi.

Erinevalt "Tsukurust", mis müstilisel kombel kiht-kihilt minevikku ning olevikku areneb, on "Norra mets" üpris klassikaline, kuigi jaapani kirjandusele omaselt melanhoolne romaan õnnetust armastusest, oma sisemiste deemonitega toimetulemisest, metsades jalutamisest, muusikast, seksuaalsusest ja kaotusega leppimisest.

Murakami kirjandust peetakse ebajaapanlikuks, sest selle musikaalsed mõjud on Lääne kultuuriruumist ja tema naispeategelased kannavad kimonot vaid matustel. Tõepoolest seguneb tüüpiline jaapanlik melanhoolia ning hingeline, tõsimeelne avatus oma armastatu suhtes ebajaapanliku modernse muusika, filmide ja seksuaalse avatuse aspektidega - 80ndate lõpu Jaapanis kindlasti väga ebatavaline ja huvitav kombinatsioon.

"Norra mets" kannab Biitlite pala pealkirja - veider lugu põgusast öisest kohtumisest - ja on peaaegu lineaarse struktuuriga. Romaani alapealkiri - "vaid armastuslugu", kuid on eelkõige lugu enese ja oma armastuse kaotusest.

Romaani keskmes on eelkõige Tōru Watanabe ning teda ümbritsevad armastuskolmnurgad - erinevad figuurid, kes annavad end jäägitult kellelegi kes neist eriliselt ei hooli; kes veavad enese järel surnud suhteid ning armuvad kellessegi teisesse.

Watanabe kiindumus ja mure koondub eelkõige õrna tervisega Naokole, kes kooliajal nende ühise sõbra tüdruk - kuid Kizuki sooritab 17-aastaselt enesetapu. Surma vari jälitab noori ka täiskasvanueas ning Naoko veedab tervise säästmiseks kuid mägedes asuvas sanatooriumis ja sealt algab Tōru siplus Naoko ja tema vahelistes kirjades loodud tundelise maailma ja ülikoolis tema tähelepanu püüdva väga aktiivse ja intensiivse pea ja kehaga Midori vahel.

Kogu romaani toon on surmaga põimitud ja melanhoolne - et teatud mõttes traagiline lõpp ees seisab, tunnetab lugeja ilmselt juba esimesel leheküljel, kui 37-aastane Tōru möödunut meenutades romaani alustab. Kuid Murakami lahutab selle valu ja leina ratsionaalsetesse-refleksiivsetesse episoodidesse, kus figuurid oma tunnetest ja oma ideedest räägivad, musitseerivad ning metsas jalutamas käivad. Samuti on seks "Norra metsa" aktiivne osa.

Murakami põimib jaapaniliku melanhoolia, loodusläheduse, enesetundmise ja avatud koos-reflekteerimise välismaailma modernsete figuuride sisemaailmaga ja kuigi märkan, et võrreldes tema uuemate raamatutega, kus autori ka narratiiviga rohkem mängib ja põnevust tekitab, on antud romaan üpris lihtsakoeline, ei kaota "Norra mets" sellega oma võlu. Murakami musta ja valge tasakaal on jätkuvalt erakordne ja hingestatud kirjanduse fännidele soovitan lugeda ka seda veidi vanemat romaani, kus traditsioonid väikestes kogustes veel nägu näitavad, kuid lääne muusika, kirjanduse ja mõtteviiside poolt tagaplaanile tõrjutakse.

Häiris vaid, et Tōru Manni "Võlumäge" ja hiljem Hesse "Ratta all" loeb - minu jaoks veidi liiga ilmselge romaani lõpule viitamine.

Võibolla mitte parim Murakami romaanidest, aga siiski hea lugemiskogemus.

Meelis Friedenthal: "Inglite keel"

Eesti kirjanik, teoloog ning ajaloolane Meelis Friedenthali kolmas romaan "Inglite keel" ilmus sel aastal.

Autorist on eelnevalt juttu olnud: lugesin eelmisel aastal Friedenthali teist romaani "Mesilased", mis oli väärt elamus. (Link)

"Inglite keel" tekitas minus vastalisi tundeid.

Romaan toimub mitmes ajas korraga ja käsitleb trüki- ning paberivalmistamise kunsti ja teoretiseerib maagiat ning võimeid, mida teatud vesimärkide ja paberi koostisosade abiga on võimalik raamatutesse panna ja kuidas erinevad paberivabrikud oleksid olnud võimelised seda tegema.
17. sajandil, 1980ndatel ja 90ndatel aastatel ning tänapäeval mängiv romaan põimib ühe raamatus otsitud ning uuritud raamatu, paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni ning ühe müstilise tegelase radadele sattunud Johannese ja Mirjami saatused ühte.


1634. aastal ilmunud Salomon Maiuse Consensus theologico-philosophicus, kus teadlane on kasutanud müstilist omamärkidega inglite keelt, ilmub kadunuks tunnistatud Aaronite arhiiviga esile ühe vana mehe talus ning sellest lähtuvalt hakkavad nii horisontaalse kui vertikaalse aja arvestuses lahti põimuma Maiuse motivatsioon raamatu kirjutamiseks, selle trükkimise ning paberi müstiline tekkimislugu, Maiuse kahtlased eksperimendid alkeemia ja homunkulustega; Aaronite raskused arhiivi kogumisel ning Nõukogude hävitusmasina eest päästmisel; Johannese ja Mirjami kokkupuude kadunud arhiiviga ning raamatu ingellik või hoopis deemonlik mõju selle uurijatele.


Miks muinasjutt torupilliga vanamehest kolme tee ristil tähtis on ja mis maagiat vanade raamatute vesimärgid sisaldavad, ilmneb ka tähelepanelikule lugejale romaani lõpuks.

"Inglite keele" ainus probleem on, et kuigi ajaloolised ja teaduslikud-tekstiloolised küsimused täielikult lahendatakse, jäävad müstilised ning emotsionaalsed küsimused osalt interpreteeritavaks, osalt vägagi lahtiseks.


Ühest küljest on mõistetav et Friedenthal akadeemikuna teadusliku narratiivi lõimimisega rahul on ja suhtetasandi ning inimsaatused lugeja fantaasia hooleks jätab. Teisalt on see võte vähemalt minu silmis ülimalt naiivne.

Teadlasena mõistan Friedenthali prioriteete. Tema refleksioon kirjutamise ja paberi hinge kohta on väga intensiivne ja tabav, lubab lugeda ning kirjutada armastajal midagi intiimset kogeda.

Lugejana oleksin siiski soovinud veel ütleme kakskümmend narratiivi kokkupõimivat lehekülge, mitte kirjanduslikku coitus interruptust.


Sellest hoolimata oli "Inglite keel" väga huvitav lugemine ning tartlasele lisaks kui jalutuskäik Toomemäe radadel. Friedenthali Tartu-kirjeldused teevad alati südame soojaks.

Emotsionaalne investeering ei tasu end ära, kuid "Inglite keele" müstika on vägagi paeluv ja põnev.

1. Chinua Achebe, Nigeria: “Asjad lagunevad koost” (Things Fall Apart, 1958)

Wiki-tutvustus

Things Fall Apart is a 1958 English-language novel by Nigerian author Chinua Achebe. It is a staple book in schools throughout Africa and widely read and studied in English-speaking countries around the world. It is seen as the archetypal modern African novel in English, and one of the first African novels written in English to receive global critical acclaim.

The novel concerns the life of Okonkwo, a leader and local wrestling champion in Umofia—a fictional group of nine villages in Nigeria, inhabited by the Igbo ethnic group. It also focuses on his three wives, his children (mainly his oldest son Nwoye and his favorite daughter Ezinma), and the influences of British colonialism and Christian missionaries on his traditional Igbo (archaically "Ibo") community during an unspecified time period in the late nineteenth or early twentieth century.

Minu arvustus

Veider on alguses sellist raamatut lugeda, kuna mind kultuurikontekstist täielikult välja rebiti. Okonkwe, peategelane, Elanik Nigeerias, Umuofia külas, kelle elutee tõuse ja mõõnasid kirjeldatakse – talle elan ma kohati kaasa ja kohati lausa tunnen kaasa, kuna kirjeldatakse tema lapsepõlve ja otsuste põhjuseid, aga tema emotsioone täielikult mõista on raske – tappa oma quasi poeg, sest hõimu oraakel ütles nii?

Autor on muidugi lugejale kultuurikonteksti suhtes appi tulnud ja mõningad asjad lahti seletanud, millele tänu raamatu lõpuks hõimuühiskond natuke rohkem valgustatud on. Lõpus kerkib probleemina valge mehe tulek ja ristiusuga võitlemine, mida kirjeldatakse hõimu perspektiivist - kuigi olen alati arvanud, et valge mees on oma ülbuses palju väärtuslikku ja algupärast erinevates maailma nurkades lämmatanud, pole ma kunagi osanud tõeliselt hõimu vaatenurgast mõelda. Selles võtmes kindel laiendus silmaringile.

Emotsionaalse intelligentsi täienduseks lisanduvad lood loomadest, mis inimest kasvatama peaksid, näiteks lugu kilpkonnast, kes lindude pidusöögil käis või lugu ahnest linnust, kes oma Jumala välja kutsus. Kirjeldatud hõimuühiskonnas täiesti loomulik, minu taustaga lugejale jällegi mõnus värskendus mõttemustritesse.

Stiil sarnaneb tõelisele ameerika kirjanikule a la Saroyan ja McCullers. Lihtne ja ilus, emotsionaalne ja samas väga järsk – realistliku pildi edastamise eesmärgil. Meeldis.

Lugesin läbi ka raamatu järje, "No Longer at Ease" (1960), mis esimese osa tundmist küll ei eelda, aga soovitaks. Seekord kirjeldatakse Okonkwe pojapoja elu pärast Inglismaal ülikoolis õppimist ja kodumaale tagasitulekut. Kuidas ta ametnikuna tööle asub ja millised raskused sirguva riigi süsteemi närivad.

Teine osa jäi esimesega võrreldes küll kodule lähemale, aga ka tuhmimaks. Esimesest piisab. Achebe on küll aafrika kirjandusest tõlgituim autor ning teatud psühholoogliline rafinesse on talle omas kontekstis omane, kuid euroopasele võivad tema romaanid ehk tunduda liiga teistsugused, kui puudub adekvaatne perspektiiv.
Kuid kui Achebe esimene on teie nišš, võtke julgelt ka teine ette.