Wednesday, June 20, 2012

65. William Shakespeare: Othello

Üldistest asjadest kõneldes pean teile, kallid lugejad, teatama, et hetkeseisuga doktoritöö kallal istudes ja samaaegselt töötades lendab aeg linnutiivul ja seetõttu jõuab Päikesejänku parimast tahtmisest hoolimata halval kuul vaid korra, heal kuul kaks korda kirjutada. Aga korrapärasus säilib ja see blogi ei kao niipea kuhugi. Nimekirjaga kavatsen mäele saada! :-)


Tänasest mõtteobjektist rääkides ja üldiselt Shakespeare'i üle mõtiskledes, kellele juba üle-eelmises postituses Hamletile ja Williamile endalegi kiidulaulu lauldud sai, ei jätkunud mu vaimustus Othellot lugedes sugugi sellisel ülivõrdelisel määral.

Minu peamised problemaatilised punktid:
Kas tõesti peavad alati kõik surema?
Ja kas näidendi pealkirja nimitegelasel ei peaks olema rohkem repliike kui tema kurjal vastaspoolel või vähemalt keskses proportsioonis väljundit oma romantilise vastaspoolega?

Niisiis.

Lõpuks, millalgi, sureme me kõik. Selle probleemi erinevad käsitlused ja lahendused on kirjanduses antiigiajast peale ja varemgi veel, filosoofide kesksetes diskussioonides ja eeposte võimsates narratiivipesades. Pole siis ime, et William Shakespeare, 16.-17. sajandist tänapäevani näitekirjanduse suurkuju, kelle igast tükist vähemalt üht repliiki kogu maailm tunneb, leiab, et lõpuks kõik surema peavad.

Hamleti sügav taagika ja hullumeelsuse eri vormis ja väljundid (kroonituna hiljuti nähtud Bettina Hoppe esituses Frankfurti Spielhausis) pälvivad jätkuvalt mu vaimustuse, poolehoiu, empaatia ja pisarad. Tegu on figuuriga, kes maailma mädasuse all kannatab, oma armastatute nimel õiglust jahib ja tõe ees silmi ei sule.

Kuidas aga mõista tragöödiat, Othellost, Veneetsia moorist? Othello on kindral, kes naib aadliku tütre, võluva ja intelligentse Desdemona vastu tolle isa tahtmist, ning laseb end hiljem sõdur Iagol petta ja veenda ebatões, et Desdemona olla odav madu lõtvade eluviiside ja salgava keelega. Iagi kuri plaan täitub, tundub et lausa väiksemagi komplikatsioonita, ja Othello mõrvab oma armsa naise. Õhku jääb - minu arusaama kohaselt -, kas Othello tõepoolest magab oma värske abikaasaga või mitte, üldine kirjandustarkurite arvamus on, et irooniat ja paradoksi lisab loole just tõik, et neiust ei saa kunagi naist ja ta sureb, kahemõtteliselt, süütuna.

Desdemona kaitseks astuvad välja mitmed ja lõpuks selgub ka neiu süütus, mispeale Othello oma suure süükoorma alla lämbub ja endaltki elu võtab.
Kurb. Rumal. Impulsiivne. Mõtlematu.
Kuidas emotsioonidel mõistust valitseda laskmine tihti väga halbu tagajärgi enesega toob ja et kurjad mõnikord ka võidavad, on muidugi huvitav ja realistlik - kuigi ka Iago lõpuks oma karistuse saab. Isegi asjaolu, et Othello ja Desdemona teiste figuuride kirjelduese rohkem värve saavad kui isiklike sõnade abil, on normaalne, kuna üks keskseid teemasid on just inimeste üle kohut mõistmine neid tegelikult tundmata või teiste inimeste sõnade põhjal. Aga seeläbi jäävad need tegelaskujud ka lugejale kaugeks ja mõlemi traagiline saatus jätab, tsipa, külmaks.

Shakespeare'i meisterlikkust ei saa muidugi ka siin salata - keelekasutuse põhjal on väga lihtne teha järeldusi tegelaste mõtteviisist, haritusest, hinge puhtusest et cetera. Aga keskseteks figuurideks on minu arvamuse kohaselt kaks antagonisti: kurje plaane kudev Iago, kelle mõtted enamasti vaid võimu ja niuete ümber keerlevad ja kelle kavatsused täituvad, ning heausklik ja lihtsameelne tunduv Othello - täielik paradoks, kõrvutades tema naiivsust Iago suhtes tema seikluste paljususega, just nende lugude jutustamisega ta ju Desdemona südame Brabantio majas võitis. Teiseks, paradoks Othello loomuses, kes ta Iago sõnade kohaselt inimestesse usub ja nende headuses harva kahtleb - või on see siis ainult mehe headus? - samas ei lasku Othello oma naisega vaidlustesse ja laseb tollel end kül korra kaitsta, keeldub teda hiljem aga kategooriliselt uskumast..

Miski ei klapi selles näidendis ja kogu verine traagika (ja rassismiküsimused jätame siin üldse kõrvale) ja hapra alanud armastuse luhtumine  ja kõik-peavad-surema-sest-traagiline-reaalsus-nõuab-nii-Shakespeareaanilik ülesehitus ei päästa siin kirjapandu jäetud muljet - olenemata kirjapandu ilust iseeneses.

Võtan parem uuesti Hamleti käsile.